Rubriik: ajakirjad

Akadeemia nr. 4, 2017

Aarne Rubeni “Nõiaprotsessid Eestis”, millest ka siin juttu olnud, saab Tiina Vähi väga põhjaliku arvustuse läbi pihuks ja põrmuks tehtud. Vähi oli raamatu eelretsensent, kuid tema kriitika selle raamatu käsikirja sellises teostuses avaldamiskõlbulikkuse kohta jäi kuulda võtmata. Tuleb välja, et Ruben on keeranud kokku paraja segapudru, kus saksakeelne hund tõlgituna hundiks on veel üks väiksemaid vigu.

“Süstemaatilised faktivead ja nende moonutused tekitavad usaldamatust raamatus esitatud faktide vastu üldse,” kirjutab Vähi. “Kui ilukirjanduses on lausa lubatud luisata, siis teaduses ei respekteerita faktivigu ega moonutusi ning seepärast ei liigitu see teos populaarteaduslike raamatute hulka. Ajaloolase jutustamisvabadus on piiratud faktidega.”

Tavalugejale, kes ei ole ise vastavaid arhiivimaterjale uurinud, ei tule ilmselt pähegi kontrollida, kas Rubeni poolt väidetud asjad ka tegelikult kusagil nii kirjas on (ikka ju eeldatakse, et kui autor on juba oma teksti viidetega varustanud, siis on need korrektsed), aga teemaga ise lähemalt tegelenud inimestele torkab valskus muidugi teravalt silma.

Äärmiselt kurb ja kahetsusväärne juhtum.

Seda enam, et suurtele möödalaskmistele juba enne raamatu avaldamist Varraku erialase toimetaja Marek Tamme tähelepanu juhiti. Käsikirjaga võinuks ju veel tööd teha. Nüüd aga tekkis olukord, kus raamatus selle retsensendiks märgitud Vähi oli sunnitud teosest avalikult distantseeruma, sest tema ei soovitanudki seda üldse sellisel kujul avaldada.

Akadeemias on veel juttu Rootsi-aegsest kohtukorraldusest Liivimaal, autismi ja loomingulisuse seostest, literalismist ja konktekstualismist ning muutustest Eesti kanepiväitluses ja selle mõjust uimastipoliitikale.

Avaldatud on tõlge Heikki Pihlajamäki artiklist Rootsi 1630. ja 1632. aasta kohtureformi ja talurahvakohtude kohta Liivimaal (“…allikapõhine sissevaade Liivimaa alamastme kohtutes toimunusse vahetult Rootsi aja alul, kui pilt peaks näitama ulatusliku kohtureformi elluviimist, kuid tegelikult joonistuvad välja hoopis varasema traditsiooni jõudsa jätkumise kontuurid,” kirjutab Marju Luts-Sootak).

Marianne Paimre artikkel kanepiväitluse mõjust uimastipoliitikale annab küll kena, kuid piiratud ülevaate, sest põhjalikumalt on vaadeldud ainult Postimehes, Eesti Päevalehes ja Delfis avaldatud artikleid. Viimastel aastatel on olnud selle debati suurimaks eestvedajaks ju pigem nihilist.fm (peavoolumeedia ei näita suunda, vaid lohiseb järel), reaktsiooniliste jõudude juhiks ETV “Pealtnägija”.

Indrek Ojam arvustab Leo Luksi doktoritöö põhjal kirjutatud raamatut “Nihilism ja kirjandus: Ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel”. Luuletustega esinevad Heljo Mänd ja Toomas Kiho.

Ajalugu (aprill 2017)

Ajakirja Ajalugu käesoleva kuu numbris on Eesti autoritelt kaks pikemat lugu.

Andres Adamson kirjutab usunditest Eestis muinasajast reformatsioonini, esindades vaadet, mille kohaselt kristlus saabus siia ristisõdadeta, enne seda valitses barbaarsus, aga pärast rikkus reformatsioon jälle kõik ära, eestlaste “muinasusund” on tuletatud alles uusajal kristlusest ning inkvisitsioon oli luterlikes maades toimunuga võrreldes näide “tervest mõistusest ja humanismist” (nii ongi kirjutatud).

Katoliiklased on vaimustuses, aga noh…

Hanno Ojalo on kirjutanud suhteliselt hea ülevaate 1944. aasta veebruaris toimunud Meriküla dessandist, mida rikuvad vaid mõned veidi vaieldavad spekulatsioonid.

“Plaani kohaselt pididki dessantlased ja 8. armee väeosad koos läbi lõikama maantee ja raudtee (Auvere jaama juures) ning seejärel oleks kogu armeegrupp “Narva” olnud sissepiiratud. Ilmselt nägi Leningradi rinde juhtkond juba oma unistustes uue “Stalingradi” korraldamist Narva juures ja sellele järgnevat ordenitesadu ning edasist pealetungi Tallinna suunas,” kirjutab Ojalo.

“Märkida tasub sedagi, et igal juhul on üks selgitus Meriküla dessandi toimumisele ka selline, et Balti laevastiku juhataja admiral Vladimir Tributs tahtis sellega lihtsalt ülemustele ja Narva rindel võitlevale maaväele näidata, nagu ka tema laevastik ikkagi sõdiks, mitte ei istuks tegevusetult,” lisab ta hiljem.

Esiteks, võrdlus Stalingradiga on küll ebaproportsionaalne, sest seal olid vastamisi miljonid mehed, kuid õige selles mõttes, et nähtavasti oli tõesti ka siin plaanis vaenlane kotti võtta ja sundida alistuma, nagu juhtus kindral Pauluse armeega. Seda arvestades oligi ju täiesti loomulik, et plaani kaasati ka Balti laevastik. Kummaline olnuks pigem see, kui taolist dessanti ei oleks proovitud. See ebaõnnestus, aga õnnestumise korral kujunenuks 1944. aasta Eestis ilmselt veidi teistsuguseks.

Teiseks, ordenid võivad sõjaväelastele küll olulised olla, aga ma ei usu, et need olid siis peamised asjad, mis Leningradi rinde juhtkonda motiveerisid. Alles mõned nädalad varem oli murtud Leningradi blokaad, mille ajal Nõukogude poolel langes ja suri nälga miljoneid inimesi. Tundub tõenäoline, et ordenitest rohkem motiveeris venelasi siis soov vaenlased kas täielikult hävitada või Venemaast võimalikult kaugele lüüa, nagu lõpuks juhtuski.

Ojalo seda ei maini, aga toona levitati Eesti ajakirjanduses ka võigast fotot tapetud noorest emast koos väikese lapsega, kes oli mõrvatud täägipistega pähe, ning vangistatud mereväelaste väidetavaid ülestunnistusi, mille kohaselt oli neile antud käsk tappa ka kõik ettejuhtuvad tsiviilisikud, sõltumata soost ja vanusest, sest tegemist olevat valdavalt vaenulikult meelestatud mittevene elanikkonnaga, mis võib osutada abi vaenlasele. See mõjus 1944. aastal Idarindel vastupanu osutanud eestlastele kindlasti motiveerivamalt kui lootus saada Raudrist.

Sõda on üldiselt ikkagi väga jõhker ja julm nähtus ning ordenid sageli ju vaid särav tänu veretööde eest, et inimeste tapmine näiks millegi ülla, mitte ebainimlikuna.

Arvustatud on kolme teost, kõik tõlkeraamatud.

Florian Illies “1913. Sajandi suvi” räägib sellest, mida tegid kunstnikud, kirjanikud ja riigimehed 1913. aasta suvel, enne ilmasõda (“Huvitav on lugeda, milline keiserliku Saksamaa patrioot oli 15-aastaselt hilisem maailmakuulus punakirjanik Bertold Brecht.”).

Stephen Hawkingi “Universum pähklikoores” olevat mõeldud olema veel lihtsam kui tema “Aja lühilugu”.

Carl Mothanderi “Rootsi kuninga valge laev” räägib rannarootslaste Eestist lahkumisest, aga ka muust. “Iseäranis vaenulikud olid tema [Mothanderi] tegevuse suhtes [rannarootslaste ümberasustamisel] aga hoopis eestlased, täpsemalt siinne poliitiline politsei ja omavalitsustegelased, kes olid natsimeelsemad kui sakslased ise ja püüdsid talle igal võimalusel takistusi teha,” kirjutab arvustaja.

Tuleb välja nagu teinuks eestlastest siis “natsimeelsed” see, et ei aidatud kaasa sajandeid siin elanud rootslaste lahkumisele nende etnilisele emamaale. Väga omapärane “natsluse” vorm. Peaks seda raamatut kunagi lugema.

Vikerkaar nr. 3, 2017

Luuletustega esinevad Jüri Kolk, Hanneleele Kaldmaa, Maarja Kangro. Lühiproosat pakuvad Motojirō Kajii, Mart Kuldkepp, Tõnis Vilu, Armin Kõomägi. Kolmekümne viie lehekülje peale kokku vaid kaks rida, mis mulle veel järgmisel hommikul meenuvad.

ma olen enesele mõistatus
mis teistele on põhjusteni selge

Jüri Kolk. Lööv, tabav, tähenduslik. Üldiselt aga… liiga palju põhku. Ma ei jõua lugeda nii palju sõnu, mis mulle midagi ei ütle. Selline tüütu avang muudab apaatsemaks ka järgneva suhtes.

Silvia Federici, Piret Karro, Keiu Virro, Paavo Piik ja Janek Kraavi kirjutavad kokku üle poolesaja lehekülje seksuaalsusest, seksiärist ja muudel sellistel teemadel, mis peaksid olema nähtavasti müüvad, aga ma läbin selle vahemaa vähem kui viie minutiga. Loen küll siit ja sealt, kuid sirvin edasi, midagi pikemalt lugema ei hakka, sest ei viitsi.

Margus Ott kirjutab Maarja Kangro romaanist “Klaaslaps”. Mõtlen, et selle loo loen nüüd küll läbi, aga siis hakkab kohe pihta selline heietamine, mis sunnib ikkagi lehekülgesid kiiremini keerama, neist silmi vaid põgusalt üle lastes.

Harold James võrdleb “Trumpi revolutsiooni” bolševike omaga. Lühike lugu, loen läbi, aga ise mõtlen, et see on täielik idootsus. Trumpil puudub selge ideoloogia ja suur visioon tulevikust, aga bolševikel muud ei olnudki. Adekvaatsem oleks võrrelda tema toetajaid mustasajalistega. Ja see, mida nimetatakse “Trumpi revolutsiooniks”, on kõigest sähvatus, mis kaob järgmiste valimistega.

Kunstilugu. Elo-Hanna Seljamaa “Elu võimalikkus masinavärgis ja Britta Benno loomingus” on väga hea artikkel, loominguline, sisukas, kunstniku teoste vastu tõepoolest huvi äratav. Lasin enne tema joonistustest lihtsalt üle, neid vaatamata, aga nüüd kerisin tagasi.

Krabisevas kilekotis liigub õhk, andes märku ja kinnitust elu võimalikkusest.

See üks lause on väärt rohkem kui 35 lehekülge põhku.

Jõudsin kõige huvitavama osani. Arvustused. Marju Lepajõe kirjutab pikalt Jaan Unduski “Eesti kirjanike ilmavaatest”. Raamatust endast on juttu tegelikult suhteliselt vähe, palju auru läheb tausta maalimisele ja autori suureks kirjutamisele, aga nähtavasti on tegemist teosega, mis väärib siiski kohta riiulis, et sealt aeg-ajalt kätte sattuda.

Hanna Linda Korp kirjutab Lauri Sommeri “Lugusid lõunast. 2012-2016” kohta, et Sommer on “avaldanud nüüd teose, mis lähtub kindla struktuuriga narratiivist ja kuhu tema enda lugu on vaid näpuotsaga sisse kirjutatud. Kogumikku korjatud jutud on pärit autori lähikondsetelt, aga ka Seto- ja Võrumaalt, Peipsi ja Lämmijärve äärest ning isegi Venemaalt. Sommer rändas, diktofon taskus, Eesti kaguosas ringi ja kogus lugusid inimestelt, kelle nooruspõlv jäi pigem sõjaeelsesse aega ja kelle jutud kujutavad niisugust maailma, mida enam alles ei ole.” Tundub huvitav.

Meelis Oidsalu kirjutab, et Mihkel Muti “Eesti ümberlõikaja” on “poliitiline pamflett. Häda on aga selles, et pamflettide ajastu on läbi. /—/ See raamat on vile, kulunud ja skemaatiline. /—/ Nõukogude ajal oleks “Eesti ümberlõikaja” ehk mõne tsensori tähelepanu pälvinud, tänapäeval ootaks ühiskonnakriitikalt suuremat nüansseeritust.”

Triin Toomesaar arvustab Mart Sanderi romaani “Litsid”. Kuna varasemalt on jäänud mulje, et see liigitub minu jaoks ebaolulise bulvarikirjanduse alla, siis ei hakka seda arvustust lugema.

Vilja Kiisler kirjutab Mart Kadastiku elutööraamatust “Nüüd ma siis kirjutan” ja Juku-Kalle Raidi koostatud artiklite kogust “Paradokside puntras: Mart Kadastik kirjutab”, keskendudeksi seejuures just Kadastiku ja Margus Linnamäe vastasseisule. Tundub, et Kiisler ei ole Kadastiku raamatut ise tegelikult lugenudki. Või siis on teinud seda väga pisteliselt, pealiskaudselt. Aga kirjutab samas muidugi veenval, enesekindlal toonil. Kohe näha, et vana hack writer.

Andra Teede kirjutab Jim Ashilevi “Armastuskirju teatrile” kohta, et “autor on ülikriitiline nii enda rollide, teda ümbritsevate teatraalide kui kogu kunstiliigi vastu.” Raamatu suurim nõrkus oli Teede jaoks see, et ta kõikus “tõsise teatriraamatu ja kergema eluloo vahel”, kuid kokkuvõttes “oli raamat huvitav ja eriti oleks ma tahtnud midagi sellist lugeda teatrikooli ajal, kui otsisin just enda vanusekaaslasi, mitte kõrgeid ja kaugeid ammu surnud iidoleid, kes aitaksid mõtestada ning kellega saaksin samastuda.”

Terje Toomistu kirjutab Zygmunt Baumani ja Rein Raua teosest “Iseduse praktikad”, mida Akadeemias arvustas Leo Luks. “Jääb vaid loota, et Baumani ja Raua personaalse poliitilisega sidunud dialoogil on ka reaalsed tagajärjed,” märgib Toomistu. “Tuleb endalt küsida, kuidas luua tingimused, mis lubaksid olla ja samas jääda ka iseendaks.”

Looming nr. 3, 2017

Loomingu kõnealuse numbri kõige huvitavamaks osaks on ilmselt ülevaated möödunud aastal avaldatud luulekogudest ja proosaraamatutest.

Maarja Pärtna andmetel ilmus 2016. aastal 99 täiskasvanutele mõeldud algupärast eestikeelset luulekogu. Kõiki neid ta loetlenud ei ole. Minul on nimetatutest loetud ainult Aleksandra A. T. “Minu armastusest jätkub meile mõlemale?”, millest ka siin veidi juttu sai tehtud.

Ega ma neid uusi luulekogusid palju rohkem lugenudki, vähemalt mitte klassikalise luuleraamatu kujul. Ste Wou oma sai loetud veebist, Juhan Aru “Vähemalt täna” oli vormistatud plaadiümbrisena, Contra “Minu Läti” mahutatud reisiraamatusse. Sedasi arvestades koguneks neid uusi luulekogusid eelmise aasta kohta tõenäoliselt üle paarisaja.

Esialgu üllatas, et Pärtna ülevaates ei olnud üldse mainitud Silvia Urgase debüütkogu “Siht/koht”, aga siis vaatasin, et see oli sees juba eelmises aastaülevaates. Mõneti eksitav, sest raamat ilmus tegelikult 2016. aasta jaanuaris, kuigi sisse märgiti aastaks 2015. Nii jäi eelmise aasta kõige hinnatum ja enim tähelepanu saanud luulekogu Loomingu aastaülevaatest nüüd täiesti välja.

Kui uusi algupäraseid luulekogusid ilmub Eestis mahus, mis võimaldaks ühel inimesel neist hea tahtmise korral tõesti täieliku ülevaate saada, siis proosa puhul oleks see muidugi mõeldamatu. Kaupo Meiel ei ole hakanud selles osas mingit statistikat tegema, vaid esitab ülevaate ilukirjandusliku dialoogi vormis. Tema poolt mainitud teostest on käinud siit (minu silme alt) läbi Kai Aareleiu “Linnade põletamine” ja Katrin Johansoni “Atlantis abajas”, aga ka Mart Kadastiku “Nüüd ma siis kirjutan”.

Kuna korraliku ülevaate koostamine aasta jooksul ilmunud proosaraamatutest on ühe inimese jaoks sisuliselt ülejõukäiv ülesanne, sest isegi parima tahtmise korral ei suudaks ju keegi neid kõiki üksinda läbi lugeda, võiks Looming lasta kirjutada edaspidi selliseid ülevaateid vähemalt romaanide ja novellikogude kohta eraldi. Viimaste hulgast on käinud siit läbi näiteks Elo Viidingu “Lühikesed ja lihtsad lood”, mida Meiel ei maini üldse.

Täiesti omaette teema on selliste autoritega, kes on küll tihedalt Eestiga seotud, kuid kelle teosed ilmusid algselt mõnes teises keeles, nagu Sofi Oksaneni “Norma” ja David Messeri “Sigmund”. Minu arvates vääriksid ka nemad eraldi aastaülevaadet. Samuti debüütromaanid, sest kui panna seal kõik asjad ühte patta, siis on lõpuks tulemuseks lihtsalt laialivalguv heietamine, mis ei anna head ülevaadet millestki.

Luuletistega esinevad Loomingu selles numbris Asko Künnap, Indrek Hirv, Marko Kompus, Alo Lõhmus, Kärt Hellerma, Kai-Mai Olbri (raamatud laual / on toit, mida süüakse / vaid silmadega ja muusiku käed on / pillidesse peidetud / helide leidjad ja kui sul puudub suund, / siis ei piisa sellest, et / on paat ja vesi). Avo Üprus on kirjutanud kaks lehekülge loetamatut teksti… lühivormidega astuvad üles veel Mats Traat, Mihkel Mutt (loetav), Mari Saat (asjalik), Ira Lember (huvitav teema, vanadest näitlejatest), Elvira Mihhailova (samuti põnev, unustatud luuletajast), Toomas Kall (kuidas Jan Kaus “Kevadet” kirjutaks).

Andrus Kivirähk on kirjutanud näidendi “Vaimude tund Koidula tänavas”, mille tegevus leiab aset Tammsaare muuseumis (esietendub täna). Avaldatud on Toomas Haugi kõne tiitli “Klassiku sõber” (seda jagab Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts) üleandmisel Heidi Sarapuule; Maarja Vaino mõtisklus, mille kohaselt Tammsaare loomingu võtmeprobleemid on seotud kiusatusega (haakub hästi Kivirähki näidendiga, mõlemas muu hulgas juttu sellest, et Tammsaare lähtus sisuliselt Piiblist).

Toomas Pauli juba 2011. aasta lõpus kirjutatud esseest “Teksti polüfoonilisus”, mis räägib raamatutest tema elus: “Olen kirjeldanud oma noorpõlve lugemisi ja lektüüri ühes autobiograafilises raamatus, ja korrata ei ole mõtet. Pigem mõtiskleda, miks siis mind kuigivõrd ei paelu ilukirjandus ega romaanid, vaid tarbekirjandus.” Skeptikud ütleks selle peale muidugi, et ka tema armastatud teoloogia on rohkem ilu- kui tarbekirjandus, segu vanadest muinasjuttudest, fantastilistest väljamõeldistest ja luuludest, mida tajutakse millegi praktilisena üksnes usu tõttu. Võib-olla on siis asi lihtsalt selles, et Piibel on nii võimas kirjandusteos, mille kõrval muu looming ei olegi usklike silmis enam väga tähtis.

Eda Ahi arvustab Berit Kaschani luulekogu “Ma naeran magades”, leides, et see ei meenuta tervikuna ühegi teise nüüdisaja luuletaja loomingut, ent “kui tahta tõmmata kirjandusloolisi paralleele, kipub kogu lugedes temaatiliste põhihoovuste, leidlike kujundite ja stiilse iroonia poolest vägisi meenuma Betti Alver, eriti tema “Torma ja tuli”, mis…”

Rolf Liiv kirjutab Kaur Riismaa kogu “Soekülm” kohta, et see “on väga selgepiirilise kompositsiooniga teos, mis on üles ehitatud kontrastidele ja vaheldusele” ning see “on selgelt vertikaalse, sakraalse mõõtmega teos.” Asta Põldmäe aga kirjutab, et Mathura “Jääminek” on “väga terviklik teos”, milles “näib tuikavat uute proosateoste tõotuslikku kuma.”

Leo Luks arvustab Kalle Käsperi “Filosoofilisi novelle”, märkides, et “pealkiri ongi selle kogumiku kõige suurem õnnestumine, kuid ometigi on ta eksitav, omamoodi vingerpuss lugejale”, sest filosoofilised probleemid vilksatavad aeg-ajalt üksnes taustal. “Filosoofilisi novelle” on “kerge ja põnev lugemisvara, segu olmekirjandusest, põnevikust ja krimikirjandusest. Sobilik näiteks suvel randa kaasa võtta…”.

Janika Kronberg kirjutab kirjanduskriitik Arno Oja artiklite kogust “Kajaloodi vari. Artikleid ja arvustusi 1989-2016”, leides sealt ka üht-teist, mis väärib arvustamist, näiteks: “Ka raamatu koostamine, tekstide järjestamine, komponeerimine on looming, mida ma Arno Oja raamatu juures kohati ei taba…”.

Eesti PEN-i president Kätlin Kaldmaa, kes valiti eelmise aasta sügisel ühtlasi organisatsiooni PEN International välissekretäriks, kirjutab selle ühenduse töödest-tegemistest. Tänavu toimub nende iga-aastane suur rahvusvaheline kongress Ukrainas.

Kai Aareleid kirjutab pikemalt 2016. aastal Finlandia preemia saanud Jukka Viikilä romaanist “Akvarellid Engeli linnast”, mis peaks ilmuma eesti keeles selle aasta sügisel. Peeter Olesk aga Hannu-Pekka Lappalaineni raamatust “Lukijan silmin. Matkalla Kafkaan, runoon ja Viroon”. Avaldatud on veel kirjanike liidu järelehüüd Lembit Kurvitsale.

Akadeemia nr. 3, 2017

Michael D. Kirby, kes oli 1996-2009 Austraalia ülemkohtu kohtunik, kirjutab Ilmar Tammelost, silmapaistvast õigusteadlasest, kes oli tema õppejõud Sydney Ülikoolis. Tammelo sünnist möödus veebruaris 100 ja surmast 35 aastat. Kirby peatub mitte üksnes Tammelo elukäigul, vaid veelgi enam tema tööl, arutatud teemadel.

“Igas ühiskonnas on teoreetikuid, kes varustavad kaitsvate ja kritiseerivate argumentidega poliitilisi organisatsioone, mida nad esindavad. Nõukogude doktriinis, mille järgi riik ning selle autoritaarne aparaat ja asutused surevad kommunismis välja, oli palju valskust. Ometi andis puhkenud arutelu nõukogude teooria petlikkuse ja illusoorsuse üle meile õppetunni, et ka Austraalia ühiskond on esitanud enda kohta mitmesuguseid vääri, tõest kaugel olevaid seisukohti,” meenutab Kirby. “Ehkki Tammelo võis koos teistega kritiseerida nõukogude õigusdoktriini ja selle hukka mõista, nõudis ta samasuguse rangusega, et üliõpilased pööraksid oma juriidilise analüüsi ja realismi valgusvihu omaenda riigi õigussüsteemile.”

“Marksistliku õigusteooria tuumaks olev tõetera seisneb selles, et iga hüpotees sünnitab antiteesi ja neist kahest kerkib lõppkokkuvõttes – kui mitte päris loogiliselt, siis vähemalt loomulikult – esile süntees,” leiab ta samas. “Just nõnda juhtus viimaks Nõukogude Liiduga, kui see kokku varises, osadeks lagunes ja lõpuks Vladimir Putini oligarhiliseks Venemaa Föderatsiooniks arenes. Samuti käib see Eesti kohta tema järjestikustes esinemisvormides. Ja vähem vägivaldsel moel käib see ka Austraalia kohta, mis samuti on läbinud pika arengutee, kui pidada silmas tema kohta Briti impeeriumis 1917. aastal ning tema praegust ühiskonda ja õigussüsteemi.”

Luuletustega esinevad Toomas Kiho (üks helevalge rahatuvi lendas üle eestimaa) ja Indrek Hirv (vanad puud ümber raamatukogu / on mõtetest rasked).

Jätkub Eli Pilve kirjutis Eesti Rahvaerakonna ja Eesti Maarahva Liidu maapoliitikast ning selle kujunemisest 1919. aasta maaseaduse eel. Autor ei suuda kuidagi mõista, millele nad lootsid, kui olid Asutavas Kogus radikaalse maareformi vastu. “Jääb mulje, et olnud kuni selle ajani rahva hulgas austatud ja vaikimisi järgitud kui esimesed eestluse ja eestlaste eestkõnelejad, ei osanud nad enam sellest aupaistest välja tulla ega tegelikkusega kontakti saavutada. Teravate klassivahede kaotamisega, mida vasakpoolsed taotlesid, oleksid kaotanud oma ainulaadsust, aristokraatset aupaistet ka poliitilised ja ideoloogilised juhid ise,” kirjutab ta etteheitvalt.

Mulle tundub, et nende vastuseisu taga oli pigem siiski põhjapanevalt teistsugune suhtumine eraomandisse. Mõisate riigistamine ja laiali jagamine läks ju vastuollu eraomandi puutumatuse põhimõttega. Sellest tulenesid ka plaanid mõisnikele võõrandatud maade eest tasu maksta. Samuti ei tahetud ajada suhteid veelgi teravamaks baltisakslastega. Vasakpoolsed esindasid vaesemaid kihte, kodanlikud erakonnad loomulikult jõukamate klasside huve. Ja olukorras, kus sõda oli toonud kaasa toiduainete puuduse, ei maksa alahinnata ka hirme, et radikaalne maareform seda veelgi süvendab. Seda, kui hästi tegelikkust mõisteti, näitab minu meelest just Rahvaerakonna seisukohtade muutumine (enne valimisi räägiti seda, mida massid siis kuulda tahtsid, aga pärast seisti selle eest, mida peeti tegelikult õigemaks).

Aleksei Lotman ja Kuno Kasak kirjutavad Euroopa Liidu ühisest põllumajanduspoliitikast, rõhuasetusega küsimusel, kuivõrd roheliseks seda pidada saab. “Otsetoetused, mis moodustavad lõviosa Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eelarvest, kujutavad endast ilmselt keskkonnakaitseliselt kahjuliku subsiidiumi näidet,” leiavad nad lõpuks. “Kõnealusest rahajagamise viisist ei paista olevat ka nähtavat sotsiaalmajanduslikku kasu, sest kriis tabas turuolukorra muutudes tootjaid toetustest hoolimata. Toetuste ebavõrdsus moonutab konkurentsi ühisturul, nende osaline ümberjagamine tekitab samuti vaid kibestumist. Ilmselt ei leidu mõistlikku põhjust, miks peaks sellist ebaratsionaalset rahakulutamist pärast 2020. aastat jätkama.”

Avaldatud on ka tänavu surnud Inglise kirjaniku John Bergeri pikem mõtisklus loomade vaatamisest. Berger kirjutab: “Loomaaiad, realistlikud loomamänguasjad ja loomakujutiste laialdane kaubanduslik levitamine said kõik alguse siis, kui loomad hakkasid argielust taanduma. Võiks arvata, et niisugused uuendused midagi kompenseerivad. Aga tegelikult on need uuendused ise osa samast halastamatust liikumisest, mis ajas laiali loomad. Loomaaiad oma teatraalse, vaatamiseks välja pandud dekooriga demonstreerisid tegelikult seda, kuidas loomad on muutunud täiesti marginaalseks. /—/ Loomade marginaliseerimisele on nüüd järgnemas selle ainsa klassi marginaliseerimine ja kõrvaldamine, kes on läbi ajaloo jäänud loomadega tuttavaks ning alal hoidnud tarkust, mis niisuguse tuttavlikkusega kaasas käib: kesk- ja väiketalunikud.”

Indrek Männiste kirjutab D. H. Lawerence’i industrialismi- ja modernsusekriitikast. “Kui enamikus oma romaanides ja esseedes mõistab Lawrence võrdlemisi ühemõtteliselt industriaalsuse ja hüsteerilise söekaevandamise hukka, siis näiteks oma hilisemas essees “Nottingham and the Mining Countryside” (1929) on ta võrdlemisi leebe ning kirjutab isegi mõnevõrra üllatavalt, et “kaevandusšaht ei mehhaniseerinud mehi” ja et söekaevurid ei haletsenud ennast enne, kui “agitaatorid ja sentimentalistid õpetasid neid seda tegema”,” märgib Männiste. “Neid tema tavapärasest vägagi erinevaid väljaütlemisi võib ehk seletada kasvava nostalgiaga noorusaja mälestuste vastu vanaisast, isast (mõlemad olid kaevandusega seotud) ning “põllumajanduslikust Inglismaast”.”

Meelis Sütt ja Ants Parktal jätkavad oma sõnaseiklust Wilfred R. Bioni ainetel. “Sõna uni ja unenägu (uni on läänemeresoome-mordva tüvega) viitavad nii puhkeseisundile kui mitmes sugri-mugri keeles ka unustamisele, meelest minemisele. Reverie olemus on lähedane unenägemisele ärkvel olles, kuid unenägemises puudub seos meelesõõlaja teadliku keskendumisega patsiendi materjalile. Samas viitab unenägemine siiski inimese teatud võimele näha sõnalisi tähendusi sisaldavaid pildilisi vaatemänge. Siit sündis meie ettepanek reverie ümberpanemiseks eesti keelde: ilmamine.”

Arvustusi selles numbris kahjuks ei ole, aga tavapärane järjejutt Galileo Galilei sulest läheb ikka edasi.

Ajalugu nr. 3, 2017

Ajakirja Ajalugu kaanepoisiks on sel kuul Adolf Hitler, kelle tõusmisest Saksamaa füüreriks pikalt kirjutatakse. Eriti päevakohane lugemine just täna, mil möödub 83 aastat 1934. aasta märtsis Eestis toimunud riigipöördest, mis oli ilmselt inspireeritud aasta varem Saksamaal aset leidnud sündmustest (Riigipäevahoone põlengu järel, süüdistades kommuniste riigipöördekatses, kehtestasid natsid eriolukorra ja haarasid kogu võimu riigis enda kätte – Eesti poliitiline ladvik kartis nähtavasti, et vapsid plaanivad midagi sarnast, mistõttu otsustati järgida hoopis ise Hitleri eeskuju, et seda ennetada).

Pikemalt on juttu veel sõjameditsiini ajaloost, samuraide võitlustest, NASA unustatud geeniustest (tegelastest, keda näeb ka filmis “Hidden Figures”, millel olen siin juba lühidalt peatunud), Edisoni ja Tesla nn. voolude sõjast (võitlus selle pärast, kas laiemalt võetakse kasutusele alalisvool või vahelduvvool), aga veidi ka Nostradamusest, Colenso lahingust (Buuri sõjas) ja 1968. aasta mais Pariisis puhkenud meeleavaldustest, kosmeetika ajaloost jms. noppeid.

Eesti autoritelt on kõnealuses numbris kolm pikemat lugu.

Andres Adamson mõtiskleb Eesti ajaloost enne lugu ehk ajal, mille kohta puuduvad kirjalikud andmed. Tegelikult on artiklis rohkem juttu hoopis kaugemates paikades juhtunud asjadest, mis mõjutasid küll kindlasti ka siinseid arenguid, aga kohati läheb fookus siiski veidi uduseks, jutt valgub väga laiali, kuigi sisaldab huvitavaid infokilde, näiteks mainib autor, et Gotlandi läänerannikul püsis vähemalt 16. sajandini algupooleni eesti asundus ja eraldi kohturingkond oma talupojaaristokraatia juhtimisel.

Tartu Ülikooli kunstimuuseumi juhataja Jaanika Anderson kirjutab nimetatud muuseumis eksponeeritud muumiatest ja üldisemalt iidsete egiptlaste uskumustest, mis puudutasid elu pärast surma ning selleks valmistumist. “Muumiakambris on vaikne ja hämar. Kõige selle koha laiub sügavsinine tähistaevas, mis tutvustab külastajale vanade egiptlaste maailmapilti,” kirjeldab ta veebruaris avatud muumiakambrit.

Hanno Ojalo kirjutab nn. Raua tänava lahingust, 1940. aasta 21. juunil sidepataljonis puhkenud tulevahetusest ja relvastatud vastasseisust, mis oli nähtavasti siiski rohkem lihtsalt õnnetu vahejuhtum kui mingi teadlik vastuhakk punavõimule, kuigi nüüd tagantjärele selles osalemise eest teenetemärke jagatakse.

Arvustatud on kolme raamatut. Mirkka Lappalaineni “Põhjala lõvi” kohta kirjutatakse, et siinse turu jaoks on küll peetud paremaks maha vaikida originaali alapealkiri, mis tõlkes kõlaks “Gustav II Adolf ja Soome 1610-32”, kuid “tegelikult ütleb selline rõhuasetus meile Maarjamaa kohta märksa enam kui tavapärane vaatevinkel, mis keskendub kuninga suurtele tegudele Lääne-Euroopas.”

Kogumik “Koolipoisid Vabadussõjas” võiks kanda arvustaja sõnul alapealkirja “Nende enda pilgu läbi”, sest koosneb koolipoisina Vabadussõjas osalenute päevikumärkmetest ja hilisematest mälestustest (teiste seas Eduard Viiralt ja Albert Kivikas).

Lisaks on juttu Hardo Aasmäe artiklite kogust “Tähelepaneliku loodusvaatleja märkmed”, mis sisaldab kirjutisi aastaist 1987-2014, mida “tasub lugeda igal lähiajaloohuvilisel.” Igal artiklil on seal saateks vastava teema asjatundja või mõne Aasmäed tundnud inimese kommentaar.

Looming nr. 2, 2017

Loomingu kõnealuse numbri avavad Ene Mihkelsoni värsid, mis jäid mulle arusaamatuks nii sisult kui vormilt, välja arvatud üks koht (See on kui aasal kellukesed / värvitakse üle sest nõnda just / näib loomulik).

Järgneb katkend Kalle Käsperi ilmselt sügavalt autibiograafiliste sugemetega romaanist “Ime”, mis on väga aus ja avameelne, eluline ja valus (Oli imeline aeg, Nõukogude Liit oli kokku varisemas, ja meie ei teadnud veel, mida see meile kaasa toob, vaid hingasime saabunud vabadust täie rinnaga – ka meie armastus oli otsekui osake sellest vabadusest, vabadus armastada, keda soovid, ning mitte üksnes rahvuskaaslasi, ja ehkki peagi selgus, et enamikule nendest “kaaslastest” on rahvus tähtsam nii vabadusest kui armastusest, ei kahetsenud meie oma valikut kordagi…). See autori poolt oma abikaasa Gohar Markosjan-Käsperi mälestuseks kirjutatud romaan tuleks lugeda kindlasti läbi ka tervikuna, kui see kunagi trükist ilmub.

Linnar Priimägi riimid on traditsiooniliselt korralikud (Veel vanad värsid köevad ahju… / Saabuv ent külm on kole. / Küll uuest põlvkonnast on kahju, / kel luuletusigi pole). Eraldi väärib äramärkimist “August von Plateni haual, Syrakusas” (sest iga erand erand on vaid reeglist), mis kuulub minu liigituse kohaselt täiuslike luuletuste hulka. Selle kategooria alla lähevad ka Marge Pärnitsa kolm luuletust, kõik kolm.

Toomas Raudami “Kuidas Kafka ei suutnud muuta mu elu” oli loetav ainult esimese lõigu eelviimase lause lõpuni – pingutasin sealt edasi veel isegi teise lehekülje keskpaigani, aga siis lõin käega.

Tiina Veikati luuletused on arusaadavad, aga mitte eriti vaimustavad. Wimbergi omad rahvalikult vaimukad, aga kohati justkui pingutatult.

Toomas Vint on kirjutanud päris hea novelli “Kes tegelikult”, kus heidab pilgu tagasi nõukogude aega, noorte boheemlaste keskkonda. Kui see peaks põhinema tõestisündinud lool, siis on jutt tõesti intrigeeriv, aga see on ka lihtsalt niisama huvitav.

Airis Ermelt mõned armsad luuletused. Villu Kangurilt üks veidi tüütu.

Lilli Luuki novell “Auk”, kus tegevus leiab aset Eesti iseseisvuse taastamise ajal, on samuti täitsa intrigeeriv. Kas autor tunnistab selles üles alaealisena sooritatud mõrva? Kenderi protsessi valguses võiks prokuratuur seda ju uurima hakata, kui kuritegu poleks juba aegunud. Kui laipa ei leita, siis ainult ilukirjanduslikust ülestunnistusest, ükskõik kui usutavalt see kõlab, autori süüdimõistmiseks vist ei piisa, sest kohtus võib ta ju väita, et see kõik on vaid väljamõeldis, aga… selline protsess vääriks kajastamist vähemalt mõnes jutustuses või koguni romaanis.

Mae Metsa luuletuste rütm mulle ei sobi. Rubén Darío loomingust toodud näited on küll huvitavad, aga tegelikult samuti mitte päris minu maitsele.

Toomas Kalli järjekordne lugu teemal, kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid, kus ta matkib Jaak Jõerüüti, on suht vaimukas, aga arvestades lähtematerjali ei saakski see ju teisiti olla.

Mart Nutt on pannud oma sõnavõtu pealkirjaks “Rahvusriik tänapäeval” – selgelt liiga ambitsioonikas. Tegemist on sisuliselt talle kui poliitikule iseloomuliku heietusega, millest suur osa on pühendatud õlgmehikestega võitlemisele. Jutt sisaldab küll mõningaid tsiteerimiskõlbulikke lauseid (näiteks: “Üleminek ingliskeelsele kõrgharidusele ja teadusele võib olla efektiivne, konkurentsivõimelisem ja ka odavam, kuid eesti keele ja kultuuri tuleviku seisukohalt on sellel laastavad tagajärjed.”), aga mõjub kokkuvõttes lihtsalt ühe poliitilise kihutuskõnena, mis kõlaks asjakohaselt ehk mõnel IRL-i kampaaniaüritusel, kuid jätab Loomingu veergudel mulje autori jooksmisest peaga vastu latti.

Arno Oja kirjutab pikalt Karl August Hindrey elu- ja loometeest, Aare Pilv Karl Murust kui kriitikust, Arne Merilai Viivi Luige olmesümbolismist. Esimesed kaks teksti olid päris huvitavad, kolmandat ei suutnud ma lõpuni lugeda.

Paul-Eerik Rummo isiklikud mälestused Loomingu Raamatukoguga seonduvast: “LR-i algatamine (ajal, mil mingi uue väljaande asutamine oli paras vägitükk, aga siiski võimalikum kui veel mõni aastake varem) oli suuresti tollal ENSV Kirjanike Liidus ühe juhtiva positsiooni hõivanud Lembit Remmelga initsiatiiv, mille ta suure hasardiga läbi viis. /—/ mäletan teda mõnuga pajatamas, kuidas selle tema lapsukese nimetähed jäädvustavad šifreeritult ka tema enda nime: LR kui Loomingu Raamatukogu ja kui Lembit Remmelgas.” Rummo meenutab ka mitmeid teisi huvitavaid seiku kõnealuse väljaande ajaloost.

Alvar Loog teatab: “Olen seisukohal, et korralik luulekogu peab vastama vähemalt kahele kriteeriumile: selle tekstid peavad üksteist nii sisuliste kui vormiliste karakteristikute poolest toetama ja selles peab leiduma vähemalt kümmekond luuletust, mis on isikupäraselt head ka eraldi loetuna. Rein Raua “Unelindude rasked saapad” vastab minu silmis neile mõlemale tingimusele.” Ja ta loetleb samas ka leheküljed, kus asuvad tema meelest selle luulekogu parimad tekstid.

Margit Tintso kirjutab, et Marko Kompuse luulele (arvustamisel “Laboratoorium”) võiks “tormi joosta see märkimisväärne osa eestlasi, keda kimbutab lakkamatu nälg kõikvõimalike tajusid avardavate ja reaalsust moonutavate kogemuste järele.”

Mari Peegel arvustab Mudlumi novellikogu “Linnu silmad”, mis “erineb varasematest raamatutest mitmes mõttes. Autor katsetab uljamalt fantaasiaga, astudes üle ka tõelisuse piirimaast, kuid mitmed tema teemad pole muutunud ZA/UM-i blogipostitustest saati.” Samas aga “tasub kõrvutada blogi- ja raamatutekste, et märgata, kui palju on kirjaniku stiil muutunud.”

Johanna Ross kirjutab Eeva Parki romaani “Lemmikloomade paradiis” kohta: “Tundlikku nüansitaju ja head keelt on kasutatud, kasvatamaks liha õige tobeda skeleti luudele, umbes nagu kohalikud viiskümmend halli varjundit.”

Viimaks lugesin ka järelehüüet Paul Reetsile, kellest ma varem küll midagi kuulnudki ei olnud, aga nüüd siis kogu tema elust lühikese kokkuvõtte sain. Selliseid järelehüüdeid võiks Loomingus rohkemgi olla – vähemalt igas numbris mõni, kui muidugi surijaid jätkub, aga sellega ei tohiks vist probleeme olla.