Värske Rõhk nr. 50 (suvi 2017)

Luuletustega esinevad:

* Laura Oras (kui vihma sajab, on lompides kellegi silmad)

* Gerda-Liis Palmiste (oh ema, / ma mäletan su vesiseid / suppe)

* Elisabeth Kaukonen (ma olen su vesi, / su silmavesi, su vann, su vaas, jõesäng, oaas)

* Mari-Liis Müürsepp (kõige hullem / mis ühe tüdrukuga juhtuda võib / on sattuda kellegi luuletusse)

* Kristel Birgit Potsepp (ma ei taha enam olla muusa / tahan mehi armastusega tappa)

* Kaarel Mihk (kui sa esimest korda / kuulsid esmamulje olulisusest / siis mis mulje sulle sest jäi?)

* Sven Kütt (muigasid / lugedes mu silmi)

* Marianne Lind (suve algus / vana raamat / pööningu kopitanud lõhn)

* Mari Paberit (on kõiki oma loorbereid väärt)

* Tiina Veikat (purunev klaas / on meie sõneleva koreograafia / oluline meeleline atribuut)

Andris Feldmanis astub üles novelliga “Isa nägu”, Rauno Alliksaar kolme lühipala ja Hans Alla ühe veidi pikemaga. Kõik küll täiesti loetavad, kuid mitte sellised, mis kauaks meelde jäävad. Samas on avaldatud Kristjan Haljaku “Päevikumärkmed”, mis kujutavad endast pigem paroodiat nimetatud žanrist (palun väga vabandust, kui see ei olnud nii mõeldud). Lisaks veel Amie Barrodale “Kaitseinglid” (inglise keelest tõlkinud Marianne Lind).

Helena Läks on teinud pika intervjuu Berit Kaschaniga, kellelt ilmus läinud aasta lõpus esimene luulekogu “Ma naeran magades”. Küsimusele, kuidas ta ise raamatuga rahule jäi, vastab Kaschan: “Sellega, kuidas ta välja näeb, olen väga rahul. Sisu puhul ma teadsin, et hetke, mil täiesti rahule jään, ei tulegi, ja raamat tuleb ühel hetkel lihtsalt lahti lasta.”

Rauno Alliksaar arvustab Tõnis Tootseni raamatut “Esimene päev”, mis on pälvinud palju meediatähelepanu omapärase vormistusega. “Paraku ei ole sisu sugugi tingimata niivõrd vaimustav,” leiab Alliksaar. “Hõlmamisambitsioon ja üksikasjalikkus on viinud olukorrani, kus tervikuna paistab silma vaid detailide summa ning seda mitte millegi uudsena.”

Anette Helene Vijar kirjutab Loore Sundja ja Else Lagerspetzi teosest “Notes, Memories, and Fictional Accounts of the Published Works”, mis valmis EKA graafilise disaini eriala lõputööna. Ma enam ei mäleta, kas see oli väljas ka sellel lõputööde näitusel, mida sai läinud aastal vaatamas käidud, aga loetud artikkel tekitas vastupandamatu tahtmise lugeda ka seda raamatut. Peab vist ostma.

Hele-Mai Viiksaar arvustab Mudlumi jutukogu “Linnu silmad”. “Lugeja, kes otsib teost, mille käest ära panemine osutub enne läbisaamist võimatuks ning kus pinge on pidevas haripunktis, peaks mujale vaatama, sest “Linnu silmade” lugemine on pigem aeglane lugemine,” selgitab Viiksaar. “See meenutab fotode vaatamist: avad albumi suvalisest kohast, mõne pildi puhul jääd pikalt vaatama ja meenutama, mõne puhul lased vaid silmadega üle. Mõned jäädvustused on aga sellised, mida vaatad ikka ja jälle, et uusi detaile avastada.”

Daniel Tamm on võtnud vaatluse alla Liisa Nurme debüütromaani “Kolgas”. Kui arvestada, et autor oli raamatu ilmumise ajal alles 15-aastane, siis ei ole üllatav, et kriitik saab heita sellele ette sügavuse puudumist ja allteksti pinnapealsust. Kokkuvõtteks teatab ta aga siiski: “Ehkki “Kolgas” on nii vormi kui sisu poolest võrdlemisi õhuke raamat, annab see sellegipoolest aimu Liisa Nurme potentsiaalist. Teose struktuur on hõre, süžee kulunud, aga ei saa salata autori suurepärast sõnaseadmisoskust.”

Hanna Linda Korp lahkab essees, mille aluseks on Eesti Kirjanduse Seltsi ülevaatekoosolekul peetud ettekanne, kodumaise luulekriitika seisu, leides, et pahatihti on arvustuste näol tegemist vaid ümberjutustustega, väga harva jõutakse konkreetsete luuletekstide analüüsimiseni.

Nojah, eks sageli seab ilmselt omad piirid ka arvustusele eraldatud tähemärkide arv ja see aeg, mida on võimalik loetu lahkamise peale kulutada. Nii saavadki arvustustest enamasti sisuliselt rohkem tutvustused. Näiteks mina olen ju kah lihtsalt raamatututvustaja, mitte kriitik. Ja ühtlasi siis ka ajakirjade tutvustaja, nagu käesolev postitus kinnitab.

Lisaks on avaldatud Kristel Sergo pilte, Alexander Gronsky fotosid. Need mustvalged fotod ei mõju ajakirjas väga muljetavaldavalt, vajaksid palju suuremat pinda, aga illustratsioonid on head.