Rubriik: ajalugu

Mille eest seisti Balti ketis?

EKRE juht Mart Helme kuulutas hiljuti Eesti Päevalehele antud intervjuus, et ta ei osalenud laulvas revolutsioonis, sest on väga iseseisvalt mõtlev inimene, kes ei lähe kaasa massipsühhoosidega. Selle asemel võitlevat ta toonaste ideaalide eest nüüd.

On kerge heita see jutt kõrvale kui ühe ennast ise senjööriks ja alfaisaseks tituleeriva karakternäitleja (Martin Helme kunagise määratluse kohaselt on poliitika meelelahutusäri koledatele inimestele – järelikult võib vähemalt EKRE poliitikuid pidada lihtsalt näitlejateks, kes mängivad etteantud rolle) järjekordne luul. Hoopis huvitavam on aga mõelda selle peale, mille eest toona siis ikkagi võideldi.

Minu mälestused ühiskondlikest protsessidest algavadki juhtumisi enam-vähem sellest ajast. 1981. aastal sündinuna jõudsin just laulva revolutsiooni ajal ikka, mil inimestel kujunevad välja põhilised maailmavaatelised ja poliitilised hoiakud.

Fosforiidisõjast ja öölaulupidudest isiklikud mälestused puuduvad, sest nende epitsenter ei asunud Viljandis. Eelnenud Tšernobõli katastroofi ajast on jäänud meelde, et ema ei lubanud minna mul ilusa ilmaga õue mängima, sest kartis, et võib hakata sadama radioaktiivset vihma. Õnneks läks see pilv Eestist suuresti mööda, riivates vaid Ida-Virumaad. Tuumakatastroof, mille toimumist võimud üritasid alguses maha vaikida, andiski ilmselt otsustava tõuke järgnenud arenguteks. Selle mõjul hakati rääkima Nõukogude Liidus tõsiselt keskkonnaprobleemidest.

Avalikustamine ei jäänud kõigest kauniks loosungiks, vaid muutus mõne aastaga tegelikkuseks, hõlmates järjest uusi valdkondi: plaanimajanduse ja tsentraliseeritud juhtimise allakäik, sõda Afganistanis, ajateenijate olukord Nõukogude armees jne. Tsensuuri kadudes valgustati muidugi kohe läbi ka ajaloo mustad augud, stalinlike repressioonide ulatus.

Tõeline murrang toimus 1988. aastal, kui liikumine läks massidesse, vabastati poliitvangid ning Eesti NSV Ülemnõukogu võttis vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Pärast seda ei olnud enam taganemisteed. Küsimus oli ainult selles, kuidas see asi edasi läheb ja kuhu see kõik lõpuks välja viib.

Mina kui alles nooremasse kooliikka jõudnud laps osalesin toonastes sündmustes muidugi kõigest pealtvaataja ja kaasajooksikuna, sörkides vanemate sabas. 1989. aastal seisin Orika silla lähedal Balti ketis. Noorem õde, kes oli saanud alles paari kuu eest aastaseks, oli emal süles. 1991. aasta märtsis, kui toimus referendum Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses, sõitis isa valimiskastiga ringi mööda inimeste kodusid. Olin temaga pool päeva kaasas. Rahva meeleolu oli ülev. Vanemad inimesed kippusid mälestusi heietama, aga kahjuks ei olnud sel päeval aega neid pikalt kuulata.

Meenuvad suved ja talvised vaheajad maal vanaema ja vanaisa juures. Nende jutud vanast Eesti ajast, sõjast ja Siberist andsid hea ettekujutuse meie keerulisest ajaloost. Kui ma kooli läksin, vaatas Aabitsat avades vastu Lenin, aga peagi said pioneeridest elokad ja komparteilastest sinimustvalged poliitikud. Oli kiirete muutuste aeg. Kui laviin liikuma läks, ei suutnud seda lõpuks enam miski peatada.

Meenuvad siiski mõned muusikaüritused. Rock Ramp, kus Villu Tamme jagas poisikestele autogramme. Punk oli sel ajal kõva sõna ning J.M.K.E. “Tere perestroika” suurim kodumaine hitt. Paar aastat hiljem hullutas Viljandi lauluväljakul rahvast juba Rootsi kristlik rockbänd Charizma. Nende “Join Hands” (iseenesest lihtsakoeline lauluke sellest, et käes on aeg ühendada Eestil ja Rootsil käed igaveseks sõpruseks) väljendas samuti ajastu vaimu. Lõpuks veel üks Rock Summer, kuhu vanem õde mind kaasa võttis, aga selleks ajaks oli laulev revolutsioon juba läbi.

Mina ei mäleta sellest ajast hirmu, aga kindlasti oli vahepeal õhus ärevust. Ei saa kuidagi nõustuda Helme väitega, et inimestel polnud siis enam põhjust midagi karta. 1989. aastal peksti Tbilisis meeleavaldajaid sapöörilabidatega. 1991. aasta jaanuaris leidis aset Vilniuse veresaun. Sellised sündmused kummitasid kõigil alati kuklas. Keegi ei teadnud, kuidas kogu see asi lõppeda võib. Kui intrid piirasid 1990. aastal Toompead, oli Eestigi lähedal vägivaldsete kokkupõrgete puhkemisele. Rääkimata augustiputšist. Asjad võinuks võtta siis hoopis verisema pöörde, aga õnneks nii ei läinud.

Kui kõik olnuks nii suured isemõtlejad ja dissidendid nagu Mart Helme, püsiks Nõukogude Liit võib-olla tänini. Lihtsalt veidi muutunud kujul, umbes nagu Hiina riigikapitalistlik punaimpeerium. Seal ei ole poliitiline režiim liberaliseerunud, sest teisitimõtlejad ei ole suutnud kunagi saavutada kriitilist massi. Avalik opositsioon on jätkuvalt marginaalne ja mahasurutud. Väga hea, et suurem osa meie rahvast ikkagi vooluga kaasa läks.

Minu meelest võis toona iga lapski aru saada, isegi kui ei osanud seda veel nii hästi sõnades väljendada, mille nimel see kõik toimus. Selle nimel, et me saaksime elada vabade inimestena vabal maal, õigusriigis, kus kehtivad isikuvabadused ja kodanikuõigused, valitseb sõnavabadus ning võimude lahusus, kus igaühel on õigus ise enda saatust juhtida. Maailmas on üldiselt kombeks nimetada sellist riigikorraldust liberaalseks demokraatiaks.

Oluline oli kahtlemata ka soov peatada Eesti venestamine. Sellega kaasnes aga selgelt ümberorienteerumine või õigemini öeldes tagasipöördumine Läände, mille poliitliseks vormiks on meie maailmajaos tänapäeval Euroopa Liit. Loomulikult ei ole see moodustis täiuslik. Minu arvates vajaksid paljud asjad selle juures muutmist. Euroopa Liidu võrdlemine Nõukogude Liiduga, mida armastavad teha ekrelased, on aga sama hea nagu võrrelda seda Ameerika Ühendriikide, Hiina või Indiaga – kõik on küll geopoliitilised suurruumid, kuid täiesti erineva ajaloo, sisemise ülesehituse ja poliitilise korraldusega.

Hea eestikeelse ülevaate Euroopa ühendamise ajaloost ja probleemidest annab Anikatsist pärit Ants Piip oma raamatus “Nüüdne maailmapoliitika ja Eesti” (1932). Usun, et Balti ketis seisnute ideaalid kattuvad siiski rohkem tema omade, mitte selliste tegelaste ideaalidega, kes nutavad taga tsaariaega ja peavad kõige paremaks valitsemisvormiks valgustunud monarhiat.

Artikkel ilmus 21. augustil 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Eesti ajakirjandus “Mein Kampfist”

Hiljuti ilmus eesti keeles uus tõlge Adolf Hitleri teosest “Mein Kampf” (“Minu võitlus”). Seoses sellega väärib meenutamist, kuidas see raamat võeti meie mail vastu ajal, mil Hitler oma tähelendu alustas.

Hitler hakkas figureerima eestikeelse meedia uudistekülgedel 1923. aastal juba enne kurikuulsat õllekeldriputši Münchenis, aga tema raamat “Mein Kampf” jäi siin pikalt tähelepanuta. See on ka täiesti mõistetav, sest 1920-ndatel ei olnud ta saksa poliitikaelus just esimese suurusjärgu täht. Pealegi on “Mein Kampf” üsna paks ja raskesti loetav raamat, mitte kerge ajaviitelektüür.

Natsionaalsotsialistide esiletõus algas Saksamaal alles 1930-ndatel. Tõuke selleks andis 1929. aasta sügisel vallandunud Wall Streeti börsikrahh, mis kutsus esile üleilmse finantskriisi. Mõne aastaga langes Saksamaa tööstustoodang 41% ning väliskaubandus 61%. Samal ajal kasvas töötus 232% – 1932. aastaks oli enam kui 30% Saksamaa tööjõust töötu. Meeleheitel inimesed, kes otsisid tekkinud raskest olukorrast väljapääsu, jõudsidki siis Hitlerini, kes kujutas patuoinastena juute ja lubas kehtestada uue korra.

“Mein Kampf” kujutas endast nii tema elulugu kui ka natsionaalsotsialistliku liikumise poliitilist programmi. Eestikeelses meedias oli sellest esimest korda juttu 1932. aasta augustis, kui Tartus ilmunud nädalaleht Herold märkis Hitlerit ja tema liikumist tutvustades: “Oma eluloo Hitler jutustab kaheköitelises raamatus “Mein Kampf” (“Minu võitlus”). Need autobiograafilised päätükid on huvitavad, kuigi Hitleril puudub kirjanduslik and.”

“Hitler ei ole kaugeltki rumal inimene,” lisati samas. “Ta on enesearmastaja, kättemaksuhimuline ja äärmiselt auahne.”

Juulis olid Saksamaal toimunud valimised, millega natsid tõusid parlamendis suurimaks jõuks. Tänu sellele sai Hermann Göring siis küll Riigipäeva spiikriks, kuid teiste erakondade vastuseisu tõttu Hitler veel riigikantsleri toolile ei pääsenud. Novembris toimusid uued valimised, kus natsid kaotasid juba hulga kohti – Hitler tõusis aga sellele vaatamata 1933. aasta jaanuaris lõpuks valitsusjuhiks, sest Keskerakond sõlmis natsidega kokkuleppe võimu jagamiseks.

Tõeline huvi Hitleri teose vastu tärkaski Eestis alles siis, kui natsid Saksamaal võimule tulid. 1933. aasta mais resümeeris Jaan Kärner seda ajalehes Nool: “Oma teoses “Mein Kampf” (“Minu võitlus”) kirjutab Hitler, et saksa rahvas võivat ainult maadevallutamisega võita selle koha maailmas, mis talle peab kuuluma. Hitleri hing otse mässavat nende kirjanike vastu, kes näevad territoriaalseis vallutamisis rahvaste püha õiguse vägistamist. Tema arvates ühelegi rahvale ei kuulu mitte ühtki ruutmeetrit maad jumalast antud õiguse alusel. Saksa rahvale aga olevat tehtud kohuseks alatiselt võidelda oma igapäevase leiva eest, ja järelikult tal on õigus ka maadevallutamiseks. Oma lastele igapäevase leiva kindlustamiseks – selleks olevat rahvussotsialistid valmis saksa rahva verd valama, ja nad võtvat selle eest vastutuse endile jumala ees.”

“Teiste rahvaste elu- ja enesemääramisõigust ei panda mikski, rahvaste rahuliku koostöö mõte hüljatakse. Ainus õigus, mida tunnustatakse, on jõud, vägivald. Tugevama õigus võita ning orjastada nõrgemat. See on küllaltki selge keel, mida siin kõneldakse,” võttis Kärner kokku Hitleri õpetuse tuuma.

“Aga see saab meile veel selgemaks, kui samast raamatust loeme, et Saksa ekspansioonipoliitika ei pea teostuma mitte kuski Kamerunis, vaid Venemaad ümbritsevais “teise järgu riikides”. Saksa igivana tung idasse määrab pruunsärkide välispoliitika sisu ja sihi. Balti rannikule on suunatud eeskätt nende moodsate ordurüütlite pilgud,” märkis ta samas. “Meie kodumaa tulevase teutoonide asumaana – kujutelgem kord tõsiselt, mis see tähendab. Tuletagem meelde viieteistkümne-aasta tagust okupatsiooniaega, et saada aimu selle praktilisest “väärtusest”. Ärgem lohutagem end lühinägeliselt, et “nüüd see enam ei ole võimalik”. Meie saatus ei ripu mitte platoonilisest enesemääramispõhimõttest, vaid rahvusvahelisist reaalsete jõudude vahekordadest. Ja need vahekorrad, meie iseseisvusele seni soodsad, on saksa rahvussotsialismi võidulepääsuga põhjalikult muutunud.” See oli küllaltki läbinägelik analüüs, mille paikapidavust ajalugu hiljem kinnitas.

1934. aasta jaanuaris võttis ajaleht Vaba Sõna aga kokku natside esimese valitsusaasta: “Valitseva võimu järele on ennast seadnud ka saksa vaimuelu. Hitleri “Mein Kampf” on muutunud saksa uueks evangeeliumiks, kust truualandlikud saksa teadusemehed otsivad ja leiavad uusi tõeavaldusi ja on jõudnud nendele rajada uue rassiteooria ja palju uusi põrutavaid vaimuõisi saksluse ülistamiseks. Selle kroonuteaduse kõrval on muu vaimuelu sootuks soiku jäänud ja kohutavalt tagurpidi läinud, nagu see tavaliseks nähteks maades, kus valitseb diktatuur oma pimeda kitsarinnalisusega.”

PS. Natside võimu kindlustudes muutus suhtumine Hitleri raamatusse siiski Eestiski leebemaks. 1938. aastal toimus Berliinis suur ülemaailmne käsitöönäitus, kus Eesti väljapanek sisaldas meie rahvuslike suurteoste kõrval ka uhkes köites “Mein Kampfi”. Päevaleht küll imestas selle üle, märkides, et see “tundub olevat nagu liigne ja pisut palju ennast alandav”, kuid Ühistegelised Uudised raporteeris rõõmsalt, et see võis aidata kaasa eestlastele osaks saanud auhindade sajule. Tuleb muidugi märkida, et sel ajal valitses Eestis vaikiv ajastu, ajakirjandus oli allutatud tsensuurile, paljud väljaanded suletud – inimesed ei saanud avaldada oma mõtteid enam kaugeltki nii vabalt nagu 1930-ndate algupoolel.

Artikkel ilmus 15. augustil 2019 portaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Telegrami veebilehel.

Hitleri “Mein Kampf” ei olnud mõeldud kõigile rahvastele

Viimastel nädalatel on tekitanud omajagu furoori Adolf Hitleri peateose “Mein Kampf” uus eestikeelne tõlge. Suuremad raamatupoed keeldusid selle müüki võtmisest, aidates sel moel kaasa raamatu reklaamikampaaniale.

“Mein Kampf” on üheaegselt nii Hitleri autobiograafia kui ka tema poolt juhitud natsionaalsotsialistliku liikumise programmiline ja ideoloogiline alus. Esimese osa, mis ilmus trükist 1925. aastal, dikteeris Hitler pärast 1923. aasta ebaõnnestunud riigipöördekatset vangistuses viibides. Teise osa, mis jõudis lugejate ette 1926. aastal, dikteeris ta pärast ennetähtaegset vabastamist 1924. aasta detsembris.

Teos oli sisuliselt mõeldud natsionaalsotsialistliku liikumise kandepinna laiendamiseks, endale ustavate jüngrite kasvatamiseks. Hiljem olla Hitler öelnud, et kui ta oleks 1924. aastal teadnud, et saab tulevikus riigikantsleriks, ei oleks ta seda raamatut mitte kunagi kirjutanud.

Ja ometigi oli just tema võimule tulek see, mis tegi teosest tõelise bestselleri. Saksamaal muutus selle lugemine sisuliselt kohustuslikuks. 1933. aastal nõuti kõigepealt, et selles toodud ideed saaksid tooniandvaks ajakirjanike töös. Seejärel pidid ka kõik juristid andma allkirja, et on seda lugenud ning tunnistavad selles väljendatud põhimõtted õigeks. Haridusministeerium tõi samas välja lausa 50 teost, millega koolid pidid täiendama oma kogusid. Hitleri raamatule järgnes selles nimekirjas muide Alfred Rosenbergi “Der Mythus des zwanzigsten Jahrhunderts”.

1936. aastal jõudis asi koguni nii kaugele, et igale noorpaarile anti abielu registreerimisel pidulikult üle Hitleri raamat. Selline riigipoolne levitamine ja pealesurumine viis “Mein Kampfi” trükiarvu muidugi taevasse. Mõnel aastal müüdi seda saksa keeles isegi rohkem kui Piiblit. Lastele hakatigi Hitlerjugendi noortelaagrites rääkima, et see on “uus Piibel” saksa rahvale (natsionaalsotsialistide arvates kujutati juute Piiblis liiga positiivses valguses – üks neist oli ju Jeesus ise).

Mitmetes teistes riikides, kus saksakeelne elanikkond võis hakata Hitleri ideede mõjul probleeme tekitama, oli “Mein Kampf” siis vahepeal keelatud. Tema ideede levikut see aga ei peatanud. Ja nende mõjul hakati keelama lõpuks ära hoopis teisi autoreid. Austrias korjati näiteks Jaroslav Hašeki “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” müügilt ära just siis, kui Hitleri “Mein Kampf” taas lettidele lasti. See oli 1937. aastal. Saksamaal toimusid suured raamatute põletamised teatavasti juba 1933. aastal.

Hitler üritas takistada “Mein Kampfi” tõlkimist

Natside võimuletulek Saksamaal suurendas huvi Hitleri raamatu vastu ka teiste riikide mittesakslaste hulgas. Füürer nägi selles tõsist probleemi, sest oli olnud oma saksakeelsele publikule mõeldud kihutustöös kohati liiga avameelne.

Prantslastele ei andnud Hitler 1933. aastal luba “Mein Kampfi” tõlkimiseks just põhjendusega, et ei soovi lasta seda lugeda natsionaalsotsialismi vaenlastel. Selle peale andis üks Prantsuse kirjastus välja tema teose täieliku analüüsi koos võimalikult täielike tsitaatidega. Nii hiiliti mööda autorikaitseseadusest – seaduse silmis ei olnud see enam tõlketeos.

Juhtunust õpiti kiiresti. Edaspidi sõlmiti kokkuleppeid aatekaaslastest kirjastajatega, kes andsid välja mugandatud tõlkeid. 1939. aastal viis see New Yorgis omapärase kohtuprotsessini, kus Hitleri volituse alusel tegutsenud kirjastus nõudis “Mein Kampfi” poodidest ärakorjamist.

Nimelt oli inglise keeles juba antud välja ametlik, autoriseeritud tõlge, aga selles oli teksti ingliskeelset publikut silmas pidades muudetud ja pehmendatud. Üks teine kirjastus andis omavoliliselt välja täpse, sõnasõnalise tõlke – raamatu müügist saadav tulu pidi minema Saksamaalt saabunud pagulaste toetuseks. Kirjastus leidis, et autori luba ei olnud vajalik, sest Hitler oli oma raamatu kirjutamise ajal kodakondsuseta isik, aga USA autorikaitseseadus ütleb, et see kehtib nende riikide kodanike suhtes, kes on sõlminud Ameerika Ühendriikidega vastava lepingu.

Kohus asus siiski seisukohale, et Hitleri autoriõigust tuleb austada, sest vastasel korral jäetaks autoriõigusteta kõik kodakondsuseta isikud. Nii kõrvaldati “Mein Kampfi” autentne tõlge Hitleri ülesandel USA-s müügilt.

Eestikeelne tõlge oli valmis juba 1934. aastal

Eesti keelde tõlkis Hitleri peateose esimesena Frithjof Hallman (1913-2000).

Berliinis sündinud, aga Viljandis üles kasvanud Hallman oli ise üsna laialivalguva rahvusliku identiteediga tüüp. Tema isa Johannes oli Viljandi tuletikuvabriku direktor, rahvuselt rootslane. Ema oli riigisakslane. Kodus rääkis Frithjof isaga rootsi, emaga saksa ja vennaga inglise keelt. Koolis käis ta alguses eestikeelses maagümnaasiumis, lõpetas aga Viljandi saksa gümnaasiumi.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta 1932. aasta suvel leeri Rootsi, kus oli suvitanud ka varem. Seejärel oli tal kavas sõita Austraaliasse, et hakata seal farmeriks, kuid ei pääsenud Inglismaalt edasi. Nii jõudis Frithjof sügisel hoopis Berliini, kus talle oli kindlustatud hea äraelamine, et asuda õppima ajakirjandust ja diplomaatiat.

Berliinis vaimustus noor Hallman natsionaalsotsialismist. Eestis elades oli ta määratlenud ennast rahvuselt rootslasena, aga seal hakkas pidama sakslaseks. Ta oli Hitleri võimuletuleku tunnistajaks. Eesti ajalehtedele saadetud kirjades ilustas ja õigustas Frithjof siis natside tegevust kodanikuvabaduste piiramisel, kasutades seejuures pseudonüümi Frank Hall, millest pidanuks nähtavasti saama tema uus nimi Austraalias.

1933. aasta suvel viibis Hallman taas Viljandis, lävides tihedalt vapside kohaliku juhi Johannes Hollandiga, keda tundis juba varasemast. Aasta lõpus kirjutas Rahvusliku Keskerakonna häälekandja Vaba Maa sellele viidates, et Hallman sai Hollandilt ülesande otsida Berliinist toetust Eesti vabadussõjalastele. Ja olla selle ülesande ka täitnud.

Hallman kirjutas kohe vastulause, milles tõrjus selliseid väiteid. “Ma ei ole ühtegi rahvussotsialistide juhti siin külastanud Teie lehes ilmunud artikli volituste põhjal, mis ma olevat saanud vabadussõjalastelt,” teatas ta Berliinist. “Vabadussõjalus ja rahvussotsialism on nii isesugused liikumised, et koostööst nende vahel ei saaks rääkidagi. Rahvussotsialism on Saksa ja vabadussõjalus Eesti produkt.”

Kuidas oli lugu tegelikult, pole teada, aga samal ajal oli Hallman juba usinasti ametis Hitleri “Mein Kampfi” tõlkimisega eesti keelde. Raamatu ilmumist lootis ta siin näha pärast vabadussõjalaste võimuletulekut. 1934. aasta suveks oli käsikiri valmis.

Loa teose tõlkimiseks küsis Hallman kirja teel Hitlerilt endalt. Pärast tõlke valmimist olevat Hitler talle isegi tänu avaldanud. Vahepeal oli Eestis toimunud aga meie poliitilise ladviku poolt korraldatud riigipööre vabadussõjalaste peatamiseks. Saksa natsionaalsotsialistide kohalikud organisatsioonid olid keelustatud ja “Mein Kampfi” eestikeelse tõlke ilmumine ei saanud tulla enam kõne allagi.

Hallman tegutses ilmselt omal initsiatiivil, siira sooviga vapse ja natse lähendada (tema isa saadeti pärast 1934. aasta riigipööret vapside toetamise pärast Hiiumaale asumisele). Tema tõlke edasine saatus on teadmata. Tema ise töötas hiljem Saksa välisministeeriumis, kus tegeles Skandinaavia küsimustega. 1935. aastal võttis meie valitsus temalt ära Eesti kodakondsuse.

Teise maailmasõja ajal tegi Hallman natside propagandasaateid rootsikeelses Königsbergi raadios. Pärast sõda asus ta elama Rootsi, kus esines eestirootslasena. 1968. aastal ilmus temalt rootsikeelne luulekogu “Pilgrim till Helios”. Hiljem sai ta tuntuks labürintide ajaloo uurijana, aga tegi ühtlasi kuni kõrge vanaduseni kaastööd rootsi-, saksa- ja ingliskeelsetele paremäärmuslikele väljaannetele. Sõpru leidus tal ka väliseestlaste hulgas.

Miks eestikeelne “Mein Kampf” ei ilmunud Saksa okupatsiooni ajal?

Vastuse sellele küsimusele annab raamat ise. Natside propaganda kohaselt tungiti Nõukogude Liidule kallale rünnaku ennetamiseks. “Mein Kampfis” kuulutab Hitler aga otsesõnu, et rääkides sakslaste uuest eluruumist Euroopas tuleb mõelda eeskätt Venemaast ja sellega piirnevatest riikidest. Hiljem sündis sellest mõttest kurikuulus “Generalplan Ost”, mis nägi muu hulgas ette Eesti täieliku saksastamise.

Natside võimuletuleku ajal ei olnud need plaanid veel muidugi nii detailsed. Toona kirjutasid mõned Eesti ajalehed, aga ka näiteks The Manchester Guardian just “Mein Kampfile” viidates, et natside võimuletulek Saksamaal ei tõota Ida-Euroopa rahvastele midagi head – natside vallutamistung on suunatud eelkõige sinna. Kui sõda alles käis, ei saanud seda siinsetele rahvastele nii otse näkku visata, sest see oleks kahtlemata suurendanud vastupanu ja vähendanud kollaborantide hulka. Sel ajal tuli siin rõhutada, et käimas on võitlus bolševismiga.

Tänapäeval “Mein Kampf” enam suurt poliitilist tähtsust ei oma, aga selle lugemine aitab kindlasti saada paremini aru sellest, millist ettekujutust maailmast suruti inimestele peale natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Ühtlasi aitab see muidugi näha selgemalt ka seda, millised tänapäeva poliitikud, parteid ja poliitilised liikumised natsionaalsotsialistide tegevusest innustust on saanud, neis sisuliselt enda eeskuju näevad.

Artikkel ilmus 31. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.