Rubriik: ajalugu

Peter Englund “Poltaava”

Rootsi ajaloolane Peter Englund (sünd. 1957) jõudis kolmekümne aasta eest Euroopa ajaloohuviliste teadvusse just selle teosega. “Poltaava. Ühe armee häving” (1988, e.k 2006) oli tema debüütraamat, millest sai kohe rahvusvaheline bestseller. See räägib, nagu juba pealkirjast nähtub, Rootsi ajaloo suurimast sõjalisest katastroofist.

Võib liialdamata öelda, et 1709. aastal tänapäeva Ukraina aladel toimunud Poltaava lahing muutis ajaloo kulgu. Selle tulemusel lakkas Rootsi olemast Euroopa suurvõim, Venemaa aga kindlustas ennast just sellena.

“Jumala abiga on Peterburi lõplik nurgakivi nüüd paika pandud,” kirjutas Vene tsaar Peeter I pärast lahingut krahv Apraksinile, kellest sai hiljem Eestimaa kindralkuberner. Põhjasõda kestis küll veel kaua, kuid see oli päev, nagu on märkinud ka näiteks Mart Laar, mil muutus Eesti saatus – see oli sõja pöördepunkt. Englund maalib sellest oma raamatus ilustamata pildi.

Päikesest köetud lahinguplatsi täitsid paljad, sandistatud, moonutatud, söestunud inimkehad läbisegi veriste riideräbalate ja hobusekorjustega. Väga soe suveilm tuletas end kiiresti meelde ning laibad hakkasid mädanema. Piirkonna kohale lasus kohe eksimatult äratuntav jälk hais. Aegade jooksul on palju kirjeldatud veidrat metamorfoosi, mille matmata laibad lahinguväljal läbi teevad. Kehad muudavad värvi ning vilunud silm teeb korjuse värvuse järgi reeglina kindlaks, kui kaua nad surnud on olnud – värv muutub valgest kollaseks, siis kollakasroheliseks või halliks ning lõpuks mustaks, liha hakkab sarnanema tõrvale. Laibad paisuvad, punduvad ja tõmbavad univormi pingule. Sama mehhanism toimis Poltaava läppunud lahinguväljal. Kuumus aitas langenute kiirele moondumisele kiiresti kaasa. Paljad vigastatud kehad hakkasid käärima, paisusid groteskselt ning varsti polnud surnute näojooni enam võimalik ära tunda. Surnud sõduritest sai üksainus anonüümne mustakstõmbuvate, kunagi nime kandnud pampude mass. (lk. 238-239)

Huvitaval kombel võis rootslaste lüüasaamine olla osaliselt tingitud sellest, et nad olid endiselt Narva lahingus saavutatud suure võidu mõju all, alahindasid vastast ja tegid sellest tulenevalt laastavate tagajärgedega vigu. Vähemalt on see üks võimalus, millele Englund korduvalt viitab.

Puhttaktikaliselt oldi üheksa aastat varem Narva all peaaegu samas olukorras. Siis oli arvuliselt tugevalt allajääv Rootsi vägi läinud rünnakule hästikindlustunud Vene armee vastu ning andnud sellele tohutu hoobi. Venelased said korduvalt peapesu ka pärast seda (loomulikult juhtudel, kui nad üldse soovisid avatud väljal vastupanu osutada). Seepärast ei hinnanud rootslaste juhtkond Vene armee lahinguväärtust eriti üle. Arvatavasti mõeldi, et see, mis kord Narva all toimis, võiks toimida taas. Vene armee tase oli pärast 1700. aastat siiski märgatavalt tõusnud. Oli risk, et rootslased alahindasid oma vaenlast. Plaanist õhkus, enam kui lubatud, venelaste algatusvõime madalat hindamist. See eeldas, et eksisteerib passiivne vastane, kes vaikselt vahib, kuidas rootslane elegantsete manöövrite saatel silmust ümber tema kaela mässib. (lk. 69-70)

Pikk pataljonide rida lookles pimeduses. Marsi ajal meenutasid ohvitserid sõduritele üheksa aasta tagust Narva lahingut, kus löödi arvuliselt suuremat ja hästikindlustatud Vene väge. (lk. 86)

Lisaks oli nende kuue pataljoni komandöri Roosi käitumine peaaegu kriminaalselt passiivne. Küsimusi esitamata või suuniseid andmata lasi ta rünnakutel jätkuda. Tundub, nagu oleks sündmused tast üle käinud kui ootamatu loodusnähtus, mis järgib oma kummalisi seadusi ning mida oli võimatu valitseda. Roos oli vilunud, kuid üsna ideevaene sõjaväelane, võimalik, et ta oli Narva lahingu kogemuste mõju all. Seal juhtis ta Närske-Värmlandi rügementi ja hõivas bastionikaupa suure osa venelaste kindlustustest. Pärast lahingu lõppu, uhkustas ta hiljem, oli pool tema rügemendist surnud või haavatud. Ise sai ta kätte haavata, kahurikuul viis ära ta kübara ning riided olid täis venelaste kuuliauke. Vahest lootis ta seda vägitegu korrata? (lk. 124)

Rootsi ajaloo üks suurimaid sõjalisi võite sai seega justkui aluseks rängimale kaotusele, mis neid on tabanud. Venelased olid enda lüüasaamisest Narva lahingus õppinud, aga rootslased üritasid lihtsalt korrata seda, mis neile varem edu tõi, ega suutnud enam olukorra muutudes adekvaatselt reageerida.

Englund on kirjutanud oma raamatu muidugi rootslaste vaatepunktist, näitab ja analüüsib nende sõjakäiku, aga heidab seda tehes kohati valgust ka venelaste sõjalisele mõtlemisele. Näiteks tuleb sealt hästi välja strateegilise sügavuse ajalooline tähtsus, mis seletab muu hulgas Kremli otsust blokeerida sõjaliste sekkumiste abil Gruusia ja Ukraina liikumine NATO poole. Seda silmas pidades tuleb märkida, et enamlaste otsus viia Venemaa pealinn Peterburist tagasi Moskvasse oli tõenäoliselt suurim teene, mille nad kunagi eestlastele tegid, sest selleta ei oleks ilmselt sõlmitud ka Tartu rahulepingut, vaid nad jätkanuks kohe katseid Eesti alad taas enda alla saada. Ka hiljem toimunud venestamine ja vastuseis Eesti iseseisvuse taastamisele olnuks kindlasti resoluutsemad, kui Venemaa pealinn asunuks Peterburis, mitte Moskvas. Peterburi rajamine viis Eesti alade langemiseni Vene võimu alla ja Venemaa pealinna viimine sealt tagasi Moskvasse vähendas siin survet, jättis ruumi meie iseseisvumiseks.

Doris Lessing “Vanglad, milles me vabatahtlikult elame”

“Kõik, mis on kunagi minuga juhtunud, on õpetanud mind hindama üksikisikut, inimest, kes arendab ja säilitab omaenda mõtlemisviisi, kes hakkab vastu grupimõtlemisele ja grupisurvele,” kuulutas Doris Lessing ühes 1985. aastal CBC raadios peetud loengus. “Või kes ei kohandu grupisurvega rohkem kui vaja ning säilitab vaikselt individuaalse mõtlemise ja arengu.”

“Ma usun, et intelligentne ja edumeelne ühiskond teeb kõik, mis võimalik selliste inimeste tekitamiseks, selle asemel et neid alla suruda, nagu väga sageli juhtub,” teatas ta samas. “Kui aga valitsused, kui aga kultuurid ei julgusta nende teket, saavad seda teha ja peaksid tegema üksikisikud ja grupid.”

Lessing pidas 1985. aastal CBC raadios viis loengut, mis on veebis vabalt kuulatavad. Need avaldati siis ka kirjalikul kujul ehk raamatuna, mis ilmus hiljuti lugejate ette ka eesti keelde tõlgituna (tõlkija Krista Kaer). Niisiis, viis esseed, mis omavahel haakuvad. Loo moraali võtavad kokku ülaltoodud laused, aga selleni jõudmiseks tuleb läbida pikem arutluskäik.

1919. aastal sündinud Lessing oli jõudnud nende loengute pidamise ajaks juba auväärsesse ikka ja tugines suuresti enda elukogemustele, tuues samas muidugi ka mitmeid huvitavaid näiteid asjadest, millega ta ei olnud päris vahetult kokku puutunud, tehes seejuures küllaltki suuri üldistusi.

“Ma veedan palju aega mõeldes, kuidas me võime paista pärast meid elavatele inimestele,” märkis Lessing. “Kõik, kes on vähegi ajalooga tegelenud, teavad, et ühe sajandi kirglikud ja jõulised veendumused näivad järgmisel sajandil tavaliselt absurdsed ja kummalised. Pole olemas ühtki ajastut, mida järgmised põlvkonnad tajuksid samamoodi kui tollal elanud inimesed.”

“Igal ajastul mõjutavad meie elamusi tugevasti massiemotsioonid ja sotsiaalsed olud ning nende mõju alt on meil peaaegu võimatu ennast eraldada. Sageli näivad just massiemotsioonid kõige üllamad, paremad ja ilusamad,” selgitas ta. “Ja ometi küsitakse aasta, viie aasta, kümnendi või viie kümnendi pärast: “Kuidas ometi nad seda uskuda võisid?” Sest toimunud on sündmused, mis on mainitud massiemotsioonid ajaloo prügikasti saatnud. Kui kasutada seda klišeelikku väljendit.”

Lessing oli nooruses kommunist, kuid astus pärast Nõukogude Liidu sõjalist sekkumist Ungaris 1956. aastal Suurbritannia Kommunistlikust Parteist välja ja kujunes hiljem marksismi läbinägelikuks kriitikuks. Neid kogemusi lahkab ta ka kõnealustes loengutes: grupimõtlemine, teisitimõtlejate kuulutamine reeturiteks, intellektuaalne ebaausus, lähtumine printsiibist “eesmärk pühendab abinõu” jne. – aga näeb neid ilmnemas mitte üksnes kommunismi, vaid poliitiliste ja poliitilis-religioossete (natsionalism, radikaalne islam) liikumiste puhul laiemalt.

Kokkuvõttes jääb mulje, et selle raamatu avaldamine eesti keeles vähem kui aasta enne Riigikogu valimisi on omamoodi poliitiline seisukohavõtt. Ei imestaks, kui EKRE hakkab varsti nõudma Loomingu Raamatukogu riigipoolse rahastamise lõpetamist, sest näeb selles eestlaste “rahvusühtsuse” vastu suunatud õõnestustegevust. Sirp, Vikerkaar, Müürileht ja NO99 ju juba on neil selles mustas nimekirjas.

Nii et lugege kuni saate. Kui võimule tulevad “ainsad tõelised eestlased”, siis ei pruugi olla enam pikka pidu.

PS. Ajalugu on Lessingi arvates oluline tunda mitte niivõrd mineviku, vaid tuleviku pärast – eelkõige selleks, et teada, mis võib juhtuda – kuidas justkui täiesti korralikest inimestest võivad saada elajalikud barbarid, kes saadavad korda metsikusi.

Lisaks: raamatut soovitab ka Jaak Jõerüüt

Kas meie põhiseadus kehtib?

Võidupüha puhul peetakse kindlasti taas palju pateetilisi kõnesid. See on hea, sest kuidagi ju tuleb isamaalist vaimu ülal hoida. Kuid ilukõnedest üksi ei piisa. Need on vaid väline vorm, mitte sisu ehk tuum.

Järgnev jutt võib rikkuda lugejate tuju. Teema on tõsine. Mõni tõenäoliselt leiab, et see ei ole üldse pidupäevale kohane ning parem oleks tõstatada selliseid küsimusi mõnel muul ajal. Mina sellega ei nõustu.

Võidupüha tähistamine ei ole lihtsalt niisama kombetalitus, millel puudub sügavam tähendus. Meie vabadussõda ei olnud pelgalt võitlus enamlaste ja Balti hertsogiriigi pooldajate vastu. See oli siiski ka võitlemine Eesti omariikluse, iseseisvuse eest. See on oluline nüanss, mida tuleks alati meeles pidada, et kõik toona ja ka hiljem selle eesmärgi nimel toodud ohvrid ei muutuks asjatuks.

Riigi juriidiliseks vundamendiks on põhiseadus, millele kogu riigikorraldus peaks toetuma. Meie põhiseaduse § 1 ütleb, et “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.”

Ei olnud juhus, et just see paragrahv sai 2003. aastal Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses toimunud rahvahääletuse eel eurovastaste lipukirjaks. Minu jaoks isiklikult oligi see peamine põhjus, miks ma andsin oma hääle Euroopa Liitu astumise vastu. Leidsin nimelt, et sinna kuulumine riivab seda põhimõtet.

Skeptikud kuulutati aga toona idiootideks ja karavan veeres edasi. Rahva rahustamiseks pandi siis ühtlasi rahvahääletusele ka põhiseaduse täiendamise seadus, mille kohaselt “Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest” ja “Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.”

Tegemist oli omamoodi hookus-pookusega. Ühest küljest rõhutati küll põhiseaduse aluspõhimõtete olulisust, aga teisest küljest seda, et Euroopa Liitu kuuludes tuleb arvestada liitumislepingust tulenevaid kohustusi. Teisiti ei saakski see muidugi olla.

Praktikas on jõutud nüüd nii olukorda, kus hetkel kehtiva Eesti Vabariigi põhiseaduse osade sätete toime on peatunud. Kui see lause tundus ajuvaba, siis lugege seda uuesti, ja mulje ei parane.

Konkreetne näide. Põhiseaduse § 48 sätestab, et “erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud.” Erakonnaseaduse § 5 ütleb seevastu, et “erakonna liikmeks võib olla ka vähemalt 18-aastane teovõimeline Euroopa Liidu kodanik, kes ei ole Eesti kodanik, kuid kes elab püsivalt Eestis.”

Uurisin hiljuti Riigikogu põhiseaduskomisjonilt, kas nende hinnangul ei ole need paragrahvid selles osas omavahel vastuolus. Pikas ja põhjalikus vastuses, mis kannab põhiseaduskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi (Isamaa) allkirja, jõuti järeldusele, et põhiseaduses toodud punkt ei ole ühitatav Euroopa Liidu õigusega ning tulenevalt põhiseaduse täiendamise seadusest tuleb see jätta kohaldamata.

Kui palju on meie põhiseaduses teisi selliseid punkte, mille toime on Euroopa Liitu kuulumise tõttu samal moel peatunud, seda ei tea täna vist küll keegi. Vaja oleks põhjalikku revisjoni. Muidu võime ühel hetkel ootamatult avastada, et põhiseadusest on jäänud järgi ainult tühi kest, aganad ilma teradeta.

Minu arvates ei ole Euroopa Liitu kuulumisele täna head alternatiivi. Ma ei soovi sealt välja astumist ega pea vajalikuks sel teemal uue rahvahääletuse korraldamist. Kuid oma suveräärnsust tuleks võimaluste piires siiski jätkuvalt kaitsta. Vähemalt seda võlgneme me neile, kes on selle eest võidelnud.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.