Stephen Fry neljas raamat sarjast, kus ta jutustab ümber Vana-Kreeka müüte, on täitsa lobedasti loetav jutukas. Nende jaoks, kellele see lugu ja tegelased on juba varasemast tuttavad, pakub meeldivat äratundmisrõõmu, lisades samas huvitavaid vaatenurki ja detaile.
Hea küll, Homerose “Odüsseia” on mulle varasemast tuttav tegelikult eelkõige lapsepõlves kõigepealt kuuldud ning hiljem ka loetud Eduard Petiška noorsoole mõeldud versiooni (raamatus “Vanakreeka muistendid ja pärimused”) ja teiste ümberjutustuste kaudu. Eepost ennast ma lugenud ei ole. Kunagi võtsin küll kätte Homerose “Iliase”, plaaniga jõuda lõpuks ka “Odüsseiani”, aga esimesest laulust kaugemale ma ei jõudnud – kui ei ole otsest vajadust, siis niisama ajaviiteks sellist teksti üldiselt lugeda ei viitsi. Fry versioon sobis seevastu kenasti bussisõitude sisustamiseks.
Nii et eepose endaga ma seda tegelikult võrrelda ei saa. Petiška versiooniga võrreldes… noh, Petiška oma on mõeldud ikkagi rohkem lastele (loe: tugevalt tsenseeritud), see siin juba noortele täiskasvanutele. Tekst on kergesti loetav ja minu meelest üsna vaimukas, näiteks Telemachose ja Peisistratose dialoog enne Helenaga kohtumist:
“Aga mina kuulsin, et kui Helena ja Menelaos laevade poole suundusid, pani suur jõuk kreeka sõdureid neil tee kinni. Nad tahtsid Helena kividega surnuks loopida, sest tema põhjustas selle sõja. Helena kergitas aga loori ja tema ilu jahmatas sõdureid niivõrd, et neil pudenesid kivid käest ja nad lasksid ta läbi. Mina olen sellist lugu kuulnud.”
“Oh, lugusid on alati. Oota veel mõni aasta ja juba räägitakse, et terve Kreeka sõjavägi viskus porisse, et Helena saaks mööda nende kehasid kõndida.”
“Või tuli taevast lennates Aphrodite ja võlus ta laevale.”
“Luige kujul.”
Hiljem, kui nad teda näevad, ei ole irooniast enam jälgegi: “Just sellistel puhkudel annab aastatepikkune õpetus ja harjutamine tunda. Noormeeste suureks auks peab ütlema, et nad suutsid ennast tagasi hoida ega jäänud jõllitama, nagu oleksid peast põrunud. Nad tõusid ja sooritasid suurepäraselt kummardused. Kuid mõlema rinnus tagus süda ja kõrvus kohises veri. Telemachose jaoks oli Helena ilu nagu mingi vali hääl. Kellade helin. Härja möirgamine. Relvade tärin.”
Või siis selline koht…
“Ma pean küsima, kallis isa,” lausus Athena Zeusile, “millal sinu plaan täielikult teoks saab?”
“Mhh? Minu plaan? Mis plaan?”
“Sinu plaan, mille järgi kogu inimkonda valitseksid üksnes türannid, kurjategijad ja narrid. Sinu plaan, mis kindlustab, et õiglus kaoks maa pealt. Sinu plaan juhatada sisse ajastu, kus pole leppeid, lubadusi, au ega seadusi. See plaan.”*
* Fry joonealune märkus: “Paistab, et nüüd lõpuks on see plaan viimase üksikasjani siiski teoks saanud.”
Selline humoorikas tekst. Fry kirjutab sissejuhatuses, et selle nautimiseks ei ole vaja lugeda tema kolme eelmist raamatut (“Kreeka müüdid”, “Kreeka kangelased” ja “Trooja”), kuid joonealuseid viiteid neis leiduvatele kohtadele, kus mõnest tegelasest, loost või seigast on kirjutatud pikemalt, leidub äärmiselt palju. Alguses tekitas see muidugi tahtmise hakata neist asju järgi vaatama, aga kuna mul neid käepärast ei olnud, siis jäi see tegemata ning lõpuks need viited lugemist enam eriti ei seganud.
Samas on mul raske hinnata, kui kergesti vastuvõetav on see tekst tegelikult inimestele, kelle eelteadmised on tagasihoidlikumad, sest lisaks Petiškale olen ma lugenud Vana-Kreeka muistenditest hiljem veel üsna palju ja kuulanud ülikoolis Mait Kõivu loenguid, kus Homerose “Odüsseia” korralikult läbi hekseldati. Tegelasi ja draamat on nii palju, et inimesele, kes ei ole selle looga varem kokku puutunud, võib kogu see suhterägastik tunduda sama segane ja keeruline nagu mõnes Ladina-Ameerika seebikas, kui juhtuda kogemata vaatama selle 354. osa. Aga samas on Fry versioon ikkagi kindlasti kergemini seeditav kui selle aluseks olev eepos ise.
Teiste arvamusi: Karl Martin Sinijärv, Hendrik Alla, Jaan Martinson.
