Rubriik: ajalugu

Gyles Brandreth “Elizabeth. Intiimne portree”

Kui Elizabeth II (1926–2022) 96-aastaselt suri, oli ta troonil olnud juba enam kui 70 aastat, kauem kui ükski varasem Briti monarh. Äsja oli ametisse astunud tema ametiaja 15. peaminister Liz Truss, kes sündis 1975. aastal. Tema esimene peaminister Winston Churchill sündis 1874. aastal.

Mäletan oma lapsepõlvest, et Suurbritannia seostus mulle paljuski kolme naisega: Elizabeth II, Margaret Thatcher (1925–2013), Agatha Christie (1890–1976). Thatcher oli siis peaminister (ametis 1979–1990), kellest kirjutasid ajalehed ja rääkis Aktuaalne Kaamera. Christie oli tuntud kirjanik, kelle sulest pärinesid sellised tegelased nagu miss Marple ja Hercule Poirot. Tema teoste põhjal valminud ETV “Miss Marple’i lood” ja “McGregori juhtum” tundusid sama põnevad nagu Lenfilmi sari Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklustest. Tema raamatuid tõlgiti järjest eesti keelde ja 1995. aastal hakkas ETV näitama telesarja Poirot’ seiklustest. Elizabeth II oli aga mulle tuntud eelkõige markidelt ja müntidelt, mida ma vahepeal kogusin (nagu ka tühje suitsupakke, õllepurke, Turbo nätsu pilte jms. träni), nagu siis paljud teised poisikesed.

Vanimad minu kogus leiduvad tema kujutisega margid pärinevad ajast, mil ta alles krooniti. Lugesin nüüd, et valmistudes selleks pidulikuks tseremooniaks, mida jälgisid teleri vahendusel kümned miljonid inimesed, viidi 1953. aastal läbi tosinkond proovi ja kasutatud kroon kaalus kaks kilo. Elizabeth II sai kuningannaks pärast oma isa surma 1952. aasta veebruaris ja jäi selleks kuni surmani 2022. aasta septembris. Nüüd on antud välja uued margid, millel on kujutatud kuningas Charles III. Brandreth mainib, et üks asi, mida Elizabeth II suutis saavutada, oli see, et Briti markidele jäi monarhi kujutis. Sajandivahetuse paiku, kui võimul oli Tony Blairi esimene valitsus, olnud juba plaan neist seal loobuda, aga kuninganna surus läbi oma tahte.

“Elizabeth. Intiimne portree” ei keskendu Elizabeth II ametiaja poliitilistele aspektidele. Gyles Brandreth (sünd. 1948) oli ühe vahetuse (1992–1997) tooride parlamendisaadik ja on ka hiljem poliitikateemadel sõna võtnud (2014. aastal ärgitas toetama rahvahääletusel Šotimaa jäämist Ühendkuningriigi koosseisu ja 2016. aastal Ühendkuningriigi jäämist Euroopa Liidu koosseisu, kuid märkis hiljem, et valitsusel tuleb aktsepteerida rahvahääletuse tulemust; tänavu valiti parlamenti tema tütar Aphra), kuid antud juhul seadis ta eesmärgiks esitada Elizabethi seesmise vaimu olemust, mitte ta välimist varju. Nii et tema kuningannaks saamiseni jõuab jutt alles raamatu teises pooles, kuid eelnevalt on pühendatud muidugi palju tähelepanu selleks kasvamisele ja kasvatamisele.

Elizabeth oli 25-aastane, kui tema isa suri, aga 10-aastane, kui tema onu troonist loobus ja sai selgeks, et kunagi saab temast kuninganna. Karl Martin Sinijärv avaldas kõnealust raamatut arvustades arvamust, et tema elu oli “palju raskem, palju keerulisem kui söekaevuril Newcastle’i kandis või talunikul Tarvastus. Või isegi rangesse surmaraami surutud vangilaagrerlasel sügaval Siberis.” Minu arvates on selline võrdlus kohatu, teiste eluraskusi pisendav. Tegemist oli siiski inimesega, kelle esmased eluvajadused olid kindlustatud väga hästi. Ta elas juba lapsepõlves 25-magamistoalises 6-korruselises majas, kus laste mänguruumid võtsid enda alla terve korruse. Ja kuigi ta oli kokkuhoidlik, ei olnud rahal, nagu Brandreth märgib, tema jaoks tegelikku tähendust. Selles mõttes on selline võrdlus eluga Siberi surmalaagris absurdne – kui oleks valida, siis vaevalt keegi elu Briti monarhina, kuigi lihtne ei ole kindlasti seegi, selle vastu vahetaks, aga vastupidine vahetus sobiks ilmselt kõigile, kes ennast taolisest olukorrast leiavad.

Brandrethi nägemuse kohaselt oli Elizabeth loomu poolest konservatiivne, traditsiooniliste kristlike põhimõtetega, kuid samas alati tolerantne teiste traditsioonide ja uskumuste suhtes, aktsepteerides aastate möödudes aina enam ka neid muutuvaid moraalseid hoiakuid, mida ta enda ümber nägi. 1950-ndate alguses käis Londonis regulaarselt kirikus rohkem kui 40% täiskasvanutest, tänapäeval vähem kui 3%. Elizabeth II oli pühendunud kristlane, kes luges iga päev meieisapalvet – tema jaoks oli kristlik usk elu põhialus. Loomult tagasihoidlik, introvertne naine, säilitas ta alati väärikuse ja aktsepteeris enda saatust kuningannana kui püha kohustust.

Kui ta kuningannaks sai, oli Briti impeerium juba hääbumas, kuid selle asemele tõusnud võrdõiguslikest riikidest koosnev Rahvaste Ühendus kujunes tema poliitiliseks elutööks. Üheks tema saavutuseks oli Brandrethi sõnul ka see, et Elizabeth II saavutas kokkuleppe, et pärast tema surma jätkab Rahvaste Ühenduse juhina Charles. Polevat olnud sugugi iseenesest mõistetav, et see nii läheb.

Kuigi fookus on selles raamatus peategelase isikul ja inimsuhetel, mitte poliitilisel tegevusel, annavad selles sisalduvad killud aimu, et kuninganna roll oli selles osas veidi suurem, kui tavaliselt arvatakse. Elizabeth II sai igapäevaselt ettekandeid erinevatel teemadel ja tõepoolest ka luges neid. Ajal, mil parlament koos käis, käis peaminister iga nädal talle aru andmas. Ta kohtus korrapäraselt ka MI5 ja MI6 esindajatega ja oli asjadest väga hästi informeeritud. “Ta ei andnud minu ajal kunagi nõu,” meenutas kunagine peaminister Gordon Brown pärast kuninganna surma, “kuid kuulas pingsalt, esitas küsimusi ja oli asjust kindlasti teadlik. Mäletan, kui piinlik mul oli, kui saabusin kord kell kuus ühele meie kohtumisele ja leidsin, et ta teab Rahvaste Ühenduse ministrist, kes äsja ametist lahti lasti, ja mina ei teadnud. Ta rääkis mulle äsja moodustatud uuest valitsusest, samas kui mina oleksin pidanud sellest temale ette kandma.”

James Bond abiellub. Katkend filmist “On Her Majesty’s Secret Service” (1969). Elizabeth II olla küll armastanud väga varajasi James Bondi filme (“enne, kui need liiga lärmakaks muutusid”), aga see vist enam nende hulka ei kuulunud. Või mis?
Kas võis olla üheks tema lemmikuks ehk siiski ka see?

Veidi juttu vaadatud filmidest

Ma ei ole juba ammu teinud siia ühtegi postitust vaadatud filmidest. Võtan nüüd korraga kokku viimased 4-5 kuud, et mingid muljed neist siiski kuhugi talletatud saaksid, sest mälust kipuvad need aja jooksul kaduma.

“Oppenheimer” (2023). Olin lugenud selle kohta ligi aasta varem, kui film kinodesse jõudis, mitmeid arvustusi (Juhan Raud, Andrei Liimets jt.), millest jäi meelde, et tegemist on väikest viisi müüdiloomega. Nõus. Tasakaalustamiseks tasuks vaadata ära ka Akira Kurosawa “Augustirapsoodia” (1991), mis läheneb teemale veidi teisest vaatepunktist. Ja kui valida neist kahest filmist üks, siis Kurosawa oma. Samas on ka “Oppenheimer” iseenesest huvitav, väga hästi tehtud film. Selle eellooks sobib temaatiliselt “Radioactive” (2019). Need kolm filmi moodustavad omamoodi kena komplekti: “Radioactive” on algus, “Oppenheimer” näitab milleni asi välja jõudis ja “Augustirapsoodia” kujutab selle tagajärgesid.

“The Post” (2017). Seda filmi oli kavas vaadata juba 2017. aastal, kuid erinevatel põhjustel lükkus selle plaani teostamine siis ja hiljem korduvalt edasi. Lõpuks nägin seda täiesti juhuslikult telekast. Washington Post on saanud viimase 10-15 aasta jooksul erinevatest suundadest palju kriitikat. Ma ei oska öelda, kui õigustatud see on, sest olen sealt pärast 2015. aastat tegelikult järjest vähem midagi lugema juhtunud (USA poliitika ei paku mulle enam erilist huvi), aga varem olid WP ja NY Times siiski parimad suured ajalehed, mida ameeriklastel oli maailmale pakkuda. “The Post” näitab kuidas selle väljaande tõus 1971. aastal algas, filmi mõtteliseks järjeks sobib hästi “All the President’s Men” (1976).

“Seberg” (2019). Jälle üks film, mille vaatamine oli muudkui järjest edasi lükkunud. Jean Seberg on ikooniline tegelane, kelle surm jääb igaveseks FBI hingele, aga tema elu on käsitletud siin savina, millest voolitud kuju kordab ja võimendab kohati neid väljamõeldisi, mille abil FBI üritas teda hävitada (ja oma eesmärgi lõpuks ka saavutas). Mitte päris whitewash, aga siiski veidi ebaõiglane päris-Sebergi suhtes, kelle kuvandit popkultuuris see film jääb ju kujundama… narratiivi huvides on kõrvalekalded reaalsusest muidugi mõistetavad, selles mõttes põhjendatud, aga minus tekitas see film nende tõttu siiski veidi vastakaid tundeid. Muidu iseenesest täiesti vaadatav, suurepärane kunstiteos.

Lisalugemist
The New “Seberg” Movie: How Much of it is True?
Seberg (2019): biopic doesn’t do its namesake justice

“The Fabelmans” (2022). Steven Spielbergi (sünd. 1946) kõige isiklikum film, pooleldi autobiograafiline, räägib ühe poisi üleskasvamisest 1950-ndate ja 1960-ndate USA-s, tema omapärastest vanematest, keerulistest pere- jm. suhetest ning süvenevast armastusest filmikunsti vastu. Ideest teostuseni kulus üle paarikümne aasta, sest Spielberg kartis, et see film võib teha haiget tema vanematele. Stsenaarium valmis varsti pärast seda, kui nad mõlemad olid surnud, ning läks kiiresti töösse. Jääb ilmselt Spielbergi viimaseks filmiks. Paljude kriitikute hinnangul on see üks tema parimaid ja originaalsemaid filme. Omamoodi testament. Sisuliselt nagu üks ilus, aga samas ka veidi valus muinasjutt.

“Mr. Monk’s Last Case: A Monk Movie” (2023). Adrian Monk on jõudnud elu lõpusirgele ning plaanib juba ise otsad kokku tõmmata, siis aga kohtub taas vanade kaasvõitlejatega, kellega koos lahendatakse veel üks juhtum. Kui Hercule Poirot’ viimane juhtum, televersioonis “Curtain: Poirot’s Last Case” (2014), jäi talle tõesti viimaseks, siis Monki puhul jäid nüüd otsad lõpuks lahti. Põhimõtteliselt on võimalik, et tuleb veel järgesid. Samas sai juba algset seriaali (2002–2009) kokku 125 osa, nii et aitab küll. Korraks oli see uuesti üles soojendamine hea, aga pikem elustamine läheks juba liiale.

Krzysztof Kieślowski triloogia “Kolm värvi…” filmid “Sinine” (1993), “Valge” (1994) ja “Punane” (1994) olid kõik juba varem korduvalt nähtud, viimati umbes kaheksa aastat tagasi, kuid nende sisu meenus nüüd alles vaatamise ajal. Mäletasin küll seda, kus nägin “Sinise” plakatit, kui see 1995. aastal Eestis kinodesse jõudis, mälestused filmist endast kerkisid aga mälust esile, nagu ka “Valge” ja “Punase” puhul, alles seda vaadates – peaks neid seega siis umbes kümne aasta pärast jälle uuesti vaatama.

Kieślowskil oli oma une certaine idée de la France, millega sel ajal elanud idaeurooplastel on kerge samastuda. 1990-ndate esimese poole Prantsuse filmidest meenuvad praegu esimese hooga veel ainult Luc Bessoni “La Femme Nikita” (1990) ja “Léon” (1994) ning Mathieu Kassovitzi “La Haine” (1995), mida olen näinud kõiki samuti korduvalt, aga neid enam lihtsalt niisama uuesti ei vaataks. Ka eelpool loetletud USA filme ma tõenäoliselt rohkem üle ei vaata, sest nii jääksingi muidu vaatama ju ainult juba kunagi nähtud filme, uutele ei jääks sedasi enam üldse ruumi. Aga seda Kieślowski triloogiat tahaks kunagi küll veel uuesti vaadata.

“Heidi” (2015). Film põhineb Šveitsi kirjaniku Johanna Spyri (1827–1901) kuulsal lasteraamatul, mida on ekraniseeritud üle paarikümne korra. Lugu väikesest tüdrukust, orvust nimega Heidi, tema elust ja seiklustest. Kohati veidi sünge ja käsitleb tõsiseid teemasid, aga kokkuvõttes õnneliku lõpuga südamlik lugu. Palju kauneid loodusvaateid.

“Queen of Swords” (2000/2001). Kanada teleseriaal, mis jõudis olla eetris kahjuks vaid ühe hooaja (22 osa), jättis mulle omal ajal hea mulje (Eestis näitas seda TV3 nime all “Mõõgakuninganna”). Vaatasin üle mõned osad, et otsustada, kas või millal seda sobiks näidata tütardele, kellele meeldivad Zorro multikad. Sobiks ilmselt teismelistele, mitte varem, kui see temaatika neid siis veel huvitab. Teleseriaal “Zorro” (1990–1993) sobiks vaatamiseks juba veidi noorematele, aga seal on peategelane mees ja pealegi on “Z” muutunud Eestis nii poliitiliselt ebakorrektseks, et tuleks ilmselt üldse tähestikust kustutada… huvitav, et siinsed telekanalid veel Zorro multikate näitamist ei ole lõpetanud.

“Inside Out 2” (2024), eestikeelse pealkirjaga “Pahupidi 2”, sai vaadatud ära kinos koos lastega. Idee on hea, aga teostus oli minu jaoks kohati talumatu. Asjale ei aidanud muidugi kaasa ka see, et heli oli keeratud kinos nii tugevaks nagu oleks see mõeldud inimeste kurdistamiseks. Väiksematele lastele võib mõjuda liiga hirmutavalt.

“L’amica geniale” (2018–2024). Elena Ferrante romaanidel põhineva telesarja viimane hooaeg läheneb lõpule. Selle aluseks on Ferrante Napoli-romaanide sarja neljas raamat “Lugu kadunud lapsest”, mis sai mul loetud vaid veidi enam kui kolme aasta eest, kuid detailid nüüd enam hästi meeles ei olnud. Meeleolu aga loomulikult mäletasin ja ega see midagi toredat ei tõotanud. Seriaalis on see kõik päris hästi välja mängitud.

“Navigaator Pirx” (1979). Poolakate restaureeritud versioon vanast kultusfilmist, mis jõudis esmakordselt kinolinale eestikeelse dublaažiga. Alguses oli veidi harjumatu kuulda, kuidas tegelased rääkisid ammu surnud eesti näitlejate häältega, aga lõpuks ei häirinud see enam üldse.

Tartu Elektriteatris toimunud seansi eel räägiti, et kui välismailt pöördutakse EFI poole, et näidata mõnd kunagi Tallinnfilmis tehtud filmi nüüd kusagil filmifestivalil, siis tuntakse huvi peamiselt kahe filmi vastu: “Navigaator Pirx” ja “Hukkunud Alpinisti hotell” (1979). Huvitav kokkusattumus, et need valmisid samal ajal, mõlemad on koostööfilmid ja ulmefilmid. Samal aastal tuli välja ka Andrei Tarkovski “Stalker”, mis filmiti teatavasti suuresti Eestis. Lisada tuleks veel “Kõrboja peremees” ja “Tuulte pesa”. Oli tõesti hea filmiaasta.

Jaak Kilmi “Vari” (2024). Enne vaatamist olin lugenud ühte intervjuud Kilmiga, kuulanud teist, ning lugenud nelja arvustust, ühe autoriks Ilo Tuule Rajand, teise kirjutanud Margus Haav, kolmanda Elo Kaalep, neljanda Kristjan Oad. Neist viimane märkis muu hulgas, et lõpu saanuks lahendada teisiti: “Näiteks oleks olnud päris teine tera, kui rahapajast ja Liivist kuulnud ning kohale tormanud puhevil Vene asjapulgale oleks öeldud, laskmata end tema pagunitest ja kärkimisest segada, et pole kuulnud, pole näinud, saadetud ta muiates sama targana tagasi ning rahaga lahendatud oma mured. Siiski raamistati eestlased taaskord jõuetu ohvrina ja Vene võim takistamatu suurjõuna.”

Filmi vaadates hakkasin isegi juba ootama sellist lõpplahendust. Kui saabus midagi muud, siis alles meenus, et see oli vist kellegi pakutud alternatiivne versioon. Kokkuvõttes pettumus. Film räägib rohkem tänapäeva Eesti filmitegijatest, sest iga film on ju lõpuks oma tegijate nägu, mitte 19. sajandi Eestist ja Juhan Liivist. Viisakalt öeldes veidi labane rahvuslik masohhism, umbes nagu “Tulnukas 2” (2024). On raske kujutleda, et näiteks sakslased teeks samas võtmes filmi, kus peategelaseks on Heinrich Heine. Vähemalt ei peetaks seda Saksamaal mingiks märkimisväärseks kunstiteoseks. Võib-olla süüdistataks selle autoreid hoopis antisemiitlike müütide levitamises.

Tamara Petkevitš “Tähtede ja hirmu taustal. Näitlejanna mälestused”

Loetud raamat mitte üksnes Venemaal, vaid ka mujal maailmas.

Tamara Petkevitši “Tähtede ja hirmu taustal. Näitlejanna mälestused” (vene keelest tõlkinud Enn Siimer ja Madis Lukats) käsitleb sama ajajärku ning suuresti samu teemasid, millele on pühendatud Jevgenia Ginzburgi “Ränk teekond. Stalini isikukultuse aja kroonika”, millest oli siin veidi juttu kevadel.

Loo lõpuks 1952. aasta juulis jõuab KGB värbamiskatsete eest põgenev minajutustaja välja Moskvasse, kuid kirja on see pandud 1970-ndatel (trükist ilmus Venemaal esimest korda alles 1993. aastal). Selleks ajaks oli Ginzburgi lugu saavutanud laialdase leviku samizdat-väljaandena. Arvestades paljusid sisulisi sarnasusi, mida ei saa kirjutada üksnes autorite mõnes osas sarnase elukäigu arvele, võib oletada, et Ginzburgi teos oli Petkevitšile otseseks eeskujuks.

Tamara Petkevitš (1920–2017) elas lapsepõlves Peterburis. Tema isa Vladislav (1890–1938) oli Riias sündinud poolakas, kellest kujunes esimese maailmasõja käigus enamlane, parteisse astus ta 1918. aastal. Varsti pärast tütre sündi asus perekond elama nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud majas, kus neil oli uhke 6-toaline korter. Ema tööl ei käinud, aga samas peeti ka teenijat. Hiljem muutusid korteriolud tagasihoidlikumaks ning sündis kaks nooremat tütart, kuid lapsepõlv ei olnud siiski helge, sest ühiskonnas valitsev ebaterve õhkkond muutus järjest rusuvamaks ja mõjutas ka peresuhteid: isa nüpeldas nuudiga ja ema ähvardas korra isegi lastekodusse saata.

“Lõhe raamatute lugemisel tajutava imeilusa elu ja tegelikkuse vahel tekitas sügava hingelise kriisi, mida ma neljateistkümneaastasena üle elasin. Suutmata vastu võtta ebaõiglust, reageerides valuliselt igasugusele jõhkrusele, ei uskunud ma kedagi, tundsin end eemaletõugatuna ja elus pettununa. Vältides suhtlemist, põgenesin vahetundide ajal koolis alumisele korrusele, peites end sõbrannade küsimuste eest. Mõtlesin ka enesetapule, sest elu näis mõttetuna.” (lk 24-25)

Päästerõngaks osutus kirjandus, aga ka muusika ja ühiskondlik aktiivsus. Tütarlaps astus komsomoli, tegutses pioneerijuhina, sai vaadata tribüünilt oktoobripüha paraadi, elas kaasa Hispaania kodusõja sündmustele. Käis koolipidudel tantsimas, tekkisid vastassoost austajad.

1937. aasta isatus ühendas – ja lahutas

Kui isa 1937. aastal vahistati, muutus normaalsus paugupealt iseenese vastandiks. Komsomolikoosolekul nõuti, et tütar ütleks oma isast avalikult lahti. Kui ta sellest keeldus, heideti ÜLKNÜ-st välja. Koolis saadeti “rahvavaenlase tütar” istuma tagumisse pinki.

Vanglatest isa otsides kohtus Tamara noormehega, kellest sai hiljem tema esimene abikaasa. Todagi oli tabanud nn. 1937. aasta isatus. Toimuva mastaapsus muutus järjest selgemaks, kuid samas püüdsid paljud leida siiski mingit loogikat, pidasid oma juhtumit eksituseks.

“Ükskord, kui prokuratuuri vastuvõtutoas kõik süvenenult kirjutasid, tõusis ootamatult üks mees püsti ja hakkas valjusti ja ägedalt rääkima sellest, et meie silme all pannakse toime kuritegusid vanade bolševike ja üldse tõeliste inimeste suhtes, et kui me jääme käed rüpes istuma ja ootama, hävitatakse meid kõiki … Üks inimene rääkis, ülejäänud kuulasid ahnelt ja ehmunult. Keegi teda ei katkestanud, keegi ei arreteerinud. Õigupoolest oli see kirglik ja poliitiline kõne. Ja imelik küll, see tundus ebaharilikult julgena, erutavana ja … liialdavana. Kehtivaks võimuks peeti ju tööliste ja talupoegade klassi, kes oli oma epohhi ajaloos kannatustega lunastanud. Ei saanud ju see tööliste ja talupoegade võim teha halba oma rahvale?” (lk 48)

Troika oli määranud isale 10 aastat Magadanis, kirjavahetuse õiguseta. Aastaid hiljem selgus, et ta lasti maha juba 1938. aasta jaanuaris, süüdistatuna Poola kasuks spioneerimises. “Ma mõtlesin isast pidevalt. Läks nii, et kuigi ta peksis mind ning ma ei kogenud kunagi isalikku hellust, osutusin ma nimelt temaga eriti kindlalt ja alatiseks seotuks. Pärandiks jäid mulle vastuseta küsimused: miks minu isal, paljudel temataolistel, läks elu just nii? Oma elus juhindus ta uue, õiglase ühiskonna ehitamise helgest ideest, püüdis sellele ühiskonnale kasulik olla. See oli tema elus peamine.” (lk 52-53)

Ka selle noormehe isale, kellega Tamara oli vanglatest isa otsides tutvunud, määrati 10 aastat Magadanis, kirjavahetuse õiguseta, ülejäänud pere aga saadeti Leningradist välja. 1940. aastal detsembris sõitis Tamara tema juurde Frunzesse (tänapäeval Kõrgõzstani pealinn Biškek) ja nad abiellusid. 1943. aasta jaanuaris mõlemad vahistati. Tamara oli siis 22-aastane, märtsis sai 23. Leningradi jäänud ema ja noorim õde olid vahepeal blokaadi ajal nälga surnud, keskmine õde sattunud lastekodusse. Ülekuulamistel selgus, et neid oli NKVD agentide ja informaatorite poolt päevade ja kuude kaupa juba aastaid jälgitud.

“Meie perekond oli NKVD mikroskoobi all. Mida siis NKVD teada sai? Mida ma rääkisin: minu isa on süütu? Et ei tahtnud komsomolipiletit tagasi võtta pärast seda, kui mind karjaga, kätemerega sellest organisatsioonist välja arvati? Et rääkisin: “Kolmekümne seitsmendal mõnitati arreteerituid?” Ning minu õnnetu, vaene ema? Kes viimase päevani kaevas kaevikuid, kaitses kodulinna ja hukkus nälja tõttu? Silmapaistmatud, pärast isa vahistamist üksi jäänud, kellele me võisime huvi pakkuda? Jumal hoidku! Jumal!” (lk 156) Tamarale määrati seitse aastat, tema abikaasale kümme, kusjuures viimane hakanud hiljem uskuma, et ta vahistati naise pärast.

Vabanemine ei tähendanud vabadust

Peategelase seiklusi Gulagi arhipelaagis, mis võtavad enda alla teose põhiosa, ei hakka ma siin ümber jutustama. Omaette huvitava osa selles loos moodustavad kirjeldused elust pärast n-ö vabanemist. Juba seoses 1947. aastaga, kui välja hakati laskma 1937. aastal vahistatuid, märgib Petkevitš: “Juba esimeste vabastatute partiide kaudu sai teatavaks, et 58. paragrahvi põhjal kinni istunutele antakse passide asemel ajutised tõendid administratiivse lisandusega punkt 39. Passirežiimi keeles tähendas see, et neil on keelatud elada riigi kolmekümne üheksas linnas. Peale Leningradi ja Moskva ka kõigis mere- ja piiriäärsetes linnades. Elada tohtis vaid saja ühe kilomeetri kaugusel nendest keskustest. /—/

Tegelikkuses osutus kõik palju dramaatilisemaks kui tsoonis ette kujutati. Ilmnes küll üks, küll teine neil aastatel toimunud nihe või kihistus. Kui kellelgi laagrisolijaist lagunes perekond, ei pruukinud teated sellest temani jõuda. Nii mõnigi sai sellest teada alles vabanemisel. Unistati kohtumistest lastega. Sellest mõeldi südamevärinal. Ei osatud arvestada, et kümne aastaga on nad laste silmis muutunud vanadeks ja võõrasteks inimesteks. Lapsed jäid maha kahe- või kolmeaastastena. Nüüd olid nad viienda-kuuenda klassi õpilased. Juhtus ka nii, et uutes peredes lapsendatutena ei tahtnud nad üldse tunda oma lihaseid vanemaid, kes olid mingite kuritegude eest vangis istunud.” (lk 369)

Vabanemine ei tähendanud võimalust naasta varasema elu juurde või puhtalt lehelt uuesti alustada. Kinnipeetutele jäi märk külge, kehtisid mitmesugused piirangud ja paljud võisid neid võõristada, hoida eemale. Varitses ka oht saada uuesti vahistatud. “Võim kartis oma ohvreid. Nende hulk nähtavas ruumis röövis võimult rahu. Haiguslik poliitiline pööris haaras õela raevuga allesjäänud vabanenuid, tõstis neid kuivanud lehtedena õhku ja kandis asumisele riigi väheasustatud paikadesse.” (lk 470)

Petkevitš leidis kinnipeetuna agitbrigaadi pääsedes enda kutsumuse näitlejana, kuid teatriinstituuti õppima jõudis alles 1962. aastal. Vene keeles kannab kõnealune teos pealkirja “Жизнь – сапожок непарный” (“Elu – saapake, mis paarilisest ilma”). Eestikeelne pealkiri on laenatud Petkevitši mälestuste teiselt osalt “На фоне звёзд и страха” (2008), milles ta käsitleb just järgnenud elukäiku. Kui selline tõlkes tekkinud muudatus on suurema loetavuse huvides ilmselt õigustatud ja mõistetav, siis mõned tagakaanel toodud tutvustuses ja tõlkijate saatesõnas sisalduvad asjad tekitavad rohkem nõutust.

Raamatu tutvustus algab sõnadega: “Aristokraatlikus, kuid kommunismiideedele andunud perekonnas kasvades…”, kuid Petkevitš ise kirjutab enda kohta: “Olemata aristokraatliku taustaga…” (lk 148). Tutvustuses kirjutatakse: “Vanglasaatus viib Tamara kokku paljude rahvuste esindajatega, sealhulgas poolakate, juutide, tšehhide ja ka ühe eestlasega.” Ärge oma ootusi liiga kõrgeks ajage! Selle mainitud eestlase kohta leiab täpselt ühe lause: “Mantli õmbles mulle agitbrigaadi rätsep, eestlane Valter Truts.” (lk 421) Saatesõnas kirjutatakse, et “valdav enamik raamatu tegelastest astuvad ette oma tegelike nimedega.” Mitmete võtmetegelaste puhul on need muudetud, näiteks Petkevitši esimene abikaasa oli päriselt Igor, mitte Erik, tema lapse isa Florian Sahharov, mitte Filip Bahharev. Ja päris dokumentaaljutustusega kindlasti tegemist ei ole, need mälestused sisaldavad ka fiktsiooni. Emotsioonide tulemöll on samas võrreldav Elena Ferrante romaanides leiduvaga.

“Teose kunstilist paeluvust iseloomustab selle suur populaarsus nii vene kui ka välismaa lugejate seas. Tänastes oludes oleks selle raamatu kordustrükk Venemaal ilmselt võimatu,” kirjutavad tõlkijad. Kuid selle värskeim trükk ilmus seal alles eelmisel aastal. Nii et tasub lugeda juba ainuüksi selleks, et saada teada, milliseid teoseid hindab ja loeb raudse eesriide taga tänapäeva vene intelligents. Lõpetuseks panen siia otsa väikese videosalvestuse, mis on tehtud veidi enne autori surma, kus Petkevitš meenutab neid kaugeid aegu, millest ta selles raamatus kirjutab.