Rubriik: ajalugu

Makedoonia ajaloo ristteel

Makedoonia Vabariiki pikalt vaevanud nimetüli naabermaa Kreekaga ei ole veel kaugeltki lahendatud. Pühapäeval toimunud rahvahääletus oli vaid väike samm õiges suunas. Olukord on jätkuvalt väga keeruline.

Probleemi juured ulatuvad tuhandete aastate taha, kui toona regioonis valitsenud roomlased ühendasid Vana-Makedoonia ja Paionia provintsiks nimega Macedonia Salutaris (e.k. Terve Makedoonia). Paioonlased on tänaseks ajaloo näitelavalt kadunud, kuid nende kunagisel territooriumil elab hiljem saabunud slaavi hõimudega segunemisel sündinud rahvas, kes nimetab ennast ise makedoonlasteks. Ja oma keelt, mis on lähedane bulgaaria keelele, nimetab see rahvas makedoonia keeleks.

Nii ei ole see muidugi alati olnud. Rooma impeeriumi lagunemise järel käisid kunagised Paionia alad läbi teiste regionaalsete suurvõimude käest. Need olid pikalt seotud Bulgaaria impeeriumiga, seejärel kaua Osmanite võimu all. Nagu mitmel pool mujal, hakkas rahvusliku identiteedi tähtsus ka seal tõusma alles 19. sajandil, kui toimus kirjaoskuse levik massidesse (standardiseeritud kirjakeel lõi Euroopas rahvused nende tänapäevasel kujul).

Kohalikud elanikud asusid identifitseerima ennast järjest enam makedoonlastena Osmani impeeriumi lagunemisel, kui ülemvõimu pärast selles piirkonnas konkureerisid teravalt Kreeka, Bulgaaria ja Serbia. Nad leiutasid ennast aegamisi neist eraldiseisva rahvusena, et pääseda suurest geopoliitilisest võitlusest, mis seda paika tükkideks oli rebimas.

Rahutu 20. sajand

Teine Balkani sõda lõppes 1913. aastal sellega, et Kreeka sai enda koosseisu valdavalt kreeklastega asustatud Lõuna-Makedoonia (ehk Vana-Makedoonia) ja Põhja-Makedoonia läks Serbia võimu alla. Esimene maailmasõda olukorda ei muutnud, kuid makedoonlaste rahvuslik liikumine oli selleks ajaks juba hoo sisse saanud. Bulgaaria toetusel tegutses see põranda all, kasutades kohati terroristlikku taktikat, mis oli võetud omaks juba 19. sajandil Osmanite ülemvõimu vastu võideldes.

1920-ndatel aastatel asus makedoonlaste rahvuslikke püüdlusi toetama Komintern (Kommunistlik Internatsionaal), mis tunnistas esimese rahvusvahelise organisatsioonina makedoonlaste kui eraldi rahvuse ning makedoonia keele olemasolu koos sellest tulenevate õigustega enesemääramisele. Makedoonia küsimuse lahendusena nägid kommunistid autonoomiat kõiki Balkani riike ühendava föderatsiooni koosseisus. Makedoonia intellektuaalid üritasid registreerida Serbias ka legaalselt tegutsevat makedoonlaste erakonda, aga seda ei lubatud. Nii kasvas rahvuslikus liikumises põrandaaluste kommunistide mõju.

Teise maailmasõja ajal tervitati Bulgaaria vägesid Põhja-Makedoonias vabastajatena. Isegi sealsete kommunistide üks juhtidest Metodija Šatorov keeldus nende nimetamisest okupantideks, kuigi Jugoslaavia Kommunistlik Partei oli andnud talle vastavad juhtnöörid, ja taotles hoopis kohalike kommunistlike organisatsioonide viimist Bulgaaria Kommunistliku Partei koosseisu.

Bulgaaria oli üritanud jääda esialgu neutraalseks, kuid pidi 1941. aastal Saksamaa survel sõtta astuma. Okupeeritud aladel üritati aga viia siis läbi bulgariseerimist ning sellest kasvas rahulolematus, mis toitis vastupanuvõitlust. 1944. aasta augustis kuulutasid Põhja-Makedoonia kommunistid välja Makedoonia riigi loomise (Jugoslaavia föderatsiooni koosseisus), kus makedoonia keelest saab ametlik keel. Pärast seda asusid ka sakslased toetama iseseisva Makedoonia riigi loomist, mis kujutaks endast alternatiivi kommunistide projektile, kuid olid jäänud sellega juba lootusetult hiljaks.

1944. aasta sügisel algas Põhja-Makedoonia kommunistide hulgas bulgaariameelsete isikute kõrvaldamine. Šatorov ilmselt mõrvati ja paljud tema liini toetajad langesid repressioonide ohvriks. Järgmisel aastal loodi Josip Broz Tito juhtimisel Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik, kuhu kuulus ka Makedoonia Rahvavabariik. (1963. aastal nimetati need rahvavabariikidest ümber sotsialistlikeks vabariikideks.)

Bulgaaria mõju vähendamiseks asuti küll tugevdama makedoonia identiteeti, kuid seda sai teha siiski ainult teatud piirini. Makedoonia Rahvavabariigi esimene president Metodija Andonov-Čento, kes taotles suuremat autonoomiat, pidi 1946. aastal tagasi astuma ja pandi vangi, süüdistatuna selles, et ta olevat töötanud “täielikult iseseisva Makedoonia” nimel. Čento suri vanglas toimunud piinamiste tõttu saadud haiguse tagajärjel 1957. aastal ja rehabiliteeriti alles 1991. aastal, kui Makedoonia ennast Jugoslaavia lagunemisel iseseisvaks kuulutas.

Erinevalt teistest Jugoslaavia osadest iseseisvus Makedoonia täiesti vägivallatult. 1991. aasta septembris toimunud rahvahääletusel, millest võttis osa 75,7% hääleõiguslikest elanikest, toetas seda 96,4% hääletanutest. Esimese riigina tunnustas Makedoonia iseseisvust Bulgaaria.

Samas boikoteerisid seda rahvahääletust albaanlased. 1994. aastal läbiviidud rahvaloenduse andmetel moodustasid nad 22,9% riigi elanikkonnast. 1999. aastal tuli Kosovo konflikti ajal juurde veel 360 tuhat sõjapõgenikku. Albaanlased tahtsid, et neid loetaks riigi teiseks nimirahvuseks ja albaania keelest saaks teine riigikeel. Kui makedoonlased otsustasid piirata albaania keele kasutamist ametiasutustes ning keelata Albaania lipu heiskamise, pinged kasvasid. 2000. aasta lõpus jõudsid need relvastatud kokkupõrgeteni, mis kestsid üle poole aasta.

OSCE ja NATO vahendusel saavutati 2001. aastal küll kokkulepe, mis pidi tagama rahu, kuid üksikuid paljude hukkunutega tulevahetusi on toimunud ka hiljem. Osa albaanlasi ei ole ilmselt loobunud mõttest võidelda välja autonoomia või Makedooniast eraldumine.

Nimetüli Kreekaga

Kogu selle keerulise ajaloo taustal võib Makedoonia nimetüli Kreekaga näida esmapilgul täiesti naeruväärne, teisejärguline probleem. Vaidlused selle üle, kellel on õigus pidada ennast iidsete makedoonlaste järeltulijaks, on kõrvalt vaadates muidugi tobedad. Macedonia Salutaris koosnes ju nii tänapäeva Kreeka koosseisu kuuluvast Makedoonia provintsist kui ka neist aladest, kus asub riik, mille kohta on Kreeka nõudmisel kasutatud rahvusvahelistes organisatsioonides nimetust: endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik.

Kellel võiks olla midagi selle vastu, kui lõpuks sõlmitakse kompromiss, mille tulemusel Makedoonia Vabariigist saab Põhja-Makedoonia Vabariik? See on ju ajalooliselt täpne ja peaks rahuldama mõlemat osapoolt!

Tuleb välja, et nii see ei ole. Makedoonia president on kuulutanud selle “rahvuslikuks reetmiseks” ning nüüd toimunud rahvahääletus oli üksnes nõuandva iseloomuga. Põhiseaduse muutmiseks peab seda toetama 2/3 parlamendi koosseisust, aga neid hääli praegu koos ei ole. Rahvahääletus oligi seal mõeldud selleks, et mõjutada opositsiooni. Hääletanud toetasid küll ülekaalukalt valitsuse suunda, aga valimisaktiivsus jäi suhteliselt tagasihoidlikuks – see ongi just see, millele oponendid panustasid.

Kreekas ei ole olukord parem. Seal on sõlmitud kokkuleppe vastu mitte üksnes suur osa opositsioonist, vaid ka valitsuskoalitsiooni kuuluv rahvuslik-konservatiivne erakond Iseseisvad Kreeklased, mille juht on ähvardanud koalitsioonist lahkuda, kui see parlamendis ratifitseerimisele tuleb. Samal ajal on asi läinud tänavatel nii kaugele, et marurahvuslased peksid Türgist saabunud turiste, keda nad pidasid eksikombel makedoonlasteks.

Neid kohapealseid vastasseise võimendab muidugi ka suurjõudude jätkuv geopoliitiline rivaliteet (ühelt poolt EL ja USA, teiselt poolt Venemaa), mis ei näita vaibumise märke.

Artikkel ilmus 5. oktoobril 2018 Kesknädala veebilehel. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.

Solženitsõn “Lenin Zürichis”

Aleksandr Solženitsõni (1918–2008) romaan “Lenin Zürichis” (1976) on nüüd siis lõpuks ka eesti keeles ilmunud (vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa).

Juba kümne aasta eest, kui Solženitsõn suri, avaldasid Kalev Kesküla ja Märt Väljataga arvamust, et see romaan on “kindlasti suur õnnestumine, mis tuleks ka eesti keelde tõlkida.” Mina sellest nii suures vaimustuses ei ole, aga saan aru, et inimestele, kes kasvasid üles ajal, mil avalikkuses valitses idealiseeritud pilt Leninist kui vigadeta pühakust või pooljumalast, võib see näida väga olulise raamatuna, kuigi fänne leidub (samal põhjusel) muidugi ka nooremate hulgas.

“Kui otsida 1976. aastal ilmunud romaanist “Lenin Zürichis” mingit paljastuslikku aspekti, siis võiks see olla seotud hoopis tolleaegsetes Lääne pahempoolsetes ringkondades (Nõukogude Liidust rääkimata) laialt levinud ülimalt positiivse, lausa hagiograafilise Lenini-kuvandiga, mis tihti ilmnes veel binaarses konfiguratsioonis “hea Lenin – halb Stalin”, otsekui Stalin polekski olnud oma eelkäija parim õpilane. Sellise Lenin-pühaku teotamine ja põrmu trampimine Solženitsõni poolt on kahtlemata õigustatud tegu nii ajaloolisest kui ka kirjanduslikust vaatenurgast ning võib-olla mitte päris ebavajalik ka tänapäeval,” kirjutab romaanile lisatud saatesõnas Mart Kuldkepp (sünd. 1983).

Lühidalt: Leninit kujutatakse sisuliselt psühhopaadina, kes kannatas maniakaal-depressiivse psühhoosi all. Sellist diagnoosi keegi talle kõnealuses raamatus otsesõnu ei pane, aga nii võib selle lühidalt kokku võtta.

Solženitsõni käsitlus vastab seega üldjoontes Lev Tolstoi veendumusele, et maailma valitsevad hullumeelsed, kes saavutavad oma sihi alati tervetest kergemini, sest neil puuduvad igasugused kõlbelised piirangud – pole neil ei häbi, südametunnistust ega isegi mitte hirmu.

Teose tegevus leiab küll aset 1914. aasta augustist 1917. aasta märtsini, mil Lenin viibis poliitilises eksiilis neutraalses Šveitsis ega olnud veel lähedalgi sellele, et Venemaad valitseda, kuid pitseri on vajutanud Solženitsõni käsitlusele siiski enamlaste võimuhaaramisele järgnenu. Tema selgeks taotluseks on näidata, et kurja juur oligi juba Lenin. Ja selle ülesandega saab ta loomulikult hakkama.

1910. aastal surnud Tolstoi sõnad käisid aga teatavasti veelgi varasema aja kohta. Kas ei oleks siis loogiline järeldada, et viga peitus juba selles ajas, mida osad veel tänapäevalgi taga nutavad, kuid mis sünnitas Lenini ja teisi temasuguseid? Seda küsimust Solženitsõn ei lahka. Ta selgitab vaid enamluse olemust, mitte fenomeni põhjuseid. Näitab seda lihtsalt naeruväärsena, kui rääkima peaks tõsiselt.

Eestist pärit tegelastest käib tekstist korduvalt läbi Aleksander Kesküla, kuid teeb seda vaid vilksamisi, kõige pikemalt järgnevas lõigus:

Liit – jah, meelsasti, olge lahked. Kuid olla selles liidus valiv pruut ja mitte visa peigmees. Otsitagu sind. Käituda nii, et ka nõrkuse korral oleks sul eelistatud, sõltumatu positsioon. Midagi sellesarnast oli Lenin juba Bernis teinud. Muidugi ei läinud ta koputama Saksa saadiku Rombergi uksele nagu Parvus Konstantinoopolis. Kuid Lenin kuulutas oma teese, teades väga hästi, kelle kõrvadele need võivad meeldida – ja teesid jõudsid nende kõrvadeni. Ja Romberg saatis ise tema juurde revolutsioonilise eestlase Aleksander Kesküla läbi rääkima, kavatsusi kindlaks tegema. Mis siis ikka, jäädes oma tõelise programmi raamidesse – tsarismi kukutamine, separaatrahu Saksamaaga, rahvuste eraldumine, väinadest loobumine – oli lubatav ka veidi mett mokale määrida: ennast reetmata, tegevusjoone vastu eksimata võis Rombergile lubada ka Vene revolutsioonilise armee tungimist Indiasse. See ei olnud põhimõtete reetmine: oli ju vaja rünnata Briti imperialismi ja kes teine pidi seda tegema? Kunagi tulevikus tungimegi sisse. Muidugi oli see järeleandmine, meelehea tegemine, käänak, rattad kippusid kinni jääma, kuid see ei olnud ohtlik juhtum. Ka olid Kesküla pilk ja kombed hundilikud, iseloomu ja asjalikkuse poolest oli ta märksa tugevam laialivalguvatest Vene sotsiaaldemokraatidest – kuid ka selles ei tajunud Lenin ohtu. Eestil tuli nii või teisiti lasta ära minna nagu kõigil rahvastel Venemaa vanglast, tegevusjoonest kõrvalekaldumist ei olnud: igaüks kasutas taganemata teise ära. Liitnud ühte ahelasse Siefeldti ja Moissei Haritonovi, sõitis Kesküla ära Skandinaaviasse ja aitas seal väga ja väga, eriti kirjastustegevuses, hankis raha meie brošüüride jaoks, aitas luua sidemeid Šljapnikoviga ja järelikult Venemaaga.

Jutt rääkis sellest, kuidas Lenin olla pakkunud ennast välja sakslaste jaoks ahvatleva partiina. Muu hulgas viitab Solženitsõn sellele, et Lenini kohaselt pidanuks tsaaririiki (rahvaste vanglasse) kuuluvatel rahvustel olema õigus sealt koos oma asualaga lahkuda. Sarnaseid vihjeid pillub ta korduvalt, nähes taolistes suundumustes muidugi midagi kohutavalt negatiivset.

Ja see ongi nüüd koht, kus eestlase vaatepunktist tekib teatav probleem nii Lenini ja Stalini kui ka Solženitsõni enda ajaloolise rolli hindamisel. Esimesed kaks olid kahtlemata ebameeldivad kujud, kuid ometigi olid just nende teoreetilised tööd aluseks 1917. aastal enamlaste poolt väljastatud Venemaa rahvaste õiguste deklaratsioonile, millele viidatakse ka Tartu rahulepingus (“kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest”). Solženitsõn oli nendega võrreldes ühest küljest moraalne majakas, aga teisest küljest lõpuks ikkagi “ühtse ja jagamatu” Venemaa pooldaja, kes süüdistas enamlasi tsaaririigi lagundamises – see suhtumine kumab läbi juba kõnealusest romaanist.

Niisiis. Hea, et Lenini ja Stalini ausambad on Eestist tänaseks kadunud, sest üldiselt nad ju austamist ei vääri, aga selles osas, mis puudutab rahvaste enesemääramisõigust, olid nad esialgu õigel teel (see, et enamlaste hilisem praktika ei läinud sageli kokku varasemate teooriatega, on teine jutt). Solženitsõn väärib küll lugupidamist inimesena, aga päris ausammast ei püstitaks ma Eestisse ka talle. Piisab sellest, kui tõlgitakse tema raamatuid.

“Piiskop ja ristisõda 1206”

Millal ja kust tulid Eestisse rannarootslased? Väga umbkaudselt võib öelda, et Rootsist ja keskajal, aga kui soovida sellele küsimusele täpsemat vastust, siis muutub pilt häguseks. Hüpoteese on mitmeid.

Rootsi arheoloog Jonathan Lindström esitab populaarteaduslikus uurimuses “Piiskop ja ristisõda 1206. Sõjast, kolonisatsioonist ja jumalasulasest Põhjalas” teooria, mille kohaselt asustati rootsi talupojad Vormsile Lundi peapiiskopi Andreas Suneseni eestvedamisel Ölandi saarelt ja koloonia rajamine toimus aastatel 1204-1206. 1220. aastal järgnes kolonistide teine laine.

Lindströmi enda juured on osaliselt Vormsil, tema isa oli 1943. aastal Rootsi põgenedes 16-aastane, seega seob teda teemaga isiklik huvi. Raamatu on ta pühendanud oma vanematele ja teemakäsitlust on selgelt mõjutanud rannarootslaste endi hulgas levinud pärimus, mille kohaselt oli algselt tegemist Taani kolooniaga.

Üldjoontes mõjub Lindströmi teooria usutavalt, kuigi detailides on ka palju spekulatiivsust. Kusjuures ta ei üritagi seda ise kuidagi varjata, vaid hoopis rõhutab, kasutades häbenematult palju sõnu “tõenäoliselt”, “arvatavasti”, “paistab”, “võib arvata”, “ilmselt”, “võimalik”, “võis”, “võib-olla” jne.

Suur osa raamatust on pühendatud sellele, et anda lugejatele laiem ettekujutus Andreasest, tema mõttemaailmast ja sellest ajast, kuhu kogu lugu asetub. Kuid päris põhjaliku pildi maalib Lindström ka konkreetsest koloniseerimisprojektist.

Vormsi – Homerose saar

Vormsi ehk Ormsö ehk Ormi saar sai oma nime tõenäoliselt Ribe piiskopi Omeri järgi, kes oli tähtsaim 1196. aastal Eestisse toimunud ristiretkel osalenud kirikutegelane. Ribe piiskop “kasutas oma pärisnime kreeka-ladina varianti. Ta nimetas end oma kirjades enamasti Omeriks, see tähendab Homeroseks, kuid mõnikord kohtame ka tema Skandinaavia-pärast nime Orm,” kirjutab Lindström. Omer, kes suri juba 1204. aastal, võis saada toona asustamata saare Taani kuningalt lääniks.

1196. aasta ristiretkel osales ka Andreas, kes sai 1201. aastal Lundi peapiiskopiks. Temast kujuneski koloniseerimisprojekti hing. Rannarootslaste jälgi ajades jõuab Lindström välja koguni konkreetsete paikadeni, kust inimesi külade kaupa Vormsile ümber asustati. Vähemalt lugedes tundub, et kõik klapib. Igatahes on see usutavam ja tõendatum kui ükski teine hüpotees rannarootslaste päritolu kohta.

Samas teeb Lindström julgeid oletusi ka teistel seda aega puudutavatel teemadel, näiteks seoses tuntud legendiga Taani ristilipu päritolust, mis ühe lahingu käigus taevast alla olevat sadanud. “Huvitav on see, et pärimus on algselt seotud 1208. aasta Viljandi, mitte laiemalt tuntud 1219. aasta Tallinna lahinguga. Kui pärimus oleks tekkinud keskaja lõpu poole, võinuks eeldada selle seostamist otseselt 1219. aasta lahinguga. Nüüd võib pigem oletada, et see peab olema tekkinud varem, võib-olla enne 1219. aastat,” kirjutab ta. Iseenesest ju täiesti loogiline arutluskäik.

Lindström viitab päris palju ka Eesti autoritele, eriti tugevalt on teda mõjutanud arheoloog Marika Mägi, kes olla öelnud selle raamatu valmisteksti nähes, et Lindström kujutab eestlasi “peaaegu nii, nagu kirjeldasid XVII sajandi eurooplased Põhja-Ameerika indiaanlasi.” Kas näha selles tunnustust ja/või etteheidet, see sõltub muidugi igaühe enda tõlgendusest, aga kui teema ja/või ajajärk huvitab, siis soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.