Rubriik: ajalugu

Henry Kissinger “Riigijuhid”

Henry Kissinger (1923–2023) oli kahtlemata vastuoluline isik, kelle tegevus USA riikliku julgeoleku nõuniku (ametis 1969–1975) ja riigisekretärina (1973–1977) pidanuks viima ta kriitikute sõnul kohtu ette süüdistatuna sõjakuritegudes. Karmimate hinnangute kohaselt oli ta vastutav vähemalt kolme miljoni inimese tapmise eest. Või siis tapmisele kaasaaitamise. Kõik katsed teda kohtu ette viia aga ebaõnnestusid.

USA välispoliitikat tüürides sai Kissinger Nobeli rahupreemia (1973) läbirääkimiste eest, mis viisid kokkuleppeni USA lahkumiseks sõjast Vietnamis. Kaks Nobeli komitee liiget astus selle peale protestiks tagasi ning Põhja-Vietnami poolt läbirääkimisi juhtinud Lê Đức Thọ, kellele see oli siis koos Kissingeriga omistatud, keeldus preemia vastuvõtmisest, tuues põhjenduseks, et rahu ei olnud tegelikult saabunud, sest USA toetatud Lõuna-Vietnami valitsus jätkas kokkulepete rikkumist (sama tegi siiski ka tema enda pool). Hiljem, kui Saigon langes Põhja-Vietnami vägede kätte ning Lõuna-Vietnami valitsus oli sunnitud tingimusteta kapituleeruma, üritanud Kissinger saadud preemiat tagastada.

Kissingeri mälu oli üsna valikuline

Vietnamist on juttu ka kõnealuses raamatus, mis jäi Kissingeri viimaseks teoseks, kuid põhjalikumalt kirjutas ta sellest juba varem, üritades jätta seda tehes ikka muljet, et oli taotlenud omal ajal järjekindlalt Vietnami sõja võimalikult kiiret lõpetamist moel, mis arvestaks USA huvidega. Kissingeri kohaselt oli sõja lõpetamine president Richard Nixoni esimese ametiaja välispoliitiline prioriteet.

Nixoni administratsioon alustas 1969. aastal sõja nn. vietnamiseerimist, mis tähendas, et USA väed tõmmati järk-järgult välja, andes vastutuse üle Lõuna-Vietnami vägedele, mida selleks suurendati, varustati ja välja õpetati. Ametlikult pandi punkt USA osalusele Vietnami sõjas 1973. aasta jaanuaris Pariisis allkirjastatud kokkuleppega sõja lõpetamiseks ja rahu taastamiseks Vietnamis, kuid tegelikult sõjategevus jätkus. 1975. aasta aprillis langes Lõuna-Vietnami pealinn Saigon Põhja-Vietnami vägede kätte.

USA teadur Ken Hughes, kes on spetsialiseerunud Valges Majas presidendi osalusel toimunud koosolekutest ja kohtumistest tehtud salajaste lindistuste läbitöötamisele, on toonud välja, et tegelikult teadsid Kissinger ja Nixon juba enne vietnamiseerimise käivitamist, et see poliitika ei hakka tööle, et Lõuna-Vietnam ei suuda ka tulevikus ilma USA otsese ja ulatusliku sõjalise toeta Põhja-Vietnami survele vastu panna. Avalikkusele räägiti siis aga teistsugust juttu.

Hughes leidis, et USA väljatõmbumisega Vietnamist oli täiesti teadlikult ja sihilikult venitatud (ja see läks maksma enam kui paarikümne tuhande ameeriklase elu), sest ei soovitud, et Lõuna-Vietnami režiim variseks kokku enne Nixoni valimist teiseks ametiajaks. Kissinger ja Nixon rääkisid sellest omavahel üsna lahtise tekstiga, mis ei lähe just hästi kokku selle pildiga, mida Kissinger ise on oma raamatutes nendest asjadest maalinud.

Ja kuidas temast üldse sai Nixoni julgeolekunõunik? Kui uskuda meest ennast, siis talle täiesti ootamatult (lk 150-151). Harvardis õpetamise kõrvalt oli Kissinger nõunik Nelson Rockefellerile, kes oli Nixoni peamine konkurent vabariiklaste sisevalimistel. Varsti pärast 1968. aasta presidendivalimisi soovis Nixon temaga kohtuda. “Ta ei vihjanud kuidagi, et kohtumine on seotud tema administratsiooni mehitamisega, rääkimata plaanist hinnata mu sobivust konkreetsele ametikohale,” meenutas Kissinger.

Nojah. USA ajaloolased on teinud kindlaks, et juba president Lyndon B. Johnsoni ajal vietnamlastega toimunud läbirääkimistega seotud Kissinger hakkas enne 1968. aasta presidendivalimisi jagama Nixoni kampaaniameeskonnale infot nende läbirääkimiste käigu kohta, soovides vastutasuks juhtivat ametikohta Nixoni administratsioonis, kui ta peaks need valimised võitma. Saadud informatsiooni peeti nii oluliseks, et talle lubatigi anda soovitud ametikoht. Samal ajal kauples Kissinger endale ametikoha välja ka juhuks, kui presidendivalimised peaks võitma demokraatide kandidaat Hubert Humphrey, toonane asepresident. Kissinger ise ei meenutanud sellist diilitamist oma raamatutes muidugi kunagi.

Huvitav pilguheit poliitika tagatuppa

“Riigijuhid” liigitub žanriliselt moodsaks nn. valitsejapeegliks, kust tulevased ja praegused riigijuhid saavad lugeda, kuidas ja millest lähtudes langetasid keerulistes olukordades ja raskete valikute ees seistes otsuseid ajaloost tuntud tegelased: Konrad Adenauer, Charles de Gaulle, Richard Nixon, Anwar Sadat, Lee Kuan Yew ja Margaret Thatcher. Kissinger puutus rohkemal või vähemal määral lähedalt kokku nende kõigiga ning kujutab neid mitte tingimata päris täiuslike, kuid siiski järgimist väärivate eeskujudena, kellest said oma ühiskonna ja sõjajärgse rahvusvahelise korra arhitektid.

“Olgugi et kuus siin käsitletud juhti tegutsesid väga erinevates ühiskondades, arenesid neil välja sarnased omadused: võime mõista olukorda, kuhu ühiskond jõudnud on, ning töötada välja strateegia oleviku juhtimiseks ja tuleviku kujundamiseks, oskus suunata ühiskonda kõrgemate eesmärkide poole ning valmisolek puudused kõrvaldada. Hädavajalik oli ka tulevikuusk. Asi on nii ka tänapäeval. Ükski ühiskond ei saa jääda suureks, kui ta kaotab eneseusu või õõnestab järjekindlalt omaenda enesekäsitust,” võtab ta ise lõpuks (lk 423) otsad kokku. “Suure juhi tegevust tõukab tagant haaramatu ja vormitava, antu ja muudetava kokkupõrge. Nende vahele jääb individuaalne töö: süvendada ajaloost arusaamist, lihvida strateegiat ja parandada iseloomu.”

“Riigijuhid” peaks sisuliselt aitama süvendada ajaloost arusaamist, lihvima strateegiat ja parandama iseloomu praegustel ja tulevastel riigijuhtidel. Kuue peategelase elu ja tegevuse käsitlemise kaudu annab Kissinger laiahaardelise ülevaate maailma poliitilisest ajaloost alates teisest maailmasõjast kuni külma sõja lõpuni. Sobiks väga hästi näiteks mõne ainekursuse aluseks ülikoolis (16 tundi loenguid, 12 tundi seminare ja 50 tundi iseseisvat tööd, maht kokku 3 EAP-d). Kissinger toob ka välja palju huvitavat taustainfot, mis oli teada omal ajal otsuste juures viibinud isikutele, aga mitte laiemale avalikkusele.

Kui eesti keeles ilmus Kissingeri “Maailmakord”, märkisin siin sellega seoses: “Raamatut tasub kindlasti lugeda ka Eesti poliitikutel ning välisteemadega tegelevatel ametnikel ja ajakirjanikel – pidades eriti silmas seda, et Kissinger on selles vallas üks vähestest korüfeedest, kelle autoriteeti tunnistab ka USA praegune president Donald Trump.” Hiljem rääkis Trump temaga Valges Majas kohtudes, et Kissinger on tema väga hea ja kauaaegne sõber, keda ta tohutult austab. Sõnad, mis kehtinuks Trumpi puhul ilmselt ka Jeffrey Epsteini kohta, aga… võimalik, et just Kissingeriga on kuidagi seotud ka Trumpi kummaline kinnisidee saada Nobeli rahupreemia, soovib astuda kuidagi Kissingeri jälgedes vms.

Kissingeri teoste mõju enda mõtlemisele möönis Kuku Raadios “Riigijuhtidest” rääkides ka välisministeeriumi kantsler Joonatan Vseviov, kõige olulisemaks pidas ta siiski “Diplomaatiat”. Erkki Bahovski kirjutas Postimehes “Riigijuhtidega” seoses: “Võib ju mõelda, kes üldse 21. sajandi poliitikuist pääseks Kissingeri valitud riigimeeste sekka. Võibolla on selleks üksnes Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, kes on osutanud Vene agressioonile märgatavat vastupanu ja päästnud hetkeseisuga ka Euroopa hävingust.”

Nojah. Eks iga teksti võib mõista mitmeti. Raamatu lõpus jõuab Kissinger tegelikult välja ka sõjani Ukrainas. Tema sõnul oli Venemaa sissetung Ukrainasse nurjunud või liiga napi strateegilise dialoogi tagajärg. Kui vaadata Trumpi tegevust sellest eeldusest lähtudes, siis üritab ta ju viia praegu suhetes Venemaaga omal moel ellu just Kissingeri õpetust. Samuti tuleb seda raamatut lugedes välja muidki paralleele, mis jätavad mulje, et Trumpki on seda lugenud ning üritab järgida, aga kohati liiga sõna-sõnalt ja sirgjooneliselt, mistõttu kipub tulemus olema pahatihti (ma ei leidnud selle kirjeldamiseks praegu head sõna) ohkama panev.

Aga millised on Kissingeri realismi peamised järeldused väikeriikide jaoks? Minu arvates need: 1. kõik liidud on ebakindlad; 2. kriitilisel hetkel jäävad väikeriigid lõpuks reeglina üksi; 3. ellujäämiseks on vaja laveerida suurvõimude vahel, et mitte muutuda vahetusrahaks nende käes. Millised järeldused sellest teha praktilises poliitikas ehk konkreetsetes olukordades, see on aga hoopis omaette ja keerulisem teema. Asjale võib ju läheneda ka sedasi, et isegi kui neid n-ö tõsiasju endale tunnistada, ei ole väikeriigi vaatepunktist otstarbekas võtta neid enda välis- ja julgeolekupoliitika avalikuks aluseks, sest sellega degradeeritaks ennast ise, kahjustataks enda huve. Usun, et ka Kissinger oleks selle järeldusega nõustunud.

Lisalugemiseks: “Chaos, Power, and Diplomacy: What Kissinger and Trump Teach Us About World Order” ja “Trump, Kissinger, and the myth of a new world order“.

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Stephen Fry “Odüsseia”

Stephen Fry neljas raamat sarjast, kus ta jutustab ümber Vana-Kreeka müüte, on täitsa lobedasti loetav jutukas. Nende jaoks, kellele see lugu ja tegelased on juba varasemast tuttavad, pakub meeldivat äratundmisrõõmu, lisades samas huvitavaid vaatenurki ja detaile.

Hea küll, Homerose “Odüsseia” on mulle varasemast tuttav tegelikult eelkõige lapsepõlves kõigepealt kuuldud ning hiljem ka loetud Eduard Petiška noorsoole mõeldud versiooni (raamatus “Vanakreeka muistendid ja pärimused”) ja teiste ümberjutustuste kaudu. Eepost ennast ma lugenud ei ole. Kunagi võtsin küll kätte Homerose “Iliase”, plaaniga jõuda lõpuks ka “Odüsseiani”, aga esimesest laulust kaugemale ma ei jõudnud – kui ei ole otsest vajadust, siis niisama ajaviiteks sellist teksti üldiselt lugeda ei viitsi. Fry versioon sobis seevastu kenasti bussisõitude sisustamiseks.

Nii et eepose endaga ma seda tegelikult võrrelda ei saa. Petiška versiooniga võrreldes… noh, Petiška oma on mõeldud ikkagi rohkem lastele (loe: tugevalt tsenseeritud), see siin juba noortele täiskasvanutele. Tekst on kergesti loetav ja minu meelest üsna vaimukas, näiteks Telemachose ja Peisistratose dialoog enne Helenaga kohtumist:

“Aga mina kuulsin, et kui Helena ja Menelaos laevade poole suundusid, pani suur jõuk kreeka sõdureid neil tee kinni. Nad tahtsid Helena kividega surnuks loopida, sest tema põhjustas selle sõja. Helena kergitas aga loori ja tema ilu jahmatas sõdureid niivõrd, et neil pudenesid kivid käest ja nad lasksid ta läbi. Mina olen sellist lugu kuulnud.”

“Oh, lugusid on alati. Oota veel mõni aasta ja juba räägitakse, et terve Kreeka sõjavägi viskus porisse, et Helena saaks mööda nende kehasid kõndida.”

“Või tuli taevast lennates Aphrodite ja võlus ta laevale.”

“Luige kujul.”

Hiljem, kui nad teda näevad, ei ole irooniast enam jälgegi: “Just sellistel puhkudel annab aastatepikkune õpetus ja harjutamine tunda. Noormeeste suureks auks peab ütlema, et nad suutsid ennast tagasi hoida ega jäänud jõllitama, nagu oleksid peast põrunud. Nad tõusid ja sooritasid suurepäraselt kummardused. Kuid mõlema rinnus tagus süda ja kõrvus kohises veri. Telemachose jaoks oli Helena ilu nagu mingi vali hääl. Kellade helin. Härja möirgamine. Relvade tärin.”

Või siis selline koht…

“Ma pean küsima, kallis isa,” lausus Athena Zeusile, “millal sinu plaan täielikult teoks saab?”

“Mhh? Minu plaan? Mis plaan?”

“Sinu plaan, mille järgi kogu inimkonda valitseksid üksnes türannid, kurjategijad ja narrid. Sinu plaan, mis kindlustab, et õiglus kaoks maa pealt. Sinu plaan juhatada sisse ajastu, kus pole leppeid, lubadusi, au ega seadusi. See plaan.”*

* Fry joonealune märkus: “Paistab, et nüüd lõpuks on see plaan viimase üksikasjani siiski teoks saanud.”

Selline humoorikas tekst. Fry kirjutab sissejuhatuses, et selle nautimiseks ei ole vaja lugeda tema kolme eelmist raamatut (“Kreeka müüdid”, “Kreeka kangelased” ja “Trooja”), kuid joonealuseid viiteid neis leiduvatele kohtadele, kus mõnest tegelasest, loost või seigast on kirjutatud pikemalt, leidub äärmiselt palju. Alguses tekitas see muidugi tahtmise hakata neist asju järgi vaatama, aga kuna mul neid käepärast ei olnud, siis jäi see tegemata ning lõpuks need viited lugemist enam eriti ei seganud.

Samas on mul raske hinnata, kui kergesti vastuvõetav on see tekst tegelikult inimestele, kelle eelteadmised on tagasihoidlikumad, sest lisaks Petiškale olen ma lugenud Vana-Kreeka muistenditest hiljem veel üsna palju ja kuulanud ülikoolis Mait Kõivu loenguid, kus Homerose “Odüsseia” korralikult läbi hekseldati. Tegelasi ja draamat on nii palju, et inimesele, kes ei ole selle looga varem kokku puutunud, võib kogu see suhterägastik tunduda sama segane ja keeruline nagu mõnes Ladina-Ameerika seebikas, kui juhtuda kogemata vaatama selle 354. osa. Aga samas on Fry versioon ikkagi kindlasti kergemini seeditav kui selle aluseks olev eepos ise.

Teiste arvamusi: Karl Martin Sinijärv, Hendrik Alla, Jaan Martinson.

Simon Sebag Montefiore “Jeruusalemm”

Briti ajaloolane Simon Sebag Montefiore ei ole Jeruusalemma-küsimuses päris sõltumatu ja erapooletu vaatleja. Tema suguseltsis (nagu ka näiteks Rothschildide hulgas) leidus juba 19. sajandil nii sionistliku liikumise väga mõjukaid toetajaid kui ka oponente. Tagajärjeks oli see, et Jeruusalemma tekkis eraldi Montefiore linnaosa, aga kui sionistid lasid 1946. aastal õhku Briti administratsiooni peakorteriks olnud Kuningas Taaveti hotelli, hukkus teiste hulgas üks tema nõbu, kes oli Briti riigiteenistuja, juhtumisi ka juut.

Eessõnas kuulutab autor: “Minu eesmärk on kirjutada Jeruusalemma ajalugu selle kõige laiemas tähenduses, mõeldud laiale lugejaskonnale, olgu ateistidele või usklikele, kristlastele, moslemitele või juutidele, ilma mingi poliitilise tagamõtteta, isegi tänapäeva vaenutsemist arvestades. Tänapäevaselt öeldes on minu eesmärk respekteerida nii iisraellaste ja palestiinlaste kui ka paljude teiste püha maa rahvaste narratiive, ajalugusid ja rahvuslikku identiteeti. Enamik populaarseid ajalooraamatuid oli jultunult juudi või Palestiina riikluse poolt või vastu. See raamat pole kumbagi. Mõistagi on seda raske saavutada; muidugi on see ebatäiuslik, aga see on ka ülimalt oluline. Ilma säärase respekteerimiseta oleks rahu ja sallivus võimatu.” (lk 25)

Tänavu avaldatud kolmas, täiendatud ja parandatud trükk jõuab välja 2023. aasta 7. oktoobri rünnakutele järgnenud maailma. “Selles raamatus on jutustatud seda, mis juhtus ja mis ei juhtunud kolme tuhande aasta jooksul. Ja kui mitte midagi muud, siis näitab olevik ajalooga kooskõlas: iisraellased ja palestiinlased on mõlemad rahvused, kellel on sellele maale õiguspärased pretensioonid; ei kummalgi pole minna kuhugi mujale ega ka mingit kavatsust lahkuda; ja ei mingit muud valikut, kui elada külg-külje kõrval,” sedastab autor lõpuks (lk 696). “Ei saa luua mingit Palestiina riiki, kui selle juhid tahavad korrata 7. oktoobrit ja tappa iisraellasi; pikas perspektiivis ei ole mingisugune Iisrael turvaline ja elujõuline, kui pole Palestiina riigi väljavaadet.”

Jah, aga… kas selle raamatu kaante vahele koondatud enam kui 3000 aastat ajalugu annavad vähimalgi määral lootust, et jõudmine püsivalt rahumeelse kooseksisteerimiseni on realistlik tulevikustsenaarium? Minu meelest… tegelikult mitte, pigem mõjub see masendavalt. Moslemite ja juutide suhted ei ole seal küll alati olnud nii halvad ning ikka ja jälle on leidunud mõlemas leeris ka neid, kes tunnistavad vajadust teineteist respekteerida, kuid kokkuvõttes paistab Lähis-Ida ajalugu siiski suht kohutava õudusena – möönan samas, et selle teadvustamine võib aidata seda ületada, nii et selles mõttes teenib kõnealune teos autori seatud eesmärki.

Ta küll kuulutab eessõnas, et kavatseb kirjutada Jeruusalemma ajalugu “ilma mingi poliitilise tagamõtteta”, kuid see ei tähenda seda, et ta hoiduks väljendamast otsesõnu enda poliitilisi eelistusi. Sebag Montefiore pooldab sisuliselt kahe-riigi-lahendust, kuigi see termin ise talle ei meeldi (sest “lahendus” viitab justkui lõplikkusele, mis ei ole tema arvates enam realistlik, mistõttu eelistab ta loosungit “kaks rahvust, kaks vabariiki”), koos Jeruusalemma jagamise ja sadade tuhandete juudiasunike kodudest küüditamisega (kasutab muidugi eufemismi: “peaksid kolima ümber”).

Iisraeli peaminister Bejamin Netanjahu on tema hinnangul “armutu manipulaator”, kelle strateegia, nagu väitis kunagi Ehud Barak, oli hoida Hamas elu ja tervise juures, isegi Iisraeli kodanike julgeoleku arvelt, sest siis on iisraellastele kergem selgitada, et ei ole kellegagi läbirääkimisi pidada. Seda teooriat, et 7. oktoobri rünnakutel lasti teadlikult juhtuda, Sebag Montefiore siiski ei toeta, vaid kirjutab: “Samal ajal kui Hamas valmistas oma eriväelasi ette eelolevaks rünnakuks, oli Netanjahu koos Iisraeli sõjaväeliste ja paljude välismaiste vaatlejatega langenud tohutusse lõksu, uskudes Hamasi mõõdukuse või vähemalt talitsetuse positsiooni. Iisraeli palju kiidetud kõrgtehnoloogiline ja inimjõuline luure ei suutnud tabada Hamasi ettevalmistusi rünnakuks või neile reageerida – hoolimata Egiptuse ja Iisraeli oma valdavalt naissoost piirivaatlejate hoiatustest. Netanjahu domineerimine oli pärssinud igasuguse väljakutse esitamist valitsevale poliitikale.” (lk 687)

Käesolevasse sajandisse jõutakse kõnealuses teoses Jeruusalemma ja laiemalt Lähis-Ida ajaloost muidugi alles üsna lõpus, täpsemalt leheküljel 675. Laskumata siin detailidesse, tundub mulle, et autor on koondanud nende kaante vahele muu hulgas kõik teated kunagiste võimukandjate seksuaalsetest hälvetest, mis tal on õnnestunud kusagilt leida. Selle tulemusel mõjub tekst kohati veidi kollaselt. Ma ei ole kindel, et päris kõik kirjeldatud kurioosumid tõele vastasid. Aga nagu Sebag Montefiore suvel Eestis käies ütles, kirjutab ta keskmisele lugejale (tahab, et tema raamatuid loeksid kõik). Seega ei maksa imestada, et seks ja vägivald mängivad selles raamatus suuremat rolli kui teoloogilised arutelud või poliitiliste valikute taga peituvate mõttekäikude avamine, kuigi leidub loomulikult ka neid.

PS. Hiljutiste küsitluste kohaselt nõustub 76% Iisraeli juutidest väitega, et Gazas ei ole süütuid inimesi, aga 69% arvab samas, et Iisraeli kaitsevägi teeb jõupingutusi, et vältida tsiviilohvreid. Toetus 7. oktoobri rünnakutele on Gaza elanike hulgas järjest langenud, kuid 38% peab neid endiselt õigustatuks. 48% Gaza elanikest toetab Hamasi-vastaseid proteste, aga pooled mitte. Rahvusvaheline surve kahe-riigi-lahenduseks järjest kasvab, kuid palestiinlaste ja iisraellaste vastastikune usaldamatus ning Jeruusalemma ja juudiasunduste küsimus muudavad selle minu meelest praktiliselt teostamatuks, sest need oleksid siis kaks vaenujalal olevat riiki, mille puhul juba piiride tõmbamine kujuneb lõputute konfliktide allikaks. Kui kahe-riigi-lahendus üldse kunagi toimiks, siis ainult sellise konföderatsioonina, mida propageerib algatus “Maa kõigile” (“kaks riiki, üks kodumaa”), kuid see ei ole see, mida sellest rääkides enamasti mõeldakse.