Ajalooline romaan Otto Tiefist (prantsuse keelest tõlkinud Reti Maria Vahtrik), mille eestikeelset väljaannet esitleti juba enam kui paari kuu eest suure pidulikkusega, pälvis esialgu kohalikus meedias päris laialdast tähelepanu, kuid hiljem ei ole sellele suuremaid arvustusi järgnenud. Miks?
Vaevalt on põhjus selles, et selle tõlke ilmumine ajaloohuvilistel kriitikutel märkamata jäi. Tõenäoliselt on see teos paljudel loetud ja mingeid mõtteid tekitanud, kuid avaldatud on neid seni suhteliselt vähe. Pakun, et enamasti on tekitanud romaani hindamisel raskusi tõsiasi, et ajalugu on käsitletud selles tegelikult üsna loominguliselt. Kohati võib tunduda, et välismaalasest autor ei olnud kursis kõigi asjaoludega ja see võis mõjutada oluliselt tema arusaama mõningatest võtmetähtsusega sündmustest.
Huvitav taustainfo Xavier Bouvet (sünd. 1984) kohta on see, et enne kui temast sai Tallinnas elav prantsuse kirjanik, oli ta vasakpoolsete suurim lootus Metzi kohalikus poliitikas. 2020. aasta kohalikel valimistel vedas ta roheliste lipu all nimekirja, kus olid sees ka mitut masti sotsid, kommunistid ja vasakradikaalid. Talle avaldas siis toetust ka senine sotsist linnapea, kelle nõunik ta oli olnud ja kes ise vanuse tõttu enam ei kandideerinud. Bouvet pääses valimiste teise vooru, kuid jäi napilt alla vabariiklaste linnapeakandidaadile. Pärast seda juhtis ta Metzi volikogus üle kahe aasta opositsiooni. Viimased aastad on elanud Eestis.
Kas tegemist on dokumentaalromaaniga?
René Tendermann rääkis Kuku Raadios kõnealust romaani soovitades, et see tugineb arhiivimaterjalidele ja “ilukirjanduslik [see] ei ole, ta on ikkagi puhas dokumentaalromaan.” Bouvet on õppinud lisaks kommunikatsioonile ajalugu ning Eestis esitletaksegi teda üldiselt ka ajaloolasena. Klassikaraadiole antud intervjuus rääkis ta, et tahtis kirjutada pigem ajalooraamatut, kuid prantsuskeelsele lugejaskonnale mõeldes otsustas ilukirjanduse kasuks. Sirje Kiin, kellega Bouvet seda teost kirjutades konsulteeris, nimetas selle autorit Postimehes prantsuse ajaloolaseks, teost ennast dokumentaalromaaniks.
Raamatus toodud bibliograafias on loetletud küll hulgaliselt kasutatud allikaid, kuid samas märgitakse, et see on “mitte puhas fiktsioon, ent mitte ka ajalooline teos.” Tiit Aleksejev rõhutas eestikeelse väljaande ilmumisel ETV-le antud kommentaaris, et “Valget laeva” lugedes tasub pidada meeles, et see asetub prantsuse ajaloolise romaani koolkonda, mille kohaselt “autor justkui piilub kardina tagant või on sündmustes kohal ja jääb mulje, et autor loeb igat inimhinge ja teab, mis toimub. See kõik on pikitud faktoloogiaga, lugejale jääb mulje kui millestki väga dokumentaalsest, tegemist on siiski kunstilise võttega.”
“Ma ei ole eestlane ega ajaloolane, kuid mulle tundus oluline töötada lähtudes allikatest ja teadustöödest, ajaloolaste omadest, ning esitada need bibliograafias, et vältida ühtlasi seda, mis on tänapäeval väga levinud, informatsiooniga manipuleerimist, ajaloo ümberkirjutamist, moonutamist,” ütles autor ise kevadel Metzis kirjandusfestivalil prantsuskeelset väljaannet tutvustades ühes kohalikule meediale antud intervjuus. “Ma ei tahtnud üldse võtta sellist lähenemisviisi, vaid otse vastupidi…”
Nii et autor üritas ilmselt siiski olla suurtes küsimustes ajalooliselt tõetruu. Seda, mil määral see õnnestus, võime hinnata näiteks selle põhjal, kuidas on selles romaanis käsitletud Eesti ajaloo võtmesündmusi.
Poliitiliselt korrektne käsitlus Eesti ajaloost
Vabadussõjalasi kujutatakse kahjuliku rahvuspopulistliku liikumisena, mille ohjeldamine oli põhimõtteliselt õigustatud, sest see tekitas pidevalt suuri poliitilisi kriise, kusjuures Päts pööranud “kaitseseisukorra abil vapside, tulevaste valimiste suurfavoriitide vastu põhiseaduse sätted, mida nood ise olid nõudnud oma meeleheitlikes püüdlustes võimule saada.” Tegelikult toimus 1934. aasta riigipööre, millega loodi 1939. aasta hääletut alistumist võimaldanud tingimused, teatavasti kehtivat põhiseadust rikkudes, nagu kinnitab ka Eesti uuem ajalookirjutus. Bouvet suhtub 1934. aasta riigipöördesse kriitiliselt, kuid kordab samas selle apologeetide levitatud müüte.
Saksa okupatsiooni ajal Eesti Omavalitsust juhtinud Hjalmar Mäed, kunagist vabadussõjalaste propagandajuhti, kirjeldab Bouvet täiesti varjamatu vastikustundega. Bouvet sõnul oli Mäe 1941. aastal Jüri Uluotsaga kohtudes “ülbusest puhevil mees”, kes “silitab käega oma põske ja lõuga, justkui katsudes mõnuga oma lodevat soolast ihu, enne kui ta Uluotsale vastab.” Muu hulgas laseb ta Mäel öelda Uluotsale siis Vares-Barbaruse kohta: “See läbikukkunud luuletaja tuli pärast teie tagasiastumist isegi siia Kadriorgu, ametivannet andma, täiesti legaalselt, meeldigu see teile või mitte.” Nipsakas mehike, kas pole?
Mainimata jääb, et see oli Uluots ise, kes rõhutas 1940. aasta juunis peaministri kohalt tagasi astudes: “Võimalikkude eksiarvamuste kõrvaldamiseks olgu teada, et Eesti on praegu teotsemas kõiges oma põhiseaduslikus korralduses.” Endine riigivanem Jaan Tõnisson kuulutas aga pärast Vares-Barbaruse valitsuse ametisse astumist: “Uue vabariigi valitsuse deklaratsioon rahuldab praegustes oludes, kui teda teostatakse Eesti rahvusliku sini-must-valge riigilipu all, teiste sõnadega – iseseisva Eesti omariikluse alustel, siis võib valitsus olla kindel minu ja minu poliitiliste sõprade kui riiklikult mõtlevate kodanikkude tõsisele poolehoiule ja toetusele.” President Konstantin Päts jätkas talle ette pandud eelnõude allkirjastamist kuni päevani, mil kogunes Riigivolikogu uus koosseis, mis kuulutas Eesti kiiresti nõukogude vabariigiks ja esitas palve võtta see NSV Liidu koosseisu.
Võib tuua muidugi välja, et juba Uluotsa valitsuse tagasiastumine toimus sõjalise surve tingimustes, kuid esialgu ei olnud asjaosalistele ilmselt siiski päris selge, et toimunud on kaugeleulatuvate tagajärgedega riigipööre. See tarkus saabus siis alles tagantjärele. Muidu ei oleks Tõnisson tõenäoliselt üritanud registreerida uuesti oma Rahvaerakonda – toimetades selleks siseministeeriumi erakonna liikmete nimekirja, mille alusel said uued võimud hakata peagi inimesi represseerima.
Juriidilise järjepidevuse idee, millele toetus ka Otto Tiefi valitsus, mõned nõrgemad ja probleemsemad kohad on Bouvet jätnud sisuliselt avamata. Uluotsa 1944. aasta veebruaris antud raadiointervjuud, milles ta avaldas toetust Mäe poolt väljakuulutatud mobilisatsioonile, kujutab Bouvet seni sakslastega koostööst hoidunud mehe isikliku sammuna, millega ta ennast teiste Eesti iseseisvuslaste silmis kompromiteeris. Rahvuskomitee juhil Ernst Kullil laseb ta öelda pärast seda ühel põrandaalusel kogunemisel: “Millal sa ärkad, Uluots? Millal sa mõistad, et natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu, haamri ja alasi vahel ei minda kompromissile? Millal sul jagub oma väärtustele vastavat julgust, mõistust, et tegutseda puhta iseseisvuse nimel?”
Tegelikult eelnes Uluotsa raadiointervjuule suurem nõupidamine noorte aktivistide ja vanade erakondade esindajatega, kus võeti üksmeelselt vastu otsus toetada relvastatud vastupanu Punaarmeele tingimusel, et eesti väeosad koondatakse Eestisse. Ühisdeklaratsioonist otsustati hoiduda, kuid just erakondade esindajate nõuandel pöördus Uluots rahva poole raadiointervjuu vormis. Rahvuskomitee oli olnud mobilisatsiooni vastu, sest eesti väeosi oli kasutatud seni Eestist kaugemal, näiteks Ukrainas, aga pärast seda nõupidamist lasi Kull hävitada seda seisukohta väljendanud lendlehed, sest leidis, et laiapõhjaline kokkulepe on olulisem ja nii õnnestub ehk tõesti väeosad Eestis hoida.
“Uluots teab isegi, et teda kasutati ära: sakslased on väga rõõmsad, et endine peaminister, see õige, kes on ametisse “võitud” põhiseaduslike valimistega, Eesti Vabariigi seaduslik peaminister, kutsub inimesi üles koos Wehrmacht’iga võitlema. Uluots oli võtnud oma õlule enam kui kompromissi, see oli peaaegu kaassüü, sest ta on tuttav natsirežiimi õudustega. Kui on vaja olla vahekohtunikuks kahele julmusele, jääb jurist erapooletuks, filosoof mõistab hukka, poliitik valib,” kirjutab Bouvet.
Ainult et tegelikult ei olnud tegemist pelgalt ühe mehe valikuga, millele järgnes teiste halvakspanu ja kollektiivne hukkamõist, vaid palju laiemas ringis langetatud üksmeelse otsusega, millele Uluots raadiointervjuud andes toetus. Teda esitleti siis raadios küll lihtsalt professorina, aga kui lähtuda arusaamast, et ta oli juba alates 1940. aasta juunist peaminister presidendi ülesannetes, tuleks loogiliselt võttes tunnistada, et Eesti Vabariik loobus sel hetkel neutraliteedist ja muutus üheks sõja osapooltest. Bouvet läheb sellest probleemist mööda. Tema käsitlus Eesti ajaloost näitab, et ta tunneb Eesti suhtes suurt sümpaatiat, sobib ka tema enda poliitilise taustaga ja on tänapäeva mõistes “poliitiliselt korrektne” (välisministeerium andis talle teenetemärgi õigustatult, sest see tõesti vastab Eesti praegustele välispoliitilistele huvidele), aga ei vii tingimata lähemale Eesti ajaloo keerukuse mõistmisele, vaid võib anda minevikust hoopis moonutatud ettekujutuse.
Bouvet kirjeldab päris kaasahaaravalt konspiratsiooni, mida nõudis põrandaalune töö, aga mitte näiteks seda, miks kindralkomissar Litzmann andis 1944. aastal eriloa kohalike poliitikategelaste nõupidamiseks Otto Tiefi korteris. Tiefi enda põhimureks pärast Gulagist tagasitulekut oli Bouvet kohaselt see, kuidas toimetada trükki “analüüsi, mille kallal ta oli juba aasta aega töötanud. Kuiv tekst, täis marksistlikke mõisteid ja naiivsust. Ei midagi sellist, mida oleks Eestis saanud trükkida, aga ka mitte midagi plahvatusohtlikku. Vaenuta essee uuendusmeelsest kommunismist, viisist, kuidas asju seestpoolt parandada. Ta oli seda kirjutanud oma trükimasinal Mähe verandal ja soovis seda välismaal avaldada.”
Mõistan, miks sellest romaanist vaimustus siseministri nõunik Vootele Päi, kohalike sotside propagandaguru, kuid mõneti üllatav oli lugeda positiivset hinnangut, mille avaldas selle ilmumise puhul portaal Koiduaeg, mis on oma tegijate kaudu lähedalt seotud erakonnaga Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid. Kas romaani kiideti seda ennast lugemata? Muidugi on tegemist huvitava teosega, nagu ka näiteks siin alles mõne kuu eest meenutatud Lion Feuchtwangeri “Simone”, aga tasub pidada meeles, et see on siiski vaid ajalooaineline ilukirjandus, mitte ajalooraamat. Sobib paremini neile, kes Eesti ajaloost palju ei tea, sest muidu võivad need teadmised hakata lugemist segama.
