Rubriik: ajakirjad

Luuletustega esinevad Kalle Kurg, Peeter Ilus, Martin Vabat, Talvike Mändla, Lea Mändmets, Hanneleele Kaldmaa, Mari Karilaid ja Antonio Gamaneda. Üks neist teatab: “Mõnikord vaim tulebki / pagendusest peale.” Tabavalt öeldud. Häid, kauneid kujundeid leidub teisigi, näiteks “ajame üksteist teineteisega segi”, “vöökirja kootud me lugu”, “armusängi laotub sumedus” jms. Üldiselt aga midagi vapustavalt hingeminevat mina enda jaoks ei leidnud.

Kurg astub lisaks üles novelliga “Euroopa öö”, mis mõjub väga filmilikult. Kujutasin lugedes ette, et meespeategelast võiks mängida umbes 40-aastane Jüri Järvet, ühte politseinikku Raivo E. Tamm. Teistesse rollidesse ei suutnud ma oma mälusopist kohe sobivaid näitlejaid leida. Kui jõudsin lõppu, siis leidsin sealt märke: “Novelli eelvariant esitati Klassikaraadios aastal 2004.” See on veebis järelkuulatav (autori enda esituses).

Film oleks muidugi parem, aga selleks oleks vaja Järvetit, keda enam ei ole, ja teisi näitlejaid, lavastajat, produtsenti ja otse loomulikult ka raha, mille eest nad selle valmis saaksid teha. Nii jääb sellest kõigest vaid kujutlus minu peas – päris hea film oleks, kuigi suhteliselt lühike, umbes 45 minutit. Täispika mängufilmi tegemiseks oleks vaja ka teist lugu, teist novelli, mis sellega kuidagi haakuks, hästi kokku sobiks, või siis laiendada veel seda, mis juba olemas. Aga nii või teisiti on täna juba liiga hilja (parim aeg telelinastuseks oli 2004. aasta mais, kui Eesti ühines Euroopa Liiduga).

Avaldatud on katkend Stepan Karja romaanist “Käbi ja känd”, mis kujutab endast varem ilmunud romaanide “Eelkoolid” ja “Võõrad majas” mõttelist järge, viies lugejad potisetode maailma. Seejärel esinevad lühiproosaga Ülar Ploom, Kristjan Haljak, E. K. Mägi, Paul Johannes Raud. Viimane on saanud maha päris hea novelliga “Anonüümsed autorid”, mis räägib salakirjanikust, kes kirjutab ennast lõpuks täiesti põhja.

Ilukirjandusliku osa lõpetab järjekordne jagu seriaalist “Kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid”, kus Toomas Kall kehastub sel korral Jaan Kaplinskiks. Tasub samuti lugeda.

Järgneb üks Meelis Friedenthali mõtisklus, siis Kärt Hellerma pikem kirjutis Livia Viitoli novellistikast. “Viitoli novellid [teevad seda], mida hea kirjandus ikka: otsivad maailma tuuma ja elustavad seda. Lugude psühholoogilisele sügavusele liitub hea tehnika ja viimistletud vormistus, ei mingit liigliha. Siin tuleb kindlasti kasuks Livia Viitoli varasem luuletajakogemus,” kirjutab Hellerma.

Aidi Vallik annab põhjaliku ülevaate eelmise aasta lastekirjandusest ühe asjaosalise pilgu läbi. “Vana hea Wimberg oma koguga “Ahoi!” on selle aasta lasteluuletajate hulgas kõige vabama, vaheldusrikkama ja mängulisema vormikeelega autor, kes puistab just nagu varrukast nii vaba- kui riimvärssi, on vaimukas, leidlik ja lõbus,” kirjutab Vallik. Debütantidest tõstab ta eriti esile Kadri Leppa.

Veronika Kivisilla kirjutab Tiia Toometi mõttekogumikust “Vanaduse võlud”, aga ka mõningates tema vanematest lasteraamatutest. Jan Kaus mõtiskleb düstoopia paratamatuse, utoopia võimalikkuse teemal, mainides muu hulgas Andris Feldmanise romaani “Viimased tuhat aastat”. Paistab, et see teos tekitab inimestes ikka igasuguseid mõtteid, annab tõesti ainest olulisteks vestlusteks.

Kätlin Kaldmaa kirjutab kirjutamisest, kirjastamisest ja kirjutatust kirjutamisest. Hästi kirjutab. Leiab, et Eestis oleks vaja hakata ülikoolis õpetama loovkirjutamist ja kirjastustoimetamist. Ta märgib muu hulgas, et “kui ilmub järjekordne arvustus, kus ühes lauses on koos Dostojevski, Tolstoi ja Lotman kui püha kolmainsus, siis võib selle sama hästi ka lugemata jätta.” Nõus.

Samas aga kuulutab ka, et tihti võib näha “arvustusi, kus teatatakse, et kirjutaja ei saa aru, mida autor on oma teosega öelda tahtnud. Ei saa aru? Loe uuesti. Ja siis veel kord. Ja siis mõtle natuke. Kas ikka veel ei ole selge? Kui autor on kirjutanud raamatu ja selle ka avaldanud, ei ole ta seda kirjutanud endale.”

Nii kategoorilise väitega on siiski raske nõustuda. On ju täiesti mõeldav, et autor ei tahagi oma teosega midagi öelda, et ta ei mõtle kirjutades üldse lugeja peale või üritabki lihtsalt lugejatel juhtmed kokku jooksutada. Või siis tõesti ei suudagi ennast teistele arusaadavalt väljendada.

Leo Luks kirjutab Mart Kanguri luulekogust “Liivini lahti”, Mari Peegel Maimu Bergi novellikogust “Hitler Mustjalas”, Meelas Karutald (kellegi kodanikunimi?) Andrei Hvostovi romaanist “Šokolaadist prints” ja Maarja Vaino Viivi Luige artiklikogust “Pildi ilu rikkumise paratamatus”.

Luuletustega esinevad Eugenio Montale, Jaan Kaplinski, Andrus Kasemaa ja Andra Teede (elus üldse tavaliselt miski pole nii / nagu kirjutatakse). Kaplinski luuletused on kirjutatud vene keeles, tõlkinud Aare Pilv. Kirjutab ta muu hulgas Krimmist:

kellele minu arvates kuulub Krimm
parem ärge küsige seda minult, ma pole seal käinud
küsige neilt keda pole, kuid kes on Krimmis elanud
küsige Tšehhovilt, Vološinilt, Šmeljovilt, Grinilt
küsige neilt, kes seal on surnud, kes seal on tapetud
kindral Wrangeli sõduritelt, ohvitseridelt…

Ma isiklikult soovitaks küsida ka Lev Tolstoilt, vastuse annavad tema “Sevastoopoli jutustused”.

Luule alla on liigitatud ka Kristjan Haljaku kirjutis, aga mina seda nii ei nimetaks, üldse ei nimetaks. Või kui nimetaks, siis mitte luuleks.

Urmas Vadi “Tänukõne” on päris vaimukas, lihtne lugemine.

Proosa alla on pandud veel Sandra Jõgeva päevikukatked mõne aasta eest tehtud USA-tripist. Võib-olla need ongi ilukirjandus. Selles mõttes, et täielik väljamõeldis. Ma ei tea.

Avaldatud on katkendeid Boris Vilde vanglapäevikust, ilmselt tema sulest pärinev üleskutse vastupanuks ning Marek Tamme kirjutis mehest endast, sealhulgas tema osast Prantsusmaa vastupanuliikumises Teise maailmasõja ajal.

Edasi läheb jutt tänapäeva. David Graeber jahub revolutsioonidest, tänavapoliitikast, vastuseisust kapitalismile (hiljem tuleb ka intervjuu, mille on temaga teinud Aro Velmet). Michael Kinnucan esitab oma nägemuse Trumpi esimesest sajast päevast vastupanu seisukohalt (vasakpoolsete vaatepunktist).

Maarja Merivoo-Parro on palunud “audientsi viielt Nõukogude võimu õõnestajalt, kolm neist endised poliitvangid, kaks teispool raudset eesriiet sündinud välisvõitlejad.” Temaga rääkisid Lagle Parek, Enn Tarto, Mart Niklus, Mari-Ann Kelam ja Juta Ristsoo. Välja tuli huvitav jutt.

Kelam puudutab muu hulgas põgusalt Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse seisukohalt kriitilist hetke 1974. aastal, kui Austraalia valitsus loobus mittetunnustamispoliitikast. Järgmisel aastal tuli võimule uus valitsus, mis pöördus selle juurde tagasi. Peaks sellest kunagi pikemalt kirjutama, saaks põneva loo.

Oudekki Loone esineb sõnavõtuga antikapitalismi ehast ja koidust, protestiliikumistest ning neoliberalismist, jõudes viimaks järeldusele, et “küsimus, kas töötajad võiksid lõpuks ometi ka pagaritöökoda omada, on uuesti aktuaalne.”

Minu arvates ei ole see küll eriti õnnestunud kujund, kui sellega tahetakse näitlikustada sotsialismi hüvesid, sest väikesed pagaritöökojad kuuluvadki ju tänapäeval sageli perefirmadele, nende endi töötajatele – keelatud oli taoline ettevõtlus siinmail just siis, kui leiti, et parimaks viisiks majandust korraldada on selle allutamine riiklikule juhtimisele, vaba arengu ja konkurentsi piiramine.

Igasugustest kohalikest, valdavalt vasakpoolse suunitlusega protestiliikumistest kirjutavad veel Airi Triisberg, Mihkel Kaevats, Amaranta Heredia Jaén ja Henri Kõiv. Kõigest ma siin kokkuvõtet teha ei viitsi, aga annavad hea pildi sellest, kuidas asjad nende poolt vaadates paistavad. Kohati on see pilt küll veidi ühekülgne, piiratud, põhjendamatult eelarvamuslik teisitimõtlejate suhtes, aga hea seegi, parem kui mitte midagi.

Madli Pesti kirjutab vastupanu mõistest teatris (tema kokkuvõte: “Eestis ei tehta radikaalset vastupanuteatrit. Õnneks pole selle järele ka vajadust.”), Anders Härm aga rappimislahingutest (“Hooplemine ja vastastikused solvangud on rappimislahingu olemuslik osa. Samuti käib võitlus paremate ja efektsemate riimide üle. Enamik räpilahingutest toimub n-ö vabas stiilis, kus riimid luuakse kohapeal, vastasest lähtuvalt, ning kõrgesti hinnatakse improviseerimisoskust, kiiret reageerimist erinevatele olukordadele ja vastase öeldule.”), agonistliku teotamisrituaali mängulisest algupärast, kultuurilisest funktsioonist ja poliitilisest potentsiaalist.

Mis puudutab viimast, siis mul isiklikult on nendest poliitilistest rappimislahingutest küll suht kõrini (pigem tekib negatiivne meelestatus kõigi vastu, kes neis osalevad, täiesti olenemata seisukohtadest, mida nad kaitsevad), aga massid vajavad muidugi odavat meelelahutust. Nii et poliitiliste diskussioonide ja debattide allakäik ilmselt jätkub, kui publik seda tahab. Turg paneb asjad paika.

Avaldatud on Kaur Kenderi viimane sõna tema üle peetud kohtuprotsessil. Ma ei viitsinud seda lugeda. Selge see, et kuriteokoosseis puudus. Mulle küll see kohtuotsus üllatusena ei tulnud. Märter jäi sündimata. Mis siis ikka. Elame edasi. Pigem oleks huvitav teada, mis see Kender nüüd järgmiseks välja mõtleb, et kuidagi tähelepanu saada.

Kunstiloo rubriigis kirjutab Reet Varblane sellest, millega sai hakkama Anu Põder (1947-2013), kelle loomingu esimest ülevaatenäitust “Haprus on vaprus” praegu Kumus vaadata saab. Pilte seal nähtavast leiab ka Vikerkaarest. Pole minu maitse.

Arvustused. Peeter Sauter kirjutab I. V. “Aedniku päeviku” kohta: “Lugu on lihtne ja haraline, kirjadena kirjutatud vanglaelu päevik läbi viie vangla-aasta ja kahe riigi vanglate. /—/ Kujunev pilt on hüplik, hajus, vihjeline, taustadest otse ei räägita ja harva kirjeldatakse päris otse ka vanglaeluepisoode ja konflikte. Nihilistlik kirjeldus jääb poeetiliseks, tekst on keeleliselt leidlik, mänguline, samas konkreetne ja napp. Vanglapoeem.”

Kaitseministeeriumi asekantsler Meelis Oidsalu kirjutab Leo Kunnase “Sõda 2023” kohta: “Ilukirjanduslike peatükkide vahele on pikitud Kunnase analüütilisi selgitusi toimuva tagamaade ja põhjuste kohta, samuti konkreetseid poliitilisi soovitusi Eesti sõjalise kaitse ümberkorraldamiseks. /—/ Kunnas on pühendunud sõjamees ja süsteemne mõtleja, kelle avaldused ja mõttekäigud ma alati puht töiste vajaduste tõttu süvenenult läbi loen, aga temagi süsteemikriitikal on üks süsteemne puudus, ja see on oskamatus või tahtmatus arvestada ressursiliste piirangutega. /—/ Ressursiline “jõukohasus” näib olevat Kunnase jaoks defetistliku hoiaku, mitte vastutustundlikkuse ilming.”

Sirel Heinloo kirjutab Tõnis Vilu “Kink psühholoogile” kohta, et see “kõigub meeleolu ühes taktis luulemina bipolaarse siseilmaga, rahu- ja sõjaaja tsüklid vahelduvad õige kiiresti. Tervikuna räägibki raamat ühe bipolaarse patsiendi loo. /—/ “Kink psühholoogile” on tegelikult väga eneseteadlikult kirjutatud. Üldiselt, makrokõneteona paistab teos kõigepealt siiras, kuid juba järgmistel tasanditel võib eest leida nii teatraalsust kui mängulisust. Ka asjalik ja ratsionaalne analüüsivõime on seal säilinud, olgugi et lause- ja fraasitasandil purskab jällegi vahetumat hullumeelsust, ja nii edasi.”

Lõpuks on avaldatud veel vastuseid kriitikute hulgas tehtud küsitlusele (küsiti kolmekümnelt kriitikult, saadi 17 vastust), millega üritati selgitada välja eelmise aasta parimat uudisteost, debüüti ja tõlkeraamatut. Raamatutest selliste pingeridade koostamine on üsna pealiskaudne tegevus, sest keegi ei jõua lugeda kõike ja nii väljendavad need valikud tegelikult vaid seda, mis kriitikutele rohkem kätte on juhtunud, aga kui peaks nüüd ise midagi välja valima, siis hetkel oleks minu valik selline:

* parimaks uudisteoseks, mille lugemine kellelegi üle jõu ei tohiks käia, nimetan Elo Viidingu “Lühikesed ja lihtsad lood”

* parimaks debüüdiks pean nüüd nimetama Andris Feldmanise “Viimased tuhat aastat”, sest rohkem läinud aastal ilmunud debüüte ei olegi ma vist lugenud, vähemalt hetkel ei meenu (kuna ma ei ole raamatukriitik, vaid lihtsalt kirjutan aeg-ajalt ka raamatutest, siis ei peagi seda tegema)

* parimaks tõlkeraamatuks nimetan David Messeri romaani “Sigmund”, sest Eesti kriitikud on pööranud sellele minu arvates teenimatult vähe tähelepanu (paljud ei ole seda vist lugenudki), kuigi autori seotus Eestiga võiks ju neis selle vastu huvi äratada