Autor: Andres Laiapea

Läänemere maade naisajaloo võrgustiku avakonverents

Tartu Ülikooli peahoones toimus eile Läänemere maade naisajaloo võrgustiku esimene konverents. Sarnaseid üritusi on kavas korraldada nüüd edaspidi igal aastal, aga järgmisel aastal peaks see tulema juba mõnes teises riigis.

Loodud rahvusvaheline informaalne võrgustik kannab ingliskeelset nimetust Baltic Network of Women’s History, kuid see Baltic selle nimes viitab Läänemerele (Baltic Sea), mitte kitsalt Balti riikidele. See tähendab, et soovitakse ühendada ajaloouurijaid kõigist Läänemere ümber asuvatest maadest. Tartu Ülikooli õigeusu kirikuloo kaasprofessor Irina Paert, üks ürituse korraldajatest, rääkis konverentsi avamisel, et sihiks on minna ka naisajaloo uurimisel kaugemale rahvuslikest ajalugudest, jagada omavahel kogemusi ja teha koostööd.

Võrgustiku avakonverents toimus deviisi all “Out of the Shadows: Unearthing Women’s Stories of the Past” (“Varjust välja: toome naiste lood minevikust päevavalgele”). Kava koosnes kuuest ettekandest, lisaks lühemad ja pikemad arutelud ja niisama jutuajamised.

Ettekanded

Marianna Muravyeva (Helsingi Ülikool) rääkis raskustest, millega võib kohtuda naistevastast ja seksuaalvägivalda puudutavate arhivaalide otsimisel Venemaa arhiividest, aga ka mujalt. Registrid arhivaalide sisu kohta tavaliselt eriti infot ei anna ning tänapäevaste märksõnade abil ei ole neist pahatihti võimalik vajalikku infot leida. Näiteks: kui tahetakse leida tsaariaegseid allikaid seksuaalvähemuste ja nende vastu suunatud vägivalla kohta, tasub otsida märksõna грехопадение (pattulangemine) – on vaja seega teada, kuidas asju omal ajal nimetati. Samas väljendas ta valmisolekut jagada enda vastavat andmebaasi ka teiste uurijatega.

Julia Mannherz (Oxfordi Ülikool) rääkis kolmest 19. sajandi lõpu- ja 20. sajandi algupoolel Vene impeeriumi n-ö perifeersetes piirkondades tegutsenud naisest, nende kohta info otsimisest. Ettekande järel toimunud arutelus koorus välja huvitav tähelepanek selle kohta, et kultuurilised mõjutused liikusid mitte ainult Peterburist ja Moskvast provintsidesse, vaid ka vastupidi, ning neist suurtest keskustest kaugemal võis avaneda siis naistele mõnikord isegi suuremaid võimalusi eneseteostuseks.

Yuliya Yurchuk (Södertörni Ülikool) rääkis oma uurimistööst, mis puudutab rootsi pedagoogi ja feministi Ellen Key (1849–1926) ideede levikut Venemaal. Vene keelde olla tema raamatuid tõlgitud isegi kiiremini kui teistesse, näiteks inglise ja saksa keelde. Yurchuk märkis, et Rootsis teda veel teatakse, aga mujal tänapäeval enam mitte. Vaatasin järgi, et ka eestikeelses ajakirjanduses oli Key oma eluajal päris tuntud tegelane. Tema teostest on veebis eesti keeles vabalt loetavad “Ema ja laps” ning “Abielu ja armastus”.

Janet Laidla (Tartu Ülikool) rääkis oma käimasolevast uurimistööst naiste kohta Tartu ülikoolis enne eestikeelse rahvusülikooli loomist. Ta märkis, et parim töö selle kohta on seni kogumik “Vita academica, vita feminea” (1999), aga nüüd siis on võetud ette põhjalikum uurimistöö. Naised olid Tartu ülikooliga seotud juba tunduvalt varem kui neid sinna vabakuulajateks (1905) ja üliõpilasteks (1915) võtma hakati. 19. sajandil tegid ülikooli juures eksameid ämmaemandad, guvernandid, apteekriabilised, hambaarstid. Välismaa ülikoolides õppinud pidid tegema eksami, et saada ka Venemaal kehtiv diplom. Kokku oli selliseid kuidagi Tartu ülikooliga seotud naisi tuhandeid.

Irina Paert (Tartu Ülikool) rääkis oma uurimistööst õigeusu vaimulike naiste kohta Eestis tsaariajal, tuues huvitavaid näiteid konkreetsete isikute eluloost, kirjadest. Õigeusu vaimulike naised olid suhteliselt haritud, kuid ühiskondlikult väga silma ei paistnud, keskendudes rohkem kodule ja omaenda laste õpetamisele. Samas leidus nende hulgas igasuguseid kangeid tegelasi. Säilinud kirjade põhjal otsustades ka päris otsekoheseid.

Monika Rogers (Leedu Ajalooinstituut) rääkis Leedu naiste rollist nõukogudevastastes dissidentlikes võrgustikes, näiteks põrandaaluse kirjanduse levitamisel. Oluline roll oli seal samas selles osas ka katoliku kirikul. See teema tekitas pikema arutelu. Rogers märkis, et kiriku roll on Leedus ka tänapäeval suur – poliitikud kuulavad seda, mistõttu on näiteks jätkuvalt ratifitseerimata Istanbuli konventsioon.

Lõpetuseks

Arutati veel mitmeid muid teemasid. Arutelude toon oli üldiselt akadeemiline, see tähendab pigem alalhoidlik, mitte kuidagi radikaalne. Laidla rõhutas, et tuleks olla ettevaatlik, et mitte eeldada nagu oleks naised tahtnud minevikus kõik samu asju – pole see ju tänapäevalgi nii. Samas tõi ta näite, et üldise ettekujutuse kohaselt said baltisaksa naised väga konservatiivse kasvatuse, aga siis… loeb ta mõne noore baltisaksa naise päevikust, et ballil käies oli tema lemmikteema naisküsimus. Nii et pilt on väga keeruline.

Meeste osavõtt sellest konverentsist oli äärmiselt tagasihoidlik, et mitte öelda peaaegu olematu. Avamisel esines sõnavõtuga Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna poolt Riho Altnurme, kes rääkis naiste kasvavast osakaalust ülikoolis. Kuulajana viibisin samas mina, ja oligi kõik. Selles mõttes tundub, et naisajalooga tegelemine on Eestis ainult naiste asi, kuigi vähemalt huvi võiksid selle vastu tunda ju ka nende meeskolleegid.

Rahvusvaheline naisajaloo uurimise föderatsioon asutati juba 1987. aastal. Suurbritannias loodi sarnane naisajaloo võrgustik 1991. aastal ning paistab tegutsevat päris aktiivselt, kuid seal on see ametlikult registreeritud ühendus. Eks aeg näitab, mis sellest eile loodud võrgustikust edaspidi välja areneb. Algus oli küll päris hea.

Julian Barnes “Elizabeth Finch”

Tore väike raamat, mis on valmistanud suurtele ja mõjukatele kriitikutele enamjaolt mõningase pettumuse. Ron Charles (Washington Post) leidis lausa, et Julian Barnes on üks maailma parimaid ingliskeelseid kirjanikke, kuid selle romaani võiks vahele jätta. Kas saaks olla veel paremat soovitust seda lugeda?

Minajutustajana esinev Neil üritab saada sotti, mis tegelane õigupoolest ikkagi oli see sõltumatu õpetlane Elizabeth Finch, kellest ta vaimustus jäädavalt, kui läbis kunagi kursust “Kultuur ja tsivilisatsioon”. Kursuse lõpuks tuli kirjutada essee, aga tal ei tulnud sellest midagi välja. Kui Finch aastaid hiljem suri, pärandas ta Neilile oma raamatukogu ja paberid, millele toetudes valmis lõpuks kirjatöö Julianus Apostata nime all tuntud Vana-Rooma keisrist.

“Aga mida keegi praegu ei vaja on see 48-leheküljeline üliõpilasessee Julianusest, mis istub “Elizabeth Finchi” keskel nagu tükk seedimata kartulit kurgus,” pahandas Charles. “See essee Julianusest võtab umbes 50 lehekülge. Kas on erutav lugeda 50 lehekülge Barnesi kehastumas kohmakalt Vana-Rooma ajaloos tuhnivaks amatööruurijaks? Ei, aga see ei ole nii igav, nagu te võite karta,” leebus siiski Molly Young (New York Times).

“Julian Barnesile on alati meeldinud hägustada piire ilu- ja aimekirjanduse vahel, kirjutades romaane, mis kõlavad nagu ajaloo- või kriitikateosed. Tema uus romaan, mis settib lugeja-eituseni, pühendab kolmandiku oma väikesest mahust 50-leheküljelisele esseele ajaloolistest vaadetest Rooma imperaatori Julianus Apostata kohta, kelle katse loobuda kristlusest ja viia Rooma tagasi paganluse juurde nurjus,” märkis Anthony Cummins (Guardian).

Sam Byers (Guardian) leidis, et romaan ärkas ellu Finchi surmaga (eestikeelses väljaandes lk 43), aga “on seda hämmastavam ja pettumust valmistavama, et just siis, kui saab ahvatlevalt nähtavaks, milline romaan “Elizabeth Finch” võinuks olla, saboteerib Barnes ennast, pühendades kogu raamatu keskmise osa Neili tundetule üliõpilasesseele Julianus Apostatast… /—/ Sellal, kui Neil töötab ühega selle romaani paljudest pooltoorestest ja integreerimata ideedest – monoteismi puudujäägid – läheb narratiiv lappama ega taastu enam kunagi.”

Eestikeelses väljaandes võtab kõnealune essee enda alla vaid 41 lehekülge, sellele eelneb 58 ja järgneb 47 lehekülge teksti, seega moodustab see kogu tekstist kõigest 28%. Ja minu hinnangul on tegemist selle raamatu kõige naljakama osaga, mida kirjutades agnostik Barnes pidi ilmselt sageli muigama. Ainuke puudus on see, et Finchi jäetud nimekirjast tegelaste kohta, kes on Julianuse elu ja tegevust hiljem käsitlenud, puudus meie oma Leo Metsar, kes pühendas talle lausa neli romaani.

Mitmetes arvustustes on märgitud, et Finchi tegelaskuju põhineb suuresti Inglise kirjanikul ja kunstiajaloolasel Anita Brookneril (1928–2016), kes oli Barnesi lähedane sõber. Ma ei tea, kas Brookner pidas Julianust sama oluliseks nagu Finch, aga kindlasti on just see kauge ajalooline isik võti viimase mõistmiseks. Selles mõttes jääks romaanist üsna vähe järele pigem siis, kui see kriitikutes hämmingut tekitanud essee sealt välja jätta. Sellisel juhul laguneks see tõesti koost, kaotaks oma telje, hajuks lihtsalt laiali.

“See romaan võib, teatud mõttes, olla austusavaldus Anita Brooknerile, kes on äratatud ellu Elizabeth Finchina. Barnesi õiglustundele on iseloomulik, et ta laseb Neilil lisada oma viimasesse peatükki kirja ühelt teiselt EF-i õpilaselt sellel kursusel, kes arvas temast halvasti ning leidis, et tal ei oleks lastud kunagi õpetada sedasi tänapäeval. Mis on muidugi kena kommentaar meie enda räbalale, närusele ajajärgule,” märkis Allan Massie (Scotsman).

PS. Barnesil on muu hulgas pikalt juttu (lk 138–140) Michel Butori eksperimentaalsest romaanist “Modifikatsioon” (1957, e.k. 1968), kust Neil toob välja apostasoloogide jaoks huvipakkuvad viited Julianusele, kuid ka tema tegelaskuju loomisel on Barnes saanud selgelt inspiratsiooni Butori kuulsast romaanist, mida siinkohal samuti lugeda soovitan, nagu ka tema teksti “Saint-Lazaire’i jaam” (1954, e.k. 1973 kogumikus “Prantsuse novell”).

Jevgenia Ginzburg “Ränk teekond. Stalini isikukultuse aja kroonika”

Minajutustaja omaelulooline aruanne kohtumisest reaalsusega stalinistlikus Nõukogude Liidus viib lugejad reisile, mis algab Sergei Kirovi tapmisele järgnenud nn. puhastustest partei ridades ning lõpeb Hruštšovi sula ajal toimunud rehabiliteerimisega. See tähendab, et hõlmab aastaid 1935–1955.

Ginzburg (1904–1977) sündis Moskvas juudi keskklassi perekonnas, aga sattus juba väikese lapsena elama Kaasani. Tema vanemad pidasid seal apteeki ja tegid plaane saata vanim tütar õppima Genfi ülikooli, kuid siis lõi revolutsioon maailma segamini. Ginzburg õppis Kaasani ülikoolis alguses paar aastat ühiskonnateaduste teaduskonnas (ajaloolist materialismi, marksistlikku dialektikat jms.), kuid läks kolmandal kursusel üle pedagoogikainstituuti, kus õppis ka filoloogiat, aga lõpetas 1924. aastal siiski ajaloo erialal.

Samal aastal abiellus Leningradi meditsiiniinstituudis loenguid andnud arsti Dmitri Fjodoroviga ja sai temaga paar aastat hiljem poja, kellele pandi nimeks Aleksei. Isa ja poeg hukkusid Leningradi blokaadi ajal, mil Ginzburgi loksutati Kolõma sunnitöölaagrites, aga selleni veel jõuame.

Leningradis oli Ginzburg kaitsnud ka ajalooteaduste kandidaadi väitekirja, kuid tema ja Fjodorovi teed läksid siiski peagi lahku. Ta asus tööle Kaasanis pedagoogikainstituudi töölisfakulteedis, kus õpetas muu hulgas kommunistliku partei ajalugu.

Kiire tõus ja järsk langus nõukogude nomenklatuuris

1930. aastal tutvus pedagoogikainstituudi delegaadina Moskvas parteikonverentsil osaledes Pavel Aksjonoviga (1899–1991), kes oli pärit Pihkvamaalt ja kuulus parteisse juba alates 1918. aastast. Aksjonov, kes oli saabunud Kaasanisse parteitööle 1928. aastal, oli hiljuti saanud Kaasani linnanõukogu esimeheks. Kaks veendunud kommunisti leidsid kiiresti teineteist. 1932. aastal sündis neil poeg Vassili (hilisem tuntud kirjanik) ja Ginzburg sai viimaks ka ise kommunistliku partei liikmeks. 1934. aastal määrati ta instituudi juures äsja loodud marksismi-leninismi ajaloo osakonna juhatajaks.

Ginzburg oli õpetanud töölisfakulteedis ka vene keelt ja kirjandust. Ta valdas saksa ja prantsuse keelt, mida oli õppinud juba tütarlastegümnaasiumis, ning õppis juurde tatari keelt. Ta oli Literaturnaja Gazeta korrespondent, kohaliku oblastilehe Krasnaja Tatarija kaastöötaja.

Instituudis töötades tutvus Nikolai Elvoviga (1901–1937), kes saabus 1932. aastal juhatama vene ajaloo kateedrit. Peagi said neist töökaaslased ka Krasnaja Tatarija toimetuses. “Pärast ränka konflikti väljaande uue toimetaja Krasnovi ja ülejäänud töötajate vahel otsustas oblastikomitee toimetust värskendada ja saatis sinna tugevduseks mõned inimesed teadustöötajate seast,” kirjutas selle kohta Ginzburg ise (lk 20). “Mind määrati kultuuriosakonna juhatajaks, Elvovist sai rahvusvahelise informatsiooni osakonna juhataja.” Teisiti öeldes: partei vahetas vanad töötajad välja ustavama kaadri vastu.

1935. aastal hakati Elvovi süüdistama kaldumises trotskismi. Stalin leidis, et Jemeljan Jaroslavski toimetatud “ÜK(b)P ajaloo” 1905. aastat käsitlevas peatükis, mille kirjutas Elvov, esines vigu permanentse revolutsiooni teooria küsimuses. Elvov vahistati. Ginzburgi süüdistati ajalehe toimetuses toimunud parteikoosolekul selles, et ta ei olnud paljastanud seda “trotskistlikku kontrabandisti”, ei olnud võtnud tema vastu sõna koosolekutel ega olnud kirjutanud hävitavat retsensiooni Elvovi toimetatud Tatarimaa ajaloo materjalide kogumiku kohta, vaid oli sinna hoopis ise ühe artikli kirjutanud.

Surve tugevnes. Ümberringi vahistati järjest inimesi, keda süüdistati samavõrd veidrates asjades. Ginzburg üritas pingsalt tõestada, et tema ei ole milleski süüdi, ta ei ole midagi teinud – aga just selles teda süüdistatigi. 1937. aasta veebruaris ta lõpuks vahistati, süüdistatuna kuulumises trotskistlikku terroristlikku organisatsiooni. Ginzburg süüd omaks ei võtnud. Kaks aastat kestnud kinnipidamise järel tuli otsus määrata talle 10 aastat ja naine saadeti Kolõmale, kus vabanes küll 1947. aastal sunnitöölaagrist, kuid vahistati 1949. aastal kuuks ajaks uuesti – vaid selleks, et talle saaks vormistada eluaegse asumisele saatmise.

1953. aastal näis taas varitsevat oht saada vahistatud, aga siis suri Stalin ning paar aastat hiljem saabus hoopis rehabiliteerimine – kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Taastati isegi tema liikmelisus parteis.

Teos, mida ei tahetud avaldada, jõudis siiski trükki

Varsti pärast Ginzburgi vahistati 1937. aastal ka Aksjonov, kes oli saanud 1935. aastal Kaasani linnanõukogu täitevkomitee esimeheks (tänapäeva mõistes linnapeaks), kuulus nii Tatari ANSV kui ka NSV Liidu keskvalimiskomisjoni ja oli ühtlasi ülevenemaalise kesktäitevkomitee liige. Aksjonovile määrati 1939. aastal bolševistliku valvsuse minetamise eest surmanuhtlus, kuid see asendati peagi siiski sunnitööga – 15 aastat laagrit, millest kujunes ligi 18. Tema rehabiliteeriti 1956. aastal.

Ginzburgi ja Aksjonovi vahistamise järel jõudis Aleksei lõpuks oma isa juurde Leningradi, kus mõlemad 1941. aastal hukkusid, Aksjonovi esimesest abielust pärit tütar Maia leidis samuti peavarju sugulaste juures, aga Vassili pisteti alguses lastekodusse. Sugulastel õnnestus ta sealt siiski kätte saada ja pärast ema vabanemist jõudis ta 1948. aastal tema juurde Kolõma kuldsesse pealinna – Magadani, millega seoses pistan siia vahele nüüd ühe Vladimir Võssotski tuntud laulu (poeesial, mis aitab raskete katsumustega silmitsi seistes inimeseks jääda ja vastu pidada, on oluline koht ka selles raamatus).

Laagris tutvus Ginzburg samuti represseeritud krimmisakslasest arsti Anton Walteriga (1899–1959), kellest sai tema kolmas abikaasa, ning 1949. aastal adopteeris ühe väikese tüdruku (Antonina Aksjonova – hiljem tuntud näitleja). Oma mälestusi möödunud ajajärgust hakkas ta panema kirja 1959. aasta alguses, kui elas koos Walteriga suvilas Taga-Karpaatias, ning esimene umbes 400-leheküljeline käsikiri sai valmis 1964. aastal. See aga oli kirjutatud “erksa valu seisundis” ega olnud mõeldud avaldamiseks.

Kuna tekkis lootus, et midagi sellist võiks siiski ka trükki jõuda (1962. aastal oli ajakirjas Novõi Mir avaldatud Aleksandr Solženitsõni “Üks päev Ivan Denissovitši elus”), töötas Ginzburg kogu teose põhjalikult ümber, et muuta see tsensuurile vastuvõetavaks. Ta pakkus käsikirja ajakirjadele Junost ja Novõi Mir, aga see jäi nende toimetustes seisma. Samal ajal pääses see sealt siiski välja koopiatena ehk saavutas laialdase leviku samizdat-väljaandena. Nii jõudis see ka Läände, kus avaldati 1967. aastal autorile teadmata raamatuna ja tõlgiti peagi mitmetesse teistesse keeltesse.

Ginzburg 1967. aasta väljaandega rahule ei jäänud. Itaaliasse jõudis tema teos audiosalvestuse kujul, trükitud tekst sisaldas ohtralt kirjavigu ja hõlmas lõpuks valminud kolmest osast vaid esimest kahte (umbes 2/3 kogumahust – nüüd ilmunud eestikeelne väljaanne on 688 lehekülge). NSV Liidus avaldati “Ränk teekond” ametliku, tervikliku väljaandena vene keeles esimest korda 1989. aastal Riias. Seega alles 12 aastat pärast autori surma.

Ginzburgi teose ainetel on valminud kaks mängufilmi, “E cominciò il viaggio nella vertigine” (1974) ja “Within the Whirlwind” (2009), mis on mõlemad piisavalt kurvad, kuid jäävad siiski alla tekstile endale ega suuda selles väljendatut täielikult edasi anda. Itaallaste 1974. aasta versioon, peaosas Ingrid Thulin, on tehtud tagasihoidlikumate vahenditega, kuid meeldis mulle rohkem. See valmis küll teose selle versiooni põhjal, mille avaldamist autor ise heaks ei kiitnud, aga mõjub ilmselt just tänu sellele palju kompaktsemalt – hilisemas filmiversioonis üritatakse suruda ühte filmi kokku lihtsalt liiga palju.

Kommunisti patukahetsus, lugu silmade avanemisest

Loo alguses on Ginzburg veendunud, nagu paljud tema saatusekaaslased 1937. aastal, et juhtunud on lihtsalt mingi kohutav eksitus, sest tema on ju süütu. Hiljem võib lugeda kirjeldusi sellest, kuidas paljud juba sunnitöölaagrisse teel olnud kommunistid jumaldasid ikka veel Stalinit, sest arvasid, et ta on nagu mingi hea tsaar, kes ei tea toimuvast midagi. Või siis üritati seda enda jaoks kuidagi ratsionaalselt põhjendada, et mitte päris hulluks minna. Kogetu jõhkrus, üha süvenev õudus viis Ginzburgi siiski järk-järgult n-ö silmade avanemiseni.

“Leidus siiski ka inimesi, kellele minu raamat ei meeldinud,” kirjutab ta epiloogis. “Suur pettumus oli, et üheks neist osutus Tvardovski. Sel ajal, kui Novõi Miri proosaosakonnas suhtuti mu töösse kaasaelamise ja mõistmisega, lähenes peatoimetaja sellele miskipärast ilmse eelarvamusega. Mulle anti edasi, et ta oli öelnud: “Ginzburg märkas, et kõik ei ole korras, alles siis, kui istuma hakati panema kommuniste. Aga kui hävitati vene talurahvast, pidas ta seda täiesti loomulikuks.” See oli raske ja ebaõiglane süüdistus. Loomulikult oli mu sündmustest arusaamine kuni kolmekümne seitsmenda aastani äärmiselt piiratud, millest ma ka kogu otsekohesusega kirjutan. Kuid kuulnud Tvardovskilt oma töö kohta sellist hinnangut, mõtlesin ma, et vaevalt on ta seda läbigi lugenud, küllap sirvis vaid pealiskaudselt. Vastasel korral pidanuks ta märkama, et mu peamine valu, peamine kannatus on küsimus meist igaühe vastutusest.”

Aleksandr Tvardovski (1910–1971) oli kirjandusajakirja Novõi Mir peatoimetaja aastatel 1950–1954 ja 1958–1970. Ta oli pärit vaesest taluperest, kuid tema isa kuulutati siiski kulakuks ning kogu pere peale Aleksandri langes repressioonide alla. Kui tema põgenikust isa, kes üritas vältida vahistamist, ilmus 1931. aastal ootamatult Aleksandri töökohta, kutsus poeg ise miilitsad, kes isa kinni võtsid. Samal aastal avaldatud poeemis “Teekond sotsialismi” kujutas ta aga põllumajanduse kollektiviseerimist sammuna, mis on vajalik helge tuleviku ehitamiseks. Nii et kommunistliku noorena oli Tvardovski tegelikult olnud isegi päris pavlikmorozov.

Ginzburgi teos haakub hästi Sirpa Kähköneni romaaniga “Graniitmees”, kus tegevus leiab aset aastatel 1922–1937, sobib selle mõtteliseks järjeks, kuigi tegelased on teised. Mingi väga meeldiv lugemine see muidugi ei ole. Ginzburg ise rõhutab, et ta kirjutas ainult tõtt, aga mitte kogu tõtt – kujunenuks ilmselt muidu veel kohutavamaks. Möödaminnes on ta maininud ka kokkupuuteid eestlastega, pikemalt (lk 451–454) on juttu ühest Tartust pärit poolsakslasest.

Saksa dokumentalist Mario Damolin on teinud filmi “Gratwanderung. Erinnerungen an Jewgenia Ginsburg” (2015), kus Ginzburgi adopteeritud tütar Antonina, kes elab nüüd Saksamaal, käib Kolõmal neis paikades, millest räägib “Ränk teekond”. Allpool võib näha väikest filmi selle filmi tegemisest.