Pasternak “Doktor Živago”

Käis tuisku, tuisku üle maa,
käis kõikjal kõle.
Jäänd küünal laual põlema,
vaid küünal põleb.

See lugu jõudis minuni kõigepealt hoopis filmina, kui ma veel telekat vaatasin. 1990-ndate teisel poolel olid minu lemmikkanalid TCM ja VIVA Zwei – ühest vaatasin vanu filme ja teisest kuulasin uut muusikat. David Leani “Doktor Živago” (1965) oli siis üks neist filmidest, mida mitu korda vaadatud sai. See oli lihtsalt nii hea.

Ma ei ütle, et raamat on parem kui film, sest selline võrdlus oleks kohatu. Film põhineb raamatul. See küll ei järgi seda päris üks-ühele, aga ilma selleta seda ju ei oleks. Halbade raamatute põhjal häid filme tavaliselt ei tehta.

Heade raamatute põhjal tehtud häid filme tasub aga vaadata isegi siis, kui raamat on loetud. Ja selliseid raamatuid tasub lugeda isegi siis, kui need filmid on nähtud. Arvan, et antud juhul ei tule kellelgi pettuda –  ükskõik kumba pidi sellele loole läheneda.

Pasternaki romaani puhul ei saa üle ega ümber selle enda loost. Käsikiri valmis juba pärast Stalini surma, kuid Venemaal raamatu avaldamine siiski läbi ei läinud. 1957. aastal ilmus “Doktor Živago” Itaalias (itaalia keeles), kusjuures sealne kommunistlik partei viskas raamatu kirjastanud Giangiacomo Feltrinelli selle peale oma ridadest välja.

Läänes sai Pasternaki romaanile kohe osaks suur menu ja 1958. aastal pälvis selle autor Nobeli kirjanduspreemia, aga kodumaal pidi ta taluma samal ajal KGB survet ja avalikku mõnitamist, kuigi raamatut seal trükki ei lastud. Nobeli preemiast oli ta sunnitud loobuma ja Venemaal ilmus “Doktor Živago” alles 1988. aastal. Pasternak suri 1960. aastal.

Pasternaki matusele kogunes tuhandeid inimesi, kuid üldine suhtumine temasse püsis kodumaal veel kaua vaenulik. William Taubman märgib Mihhail Gorbatšovi eluloos, et kui Gorbatšov sai 1990. aastal Nobeli rahupreemia, siis valdasid teda segased tunded – ühest küljest oli ta siis muidugi meelitatud, aga “paljude venelaste meelest, kes pidasid Nobeli preemia andmist Boriss Pasternakile ja Aleksandr Solženitsõnile nõukogudevastaseks provokatsiooniks, oli see hoopis midagi muud.”

Oleks päris huvitav teada, kuidas jagunevad jõujooned suhtumises Pasternakki tänapäeva Venemaal.

Kui see taust kõrvale jätta ja vaadata kõnealust romaani lihtsalt tekstina iseendas, siis meenuvad aga kohe siiski Nobeli komitee sõnad, millega põhjendati preemia määramist Pasternakile: “tema olulise saavutuse eest nii kaasaegse lüürilise poeesia kui ka suure vene eepilise traditsiooni vallas” – väga täpne sõnastus, mis sobib suurepäraselt ka “Doktor Živago” kokkuvõtteks ja kirjelduseks.

Raamatu sisu ma siin pikemalt ümber jutustama ei hakka. Lühidalt öeldes on tegemist 20. sajandi esimesel poolel Venemaal toimunud suurte ühiskondlike murrangute taustal kulgeva traagilise armastuslooga või siis hoopis jutustusega sellest ajajärgust läbi inimeste isiklike elusaatuste, aga ühtlasi ka omamoodi filosoofilise arutluse, üheaegselt äärmiselt poeetilise ja väga realistlikuga.

Tugeva jälje on sellele romaanile vajutanud Pasternaki enda elukäik, eriti armulugu Olga Ivinskajaga, kelle mälestused on ilmunud ka eesti keeles, kuid läbi müüdud (võib-olla kuluks ära kordustrükk?).

Ann Pasternak Slater märkis kunagi “Doktor Živago” ingliskeelset tõlget kommenteerides, et tema onu tööd “on kurikuulsalt raske tõlkida.” Ka eestikeelses väljaandes võib kohata kohmakalt kõlavaid lauseid, milles tajuda võib vene keeles esinenud elegantsi. Ilmselt ongi see vältimatu, et tõlkes läheb alati midagi kaduma. Kuna ma ei ole seda romaani vene keeles lugenud, siis see aga väga häirivalt ei mõjunud. (Kuid soovitan siiski vaadata ka filmi.)

Patrik Ouředník “Europeana”

Patrik Ouředníki “Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu” (tšehhi keelest tõlkinud Küllike Tohver) sisaldab arvukalt kohti, mis võtavad hästi kokku midagi olulist ja 20. sajandile iseloomulikku, näiteks…

Armeede staabid teatasid, et sõda läheneb lõpule ja ei tohi meelt heita ega lasta võitlusvaimul langeda, vaid tuleb olla kannatlik ja positiivne, ja aastal 1917 kirjutas üks sõdur oma õele TUNNEN, ET KÕIK HEA, MIS MINUS OLI, ON HAKANUD PIKKAMISI HÄÄBUMA, JA MA TUNNEN, ET OLEN PÄEV-PÄEVALT POSITIIVSEM.

Eestit mainitakse, kuid mitte just meeldivas kontekstis.

Ajaloolased jagasid kahekümnenda sajandi poliitilised režiimid hiljem kolmeks: totalitaarsed, autoritaarsed ja demokraatlikud. Totalitaarsed režiimid olid kommunism ja natsism ja autoritaarsed režiimid olid fašistlikud ja profašistlikud diktatuurid, mis tekkisid pärast Esimest maailmasõda Itaalias ja Hispaanias ja Portugalis ja Bulgaarias ja Kreekas ja Poolas ja Rumeenias ja Ungaris ja Eestis ja Lätis jne. Kommunistid ütlesid, et natsism ja fašism olid tegelikult üks ja seesama, aga ajaloolast enamik sellega ei nõustunud ja ütles, et fašism on oma olemuselt universaalne ja võimeline juurduma kus iganes ja kiiresti kohanema kohalike kultuuriliste ja ajalooliste tingimustega, ent kommunism ja natsism pole oma olemuselt kohandatavad, sest asjade tegelik seis nendes on täielikult ideoloogiale allutatud. Ja just sellepärast on nad totalitaarsed. Aga fašism on kohanev ja saab olla nii parem- kui vasakpoolne ja on mõeldud nii vanematele kodanikele kui revolutsiooniliselt meelestatud noortele inimestele ja esimestele lubatakse, et taastatakse kord, ja teistele, et kehtestatakse uus maailmakord, kus kõik on igavesti noor. Igavesti noort maailma jagasid fašistid ka kommunistidega, aga neil polnud vähimatki kavatsust taastada eakate kodanike ihaldatavat korda. Ja noored inimesed vaatasid tulevikku ja tuul säsis viljapäid ja silmapiiril tõusis päike. Ja psühhoanalüütikud ütlesid, et kui sakslaste absoluutse enamuse nõustumine natsismi ideoloogiaga väljendas nende seksuaalset frustratsiooni ja tegelikult otsisid sakslased isa, siis kommunism oli pigem infantiilse sadomasohhismi väljendus.

Kui ei oleks lisatud tõlkija järelsõna, millest võib lugeda, et autori enese sõnul on see raamat mitte ajaloost, vaid stereotüüpidest, mis kujundavad inimeste seisukohti ja ajalookäsitlust (“Ouředníki meelest iseloomustab XX sajandit kaos, mis on omane kogu ajaloole, ent sellele lisaks veel kiirustamine, rutakus.”), siis mõjuks sõdadevahelise Eesti liigitamine profašistlike diktatuuride hulka muidugi üsna häirivalt, kuigi eks see sõltu lõpuks mõistete definitsioonist. Praegu võib võtta lihtsalt teadmiseks, et me sealt just sedasi läbi käime.

“Europeana” ilmus tšehhi keeles 2001. aastal, sellest sai seal kohe aasta raamat ning tegemist on väidetavalt viimaste aastakümnete ühe tõlgituima tšehhi ilukirjuandusliku teosega (tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde). See on olnud aluseks rohkearvulistele dramatiseeringutele ja lavastustele nii Tšehhi ja Prantsusmaa teatrites kui ka mujal. Mõned aastad tagasi sai Ouředník oma senise loomingu eest Tšehhi Vabariigi riikliku kirjanduspreemia.

Tegemist on seega vägagi laialdast tähelepanu saanud ja hinnatud teosega. Kahju, et meie ajalugu võimaldas mainida Eestit seal just sellises kontekstis. Nii need stereotüübid sünnivad ja kinnistuvad.

Teiste arvamusi: Priit Hõbemägi, klm

Enn Tarveli “Eesti rahva lugu”

Mida oodata ajalooraamatust, mille autor kuulutab, et ta ei olegi üldse professionaalne ajaloolane, ja teatab avameelselt, et kirjutas selle lihtsalt tellimustööna, mitte mingisuguse sisemise kutsumuse ajel? Veelgi enam. Tema sõnul ei ole ajalugu isegi teadus ning kui seda püütakse mõnikord sellena serveerida, siis on tegemist “kas ebasiiraste, hukkamõistetavate inimestega, või sellistega, kelle mõttekäikudes on midagi hälbelist.”

Arvan, et kui tegemist ei oleks Enn Tarveliga, siis jätaksid paljud ajaloohuvilised selle raamatu lihtsalt lugemata. Nüüd aga noogutatakse vanameistrile mõistvalt kaasa, hinnatakse tema otsekohesust ja ausust. Vana tark mees on rääkinud. Aamen.

Kuna ajalugu täidab Eestis rahvusliku religiooni rolli, siis võib ajaloolasi võrrelda usujuhtidega. Kuidas mõista selles valguses Tarveli ülaltoodud mõtteavaldusi? Kas tuleks neis näha rünnakut kiriku autoriteedi vastu ja usu alustalade õõnestamist? Või kõlab ridade vahelt hoopis üleskutse, et igaüks ise Piiblit uuriks ja otse Jumala poole pöörduks?

Nähtavasti on seal nii üht kui teist. Ühest küljest ilmselt soov näidata, et ajaloolased ei ole sellised autoriteedid, keda kõik pimesi uskuma peaksid. Ja teisest küljest katse jätta muljet, et ajalugu on midagi igaühele kättesaadavat.

Tarveli raamat on nüüd siis ilmunud. Lauri Vahtre samanimelisest teosest erineb see umbes sama palju nagu Johannese evangeelium Markuse evangeeliumist. Tore. Pühakiri saab täiendust. Loodetavasti kirjutatakse selliseid raamatuid veel ja veel, sest erinevaid kilde, millest Eesti ajalugu kokku panna, ja vaatepunkte, millest lähtudes seda teha, on ju lõputult.

Antud juhul algab lugu küll juba jääajast, kuid jõuab sealt vähem kui kümne leheküljega 11. sajandisse, ning kõvasti enam kui poole raamatu mahust võtavad enda alla viimased 100 aastat. See ei ole kindlasti ainuvõimalik viis eesti rahva lugu jutustada, aga eks sellistes valikutes ning rõhuasetustes väljendubki ju ka see autori subjektiivsus, mida Tarvel ise nii kõrgelt hindab.

Mind tegelikult veidi häirib see, et ta on asetanud ennast nüüd lihtsalt ajaloohuviliseks ja diletandiks kuulutades justkui väljapoole professionaalse kriitika haardeulatust, kuigi selle raamatu tagakaanel seisab: “Üldinimlikust vaatenurgast joonistatud minevikupilt lähtub eesti rahvuslikust seisukohast, tegemata samas mööndusi käsitluse teaduslikus ranguses.”

Tarvel näitab kohati hästi, kui spekulatiivne võib ajalugu olla, aga heidab minu meelest siiski liiga kergekäeliselt kõrvale selliseid teiste ajaloolaste hüpoteese ja uurimistulemusi, mis tema suure narratiiviga kokku ei sobi. Ja teatav tendentslikkus kumab selgelt läbi. Väga palju on antud hinnanguid, mille aluseks on tagantjärele tarkus. Esineb faktilisi ebatäpsusi ja heietusi asjadest, mida autor ilmselt kõige paremini ei tunne ega tea.

Aeg-ajalt tuleb ette ka sellised lauseid, mille peale juhe lihtsalt kokku jookseb, näiteks: “Nimetusest “vabadussõjaväelane, vabadussõjalane” tekkis ajakirjanduses lühend “vabs”, millest peagi mugandus “vaps”, mis on aga liiga familiaarne, isegi halvustav kõnepruuk (nagu ka näiteks “sots”).” Nagu WTF?! Kas see on mingi uus nn. komberuum, kus isegi sõna “sots” kasutamist peetakse juba ebaviisakaks? Kuhu me küll sedasi jõuame?!

Mulle iseenesest meeldib selle loo moraal. “Usu puudumine meie endi jõusse ja võimekusse kujundada rahva ja riigi saatust on paha ja ohtlik häda,” kirjutab Tarvel. “See usu puudumise häda ei tohi nakatada. Usust iseendasse sõltub eesti rahva tulevik, tema iseolemine, kõik see, kuidas läheb edasi eesti rahva lugu.” See on sõnum, mida ta seda lugu jutustades pidevalt silmas peab – kogu lugu ongi sisuliselt mõeldud toetama seda lihtsat mõtet.

Aga, jah, eesti rahva loost toob see raamat huvilisteni umbes sama suure tüki nagu Johannese evangeelium tervest Piiblist. Nii et tasub lugeda ka teisi raamatuid. Ja päris pühakirjana seda teost siiski võtta ei maksa. Või, tähendab, just maksab, sest ka pühakirjades leidub ju tavaliselt nii mõndagi küsitavat.

Raamat Eestimaa rootslastest

Võimas mälestusmärk väikesele rahvakillule, kes on jätnud Eesti ajalukku suure jälje. Kirjastuselt Argo, esitlusest kirjutas detsembris Lääne Elu.

Noarootsist pärit Viktor Amani (1912-2009) koostatud “Raamat Eestimaa rootslastest. Kultuurilooline ülevaade” (rootsi keelest tõlkinud Ivar Rüütli) on õigupoolest vaid neljas osa Rootsis avaldatud koguteosest “En bok om Estlands svenskar”, mille esimene osa nägi trükivalgust 1961. aastal. Rootsi keeles ilmus see veerand sajandi eest, 1992. aastal, kuid see ei tähenda, et see olnuks nüüd viimaks eesti keelde jõudes juba kuidagi iganenud.

Tegelikult tundub, et Amani taotluseks oligi luua selle teose näol rannarootslastele omamoodi ajatu, igikestev mälestusmärk, mis võiks meenutada neid veel ka saja või paarisaja aasta pärast. Raamat ei anna ülevaadet kogu nende ajaloost, see hõlmab perioodi 19. sajandi reformide algusest 1939. aastani, olles nagu üks võimas monument, mis kujutab seda, kuhu nende areng enne Eestist lahkumist välja jõudis.

Tegemist on tinglikult täiendusega rootsikeelse koguteose esimesele osale, kus periood 1850-1940 jäi põhjalikumalt käsitlemata. Aman kirjutas sinna rannarootslaste viimastest aastatest Eestis, Teisest maailmasõjast ja lahkumisest Rootsi. See ülevaade ilmus eesti keeles juba 2014. aastal eraldi raamatuna pealkirjaga “Äraminek. Eestirootslased Teise maailmasõja ajal ja lahkumine Rootsi” ning sisuliselt võib seda lugeda praegu kõne all oleva raamatu järjena.

Põhjalikum käsitlus rannarootslaste ajaloost kuni 19. sajandi alguseni ilmus rootsikeelse koguteose esimeses osas ja seda ei ole eesti keelde tõlgitud. 1964. aastal avaldatud teine osa andis ülevaate nende kohanimedest, põllutöödest ja loomakasvatusest, kalapüügist ja meresõidust, tavadest ning rahvakommetest. Kolmas osa jõudis lugejate ette kahes köites, esimene 1979. aastal ja teine 1990.aastal, ning see oli pühendatud peamiselt keelele ja kommetele.

Kuna tegemist on ikkagi sarjaga, siis jäid käesolevast osast välja paljud teemad, mida käsitleti juba varasemates. Eestikeelsest tõlkest on viited eelnenud osadele välja jäetud, sest eesti keeles ei ole need ilmunud ning ei ole ilmselt ka kuigi tõenäoline, et see kunagi juhtub – tõlge on toimetatud selliseks, et see moodustab eraldiseisva terviku, mida saab lugeda täiesti lahus rootsikeelse koguteose teistest osadest.

Mida siit siis leiab? Enam kui 60 peatükki, umbes 600 suurt lehekülge hästi liigendatud teksti (selle hulka on arvatud fotod, mida on kokku päris palju, kuid teksti need varjutama ei hakka, vaid mõjuvad siiski seda illustreerivalt). Lisaks allikate loetelu ja nimeregister. Eraldi on toodud välja ka raamatus esinevad mõõtühikud ja kakskeelsed kohanimed.

Veidi enam kui poole raamatu mahust võtab enda alla Eesti Vabariigi loomisele eelnenud aeg. Juttu on talurahva ja parunite suhetest, 19. sajandi reformidest, Rootsist saabunud misjonäridest, usu- ja hariduselust, moraalist ja tõekspidamistest, talurahva elust ja olust, töödest ning tegemistest, ka venestamisest, rootslusest, 1905. aasta revolutsioonist ja seisustest. Vormsi, Ruhnu, Osmussaar, Tallinn, Naissaar ja Pakri saared saavad kõik eraldi peatükid, kus meid sealsete rootslaste eluoluga lähemalt tutvustatakse. Samuti on eraldi juttu Vihterpalu ja Kurkse kandist.

Seejärel jõuab kätte maailmasõda, ajalugu pöörab ette uue lehe ning juba seisamegi tuleviku väravate ees. Sünnib Eesti Vabariik. Taas on pikalt juttu hariduselust, Eestis ilmunud rootsikeelsest ajalehest Kustbon, suhetest emamaaga, kohalike rootslaste elatusaladest, usuelus toimunud muudatustest, keelest ja kultuurist. Eraldi peatüki saavad nüüd Hiiumaa, Ruhnu, Haapsalu, Tallinna, Vormsi, Naissaare, Pürksi, Pakri, Vihterpalu ja Kurkse rootslased. Juttu on nii muusikast kui ka spordist, vanurite hoolekandest kui ka karskusliikumisest, Eesti Vabariigist ja selle poliitikast vähemusrahvuste suhtes.

Eeltoodud loetelu ei olnud loomulikult ammendav. Lühidalt: see on üks küllaltki mahukas, tuumaka sisuga raamat. Hea kasutada entsüklopeedilise abimehena, kui vaja vaadata midagi näiteks Vormsi kunagise õigeusu kiriku kohta, mis praegu varemetes seisab, vms. Aga sobib ka niisama lugemiseks.

Faktide esitamise ja mineviku kirjeldamise kõrval leidub Amani üldisemat laadi mõtisklusi, mis on osavalt muu teksti sisse põimitud, näiteks: “Oleks elu meie mõistes õiglane, mängiks ajaloo suures ja pikas vaatemängus peaosa meie mõistes parimad, kõige mitmekesisemate oskustega, kõige otsustusvõimelisemad ja peenetundelisemad inimesed. Kuid ajalugu ei vali oma näitlejaid nende moraali, oskuste või otsustusvõime järgi; ta eelistab pigem ühekülgsust ja hoolimatust ning kulgeb ise tavaliselt läbi ühekülgsuse ja liialduste. – Tarka ja peenetundelist inimest kammitseb sageli mõistmise tegutsemishalvatus – ta mõistab nii paljut, kuid suudab nii vähe –, samal ajal kui sündmuste käiku sekkub see, keda kannab üksainus suur veendumus.”

Kui “Äraminek” räägib rannarootslaste loo lõpust, siis seda köidet võib nimetada kulminatsiooniks. Praegu on käimas ilmselt järellugu, millest annavad tunnistust eestirootslaste kultuuriühingu tegevus Rootsis ja kultuuriomavalitsus Eestis. Viimane oli ka antud raamatuprojekti eestvedaja.

Kriitilisim hetk: Austraalia loobub mittetunnustamispoliitikast

Artikkel ilmus lühendatud kujul ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

MALCOLM FRASER KOOS ABIKAASAGA. 1975. aastal Austraalia peaministriks saanud Malcolm Fraseri suhtumine Balti päritolu austraallastesse erines täielikult eelkäija omast. Suurt rolli võis seejuures mängida asjaolu, et tema abikaasa vanaisa oli lätlane.

Me ei saaks tähistada tänavu Eesti Vabariigi sajandat aastapäeva, kui selle riigi õiguslik järjepidevus ei oleks vahepeal paguluses edasi kestnud. Lääneriikide toetus Balti riikide de jure iseseisvusele ei olnud midagi iseenesestmõistetavat.

Kriitilisim hetk saabus 1974. aasta juulis, kui Austraalia peaminister Gough Whitlam otsustas loobuda mittetunnustamispoliitikast. Juba järgmisel kuul tegi sama Uus-Meremaa. Ähvardas vallanduda laviin, mis lööb pinna eksiilvalitsuste jalge alt.

Whitlam lähtus reaalpoliitikast: olukord oli püsinud juba aastakümneid muutumatuna ega paistnud, et see võiks muutuda. Baltikum oli olnud enne iseseisvumist aastasadu osa Venemaast ja siin loodud väikeste rahvusriikide iseseisvus oli kestnud suhteliselt lühikest aega. Seega võis tunduda, et see oligi vaid ajutine kõrvalepõige. Samas eeldas suhete arendamine nende piirkondadega de facto olukorra tunnistamist de jure.

Välisbaltlased mõistsid juhtunu tõsidust kohe. Whitlami samm seadis ohtu kogu Balti riikide õigusliku järjepidevuse edasikestmise idee. Algasid suured meeleavaldused mitte üksnes Austraalias, vaid ka Austraalia saatkondade juures teistes lääneriikides, mille valitsused jäid esialgu äraootavale seisukohale.

Malcolm Fraser väärib tunnustust

Whitlami sotsiaaldemokraatlik Austraalia Tööpartei ei olnud mittetunnustamispoliitikast loobumise küsimuses kaugeltki üksmeelne, aga päris üksmeelne ei olnud selles asjas ka järgmisel aastal võimule tulnud paremtsentristlik Austraalia Liberaalne Partei. Sellegi ridades leidus pragmaatikuid, kes soovisid Nõukogude Liiduga suhete arendamise nimel tüliküsimused kõrvale heita.

Uus peaminister Malcolm Fraser astus siiski pretsedenditu sammu, mille eest ta vääriks Eesti Vabariigilt kindlasti postuumset tunnustust, kui otsustas selle eelmise valitsuse otsuse tagasi pöörata, hankides selleks eelnevalt mandaadi valimistel. Määravaks võis seejuures saada üks üsna poliitikaväline asjaolu. Nimelt see, et tema abikaasa vanaisa oli lätlane.

Austraalias juhtunu järel ei tulnud ühelegi teisele lääneriigile enam pähegi mittetunnustamispoliitikast loobuda, sest võimalus, et järgmine valitsus selle otsuse tagasi pöörab, ei paistnud enam üksnes teoreetilise ulmana. Laviin oli pidama saadud.

Ajaloolased on seda ammu märganud

1947. aastal, kui hakati võtma vastu Balti riikidest pärit sõjapõgenikke, näitas rahvaloendus, et Austraalias elas 1102 Eestis sündinud inimest. 1974. aastaks oli eestlasi seal kümme korda rohkem. Lisaks veel enam kui 50 tuhat lätlast ja leedulast. Baltlased moodustasid siiski vaid ligi pool protsenti Austraalia elanikkonnast. On äärmiselt tähelepanuväärne, et vaatamata sellele suudeti mõjutada valitsuse poliitikat.

Põhjalikumalt on seda teemat käsitlenud Tõnis Märtson oma magistritöös “Balti riikide annekteerimise tunnustamine Austraalia poolt” (2009), mille põhjal ajakirjas Ajalooline Ajakiri (2011, nr. 1) ilmunud sama pealkirjaga artikkel on igaühele veebis vabalt kättesaadav.

Austraalia ajaloolane Brian Carroll pühendas neile sündmustele elulooraamatus “Whitlam” (2011) terve peatüki, keskendudes eriti kunagise peaministri sõnasõjale ühe Tasmaania kooliõpetajaga. See annab hea pildi sellest, kuidas Balti küsimus kirjutas ennast sisse Austraalia poliitikaajalukku, aga on meile ühtlasi praegugi väga ajakohaseks meeldetuletuseks sellest, kui oluline on demokraatia ning tavakodanike julgus seista tõe ja õiguse eest.

Peatükk Brian Carrolli raamatust “Whitlam”

Kui ta oli koolipoiss Canberras, siis oli Whitlamil kalduvus õpetajatega vaielda. Peaministrina oleks ta pidanud ehk ettevaatlikum olema. Aga 1975. aasta keskel oli tal laialdaselt kajastatud verbaalne kokkupõrge ühe õpetajaga Launcestonis küsimuses, kas Balti riigid – Leedu, Läti ja Eesti – olid 1930-ndatel fašistlikud. Punkte näis võitvat õpetaja.

Esmalt, veidi tausta. 1700-ndatest kuni Esimese maailmasõja lõpuni olid need kolm riiki olnud osa tsaristlikust Vene impeeriumist. 1920-ndal võitsid nad iseseisvuse. See kestis kuni 1939-ndal lepiti Saksamaa ja Venemaa paktiga kokku, et neist saab osa Nõukogude “mõjusfäärist”. 1940-ndal okupeerisid Nõukogude väed kõik kolm riiki ning Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit (NSVL) annekteeris need kui vabariigid sellesse liitu. See olukord jätkus pärast Teist maailmasõda, mille jooksul oli neid kolme riiki okupeerinud Saksamaa. Enamik lääneriike aktsepteeris Nõukogude annektsiooni de facto, tuginedes sellele, et tõsiasi on tõsiasi. Aga enamik keeldus tunnustamast seda olukorda de jure, tuginedes sellele, et sellel tõsiasjal ei olnud mingit seaduslikku alust. Austraalia lahkus rivist 1974-nda keskel.

Varsti pärast peaministriks saamist, ja ajal kui ta oli välisminister, hakkas Whitlam tegema sõbralikke lepituskatseid erinevate kommunistlike riikide suunas. Ta eemaldas strateegilised piirangud kaubavahetuselt Nõukogude Liidu, Ida-Euroopa riikide, Hiina, Põhja-Korea, Põhja-Vietnami ja Kuubaga.

Kuigi Whitlam valis enda järglaseks välisministrina 30. novembril 1973 senaator Don Willesee, olid need kaks meest välispoliitika pärast sageli vastakuti. Kui see juhtus, ootas Whitlam kuni Willesee oli Austraaliast eemal, nagu tema amet sageli nõudis, tegi siis ühe või teise sammu, mille kohta ta teadis, et Willesee ei oleks seda toetanud. Üks selline juhtum puudutas Balti riike.

Balti päritolu Austraalia kodanikud küsisid Willesee kinnitust, et Austraalia jätkab selle tunnistamist, et Balti riigid on Nõukogude Liidu ebaseadusliku okupatsiooni all. Tema ütles: “Austraalia valitsuse poliitika on sama, mis meie eelkäijatel… Me tunnistame Eesti, Läti ja Leedu riigi olemasolu de jure.”

See ei olnud enam nii, teatas ajaleht Sun-Herald 4. augustil 1974. Austraalia suursaadik Nõukogude Liidus oli külastanud hiljuti Eestit ja Austraalia oli seega “saanud esimeseks Läänele-orienteerunud riigiks, mis tunnustas formaalselt Balti vabariikide inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu.” See “visiit oli mõeldud lööma pitserit Canberra tunnistusele, et need vabariigid on seaduslik osa Nõukogude Liidust.” Whitlam oli otsustanud tegutseda Willesee või valitsuskabinetiga konsulteerimata, ja avalikku teadaannet tegemata.

Balti päritolu austraallased olid peagi meelt avaldamas. Parlamendihoone juures toimusid Balti päritolu austraallaste vaiksed ja väärikad meeleavaldused põlevate küünaldega. Ühel kogunemisel kandis üks eesti naine plakatit kirjaga “Väike vassiv Gough”. Kui Tööpartei toetajad selle puruks rebisid ja tükid talle andsid, siis jooksis ta Whitlami juurde ja ulatas need temale. Ta võttis need vastu ja sosistas naisele kõrva. Rahva poole pöördudes, karjus naine: “Teate kelleks ta mind just nimetas? Ta ütles: sa kuramuse natsimõrd.” Whitlam eitas seda. “Mina ei räägi daamidega kunagi nii,” ütles ta.

1930-ndatel olid nad kõik fašistid

26. juunil 1975 esines Whitlam umbes seitsmesajale õpilasele ja õpetajale Launcestoni eelkolledžis. John Horak, tšehhoslovaki päritolu õpilane, küsis Whitlamilt, miks Austraalia oli tunnustanud kolme Balti riigi annekteerimist Nõukogude Liidu poolt.

“1930-ndatel olid nad kõik fašistid,” ütles Whitlam. Mis tähtsust see omas 1970-ndate keskel, võinuks keegi küsida. Õpetaja Tom McGlynn hõikas seevastu vahele.

“Nemad ei olnud.”

“Neil oli siis fašistlik valitsus, nagu te väga hästi teate,” ütles Whitlam.

“Teie ajalooteadmised on küsitavad, härra,” jäi McGlynn kindlaks.

“Ma eeldan, et te olete õpetaja, ja ma ei arva, et te peaksite oma õpilasi eksitama,” ütles Whitlam.

McGlynn ütles Whitlamile, et ta on geograafiaõpetaja.

“Te olete häbiks oma ametile,” ütles Whitlam talle.

“Tohin ma teid parandada?” küsis McGlynn, ja jäi püsti seisma, et oodata võimalust rääkida, kui Whitlam oma valangut jätkas.

Kui McGlynn võimaluse sai, siis ta ütles: “Leedu oli fašistlik riik. Eesti ei olnud demokraatliku ilmega, aga seal olid demokraatlikud institutsioonid, ning Läti oli toimiv demokraatia kuni selle allaneelamiseni.”

“Nad olid sama palju demokraatiad nagu Hitleri Saksamaa oli demokraatia,” vastas Whitlam.

Seda kokkupõrget kajastati laialdaselt.

Tom McGlynn väitis, et ta ei olnud eelnevalt rääkinud ega õpetanud John Horakit, seda õpilast, kelle küsimus sõnasõja vallandas.

McGlynn sai enda seisukoha toetuseks nii “hoomamatu koguse posti”, et ta pidi vastama 8. juulil 1975 avalikult. Tal ei olnud enda sõnul mingeid sidemeid Liberaalse Parteiga ja ta oli tavaliselt valinud Tööparteid ning tal ei olnud mingeid usulisi vaateid. Ta oli õppinud tsaaririigi, Osmanite ja Hapsburgide impeeriumite alade ajalugu neli aastat Londoni, Viini ja Bukaresti ülikoolides, ning tal ei olnud enne seda kokkupõrget Whitlamiga mingit kokkupuudet Austraalia Balti kogukonnaga.

“Minu vastus peaministrile oli ajendatud üksnes vastuolust selle vahel, mida ta ütles ning mida mina teadsin olevat tõde,” selgitas ta.

McGlynn vabandas leedulaste ees selle pärast, et oli kirjeldanud nende riiki ebatäpselt kui fašistlikku aastatel 1926 kuni 1940.

“Loomulikult ühinesid paljud Balti riikide kodanikud natsiparteiga, peamiselt pärast 1941. aastat, ning said isegi Waffen-SSi liikmeteks. Aga see juhtus ka Norras, Belgias, Hollandis, ja NSV Liidus … Ma mõistan tunnete sügavust … teatud leedulaste ja lätlaste vastu, aga mul ei ole vaja [öeldagi], et SSi tegevuse tagajärjel sai surma ka suur hulk sakslasi, eestlasi, lätlasi ja leedulasi … Vabade Balti riikide põhiseadused ja tegevus, eriti Eesti ja Läti omad, paistavad soodsalt silma võrdluses enamike teiste toonaste riikidega.”

Kui peaministriks sai Malcolm Fraser, pärast Whitlami ametist vabastamist, pööras ta kolme Balti riigi Nõukogude Liidu poolt annekteerimise de jure tunnustamise Austraalia poolt tagasi.

Balti riigid said lõpuks iseseisvaks, nii de facto kui de jure, 6. septembril 1991, kui Nõukogude Liit tunnustas nende iseseisvust.

Aasia-baltlased Vietnamist

Whitlam kasutas mõistet “baltlased” halvustavas tähenduses umbes sel ajal, kui Saigon langes Põhja-Vietnami vägede kätte, 30. aprillil 1975.

Tuhanded lõunavietnamlased, kellest paljud olid olnud seotud USA ja Austraalia sekkumistega Vietnami kodusõtta, kartsid tõsiselt oma elu pärast, pärast seda kui Põhja-Vietnam alistab Lõuna. Räägiti sellest, et kommunistide võit tähendab veresauna, miljonite tapmist.

Austraalia evakueeris neist vaid väikese osa, aga Whitlami välisminister, senaator Don Willesee, ning tema tööjõu ja immigratsiooniminister, Clyde Cameron, tahtsid teha seda palju suuremas ulatuses.

Whitlam vetostas selle mõtte. “Me ei hakka looma Aasia-baltlaste getosid, et nad Tööpartei vastu hääletaksid,” ütles ta.

[ Paljud Balti päritolu austraallased olid tulnud Austraaliasse esimese sõjajärgse immigratsioonilainega. Arthur Calwell, toonane immigratsiooniminister, eelistas neid, sest oli teada, et nad on üldiselt heledanahalised, sirgete juuste ja siniste silmadega ning seega ei saa neid pidada “krantsideks”, kes tulid Vahemeremaadest ja olid tumedama naha, tumedate juuste ja tumedate silmadega, mis ei sobinud kokku tema ideega valgest Austraaliast. Mõistet “baltlased” kasutati sel ajal enamike immigrantide kirjeldamiseks, olenemata sellest, kas nad olid Balti päritolu või mitte. Aja jooksul muutus see aga halvustavaks ja vahetati välja “uusaustraallase” vastu. Whitlami empaatia puudumine Balti päritolu austraallaste vastu tulenes väidetavalt tõsiasjast, et kommunismi eest põgenenutena ei valinud enamik neist Tööparteid. ]

“Eesti küla kolhoosikorra kütkeis”

275-leheküljeline omapärane kataloog kolhooside-sohvooside ajajärgust Eestis.

Koostaja Viktor Kuik kirjutab saateks, et esialgne mõte oli tutvustada huvilistele lihtsalt majandite poolt valmistatud rinnamärke (kaante vahele jõudis enam kui 1600 märki Aivar Rätsepso kogust), aga raamatu kokkupanemisel ja algallikate uurimisel tutvus ta nii huvitava pildi- ja artiklimaterjaliga, et seda oli raske vaid enda teada hoida.

Nii leidsid selles raamatus koha ka sajad fotod, tõmmised propagandistlikest maalidest ja plakatitest, kaardid majandite piiridega ning nende kujunemist kajastavad tabelid ja skeemid. Lisaks mitmesugust muud ajastukohast materjali, vahepeal ka veidi teksti.

Kas teadsite, et Eesti NSV kolhooside ja sovhooside enimkasutatud nimede hulgas olid populaarseimad Kalev, Kungla, Tulevik, Lembitu ja Koidula, aga näiteks Lenin alles kahekümnes ja Tee Kommunismile kolmekümnes? Või siis… kes oli külavolinik? Vot selliseid asju saabki siit teada.

Kõigepealt on toodud ära Eesti NSV riiklikud teenetemärgid, siis rajoonide kaupa majandite omi, seejärel eraldi sovhoostehnikumid, kalurikolhoosid, künnivõistluste ja loomakasvatusega seotud märgid, tootmiskoondises Norma valmistatud kolhoosimärgid ja ka paar lehekülge vimpleid. On isegi üks lehekülg tuvastamata märke, mille puhul ei olnud täpselt teada, milline majand need teha lasi.

Viimase kolmandiku võtab enda alla mahukas pildikogu maarahva töödest ja tegemistest, kuid palju pilte on avaldatud ka juba eespool.

Aastaarve märkidel küll juures ei ole, aga üldjoontes on need aimatavad. Nii saab ka ettekujutuse sellest, kuidas need aja jooksul on muutunud. Näiteks 1988/89, kui paljud kolhoosid lasid teha oma 40. aastapäeva märke, tulid juba kujundusse sisse sinimustvalge ja suitsupääsuke. Tuleb välja ka regionaalseid eripärasid, näiteks mulgi rahvariietes mees Abja kolhoosi märgil jms. Kokkuvõttes päris huvitav.

Lars Brownworth “Merehundid”

Lars Brownworthi “Merehundid. Viikingite ajalugu” on seitsmes raamat, mille ma tänavu läbi sain loetud. Mul küll ei ole üldiselt lemmikraamatuid, aga ERR-i kultuuriportaalis tõstsin nüüd oma viimase lemmikuna esile just selle, põhjendades seda lühidalt (kolme lausega) nii:

Huvitav pilguheit Euroopa ajalukku, haaravalt esitatud ja kergesti loetav, tõeline rahvaraamat, kuigi mitte soovitatav lastele ja nõrganärvilistele. Äärmiselt aktuaalne praegu maailmas toimuvate arengute (kliimamuutused, põgenikekriis, Euroopa Liidu murenemine jms.) taustal. Hoiatus minevikust, mille tagasipöördumist keegi meist ei sooviks.

Brownworth oli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ühes New Yorgi keskkoolis, kui hakkas tegema taskuhäälingusaateid Bütsantsi valitsejatest, et tutvustada selle kadunud impeeriumi ajalugu laiemale kuulajaskonnale. Tema harivad loengud osutusid veebis nii populaarseks, et 2007. aastal loobus ta koolis õpetamisest ja asus tööle temaatilise raamatu kallal.

“Merehundid. Viikingite ajalugu” on tema kolmas raamat. Ja esimene, mis on tõlgitud eesti keelde. Sellele eelnes teos normannidest, kellele Brownworth pühendas ka loengute seeria taskuhäälingus, järgnes lühike ristisõdade ajalugu.

On näha, et ta võtab ajaloo populariseerimist tõsiselt. Ja ta teeb seda väga hästi. Kui sageli kalduvad isegi sellised populaarteaduslikud ajalooraamatud, mida ei koorma tohutu viidastik, olema tavalugejale veidi kuivad ja igavad, et mitte öelda tüütult venivad, siis Brownworth läheneb siin asjale nagu pedagoog, kes on huvitatud mitte enda eruditsiooni eksponeerimisest, vaid aine edastamisest.

Lühikestes peatükkides annab ta hoogsa, kuid piisavalt detailse ülevaate tänapäeva Norra, Rootsi ja Taani aladelt pärit viikingite röövretkedest, mis ulatusid Euroopas Vahemereni, võitlustest Inglismaal ja Iirimaal, jõudmisest Islandile, Gröönimaale, Põhja-Ameerikasse, idapoolsest ekspansioonist, Kiievi-Vene riigi loomisest, võitlustest Bütsantsiga ja Bütsantsi teenistuses, lõpuks ka põhjamaade ristiusustamisest, mis sellele ajajärgule lõpu tegi.

Brownworth leiab, et viikingite “toodud häving oli lõppkokkuvõttes ikkagi edasiviiv protsess” – nad kujundasid ümber poliitilise ja majandusliku maastiku, mängides keskset rolli Lääne-Euroopa alustalade loomises Iirimaast Venemaani.

Tapmist ja jõhkrust on raamatus muidugi palju. See peaks mõjuma kainestavalt neile, kes jätkuvalt viikingiaja järele õhkavad, nähes selles midagi romantilist.

Naistel olid viikingite juures küll suuremad õigused kui kristlikus Euroopas (nad võisid isegi lahutada ja oma kaasavara tagasi saada) ning abielu rikkunud mehed poodi üles või lasti hobustel surnuks tallata, aga iseloomulikum on ilmselt see, et üht islandlast olla narritud “lastearmastajaks”, sest ta keeldus osalemast spordialal, mis seisnes vangistatud beebide õhku viskamises ja odaotsale püüdmises.

Selliste asjade peale meenusid paratamatult hiljuti Konrad Lorenzi raamatust “Niinimetatud kurjus” loetud kirjeldused rottide omavahelistest tapatalgutest.

Tsivilisatsiooni pidavat lahutama barbaarsusest vaid üks samm, aga tahaks siiski loota, et areng toimub üldiselt vastupidises suunas. Vähemalt annab selleks lootust tänapäeva põhjamaade ja sealsete rahvaste suhteline rahumeelsus.