2007. aastal, kui möödus 75 aastat Nõukogude Liidu poolt Ukrainas kunstlikult esile kutsutud suure näljahäda (holodomor) algusest, kirjutasin artikli pealkirjaga “Holodomor, vene identiteet ja Eesti”, mis ilmus juhuslikult samal päeval, kui Tõnismäelt teisaldati pronkssõdur. Ma ei arva, et see oli hea lahendus tekkinud kriisile (“Pronkssõduri teisaldamine kuhugi kõrvalisse paika ei oleks lahendus, see üksnes suurendaks märtrioreooli, mida see ebajumal neostalinistide silmis omab. Samuti jätkuksid kuju uues asupaigas kogunemised, mille kaudu levitatakse Eesti riigi suhtes vaenulikku ideoloogiat.”), olin ise soovitanud hoopis radikaalsemat, aga Tõnismäel selleks hetkeks kujunenud olukorras ei jäänud ilmselt enam muud valikut. Valitsus oli asetatud sundolukorda, kus tuli tegutseda kiiresti.
Eesti akadeemilistes ringkondades oli populaarne süüdistada pronkssõduri kriisis Ansipi valitsust, täpsemalt Reformierakonda, mis olevat seadnud selle kuju oma valimiskampaania teenistusse. Hiljem üritati jätta mõnes artiklis koguni muljet, et see teisaldati siis juba enne valimisi, et saada eestlastelt rohkem hääli. Valimiskampaaniate raames seda teemat kohalike poliitikute poolt kahtlemata ekspluateeriti, kuid kriis ise oli minu meelest tingitud siiski Kremli sõjast ajaloo vastu, katsetest manipuleerida sellega oma tänapäevastes geopoliitilistes huvides.
Ukraina puhul oli siis üheks lahinguväljaks selles sõjas ka mälestus holodomorist. Nõukogude ajal üritati seda lihtsalt maha vaikida. 2007. aastal Venemaa küll enam näljahäda toimumist ametlikult ei eitanud, kuid kahtluse alla seati selle olemus ning ulatus. Väideti, et näljahäda ei kutsutud Ukrainas esile sihilikult ja see ei olnud seal suurem kui mitmetes teistes Nõukogude Liidu piirkondades. Sarnane käsitlus domineerib Venemaal režiimitruude ajaloolaste hulgas ka praegu.
Anne Applebaum rõhutab oma raamatus “Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas”, mis ilmus inglise keeles alles 2017. aastal, korduvalt, et seda ei ajendanud kirjutama viimastel aastatel Ukrainas ja Ukraina-Venemaa suhetes toimunud arengud. Ta märgib, et “esimest korda arutasin seda, kas oleks vaja koostada uus näljahäda ajalugu, oma kolleegidega Harvardi Ukraina-uuringute instituudist 2010. aastal. /—/ Tollal ei olnud vähimatki põhjust arvata, et 1932.–1933. aasta sündmuste uut uurimist võiks tõlgendada mingiski mõttes poliitilise seisukohavõtuna. /—/ Ma ei taha sellega öelda, nagu ei oleks Ukraina revolutsioon, ukraina eliidi jõhker represseerimine ja golodomor praeguste sündmustega seotud. Vastupidi: need moodustavad võtmetähtsusega tausta ja aluse, mis aitavad praegustest sündmustest aru saada.”
Ma küll ei nõustu sellega, et tollal ei olnud vähimatki põhjust arvata, nagu võiks selle teema käsitlemist tõlgendada mingiski mõttes poliitilise seisukohavõtuna (poliitiliselt nii tundliku teema käsitlemine on paratamatult ka poliitiline seisukohavõtt), kuid see ei tähenda, et Applebaumi käsitlus oleks poliitiliselt kallutatud. Veidi annab tunda üksnes see, et raamat on suunatud esmajoones USA lugejatele – see ilmselt mõjutas alateemade valikut, vaatepunkti, toodud näiteid ja võrdlusi jms.
Applebaum ei kirjuta ainult 1932.–1933. aasta näljahädast. Umbes pool tekstist on pühendatud sellele eelnenud arengutele, alates 1917. aasta revolutsioonist ja 1920-ndate kriisidest ukrainlaste vastuhakkude ning põllumajanduse kollektiviseerimise läbikukkumiseni. See loob tausta, mis selgitab nii NSV Liidu juhtide motiive suure näljahäda esilekutsumisel kui ka nende kohapealsete käsilaste tegevust. Samuti kirjutab ta järgnenud kinnimätsimisest ning sellest, kuidas holodomor on kajastunud ajalookirjutuses ja mälestustes.
Rahvuslikult meelestatud Ukraina ajaloolased kalduvad mõnikord süüdistama toona sooritatud kuritegudes üksnes nö. “võõraid” (juute ja moskoviite, nagu tehti juba Saksa okupatsiooni ajal), kuid Applebaumi sõnul olid need enamasti siiski kohalikud elanikud, kes viisid jõhkralt läbi toiduainete sundvõtmist (saades mõnikord osa äravõetud toidust endale), mis lõppes paljudele näljasurmaga, ning oma kodust väljaaetud jõukamate naabrite elamised laiali tassisid.
Põhiline vastutus juhtunu eest lasub samas loomulikult režiimil, mis inimesi sel moel käituma kallutas, tõugates neid üle selle õhukese piiri, mis lahutab tsivilisatsiooni barbaarsusest.
Applebaum peatub ka sellel, kuidas Ukrainas tekkinud olukorda üritati toona ka Läänes ilustada, näljahäda pisendada ning selle tekkemehhanisme hägustada. Ma ei ole uurinud, kuidas seda siis Eestis üldiselt nähti, aga esimesed kirjeldused holodomorist mida kunagi lapsepõlves lugesin, ilmusid 1930-ndatel luterlikus ajakirjas Ärataja. Need mõjusid mulle siis küll üsna vapustavalt, aga ei olnud tegelikult pooltki nii õõvastavad kui Applebaumi raamatus leiduvad lood kannibalismist, ebainimlikust jõhkrusest, kirjeldused nälgivatest massidest ja üksikisikutest.
Selle raamatu suurim väärtus ei seisne aga muidugi näljahäda kujutamises, vaid selle õuduse taga peitunud poliitiliste valikute valgustamises. Applebaum näitab, et holodomor kutsuti esile täiesti teadlikult, eesmärgiga murda ukraina talurahvas ning laiemalt sealsed rahvuslikult meelestatud kihid, et hoogustada Ukraina sovetiseerimist, mis tähendas ühtlasi venestamist. See täitis sisuliselt sama poliitilist eesmärki, mida Eestis 1949. aasta märtsiküüditamine, kuid oli sellest lihtsalt veelgi kohutavam ja hullem.
Minu hinnangul võib seda nimetada objektiivseks ajalookäsitluseks, aga teema üldise politiseerituse kontekstis mõjub see loomulikult ka poliitilise seisukohavõtuna, mistõttu kalduvad nõukogude režiimi apologeedid ja Venemaa praeguse juhtkonna poolehoidjad käsitlema seda poliitiliselt kallutatuna. Mis parata, kui kõik ei ole valmis tõde tunnistama.
Applebaumi raamatust on kirjutanud ka Jaan Martinson ja Edward Lucas. Ingliskeelsest inforuumist võib leida ka kriitilisemaid arvustusi, näiteks on juhtinud mitmetele selle raamatu puudustele tähelepanu Christopher Gilley ja Mark Trager, kuigi eriti viimase puhul seguneb õigustatud kriitika tema enda kinnisideedega, mis ei kannata üldse mingit kriitikat.
