Guugeldades pärast lugemist teose pealkirja, et vaadata mida teised on sellest arvanud, selgus, et tegemist on lausa kultusteosega, millest on väidetavalt kuulnud pea iga naine. Inimesed teevad selle kohta lehekülgede kaupa märkmeid, arvukalt tsitaate leiab nii vikist kui ka Facebookist, kus sellele on pühendatud eraldi eestikeelne lehekülg. Raamatu sisse vaadates selgus, et sellest ilmus eesti keeles tänavu juba 9. trükk (ingliskeelne väljaanne avaldati 1992. aastal, esmatrükk eesti keeles 1997. aastal).
Enne lugemist kõlas selle raamatu pealkiri mulle küll kuidagi tuttavalt, aga ma ei mäletanud, et oleksin sellest varem midagi kuulnud. Selle üle ei ole põhjust väga imestada, sest esindan ju teist sugupoolt, kes selle sihtgruppi ilmselt ei kuulu: kui autor pöördub raamatus oma lugejate poole, siis nimetab ta neid ikka naisteks (“meie, naised” jms. õelikud õlalepatsutused on selles üsna sagedased). Lugemagi juhtusin ma seda nüüd tegelikult selle tõttu, et kolme tütre isana pean koduse raamatukogu veidi ümber komplekteerima, koondama sinna rohkem nö. naiskirjandust, mida saaks lastele kunagi soovitada: “Naised, kes jooksevad huntidega. Müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist” kõlbab neile lugemiseks küll, aga seda umbes vanuses 20+, sest nooremate jaoks on tekst kohati liiga keeruline.
Dr. Clarissa Pinkola Estés on psühhoanalüütik (tema iidoliks on Jung, aga mitte Freud), kes kaitses 1981. aastal doktoriväitekirja etnokliinilise psühholoogia alal, rõhuasetusega rühmapsühholoogiale ja suguharupsühholoogiale. Selle raamatu kirjutamise ajaks oli ta töötanud juba mitukümmend aastat naistenõuandlas inimhingede tervendajana, keskendudes oma töös kliinilisele ja arendavale psühholoogiale, mille puhul kasutas ravivahendina pajatusi:
“Pajatus on arstirohi. Sellest ajast peale, mil ma esimest tõelist lugu kuulsin, olen pajatuste lummuses. On nendel vast vägi sees! Nad ei sunni meile peale mitte mingit toimingut, tegu – ei midagi seesugust. Meie ei pea midagi muud tegema, kui kuulama. Neis lugudes sisalduvad tervistusvahendid, mis taastavad iga kaotsiläinud hingetungi, hakkavad toimima iseenesest. Lood erutavad, toovad arhetüübi – antud juhul Ürgnaise arhetüübi – spontaanselt tagasi pealispinnale.”
See raamat koosnebki valitud lugudest, muinasjuttudest ehk õpetusjuttudest ja nende analüüsist, mis toovad autori sõnul “Ürgnaise arhetüübi helde külluse kõige paremini esile.” Tegemist on sisuliselt eneseabiraamatuga, mis peaks sisendama naistesse eneseusku ja enesekindlust. Lood ja autori tõlgendused nende tähendusest on huvitavad, kuigi ma päris kõigega tema poolt pakutud seletustes loomulikult ei nõustu. Tekst haarab lugeja kaasa, kuid häirivalt mõjus selliste üldistuste nagu “iga naine”, “kõik naised”, “normaalne naine” jne. kasutamine. Kohati kumab läbi ka täiesti kohutav ohvrimentaliteet, näiteks:
“Teise maailmasõja järgne põlvkond, kuhu ma kuulun, kasvas üles ajal, mil naisi ei peetud täisväärtuslikeks ja neisse suhtuti kui omandisse. /—/ Kuigi sellest, mida naised kokku kirjutasid, lugu ei peetud, tulistasid nad oma sulepeadest ägedalt edasi. Kuigi see, mida naised kokku maalisid, tunnustust ei leidnud, oli see ometi hingekosutav. Oma kunstiharrastuse jaoks pidid naised välja manguma tööriistad ja tööruumid, aga kui see korda ei läinud, siis töötasid nad mõnes puuõõnes, koopas, metsa vahel või katusekambris. Hädavaevu tohtisid naised tantsida. Ainsad kohad, kus nad seda vabalt teha said, oli mets, sest seal ei näinud neid keegi, või keldrikorrus või pime hoov, kuhu nad läksid solgiämbrit tühjaks kallama.”
Võib muidugi olla, et see kirjeldus vastas 1945. aastal sündinud autori enda ning tema ravialuste isiklikele kogemustele, aga kindlasti ei saa nende põhjal teha kogu ajajärku ja sugupõlve hõlmavat üldistust, mis kehtiks nii Ameerika Ühendriikide kui ka ülejäänud maailma, näiteks Eesti ja kõigi siis siin elanud naiste kohta. Nii et huvitav raamat, mis sisaldab kohati päris õpetlikke lugusid, kuid mitte just tõsiteaduslik ajalooallikas. Pilt, mille see lugejatele minevikust maalib, on ikkagi üsna mütologiseeritud.
“Hommiku pool Eedenit” (1952, e.k. 2001, 2022) on mahukas (ning sisukas) mammutromaan, mida John Steinbeck (1902–1968) ise pidas selle ilmumise ajal oma parimaks teoseks, loominguliste otsingute kulminatsiooniks.
Eestikeelse publikuni hakkasid Steinbecki teosed vaikselt jõudma juba 1940. aasta sügisel, kui näitleja Teet Koppel luges raadios ette katkendeid romaanist “Vihakobarad” (1939, e.k. 1964), mille eest Steinbeck oli saanud samal aastal Pulitzeri preemia. Kuid üldiselt saabusid need pika viivitusega. Tema jutustus “Pärl” (1947, e.k. 1957) avaldati Loomingu Raamatukogus kümme aastat pärast selle ilmumist inglise keeles. Tõeline Steinbecki-buum vallandus alles pärast seda, kui talle määrati 1962. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Eesti NSV lugejate kätte usaldati selle peale “Me tusameele talv” (1961, e.k. 1963, 1982, 2007), “Vihakobarad” ja “Teekond Charley’ga Ameerikat otsimas” (1962, e.k. 1964). Draamateatris jõudis 1966. aastal lavale “Hiirtest ja inimestest”, samanimelisel jutustusel (1937, e.k. 2007, 2020) põhinev näidend, mille eest Steinbeckile anti 1938. aastal New Yorgi draamakriitikute auhind. Seejärel saabus vaikus. Kui mitte arvestada paari 1960-ndatel Välis-Eesti kirjastuse Orto poolt avaldatud raamatut, mille levik Eestis oli parimal juhul üsna tagasihoidlik, et mitte öelda praktiliselt olematu, tulid järgmistena alles pärast Eesti iseseisvuse taastamist trükivalgust näinud “Kirelõõm” (1950, e.k. 1994) ja “Tortilla Flati agul” (1935, e.k. 1995, 2020), mis on mõlemad kergema kaaluga teosed.
Minul olid eelpool nimetatud raamatutest varem loetud “Vihakobarad”, “Pärl”, “Me tusameele talv”, “Teekond Charley’ga” ja “Tortilla Flati agul” (mitte tingimata selles järjekorras), mis juhtusid kätte juba eelmisel sajandil. Eesti keeles on avaldatud veel “Kuu on madalal” (1942, e.k. Orto 1961, koos “Tortilla Flatiga”, mille tõlkija erineb 1995. aasta väljaande omast) ja “Karbitänav” (1945, e.k. Orto 1967, 2007 – kaks erinevat tõlget). “Hommiku pool Eedenit” oli mulle tuttav selle põhjal valminud Hollywoodi filmi “East of Eden” (1955) kaudu, mida sai vaadatud kunagi ennevanasti telekanalist nimega TCM.
Julie Harris ja James Dean filmis “East of Eden” (1955)
Nimetatud film, mille lavastas Elia Kazan, põhineb üldjoontes raamatu neljandal osal (viimased 230 lehekülge), täpsemalt öeldes: on valminud selle ainetel. Film ei kujuta endast raamatu täpset ümberjutustust. Välja on jäetud olulisi tegelasi (eelkõige hiinlane Lee) ja kirjutatud mõnevõrra ümber teiste rolle, kogu sündmustikku on päris kõvasti muudetud ja lihtsustatud. Vaatasin selle nüüd uuesti üle ning võin kinnitada, et head ettekujutust raamatust see film ei anna. Mis muidugi ei tähenda seda, et tegemist oleks kehva filmiga. Kaugel sellest. Tänapäeva vaatajatele võib see mõjuda ehk kohati anakronistlikult või vanamoodsalt, kuid ajaloohuvilistele peaks olema huvipakkuv vähemalt selle poolest, et James Dean (1931–1955) tegi selles oma üldse esimese suurema filmirolli, mille eest ta nomineeriti ühtlasi esimese inimesena Oscarile postuumselt ehk pärast surma. Dean hukkus autoavariis teel Salinases toimunud võiduajamisele, aga Salinas on keskne tegevuspaik kõnealuses teoseski – Steinbeck kaalus isegi võimalust panna romaani pealkirjaks “Salinase org”, kuid eelistas lõpuks siiski universaalsemat viidet tuntud piibliloole Kainist ja Aabelist, mis teda samuti tugevalt inspireerinud oli.
Samal ajal, kui Ameerikas käisid juba filmi “East of Eden” võtted, avaldas ajaleht Sirp ja Vasar alltoodud artikli, milles J. Romanova (eetika õppejõud) rappis selle aluseks olevat Steinbecki romaani, leides, et tegemist on väheväärtusliku, reaktsioonilise teosega, millega autor üritab justkui kustutada oma varasemat romaani “Vihakobarad”. Kui varem oli Steinbecki seatud nõukogude kirjanduskriitikas juba kohati lausa ühte ritta selliste progressiivseteks kuulutatud Ameerika kirjanikega nagu Theodore Dreiser, Upton Sinclair ja Ernest Hemingway, siis “Hommiku pool Eedenit” muutis suhtumist kardinaalselt.
Artikkel ajalehest Sirp ja Vasar, 16. juuli 1954.
Ma ei ole kindel, kas või kui tähelepanelikult oli Romanova ise seda romaani lugenud, sest lisaks äärmiselt meelevaldsetele tõlgendustele esines tema arvustuses ka suuri sisulisi ebatäpsusi (näiteks see hiinlane, kes on kõnealuses teoses minu arvates üks sümpaatsemaid tegelasi, on seal Steinbecki vanaisa Samuel Hamiltoni sõber, mitte tema teener), aga samas tõi ta siiski välja selle, mille tõttu Steinbecki romaan nõukogude kirjanduskriitikud marru ajas: see on sisuliselt ülistuslaul individualismile. Ja kuigi Romanova väitis, et kõik selles on allutatud ülesandele “sisendada lugejaile, et inimese saatus on ette määratud ja et maailmas eksisteeriv pahe on võitmatu”, on romaani põhiidee tegelikult täpselt vastupidine: sina võid valitseda patu üle – inimese saatus ei ole ette määratud, talle on jäetud vabadus valida ise oma tee. Steinbeck on näinud suurt vaeva, et tõestada seda lihtsat tõde. Kuigi inimesele võib näida, et tema valikud määrab ära päritolu või keskkond, sõltub kõige olulisem lõpuks siiski temast endast. Ka terve rahvas, antud juhul siis ameeriklased, võib tõusta kõrgemale oma päritolust ja minevikust – see on Steinbecki sõnum. “Vihakobarad”, milles ta kujutas lihtsate tööinimeste ja rahamagnaatide huvide põrkumist, oli nõukogude ajal ideoloogiliselt vastuvõetav, aga “Hommiku pool Eedenit” mitte.
Kõige otsesemalt manifesteerib Steinbeck oma vaateid selles osas 13. peatüki esimestel lehekülgedel:
“Ma ei tea, mida toovad tulevased aastad. Maailmas toimuvad kohutavad muutused, tulevikku kujundavad jõud, mille nägu me ei tea. Mõned neist jõududest paistavad meile kurjad, võib-olla mitte iseenesest, vaid selle tõttu, et neil on kalduvus kõrvale tõrjuda teisi asju, mida me peame heaks. On tõsi, et kaks meest võivad üles tõsta suurema kivi kui üks mees. Rühm mehi võib ehitada autosid kiiremini ja paremini kui üksainus mees ja suure vabriku leib on odavam ja ühtlasema kujuga. Kui aga meie toit ja riided ja elamud sünnivad kõik keerukas masstootmises, tungib massimeetod paratamatult ka meie mõtlemisse ja tõrjub kõrvale kõik muu mõtlemise. Meie ajal on kollektiivne või masstootmine tunginud meie majandusse, meie poliitikasse ja isegi meie religiooni, nii et mõned rahvad on asendanud Jumala idee kollektiivi ideega. See on minu ajastu oht. Maailmas valitseb suur pinge, mis läheneb murdumispunktile, ja inimesed on õnnetud ning segaduses.
Sellisel ajal on minu meelest loomulik ja õige esitada endale küsimusi: Millesse ma usun? Mille eest ma pean võitlema ja mille vastu ma pean võitlema?
Meie liik on ainus loov liik ja sellel on ainult üks loov instrument, inimese isikupärane mõistus ja hing. Iial pole midagi loodud kahe inimese poolt. Pole olemas häid ühistöid, olgu siis muusikas, kunstis, poeesias, matemaatikas või filosoofias. Kui kord loomise ime on juhtunud, võib rühm seda edasi arendada ja laiendada, aga rühm ei leiuta iial midagi. Väärtus peitub inimese üksildases mõistuses.
Nüüd aga on rühmakontseptsiooni poolt juhitavad jõud kuulutanud sellele väärtusele, inimese mõistusele, hävitava sõja. Halvustamise, näljutamise, mahasurumise, vägivaldse suunamise ja ühtlustamise tümitavate haamrilöökidega jälitatakse, aheldatakse, nüristatakse ja uimastatakse vaba, uitavat meelt. See on kurb enesetapjalik suund, millele meie liik paistab olevat asunud.
Ja mida ma usun: et individuaalse inimese vaba uuriv meel on kõige väärtuslikum asi maailmas. Ja mille eest ma võitleksin: mõistuse vabaduse eest võtta mis tahes suund, ilma suunamata. Ja mille vastu ma pean võitlema: ükskõik millise idee, religiooni, valitsuse vastu, mis piirab või hävitab isikupära. See on see, mis ma olen ja mille pärast ma olen. Ma võin mõista, miks mingi malli järgi ehitatud süsteem peab püüdma hävitada vaba meelt, sest see on asi, mis võib lähemal vaatlusel sellise süsteemi hävitada. Ma võin muidugi seda mõista, aga ma vihkan seda ja ma võitlen selle vastu, et säilitada seda, mis eristab meid loomisvõimetutest lojustest.”
Samas ei saa loomulikult eitada seda, et Steinbecki enda poliitilised vaated aja jooksul ka mõnevõrra muutusid. 1930-ndatel lävis ta tihedalt USA kommunistidega ja 1939. aastal kirjutas Talvesõja puhkedes alla pöördumisele, millega avaldati toetust nõukogudemeelsele Soome DV nn. Terijoki valitsusele, aga 1952. aastal pakkus oma teeneid USA Luure Keskagentuurile ning vaimustus demokraatide presidendikandidaadist Adlai Stevensonist, saades 1956. aasta valimiskampaania ajal lausa tema kõnekirjutajaks. Ta toetas ka John F. Kennedy valimist USA presidendiks (Jackie Kennedy soovis hiljem koguni, et Steinbeck kirjutaks JFK ametliku biograafia) ning sai sõbraks Lyndon B. Johnsoniga, toetades ühtlasi tema valitsusajal toimunud USA ebaõnnestunud sõjalist sekkumist kommunismi leviku tõkestamiseks Vietnamis, kuhu saadeti võitlema ka Steinbecki enda mõlemad pojad. Eks seegi selgitab, miks teda pärast sula möödumist nõukogudemaal enam avaldama ei kiputud.
Kui 1964. aastal ilmus Eesti NSV-s eesti keelde tõlgituna “Vihakobarad”, rõhutati selle ümbrispaberil toodud tutvustuses, et edumeelsed kriitikud ja kirjanikud nimetavad seda parimaks romaaniks, mis Ameerika Ühendriikides kunagi kirjutatud. “Vihakobarad” aitab sisuliselt mõista seda, miks kommunism omal ajal paljudele ligitõmbavalt võis mõjuda. “Hommiku pool Eedenit” aga kinnitab, et Steinbecki arvates pidi inimestel olema siiski vaba tahe ehk võimalus langetada valikuid, mis ei ole juba kuidagi ette ära määratud ning mis võivad, aga ei pruugi viia ebaõnnestumiste ja eksimusteni. Minu arvates väärivad lugemist need mõlemad romaanid.
Milena Jesenská (1896–1944) oli Teise maailmasõja ajal Saksamaal Ravensbrücki koonduslaagris surnud tšehhi literaat, kelle järgi on saanud nime prantsuse fotograafi Malcolm Scellier’ muusikaprojekt, mille ingliskeelse pealkirja, kuid venekeelsete sõnadega pala “A Gray Dull Life” võtab omal moel kokku tema elu, mis ei olnud kaugeltki igav ja hall, kuigi selline talle endalegi ehk kohati, aga kindlasti mitte alati näida võis, nagu ilmneb ka Stephanie Schusteri kirjutatud romaanist.
“Kafka on tema elu, kirjutamine ta kirg,” kuulutab teose täispikk pealkiri. Franz Kafkaga kohtub nooruke Milena selles esimest korda leheküljel 48, kui Ernst Pollak (hiljem Polak) teda talle ühes Praha kohvikus tutvustab, kuid ei vaheta temaga siis sõnagi. Pollak on andnud talle küll juba varem lugeda Kafka jutustust “Metamorfoos”, milles inimene muutub putukaks, aga otsene suhtlus läheb nende vahel käima alles alates leheküljest 103, kus Milena otsustab Kafkale kirjutada, et paluda luba tõlkida mõni tema lugu tšehhi keelde.
Selleks ajaks on tal juba seljataga pöörane armulugu Pollakiga, mis algas paljutõotavalt (Kuidas oli Milena küll enne suutnud ilma temata elada, kuidas hingata, süüa, magada? Kuidas oli ta üleüldse võinud uskuda, et teab, mis on armastus?), kuid lõppes õnnetu abieluga (Nagu nii sageli pärast nende abiellumist, oli Milena sellelgi ööl üksi. Ernst istus veel kuskil Viini kohvikus, kuni ta sealt enne keelutundi välja visati, või ööbis mõne oma armukese juures.).
Järgneb tihe kirjavahetus, mis viib ka paari kohtumiseni (on teada, et need leidsid aset ka päriselt, kuid pole kindel, et just täpselt sellisel kujul), kusjuures Kafka paistab silma ühe üsna eriskummalise tegelasena (Milena oli aimanud, et Kafkaga pole kerge, aga sääraste ekstravagantsustega polnud ta arvestanud. Kas kõik kirjanikud olid sellised? Kas nad kandsid oma veidraid fantaasiaid üle päris ellu?), kellel lastakse esineda muu hulgas järgmise mõtteavaldusega:
“Ma pole saanud seni kellegagi nii avameelselt kirjutamisest, kirjandusest ega raamatutest rääkida, välja arvatud ehk Max, aga temaga on see omamoodi sõbrameeste värk, mitte midagi peent, südamlikku, nagu sinuga. See käib ka elu kohta. Ja tõesti, Milena, ma igatsen perekonda, kuid samas on mul selle ees hirm. Mitte sellepärast, et ma liiga vana olen, või siiski, seda ka. Mured, mis perekonnaga kaasas käivad, et naine ja laps vajavad alati hoolt ja kaitset, veavad mind kirjutamisest kõrvale. Teenistus pole kirjanikel niikuinii suurem asi, ma ei saa oma raamatutega ehk kunagi peret ära toita.”
Milena ja Kafka käivad ka kinos, vaatamas Charlie Chaplini filmi “A Woman of Paris” (1923), millega seoses pillatud laused sobivad mingil määral iseloomustama selles romaanis endas esinevaid tegelasi, eriti mehi: “Tema kujudes on ka vastuolud, seal pole keegi läbini hea ega täielik koletis, vaid kõigil on oma iseloom. Enamasti tahavad nad teha head, aga teevad halba.” Siinkohal on oluline märkida, et päriselt ei saanud nad seda filmi 1920. aastal kuidagi koos vaadata, sest see valmis alles mõned aastad hiljem. Seega võib arvata, et Schuster tõi selle sisse just selleks, et tõstatada selle abil teatud teemasid.
Naisi on kujutatud siiski üldiselt positiivsemas võtmes – peategelane on selgelt autori lemmik, kellele ta kogu hingest kaasa elab: “Elu on täis imesid ja ühe ime nimi oli Franz Kafka. Nad lahkusid teineteisest tuhande lubaduse ja unistusega. Nende seas oli vahest tõesti ka plaan ühiseks eluks.”
See võib-olla kavandatud ühine elu jäi neil siiski saabumata. Kafka tegi loole lõpu ning suri 1924. aastal tuberkuloosi hoopis ühe teise naise hoole all, aga pärandas oma päevikud Milenale, kelle käest need jõudsid Max Brodi kaudu hiljem ka laiema lugejaskonna ette. Nii et kokkuvõttes üsna kurb lugu. Seda enam, et natside rajatud koonduslaagrites surid Teise maailmasõja ajal ka paljud siin nimeliselt mainimata kõrvaltegelased.
