Rubriik: ajalugu

Eesti ajakirjandus “Mein Kampfist”

Hiljuti ilmus eesti keeles uus tõlge Adolf Hitleri teosest “Mein Kampf” (“Minu võitlus”). Seoses sellega väärib meenutamist, kuidas see raamat võeti meie mail vastu ajal, mil Hitler oma tähelendu alustas.

Hitler hakkas figureerima eestikeelse meedia uudistekülgedel 1923. aastal juba enne kurikuulsat õllekeldriputši Münchenis, aga tema raamat “Mein Kampf” jäi siin pikalt tähelepanuta. See on ka täiesti mõistetav, sest 1920-ndatel ei olnud ta saksa poliitikaelus just esimese suurusjärgu täht. Pealegi on “Mein Kampf” üsna paks ja raskesti loetav raamat, mitte kerge ajaviitelektüür.

Natsionaalsotsialistide esiletõus algas Saksamaal alles 1930-ndatel. Tõuke selleks andis 1929. aasta sügisel vallandunud Wall Streeti börsikrahh, mis kutsus esile üleilmse finantskriisi. Mõne aastaga langes Saksamaa tööstustoodang 41% ning väliskaubandus 61%. Samal ajal kasvas töötus 232% – 1932. aastaks oli enam kui 30% Saksamaa tööjõust töötu. Meeleheitel inimesed, kes otsisid tekkinud raskest olukorrast väljapääsu, jõudsidki siis Hitlerini, kes kujutas patuoinastena juute ja lubas kehtestada uue korra.

“Mein Kampf” kujutas endast nii tema elulugu kui ka natsionaalsotsialistliku liikumise poliitilist programmi. Eestikeelses meedias oli sellest esimest korda juttu 1932. aasta augustis, kui Tartus ilmunud nädalaleht Herold märkis Hitlerit ja tema liikumist tutvustades: “Oma eluloo Hitler jutustab kaheköitelises raamatus “Mein Kampf” (“Minu võitlus”). Need autobiograafilised päätükid on huvitavad, kuigi Hitleril puudub kirjanduslik and.”

“Hitler ei ole kaugeltki rumal inimene,” lisati samas. “Ta on enesearmastaja, kättemaksuhimuline ja äärmiselt auahne.”

Juulis olid Saksamaal toimunud valimised, millega natsid tõusid parlamendis suurimaks jõuks. Tänu sellele sai Hermann Göring siis küll Riigipäeva spiikriks, kuid teiste erakondade vastuseisu tõttu Hitler veel riigikantsleri toolile ei pääsenud. Novembris toimusid uued valimised, kus natsid kaotasid juba hulga kohti – Hitler tõusis aga sellele vaatamata 1933. aasta jaanuaris lõpuks valitsusjuhiks, sest Keskerakond sõlmis natsidega kokkuleppe võimu jagamiseks.

Tõeline huvi Hitleri teose vastu tärkaski Eestis alles siis, kui natsid Saksamaal võimule tulid. 1933. aasta mais resümeeris Jaan Kärner seda ajalehes Nool: “Oma teoses “Mein Kampf” (“Minu võitlus”) kirjutab Hitler, et saksa rahvas võivat ainult maadevallutamisega võita selle koha maailmas, mis talle peab kuuluma. Hitleri hing otse mässavat nende kirjanike vastu, kes näevad territoriaalseis vallutamisis rahvaste püha õiguse vägistamist. Tema arvates ühelegi rahvale ei kuulu mitte ühtki ruutmeetrit maad jumalast antud õiguse alusel. Saksa rahvale aga olevat tehtud kohuseks alatiselt võidelda oma igapäevase leiva eest, ja järelikult tal on õigus ka maadevallutamiseks. Oma lastele igapäevase leiva kindlustamiseks – selleks olevat rahvussotsialistid valmis saksa rahva verd valama, ja nad võtvat selle eest vastutuse endile jumala ees.”

“Teiste rahvaste elu- ja enesemääramisõigust ei panda mikski, rahvaste rahuliku koostöö mõte hüljatakse. Ainus õigus, mida tunnustatakse, on jõud, vägivald. Tugevama õigus võita ning orjastada nõrgemat. See on küllaltki selge keel, mida siin kõneldakse,” võttis Kärner kokku Hitleri õpetuse tuuma.

“Aga see saab meile veel selgemaks, kui samast raamatust loeme, et Saksa ekspansioonipoliitika ei pea teostuma mitte kuski Kamerunis, vaid Venemaad ümbritsevais “teise järgu riikides”. Saksa igivana tung idasse määrab pruunsärkide välispoliitika sisu ja sihi. Balti rannikule on suunatud eeskätt nende moodsate ordurüütlite pilgud,” märkis ta samas. “Meie kodumaa tulevase teutoonide asumaana – kujutelgem kord tõsiselt, mis see tähendab. Tuletagem meelde viieteistkümne-aasta tagust okupatsiooniaega, et saada aimu selle praktilisest “väärtusest”. Ärgem lohutagem end lühinägeliselt, et “nüüd see enam ei ole võimalik”. Meie saatus ei ripu mitte platoonilisest enesemääramispõhimõttest, vaid rahvusvahelisist reaalsete jõudude vahekordadest. Ja need vahekorrad, meie iseseisvusele seni soodsad, on saksa rahvussotsialismi võidulepääsuga põhjalikult muutunud.” See oli küllaltki läbinägelik analüüs, mille paikapidavust ajalugu hiljem kinnitas.

1934. aasta jaanuaris võttis ajaleht Vaba Sõna aga kokku natside esimese valitsusaasta: “Valitseva võimu järele on ennast seadnud ka saksa vaimuelu. Hitleri “Mein Kampf” on muutunud saksa uueks evangeeliumiks, kust truualandlikud saksa teadusemehed otsivad ja leiavad uusi tõeavaldusi ja on jõudnud nendele rajada uue rassiteooria ja palju uusi põrutavaid vaimuõisi saksluse ülistamiseks. Selle kroonuteaduse kõrval on muu vaimuelu sootuks soiku jäänud ja kohutavalt tagurpidi läinud, nagu see tavaliseks nähteks maades, kus valitseb diktatuur oma pimeda kitsarinnalisusega.”

PS. Natside võimu kindlustudes muutus suhtumine Hitleri raamatusse siiski Eestiski leebemaks. 1938. aastal toimus Berliinis suur ülemaailmne käsitöönäitus, kus Eesti väljapanek sisaldas meie rahvuslike suurteoste kõrval ka uhkes köites “Mein Kampfi”. Päevaleht küll imestas selle üle, märkides, et see “tundub olevat nagu liigne ja pisut palju ennast alandav”, kuid Ühistegelised Uudised raporteeris rõõmsalt, et see võis aidata kaasa eestlastele osaks saanud auhindade sajule. Tuleb muidugi märkida, et sel ajal valitses Eestis vaikiv ajastu, ajakirjandus oli allutatud tsensuurile, paljud väljaanded suletud – inimesed ei saanud avaldada oma mõtteid enam kaugeltki nii vabalt nagu 1930-ndate algupoolel.

Artikkel ilmus 15. augustil 2019 portaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Telegrami veebilehel.

Hitleri “Mein Kampf” ei olnud mõeldud kõigile rahvastele

Viimastel nädalatel on tekitanud omajagu furoori Adolf Hitleri peateose “Mein Kampf” uus eestikeelne tõlge. Suuremad raamatupoed keeldusid selle müüki võtmisest, aidates sel moel kaasa raamatu reklaamikampaaniale.

“Mein Kampf” on üheaegselt nii Hitleri autobiograafia kui ka tema poolt juhitud natsionaalsotsialistliku liikumise programmiline ja ideoloogiline alus. Esimese osa, mis ilmus trükist 1925. aastal, dikteeris Hitler pärast 1923. aasta ebaõnnestunud riigipöördekatset vangistuses viibides. Teise osa, mis jõudis lugejate ette 1926. aastal, dikteeris ta pärast ennetähtaegset vabastamist 1924. aasta detsembris.

Teos oli sisuliselt mõeldud natsionaalsotsialistliku liikumise kandepinna laiendamiseks, endale ustavate jüngrite kasvatamiseks. Hiljem olla Hitler öelnud, et kui ta oleks 1924. aastal teadnud, et saab tulevikus riigikantsleriks, ei oleks ta seda raamatut mitte kunagi kirjutanud.

Ja ometigi oli just tema võimule tulek see, mis tegi teosest tõelise bestselleri. Saksamaal muutus selle lugemine sisuliselt kohustuslikuks. 1933. aastal nõuti kõigepealt, et selles toodud ideed saaksid tooniandvaks ajakirjanike töös. Seejärel pidid ka kõik juristid andma allkirja, et on seda lugenud ning tunnistavad selles väljendatud põhimõtted õigeks. Haridusministeerium tõi samas välja lausa 50 teost, millega koolid pidid täiendama oma kogusid. Hitleri raamatule järgnes selles nimekirjas muide Alfred Rosenbergi “Der Mythus des zwanzigsten Jahrhunderts”.

1936. aastal jõudis asi koguni nii kaugele, et igale noorpaarile anti abielu registreerimisel pidulikult üle Hitleri raamat. Selline riigipoolne levitamine ja pealesurumine viis “Mein Kampfi” trükiarvu muidugi taevasse. Mõnel aastal müüdi seda saksa keeles isegi rohkem kui Piiblit. Lastele hakatigi Hitlerjugendi noortelaagrites rääkima, et see on “uus Piibel” saksa rahvale (natsionaalsotsialistide arvates kujutati juute Piiblis liiga positiivses valguses – üks neist oli ju Jeesus ise).

Mitmetes teistes riikides, kus saksakeelne elanikkond võis hakata Hitleri ideede mõjul probleeme tekitama, oli “Mein Kampf” siis vahepeal keelatud. Tema ideede levikut see aga ei peatanud. Ja nende mõjul hakati keelama lõpuks ära hoopis teisi autoreid. Austrias korjati näiteks Jaroslav Hašeki “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” müügilt ära just siis, kui Hitleri “Mein Kampf” taas lettidele lasti. See oli 1937. aastal. Saksamaal toimusid suured raamatute põletamised teatavasti juba 1933. aastal.

Hitler üritas takistada “Mein Kampfi” tõlkimist

Natside võimuletulek Saksamaal suurendas huvi Hitleri raamatu vastu ka teiste riikide mittesakslaste hulgas. Füürer nägi selles tõsist probleemi, sest oli olnud oma saksakeelsele publikule mõeldud kihutustöös kohati liiga avameelne.

Prantslastele ei andnud Hitler 1933. aastal luba “Mein Kampfi” tõlkimiseks just põhjendusega, et ei soovi lasta seda lugeda natsionaalsotsialismi vaenlastel. Selle peale andis üks Prantsuse kirjastus välja tema teose täieliku analüüsi koos võimalikult täielike tsitaatidega. Nii hiiliti mööda autorikaitseseadusest – seaduse silmis ei olnud see enam tõlketeos.

Juhtunust õpiti kiiresti. Edaspidi sõlmiti kokkuleppeid aatekaaslastest kirjastajatega, kes andsid välja mugandatud tõlkeid. 1939. aastal viis see New Yorgis omapärase kohtuprotsessini, kus Hitleri volituse alusel tegutsenud kirjastus nõudis “Mein Kampfi” poodidest ärakorjamist.

Nimelt oli inglise keeles juba antud välja ametlik, autoriseeritud tõlge, aga selles oli teksti ingliskeelset publikut silmas pidades muudetud ja pehmendatud. Üks teine kirjastus andis omavoliliselt välja täpse, sõnasõnalise tõlke – raamatu müügist saadav tulu pidi minema Saksamaalt saabunud pagulaste toetuseks. Kirjastus leidis, et autori luba ei olnud vajalik, sest Hitler oli oma raamatu kirjutamise ajal kodakondsuseta isik, aga USA autorikaitseseadus ütleb, et see kehtib nende riikide kodanike suhtes, kes on sõlminud Ameerika Ühendriikidega vastava lepingu.

Kohus asus siiski seisukohale, et Hitleri autoriõigust tuleb austada, sest vastasel korral jäetaks autoriõigusteta kõik kodakondsuseta isikud. Nii kõrvaldati “Mein Kampfi” autentne tõlge Hitleri ülesandel USA-s müügilt.

Eestikeelne tõlge oli valmis juba 1934. aastal

Eesti keelde tõlkis Hitleri peateose esimesena Frithjof Hallman (1913-2000).

Berliinis sündinud, aga Viljandis üles kasvanud Hallman oli ise üsna laialivalguva rahvusliku identiteediga tüüp. Tema isa Johannes oli Viljandi tuletikuvabriku direktor, rahvuselt rootslane. Ema oli riigisakslane. Kodus rääkis Frithjof isaga rootsi, emaga saksa ja vennaga inglise keelt. Koolis käis ta alguses eestikeelses maagümnaasiumis, lõpetas aga Viljandi saksa gümnaasiumi.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta 1932. aasta suvel leeri Rootsi, kus oli suvitanud ka varem. Seejärel oli tal kavas sõita Austraaliasse, et hakata seal farmeriks, kuid ei pääsenud Inglismaalt edasi. Nii jõudis Frithjof sügisel hoopis Berliini, kus talle oli kindlustatud hea äraelamine, et asuda õppima ajakirjandust ja diplomaatiat.

Berliinis vaimustus noor Hallman natsionaalsotsialismist. Eestis elades oli ta määratlenud ennast rahvuselt rootslasena, aga seal hakkas pidama sakslaseks. Ta oli Hitleri võimuletuleku tunnistajaks. Eesti ajalehtedele saadetud kirjades ilustas ja õigustas Frithjof siis natside tegevust kodanikuvabaduste piiramisel, kasutades seejuures pseudonüümi Frank Hall, millest pidanuks nähtavasti saama tema uus nimi Austraalias.

1933. aasta suvel viibis Hallman taas Viljandis, lävides tihedalt vapside kohaliku juhi Johannes Hollandiga, keda tundis juba varasemast. Aasta lõpus kirjutas Rahvusliku Keskerakonna häälekandja Vaba Maa sellele viidates, et Hallman sai Hollandilt ülesande otsida Berliinist toetust Eesti vabadussõjalastele. Ja olla selle ülesande ka täitnud.

Hallman kirjutas kohe vastulause, milles tõrjus selliseid väiteid. “Ma ei ole ühtegi rahvussotsialistide juhti siin külastanud Teie lehes ilmunud artikli volituste põhjal, mis ma olevat saanud vabadussõjalastelt,” teatas ta Berliinist. “Vabadussõjalus ja rahvussotsialism on nii isesugused liikumised, et koostööst nende vahel ei saaks rääkidagi. Rahvussotsialism on Saksa ja vabadussõjalus Eesti produkt.”

Kuidas oli lugu tegelikult, pole teada, aga samal ajal oli Hallman juba usinasti ametis Hitleri “Mein Kampfi” tõlkimisega eesti keelde. Raamatu ilmumist lootis ta siin näha pärast vabadussõjalaste võimuletulekut. 1934. aasta suveks oli käsikiri valmis.

Loa teose tõlkimiseks küsis Hallman kirja teel Hitlerilt endalt. Pärast tõlke valmimist olevat Hitler talle isegi tänu avaldanud. Vahepeal oli Eestis toimunud aga meie poliitilise ladviku poolt korraldatud riigipööre vabadussõjalaste peatamiseks. Saksa natsionaalsotsialistide kohalikud organisatsioonid olid keelustatud ja “Mein Kampfi” eestikeelse tõlke ilmumine ei saanud tulla enam kõne allagi.

Hallman tegutses ilmselt omal initsiatiivil, siira sooviga vapse ja natse lähendada (tema isa saadeti pärast 1934. aasta riigipööret vapside toetamise pärast Hiiumaale asumisele). Tema tõlke edasine saatus on teadmata. Tema ise töötas hiljem Saksa välisministeeriumis, kus tegeles Skandinaavia küsimustega. 1935. aastal võttis meie valitsus temalt ära Eesti kodakondsuse.

Teise maailmasõja ajal tegi Hallman natside propagandasaateid rootsikeelses Königsbergi raadios. Pärast sõda asus ta elama Rootsi, kus esines eestirootslasena. 1968. aastal ilmus temalt rootsikeelne luulekogu “Pilgrim till Helios”. Hiljem sai ta tuntuks labürintide ajaloo uurijana, aga tegi ühtlasi kuni kõrge vanaduseni kaastööd rootsi-, saksa- ja ingliskeelsetele paremäärmuslikele väljaannetele. Sõpru leidus tal ka väliseestlaste hulgas.

Miks eestikeelne “Mein Kampf” ei ilmunud Saksa okupatsiooni ajal?

Vastuse sellele küsimusele annab raamat ise. Natside propaganda kohaselt tungiti Nõukogude Liidule kallale rünnaku ennetamiseks. “Mein Kampfis” kuulutab Hitler aga otsesõnu, et rääkides sakslaste uuest eluruumist Euroopas tuleb mõelda eeskätt Venemaast ja sellega piirnevatest riikidest. Hiljem sündis sellest mõttest kurikuulus “Generalplan Ost”, mis nägi muu hulgas ette Eesti täieliku saksastamise.

Natside võimuletuleku ajal ei olnud need plaanid veel muidugi nii detailsed. Toona kirjutasid mõned Eesti ajalehed, aga ka näiteks The Manchester Guardian just “Mein Kampfile” viidates, et natside võimuletulek Saksamaal ei tõota Ida-Euroopa rahvastele midagi head – natside vallutamistung on suunatud eelkõige sinna. Kui sõda alles käis, ei saanud seda siinsetele rahvastele nii otse näkku visata, sest see oleks kahtlemata suurendanud vastupanu ja vähendanud kollaborantide hulka. Sel ajal tuli siin rõhutada, et käimas on võitlus bolševismiga.

Tänapäeval “Mein Kampf” enam suurt poliitilist tähtsust ei oma, aga selle lugemine aitab kindlasti saada paremini aru sellest, millist ettekujutust maailmast suruti inimestele peale natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Ühtlasi aitab see muidugi näha selgemalt ka seda, millised tänapäeva poliitikud, parteid ja poliitilised liikumised natsionaalsotsialistide tegevusest innustust on saanud, neis sisuliselt enda eeskuju näevad.

Artikkel ilmus 31. juulil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Céline “Surm järelmaksuga”

Louis-Ferdinand Céline (1894–1961) oli geniaalne kirjanik, aga täiesti pöörane antisemiit. Tema romaanide kolekirjanduslik stiil on avaldanud tugevat mõju maailmakirjanduse arengule, aga Teise maailmasõja ajal ajakirjanduses üllitatud antisemiitlik propaganda oli nii räige, et osad natsid pidasid seda lausa kontraproduktiivseks – olukorra tõsidust ilmestab näiteks see, et 1944. aastal kuulutas ta ühel Saksa suursaatkonnas Pariisis toimunud õhtusöögil veendunult, et Hitler on mõrvatud ja asendatud juudist teisikuga. Céline oli natside innukas kollaborant.

“Surm järelmaksuga” on tugevalt autobiograafiliste sugemetega teos, mis ilmus prantsuse keeles 1936. aastal, kuid muidugi mitte päris täpselt elust maha kirjutatud. Minajutustaja räägib selles (“Ma jutustan selliseid lugusid, et nad tulevad kasvõi maailma otsast, et mind maha tappa. Ja siis on kõigel lõpp ja minu hing saab lõpuks rahu.”) oma vastikust lapsepõlvest (ema “tegi kõik selleks, et ma elada saaksin, aga ma poleks üldse pidanud sündima”), elust enne sõjaväkke minekut. See on kohati väga haige, jälk, jõhker ja perversne lugu.

Céline’i ema oli selle raamatu ilmumise ajal veel elus (huvitav, mida arvas sellest tema?), aga isa juba surnud. Samuti oli selleks ajaks surnud Henry de Graffigny (1863–1934), kelle järgi on loodud tegelaskuju nimega Courtial des Pereires. Nimetatud tegelane esineb selles romaanis teise isakujuna, aga tegelikult tutvusid Céline ja Graffigny alles 1917. aasta sügisel, mil Céline oli juba sõjaväeteenistusest vabastatud.

Mis põhineb selles raamatus tõsielul, olles kantud vaid ajaliselt ja geograafiliselt teise kohta ning omandanud jutustuse huvides uusi värve ja detaile, ja mis on täielik väljamõeldis, seda teadis ilmselt üksnes autor ise. Vähemalt minajutustaja, nii palju kui teada, omas suurt ühisosa inimesega, kes oli tema prototüübiks. Järgnevalt on toodud mõned stiilinäited, mis iseloomustavad tema üldist hoiakut ja suhtumist.

“Ma tahaks, et torm märatseks veel hullema jõuga, et katused kukuksid kokku, et kevad enam ei tuleks mitte kunagi, et meie maja kaoks.”

“Tõeline viha, see imbub sügavusest, see tõuseb lapsepõlvest, kui sind kaitsetuna tööle heideti. See viha on võimeline su tapma. Seda on nii palju, et seda jääb alati kõikjale. Seda purskab üle ilma, nii et see mürgitab kõik, nii et selle peal kasvab ainult kurjust, keset surnuid, keset elavaid.”

“Kõige tähtsam ei ole mitte teada, kas sul on õigus või mitte. Sellel pole tegelikult erilist tähtsust… Kõige tähtsam on, et inimesed su rahule jätaks… Kõik ülejäänu, see on sitt.”

See oli vist Balzac (võib-olla ka mitte, ma ei mäleta enam, kuid tema suhu see sobiks), kes märkis, et looming õitseb inimlikul viletsusel. “Surm järelmaksuga” on selle mõttetera suurepärane kinnitus – see raamat on päris hea (tegelikult osavalt komponeeritud ja kirjutatud), aga samas üsna eemaletõukav (õudne lugu; hakkab kohati nii vastu, et tahaks selle käest panna ja enam mitte kunagi avada).

Arvatavasti valiti see uue tõlkekirjanduse sarja Hieronymus üheks avateoseks sooviga tõmmata projektile rohkem tähelepanu (skandaalne autor, väga emotsionaalne tekst). Paistab, et see soov ei ole seni täitunud. Väike uudis esitlusest ja Sirbis ilmunud intervjuu tõlkijaga on kõik, mis siin viitamist väärib. Ühtegi eestikeelset arvustust ei õnnestunud leida.

Tõlkija Heli Allik avaldas viidatud intervjuus arvamust, et Céline’i antisemitism oli mitte läbimõeldud seisukoht, vaid “pigem mingit laadi luul, mille juures see, et tema neurooside fokuseerimisobjektiks sai juut, oli peaaegu juhuslik.”

Võib-olla andis selle luulu avaldumiseks tõuke see, et Céline oli meeletult armunud ühte USA tantsijannasse, kellele ta pühendas oma esikromaani “Reis öö lõppu” (1932, e.k. 2010), kuid kes abiellus hoopis ühe teise mehega, kes oli juhtumisi juut. “Surm järelmaksuga” üldiselt juudivihast ei nõreta, kuid kujutab ilmekalt kogu seda sotsiaalset ja moraalset olustikku, millest see võis võrsuda. Isa, keda minajutustaja vihkab, kipub ikka ja jälle siunama juute, araablasi, neegreid ja vabamüürlasi. See päritud hoiak, mille Céline ilmselt oma isalt üle võttis, võimendus hiljem temagi puhul groteskini.

Kui lugeda seda raamatut autori eneseanalüüsina, aitab see tegelikult näha tema pöörase antisemitismi ja natsivaimustuse juuri. Kogu teose finaaliks on minajutustaja otsus minna sõjaväkke, mis peaks kujutama endast justkui vastuhakku vanematele, kogu tema elu muutvat pööret – pääsemist maailmast, mis teda seni ümbritses – nii vastandub silmapiiril terendav range distsipliin Céline’i käsitluses kaootilisele lapsepõlvele, kus valitses alaline hirm ja ebakindlus. Tema ühiskondlikud hoiakud peegeldasid nähtavasti seda isiklikku kogemust.