Rubriik: ajalugu

Uus-Kaledoonia põliselanikud kanakad said pühapäeval toimunud rahvahääletusel lüüa. Enamik hääletamas käinutest oli selle Prantsusmaa meretaguse ala iseseisvumise vastu. Küsimus ei saanud aga veel kaugeltki lahendatud.

Vaikse ookeani edelaosas, Austraalia ja Uus-Meremaa lähistel asuva Uus-Kaledoonia saarterühma avastas eurooplaste jaoks Briti meresõitja James Cook aastal 1774. Cook andis suurimale nähtud saartest nimeks Uus-Kaledoonia, sest selle rannik meenutas talle Šotimaad, mida nimetasid ühe seal elanud hõimu järgi Kaledooniaks (Caledonia) juba vanad roomlased.

Teatavasti said Šotimaa iseseisvumise toetajad 2014. aastal iseseisvusreferendumil küll lüüa, kuid sealgi ei ole teema päevakorrast maas. Kui paar aastat hiljem langetati rahvahääletusel otsus Suurbritannia lahkumiseks Euroopa Liidust, oli kõigis Šotimaa omavalitsustes valdav enamus elanikest euroliitu jäämise poolt. Šotimaad valitsev vasaktsentristlik Šoti Rahvuslik Partei andis selle peale teada soovist korraldada, kui Suurbritannia päriselt Euroopa Liidust lahkub, lõpuks uus iseseisvusreferendum. Millal see toimub, pole täna teada.

Uus-Kaledoonias on asi selles osas veidi selgem. 1998. aastal sõlmitud Nouméa leping, mis viis ka äsjase rahvahääletuseni, näeb seal ette võimaluse korraldada veel kaks iseseisvusreferendumit, üks aastal 2020 ja teine 2022, kui seda tahab vähemalt kolmandik Uus-Kaledoonia Kongressi liikmetest. Just sellise võimaluse olemasolu võib aga vallandada nüüd dramaatilised arengud, mille eesmärgiks on muuta elektoraadi hoiakuid ja koosseisu.

Kanakad jäid vähemusse omal maal

18. sajandi lõpus ja 19. sajandi algupoolel sattusid valged inimesed Uus-Kaledooniasse juhuslikult ja väga harva. Sealse põlisrahva kanakade algne päritolu ei ole teada, kuid arvatavasti elasid nende esivanemad saartel juba 1500-3000 aastat eKr. Võõraste huvi selle paiga vastu hakkas kasvama 1840-ndatel aastatel.

Uus-Kaledooniast hangiti toona sandlipuud, aga ka inimtööjõudu, sealhulgas lapsi, keda kasutati sunnitöölistena mujal asunud suhkrurooistandustes, kaevandustes ja muudel töödel. Samas saabusid saartele esimesed misjonärid. Koos valgetega jõudsid kohale ka rõuged, leetrid, düsenteeria, gripp, süüfilis ja leepra, mis tapsid palju kanakasid, kellel puudus nende vastu immuunsus. Võõraid ei suutnud peletada eemale isegi see, et kohalikud tegelesid inimsöömisega, näiteks tapeti ja söödi 1849. aastal ära ühe USA laeva kogu meeskond.

1853. aastal haaras Uus-Kaledoonia enda valdusesse Prantsusmaa, mille imperaatoriks tõusnud Napoleon III üritas jäljendada Briti imperialiste, kes olid hõivanud varem Austraalia ja Uus-Meremaa. 1864. aastal, kui Uus-Kaledoonias avastati niklit, hakati sinna saatma Prantsusmaal kurjategijatena süüdimõistetud isikuid, ja sellest kujuneski prantslaste suurim meretagune kinnipidamiskoht. Enne seda elas seal vaid umbes 350 kolonisti.

Uus-Kaledooniasse saadeti ka poliitvange, näiteks ligi neli tuhat 1871. aastal Pariisi kommuunist osavõtnut. Nemad pöördusid peaaegu kõik tagasi kodumaale, kui neile 1879/80 amnestia anti, aga tuhanded kriminaalkurjategijad jäid pärast oma karistusaja kandmist elama Uus-Kaledooniasse. Samal ajal kasvas ka tavaliste asustuskolonistide ja Uus-Kaledoonias paiknevate Prantsuse sõjaväelaste arv.

On teada, et kommunaarid said kanakadega läbi üsna hästi. Seal sõlmiti isegi mõned segaabielud, enne kui 1874. aastal kehtestati rangemad reeglid, millega nende omavaheline läbikäimine muudeti võimatuks.

Kanakad suruti reservaatidesse. Neile see loomulikult ei meeldinud. 1878. aastal alustasid mitmed hõimud relvastatud ülestõusu, mille tulemusel kaotas elu paarsada prantslast ning hinnanguliselt 800-1600 kanakat. Umbes 1000-1500 kanakat saadeti asumisele teistele saartele. Need arvud ei pruugi tunduda esmapilgul väga suured, aga tuleb arvestada sellega, et kanakasid oli sel ajal kokku vaid umbes 60 tuhat.

Ja nende arv kahanes järgnenud kümnenditel väga kiiresti. 1887. aastal toimunud esimese rahvaloenduse ajal elas Uus-Kaledoonias kõigest 42519 kanakat, 1891. aastal 35000, 1897. aastal 30304, 1901. aastal 27768. Allasurutud ja rõhutud, traditsioonilistest elatusvahenditest ilma jäetud põlisrahvas oli sisuliselt määratud väljasuremisele.

Võitlus iseseisvuse eest

“Lääs võitis maailma mitte oma ideede või väärtuste või religiooni üleoleku tõttu (mille võtsid vastu vähesed teised tsivilisatsioonid), vaid pigem oma üleoleku tõttu organiseeritud vägivalla rakendamisel. Läänemaailma inimesed kipuvad seda asjaolu tihtipeale unustama; mitte-läänlased ei unusta seda kunagi,” märkis Samuel P. Huntington oma “Tsivilisatsioonide kokkupõrkes”.

1917. aastal puhkeb kanakade järgmine suurem ülestõus, mis saab alguse ühe hõimupealiku katsest viia sisse oma ehk nn. must raha. Kõlab üleskutse võidelda prantslaste vastu samal moel, nagu kanakad pidid võitlema ilmasõtta aetuna sakslaste vastu. Aasta aega kestva sissisõja tulemusel hukub umbes 200-300 kanakat. Asja eestvedajad saadakse lõpuks kätte, neil lüüakse pead maha.

Põliselanike suhtes hakatakse ajama “rahustamispoliitikat”, mis seisneb elanikkonna ümberpaigutamises, nende külade ja esivanemate kultusega seotud väliste atribuutide hävitamises, ristiusu pealesurumises, jaga-ja-valitse poliitika rakendamises. Kinnipeetavaid Uus-Kaledooniasse enam ei saadeta, aga kaevandustesse tuuakse tööle asiaate ja jätkub ka prantsuse tsiviilkolonistide saabumine.

Teise maailmasõja ajal baseerub saartel USA merevägi. Ameeriklasi on seal siis sama palju nagu kohalikke elanikke – 50 tuhat. Nende mõjutusel saavad kanakad 1946. aastal lõpuks Prantsuse kodanikeks. Nende eluolu paraneb, kuid staatus jääb siiski madalaks.

1958. aastal toetab Uus-Kaledoonias 98,1% rahvahääletusel Prantsusmaa uue põhiseaduse vastuvõtmist. Kui ülekaalu oleks saavutanud oponendid, oleks see tähendanud iseseisvumist. Iseseisvusmeelsed kanakad ei ole selleks ajaks veel poliitiliselt organiseerunud, nende osavõtt rahvahääletusest on väga tagasihoidlik.

Uue tõuke annab iseseisvusliikumisele 1970-ndatel niklibuum, mis toob Uus-Kaledoonia kaevandustesse palju tööjõudu Aasiast ja Euroopast, kahandades veelgi põliselanike osakaalu rahvastikus. Puhkeb terve rida relvastatud vastuhakke, mis kulmineeruvad sellega, et Kanakade Vabastamise Sotsialistlik Rahvusrinne moodustab 1984. aastal kanakade endi ajutise valitsuse.

Seda valitsust juhib Jean-Marie Tjibaou, ühe 1917. aasta ülestõusus hukkunu lapselaps. Tjibaou on hõimupealiku poeg. Ta ordineeriti preestriks, kuid hülgas selle ameti poliitika kasuks. Ta on õppinud isegi Sorbonne’is. 1989. aastal ta tapetakse.

Vahepeal toimub aga veel paar rahvahääletust. 1987. aastal küsitakse otse, kas Uus-Kaledoonia peaks jääma Prantsusmaa koosseisu või saama iseseisvaks. 98,3% hääletanutest toetab Prantsusmaa koosseisu jäämist, kuid selle protsendi taustaks on taas see, et kanakad boikoteerivad rahvahääletust. Nemad võitlevad siis iseseisvuse eest relvastatud aktsioonidega, näiteks pantvange võttes.

Rahu on väga habras ja õrn

Tjibaou mõrvati ühe kanaka iseseisvuslase poolt, kes oli vastu 1988. aastal sõlmitud Matignon’ lepingutele, millega lõpetati kodusõjalaadne olukord ning nähti ette kümneaastane üleminekuaeg, mille järel korraldatakse rahvahääletus enesemääramise küsimuses. 1988. aastal toimunud rahvahääletusel kiitis need lepingud heaks 57% hääletanutest.

1998. aastal pandi aga rahvahääletusele hoopis Nouméa leping, mis nägi sisuliselt ette üleminekuaja pikendamise veel kahekümne aasta võrra. Seda toetas 72% hääletanutest. Paljud kanakad lootsid, et selle aja jooksul viiakse ellu reformid, mis valmistavad Uus-Kaledoonia ette iseseisvumiseks. Kuid nüüd tundub paljudele, et nii võideti aega, mille jooksul nende osatähtsust veelgi kahandada.

2014. aasta rahvaloenduse ajal moodustasid kanakad 39,1% Uus-Kaledoonia elanikest. Enam kui pooled ülejäänutest on sündinud kusagil mujal. Sellega kombineeruvad suured sotsiaal-majanduslikud lõhed, mis jooksevad paljuski mööda inimeste päritolu. Kanakad on sageli vaesed, vähese haridusega ja töötud. Nende emakeeled on madalama staatusega kui prantsuse keel, mida kasutatakse haridussüsteemis ja asjaajamises.

Kanakade hulgas on levinud ka alkoholism ja ohvrimentaliteet, kõigis oma hädades valgete süüdistamine. Olukorra tõsidust näitab see, et toimunud rahvahääletuse ajal ja järel oli keelatud alkoholi müümine ning relvadega ringi liikumine, et tulemustes pettunud ennast täis ei jooks ja kedagi tapma ei hakkaks. Rahvahääletuse ajaks saadeti Uus-Kaledooniasse juurde ka 350 märulipolitseinikku.

Rahu on väga habras ja õrn, kui suur osa põlisrahvast tunneb ennast Prantsusmaa koosseisus olles nurkasurutuna, endiselt justkui väljasuremisele määratuna. Radikaalsed meeleolud on sellises olukorras kerged levima.

Artikkel ilmus 7. novembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

2007. aastal, kui möödus 75 aastat Nõukogude Liidu poolt Ukrainas kunstlikult esile kutsutud suure näljahäda (holodomor) algusest, kirjutasin artikli pealkirjaga “Holodomor, vene identiteet ja Eesti”, mis ilmus juhuslikult samal päeval, kui Tõnismäelt teisaldati pronkssõdur. Ma ei arva, et see oli hea lahendus tekkinud kriisile (“Pronkssõduri teisaldamine kuhugi kõrvalisse paika ei oleks lahendus, see üksnes suurendaks märtrioreooli, mida see ebajumal neostalinistide silmis omab. Samuti jätkuksid kuju uues asupaigas kogunemised, mille kaudu levitatakse Eesti riigi suhtes vaenulikku ideoloogiat.”), olin ise soovitanud hoopis radikaalsemat, aga Tõnismäel selleks hetkeks kujunenud olukorras ei jäänud ilmselt enam muud valikut. Valitsus oli asetatud sundolukorda, kus tuli tegutseda kiiresti.

Eesti akadeemilistes ringkondades oli populaarne süüdistada pronkssõduri kriisis Ansipi valitsust, täpsemalt Reformierakonda, mis olevat seadnud selle kuju oma valimiskampaania teenistusse. Hiljem üritati jätta mõnes artiklis koguni muljet, et see teisaldati siis juba enne valimisi, et saada eestlastelt rohkem hääli. Valimiskampaaniate raames seda teemat kohalike poliitikute poolt kahtlemata ekspluateeriti, kuid kriis ise oli minu meelest tingitud siiski Kremli sõjast ajaloo vastu, katsetest manipuleerida sellega oma tänapäevastes geopoliitilistes huvides.

Ukraina puhul oli siis üheks lahinguväljaks selles sõjas ka mälestus holodomorist. Nõukogude ajal üritati seda lihtsalt maha vaikida. 2007. aastal Venemaa küll enam näljahäda toimumist ametlikult ei eitanud, kuid kahtluse alla seati selle olemus ning ulatus. Väideti, et näljahäda ei kutsutud Ukrainas esile sihilikult ja see ei olnud seal suurem kui mitmetes teistes Nõukogude Liidu piirkondades. Sarnane käsitlus domineerib Venemaal režiimitruude ajaloolaste hulgas ka praegu.

Anne Applebaum rõhutab oma raamatus “Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas”, mis ilmus inglise keeles alles 2017. aastal, korduvalt, et seda ei ajendanud kirjutama viimastel aastatel Ukrainas ja Ukraina-Venemaa suhetes toimunud arengud. Ta märgib, et “esimest korda arutasin seda, kas oleks vaja koostada uus näljahäda ajalugu, oma kolleegidega Harvardi Ukraina-uuringute instituudist 2010. aastal. /—/ Tollal ei olnud vähimatki põhjust arvata, et 1932.–1933. aasta sündmuste uut uurimist võiks tõlgendada mingiski mõttes poliitilise seisukohavõtuna. /—/ Ma ei taha sellega öelda, nagu ei oleks Ukraina revolutsioon, ukraina eliidi jõhker represseerimine ja golodomor praeguste sündmustega seotud. Vastupidi: need moodustavad võtmetähtsusega tausta ja aluse, mis aitavad praegustest sündmustest aru saada.”

Ma küll ei nõustu sellega, et tollal ei olnud vähimatki põhjust arvata, nagu võiks selle teema käsitlemist tõlgendada mingiski mõttes poliitilise seisukohavõtuna (poliitiliselt nii tundliku teema käsitlemine on paratamatult ka poliitiline seisukohavõtt), kuid see ei tähenda, et Applebaumi käsitlus oleks poliitiliselt kallutatud. Veidi annab tunda üksnes see, et raamat on suunatud esmajoones USA lugejatele – see ilmselt mõjutas alateemade valikut, vaatepunkti, toodud näiteid ja võrdlusi jms.

Applebaum ei kirjuta ainult 1932.–1933. aasta näljahädast. Umbes pool tekstist on pühendatud sellele eelnenud arengutele, alates 1917. aasta revolutsioonist ja 1920-ndate kriisidest ukrainlaste vastuhakkude ning põllumajanduse kollektiviseerimise läbikukkumiseni. See loob tausta, mis selgitab nii NSV Liidu juhtide motiive suure näljahäda esilekutsumisel kui ka nende kohapealsete käsilaste tegevust. Samuti kirjutab ta järgnenud kinnimätsimisest ning sellest, kuidas holodomor on kajastunud ajalookirjutuses ja mälestustes.

Rahvuslikult meelestatud Ukraina ajaloolased kalduvad mõnikord süüdistama toona sooritatud kuritegudes üksnes nö. “võõraid” (juute ja moskoviite, nagu tehti juba Saksa okupatsiooni ajal), kuid Applebaumi sõnul olid need enamasti siiski kohalikud elanikud, kes viisid jõhkralt läbi toiduainete sundvõtmist (saades mõnikord osa äravõetud toidust endale), mis lõppes paljudele näljasurmaga, ning oma kodust väljaaetud jõukamate naabrite elamised laiali tassisid.

Põhiline vastutus juhtunu eest lasub samas loomulikult režiimil, mis inimesi sel moel käituma kallutas, tõugates neid üle selle õhukese piiri, mis lahutab tsivilisatsiooni barbaarsusest.

Applebaum peatub ka sellel, kuidas Ukrainas tekkinud olukorda üritati toona ka Läänes ilustada, näljahäda pisendada ning selle tekkemehhanisme hägustada. Ma ei ole uurinud, kuidas seda siis Eestis üldiselt nähti, aga esimesed kirjeldused holodomorist mida kunagi lapsepõlves lugesin, ilmusid 1930-ndatel luterlikus ajakirjas Ärataja. Need mõjusid mulle siis küll üsna vapustavalt, aga ei olnud tegelikult pooltki nii õõvastavad kui Applebaumi raamatus leiduvad lood kannibalismist, ebainimlikust jõhkrusest, kirjeldused nälgivatest massidest ja üksikisikutest.

Selle raamatu suurim väärtus ei seisne aga muidugi näljahäda kujutamises, vaid selle õuduse taga peitunud poliitiliste valikute valgustamises. Applebaum näitab, et holodomor kutsuti esile täiesti teadlikult, eesmärgiga murda ukraina talurahvas ning laiemalt sealsed rahvuslikult meelestatud kihid, et hoogustada Ukraina sovetiseerimist, mis tähendas ühtlasi venestamist. See täitis sisuliselt sama poliitilist eesmärki, mida Eestis 1949. aasta märtsiküüditamine, kuid oli sellest lihtsalt veelgi kohutavam ja hullem.

Minu hinnangul võib seda nimetada objektiivseks ajalookäsitluseks, aga teema üldise politiseerituse kontekstis mõjub see loomulikult ka poliitilise seisukohavõtuna, mistõttu kalduvad nõukogude režiimi apologeedid ja Venemaa praeguse juhtkonna poolehoidjad käsitlema seda poliitiliselt kallutatuna. Mis parata, kui kõik ei ole valmis tõde tunnistama.

Applebaumi raamatust on kirjutanud ka Jaan Martinson ja Edward Lucas. Ingliskeelsest inforuumist võib leida ka kriitilisemaid arvustusi, näiteks on juhtinud mitmetele selle raamatu puudustele tähelepanu Christopher Gilley ja Mark Trager, kuigi eriti viimase puhul seguneb õigustatud kriitika tema enda kinnisideedega, mis ei kannata üldse mingit kriitikat.