Rubriik: ajalugu

Raamatu alapealkiri “Pealtnägijana lagunevas Nõukogude impeeriumis” võib jätta mulje, et tegemist on reportaažiga Nõukogude Liidust, milles antakse läbi ühe vahetu pealtnägija silmade pilt selle hiigelriigi kokkuvarisemisest. Nii kitsalt seda siiski mõeldud ei ole.

Laine käis Nõukogude Liidus esimest korda 1977. aastal, kui ta oli üheksa-aastane, bussireisil Moskvas, kuid järgmine kord alles 1990. aastal, kui külastas esimest korda Eestit. Selleks ajaks oli meie laulev revolutsioon saanud juba sisse kõva hoo, möödas olid nii öölaulupeod kui Balti kett. NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress oli MRP salaprotokollid juba õigustühiseks kuulutanud. Lühidalt: protsess käis.

See osa, mis jääb tema Eestisse saabumise ja Nõukogude Liidu ametliku laialisaatmise vahele, moodustab kogu raamatust vaid umbes kolmandiku. Ja sellestki suure osa võtavad enda alla poliitiliste arengute ümberjutustamine ja nende üle mõtisklemine, kuigi leidub ka mõningaid huvitavaid kirjeldusi autori poolt oma silmaga nähtust ja kogetust.

Kohati paneb tekst muidugi kergelt muigama. Näiteks sai heaoluühiskonnas kasvanud soomlasele osaks tõeline kultuurišokk, kui ta külastas esmakordselt Eestis viibides Mooste sovhoosi.

“Näidissovhoosi karm tegelikkus paljastus mulle väga kiiresti,” kirjutab ta dramaatiliselt. “Juba esimesel päeval tutvusin sovhoosi laudaga, kus mind vapustas tappev hais. Minu meelest on normaalne, et laudad haisevad, aga see oli midagi tõesti jubedat.”

Täielik illusioonide purunemine leidis samal päeval aset sööklas, kulunud taburetil määrdunud ja koristamata laua ääres, mille jalad ärritavalt kõikusid. Kui selgus, et seal pakuti söögiks ainult siniseid kartuleid, varises Laine varasem ettekujutus Nõukogude Liidust täiesti kokku.

“Pärast Mooste sööklat ei mõjunud mulle enam mingi nõukogude propaganda. Olin saanud vaktsiini, mis muutis mind immuunseks. Mind oli petetud!” kuulutab autor.

Nojah. Vähemalt ei ole väidetud, nagu ühes läinud aastal eesti keelde tõlgitud populaarses teoses, et sel ajal korjasid lapsed Eestis tänavale visatud banaanikoori, et nende küljest veel viimaseid riismeid süüa.

* * *

Mõnda asja mäletan ma lihtsalt teisiti, näiteks: Laine kohaselt tekkisid 1992. aastal rahavahetuse ajal poodide juurde pikad järjekorrad, sest kardeti suurt hinnatõusu. Minu meelest osteti poed kaubast tühjaks, sest kroonide vastu sai vahetada ainult piiratud hulga rublasid. Ilmselt oli siis nii üht kui teist.

Huvitavamad tundusid tegelikult lühemad kirjeldused reisidest, mis viisid Laine 1980-ndate teisel poolel Ida-Euroopa sotsialistlikesse riikidesse (Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia jne.) ja hiljem juba endistele Nõukogude Liidu aladele ning Serbiasse ja Albaaniasse. Ta jõudis otsaga välja isegi Hiina.

Nõukogude impeeriumi all ei mõelda seega kitsalt NSV Liitu, seda on üritatud haarata mõnevõrra laiemas tähenduses. Võiks lausa öelda, et autor kujutab sotsialistliku maailmasüsteemi üldkriisi. Tema mõtisklused plaanimajanduse probleemidest ning kommunistliku ideoloogia ja tegelikkuse omavahelistest suhetest on küllaltki tabavad.

Läbi käib ka päris hämmastavaid kilde. Näiteks rääkinud venelased hiljem Lainele, et paljud temavanused vene lapsed elasid Leonid Brežnevi surma väga raskelt üle, paljud nutsid jne. Teadsin, et Stalini surma järel puhkes Venemaal massihüsteeria, mille käigus inimesi suurlinnades surnuks tallati, aga et ka Brežnevi surma peale lapsed nutma puhkesid, see oli küll uudis.

PS. Lugedes meenus mulle üks teine väga hea raamat.

“1980. aastatel usuti kõikjal Soomes, et Soome ja Nõukogude Liit olid sõlminud lepingu ebaseaduslike piiriületajate kiire tagasisaatmise kohta päritolumaale. Kuigi sellist lepingut ilmselt polnudki, nõudis Nõukogude Liit jooksikute tagasisaatmist nii intensiivselt, et tavaliselt nad saadetigi tagasi. Et varju leida, pidi põgenik mööda pääsema ka Soome piirivalvuritest ja mingil moel Rootsi jõudma,” kirjutab Laine.

Selle peale meenus Jussi Pekkarineni ja Juha Pohjoneni “Läbi Soome kadalipu. Inimeste väljaandmised Nõukogude Liidule 1944-1981”. Soovitan teemast lähemalt huvitatutel seda kindlasti lugeda.

Alo Särg on juba varem kirjutanud eraldi raamatud pea kõigi Eesti maakondade (va. Tartu) mõisatest ja mõisnikest. Kui keegi tahab leida infot, mis on seotud mõne konkreetse mõisaga, siis on mõistlikum otsida seda neist. Praegu kõne all olev raamat annab üldisema ülevaate, maalib lugejatele laiema pildi baltisaksa aadlist Eesti- ja Liivimaal. Juttu on muidugi ka paljudest mõisatest, aga fookus on teine.

Alustasin siin sellise sissejuhatusega, sest seda raamatut kätte võttes pani mind kõigepealt imestama see, et puudub kohanimede register. Isikunimede register on olemas. Mõtlesin, et mis siis ikka, koostan lugemise käigus ise kohanimede registri nende mõisate kohta, mis mulle isiklikult rohkem huvi pakuvad, ja pistan selle paberilehe raamatu vahele, et hiljem otsitavad leheküljed vajadusel kiiresti üles leiaksin. Lõpuks jäi see leheke aga üsna tühjaks, sest neist paikadest oli selles raamatus juttu suhteliselt vähe.

Näiteks Riidajat oli vaid mainitud korra pikemas loetelus, kus oli toodud näiteid paikadest, mille kohanimi on tulnud perekonnanimest: “…Riidaja (Fridachid)…”

Panin siia vahele väljavõtte 1929. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi kuukirjas Eesti Kirjandus avaldatud M. J. Eiseni artiklist “Helme kohanimesid”, et võimalikud huvilised selle kohta lähemalt lugeda saaksid.

Ligi pool raamatu põhitekstist on pühendatud suurtele baltisaksa suguvõsadele, kuid pikemalt on peatutud siiski vaid nende silmapaistvamatel esindajatel. Ja nendegi hulgast on tehtud valik, kuhu pääsemiseks pidi olema tõesti tähtis isik. Näiteks kuulsat krahv Bergi, kes aretas “Sangaste” rukki, on küll mainitud, kuid lehekülgede kaupa on juttu hoopis tema onust, kes oli aastaid Soome kindralkuberner ja Poola asekuningas.

Esile on toodud eelkõige selliseid tegelasi, kes võivad äratada huvi laiemas lugejaskonnas. Autor ei eelda lugejatelt sisuliselt mingeid eelteadmisi ajaloo kohta ja selgitab isegi kõige lihtsamaid asju (alates sellest, et “Eesti praeguse territooriumi põhjaosa moodustas Eestimaa kubermangu ja lõunaosa koos Põhja-Lätiga Liivimaa kubermangu”), kuid samas saab teemast siiski küllaltki põhjaliku ülevaate.

Esimese poole raamatust võtavad enda alla kirjeldused aadlike elulaadist (mõisatest, mõisakompleksidest, elust mõisas jms.) ja matmiskommetest. Hiljem on juttu ka muumiatest. Lisaks on avaldatud baltisakslastest Püha Georgi ordeni kavaleride nimekiri (välja jäi ordeni neljas järk, sest selle kavalere on nii palju, et neid poleks jõutud üles lugeda) koos lühikeste tutvustustega.

Üldiselt tundub, et teos on mõeldud kaasahaaravaks sissejuhatuseks, mille abil tõmmata lugejaid kogu kõnealust temaatikat lähemalt uurima – sobib hästi kinkimiseks gümnasistidele, et nad läheksid ülikooli ajalugu õppima.

Huvipakkuvat leidub samas muidugi mitte üksnes ajaloohuvilistele, vaid ka näiteks kirjandushuvilistele. Lahatud on küsimust, kas Jaan Krossi novellis “Michelsoni immatrikuleerimine” kujutatud kindral Michelson oli ka päriselt eestlane, ja tutvustatud Lev Tolstoi romaani “Sõda ja rahu” ühe peategelase, vürst Andrei Bolkonski üht prototüüpi, krahv Ferdinand von Tiesenhauseni, kes langes 23-aastaselt Austerlitzi lahingus. Põgusalt on juttu ka Puškini esivanematest.

Raamat on varustatud rohke pildimaterjaliga, tekst on liigendatud kergesti loetavaks. Sisukorra ja pikema stiilinäite leiab selle lingi tagant.

Kirjastuse post_factum suure raamatusarja avaraamat kannab alapealkirja “Maapäevast Otto Tiefi valitsuseni”, kuid algab tegelikult ülevaatega 19. sajandi rahvuslikust ärkamisajast ja 1905. aasta revolutsioonist.

Kui raamatu pealkirjas rõhutatakse, et see räägib just “riigi” ajaloost, siis ootaks selle kaante vahelt veidi suuremat keskendumist riigiõiguslikele küsimustele, just selles vallas käinud vaidluste ja toimunud arengute kokkuvõtet, aga neist lennatakse kohati üle üsna kõrgelt. Selles mõttes on raamatu autorid Mart Laar ja Toomas Hiio läinud justkui kergema vastupanu teed, vältinud mitmeid raskeid teemasid.

Alustades algusest. Veidi pikemalt on küll juttu Balti hertsogiriigi loomise katsest, aga 1918. aastal osaliselt läbiviidud Eesti Asutava Kogu valimiste kohta kirjutatakse ainult: “Arvestades, et Ülevenemaalise Asutava Kogu valimised läksid enamlastele suhteliselt edukalt, uskusid nad, et Eesti Asutava Kogu valimiste ajaks 21. ja 22. jaanuaril (3. ja 4. veebruaril) 1918 on nende positsioonid veelgi tugevamad. Loetud oli pea kaks kolmandikku häältest, kui selgus, et enamlastele antud häälte osakaal on pigem langenud ja iseseisvuse toetajad saavad Asutaval Kogul enamuse. Seepeale otsustasid enamlased 27. jaanuaril (9. veebruaril) valimised sootuks katkestada, tuues ettekäändeks Balti rüütelkondade palved Saksa vägedele maa enamlaste käest päästa.”

Aga miks kogusid enamlased seal, kus need valimised õigeaegselt läbi suudeti viia, kokku 37,1% häältest? Miks oli Eesti toona üks Vene impeeriumi punasemaid piirkondi? Millised olid enamlaste plaanid Eesti riigiõigusliku tuleviku osas? Miks eestlased neid nii massiliselt toetasid? Nendele küsimustele see raamat sisuliselt ei vasta.

Kerime edasi. 1934. aasta riigipöörde kohta kirjutatakse: “Kaitseseisukorra kehtestamisel väideti, et vabadussõjalased valmistusid riigipöördeks, sest allkirjade kogumisel riigivanema kandidaadi Andres Larka heaks ei saavutatud loodetud edu. Samuti üritasid vabadussõjalased saavutada kontrolli sõjaväe ja Kaitseliidu üle.”

Korratakse seega lihtsalt riigipöörajate juttu, üritades justkui jätta muljet, et tegemist oligi nö. ennetava riigipöördega. Seejuures jäetakse mainimata, et Larka toetuseks koguti rohkem allkirju kui kõigile teistele kandidaatidele kokku. Samuti ei peeta vajalikuks mainida, et riigipöörajad rikkusid ka toona kehtinud seadusi. Seda riigipööret üritatakse lugejate silmis legitimiseerida ka hilisemate arengutega – näiteks sellega, et vabadussõjalaste hulka kuulunud Hjalmar Mäest sai Saksa okupatsiooni ajal Eesti Omavalitsuse juht. Mäe motiividel seejuures loomulikult ei peatuta.

Väga hästi on kirjeldatud vaikival ajastul toimunud suuri muutusi, milles nähakse ka nii mõndagi positiivset, näiteks seoses lipukampaaniaga: “1980. aastate lõpul toodi peidust välja tuhandeid lippe, mida oli peidetud kogu sovetliku okupatsiooni poolsajandi vältel ning mis tõestasid, et Eesti omariiklus on jäänud eestlaste südameasjaks. Neid lippe poleks lipukampaaniata olemaski olnud.”

Huvitaval kombel ei ole autorid samal ajal märganud, et korporatiivse riigi ülesehitamise ja ajakirjanduse muutmisega riikliku propaganda suuvoodriks jõudis Eesti juba poolele teele sovetiseerimise suunas. Võiks ju ka väita, et baaside leping ja juunipööre olid pärast seda lihtsalt järgmised loogilised sammud – pind nende astumiseks valmistati ette juba varem.

Mööndakse, et president Konstantin Päts kirjutas alla “kõigile Varese valitsuse aktidele, mis eeldasid Vabariigi Presidendi allkirja, osaledes niiviisi Eesti riigi likvideerimisel, mille rajamine oli suures osas ka tema teene. Tema allkirju oli vaja palju, sest 1937/1938. aasta põhiseaduse Eesti oli presidentaalne riik. Millega teda selleks sunniti, pole tänini teada – okupatsioonivõimud oleks oma tahtmise läbi viinud ka ilma tema allkirjadeta.”

Näete, kuidas toimub Pätsi toonase käitumise õigustamine? Ta kirjutas alla iseseisva Eesti Vabariigi likvideerimisele, aga ka selle loomine oli tema teene, pealegi ei sõltunud tema allkirjadest ju midagi. No-noh.

Veidi varem mainitakse, et “peaminister Uluots olevat lubanud kohtumisel Soome diplomaatidega soomlastel [Talvesõja ajal] isegi Eestis asuvaid lennuvälju pommitada, kui ainult ei rünnata Tallinna.” Samas ei ole aga mainitud seda, et 1940. aasta juunis ametist lahkumisel peetud raadiokõnes rõhutas Uluots “võimalikkude eksiarvamuste kummutamiseks, et Eesti on praegu teotsemas kõiges oma põhiseaduslikus korralduses.”

Uluotsa 1944. aasta üleskutseid markeeritakse vaid lausega: “Sakslaste survel toetas mobilisatsiooni oma raadiointervjuus 7. veebruaril ka Jüri Uluots.” Väga huvitav, kuidas siis käis see survestamine, mille tulemusel Uluots kuulutas veel samal aastal bolševismi vastu peetud võitluse meie Vabadussõja jätkuks?

Raamat on iseenesest huvitav, aga kahjuks kipub vaatama sealt just kõige kriitilisemate kohtade pealt vastu selline ajalookäsitlus, mida võib nimetada küll tänapäeva vaatepunktist “poliitiliselt korrektseks”, kuid mis annab ajaloost üsna moonutatud ettekujutuse. Need ongi selle raamatu kõige nõrgemad kohad. Just neist asjadest, mis vajaksid põhjalikumat selgitamist, libisetakse kergelt üle. Nii on muidugi mugavam. Aga kas ka õigem?