Autor: Andres Laiapea

Paulo Coelho “Hipi”

Jah, ta sõidab mägedesse, kaugele siinsetest tasandikest, mille on mere käest vallutanud inimesed, kes teavad, mida nad tahavad, ning suudavad taltsutada looduse, kes ei taha lasta end allutada.

Jõukast perekonnast pärit noor brasiillane Paulo, kes tahab saada kirjanikuks, tutvub 1970. aasta sügisel Dami väljakul Amsterdamis, mis oli toona hipide kogunemispaik, hollandlannaga, kes otsib sealt kaaslast bussireisile Nepali. Paulo, kellel on mõni üsna dramaatiline seiklus juba seljataga, plaanis minna küll edasi hoopis Londoni, kuid laseb end sündmustel kaasa vedada. Ta üritab hankida kogemusi, millest hiljem kirjutada.

“Hipi” (portugali keelest tõlkinud Indrek Koff) on väidetavalt Paulo Coelho kõige autobiograafilisem romaan.

“Me olime kaks inimest, kes olid väga uudishimulikud elu ning kõigi võimaluste suhtes. Karla on see naine, kes tahtis, et ma temaga Nepali läheksin. Mina läksin, sest kogemus oli kõige olulisem asi elus – ja on seda endiselt,” rääkis Coelho selle raamatuga seoses ajakirjale Time antud intervjuus.

Nepali ta siis aga ei jõudnudki. Kahju. Mulle meeldinuks, kui sellel lool olnuks õnnelikum lõpp. Praegu oli see kokkuvõttes ju sisuliselt ühe vana kirjaniku nostalgiline tagasivaade enda noorusaega, mida läbis mälestus kellestki, kes sõitis ühel päeval lihtsalt bussiga edasi. Paulo otsustas jääda poolel teel maha Istanbuli, sest oli lummatud hüpnootiliselt tantsivatest sufidest ja tahtis nende kunsti lähemalt tundma õppida.

Buss sõitis edasi, tema jäi maha. Karla oligi läinud. Ja nad ei kohtunud enam kunagi. Lõpp sai siin nüüd küll täiesti hoiatamata ära räägitud, kuid sellest pole midagi hullu, sest lugeda kõlbab seda raamatut ka siis, kui lõpp on ette teada – oluline on teekond ise, mitte selle algus või lõpp – nii võib võtta lühidalt kokku ka selle loo moraali.

Ta süütas ühe tooli kõrval olevatest viirukiküünaldest ja väljus. Ta sulges ukse, kuid teadis, et neile, kes püüavad üle lävede astuda, on uksed alati avatud. Piisab, kui vajutad linki.

Iseenesest kergesti loetav ja huvitav raamat, kuigi mulle tundub, et Coelho maalitud pilti hipiaja olustikust on siiski mõjutanud ka ajaline distants. Raamat ilmus trükist alles eelmisel aastal. Kui ta kirjutanuks selle vahetult pärast kogetud läbielamisi, oma esimese raamatuna, tulnuks see tõenäoliselt teistsugune.

Marko Nugin märgib kultuur.info blogis, et “Hipi” võib “ühe hooga läbi lugeda ja alustada siis uuesti, otsida elu ja armastuse mõtet või kirjutada välja tsitaate, unistada ennast raamatu tegevustiku aega – see raamat võimaldab seda kõike!” Jah, tabav kokkuvõte.

Argumentum ad Hitlerum

Hitleri mängu toomist poliitilistes debattides peetakse üldiselt halvaks tooniks. Leitakse, et see on mõeldud lihtsalt debati lämmatamiseks ning näitab tegelike argumentide puudumist.

Näiteks see, et Hitler oli taimetoitlane, ju ei tähenda, et kõik veganid jagavad tema suhtumist juutidesse. See, et natside hulgas leidus algselt homoseksualiste, ei muuda olematuks nende süstemaatilist tagakiusamist natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Loosung, mille kohaselt seal ehitati üles tuhandeaastast rahuriiki, ei tee Hitlerist kaasaegse rahuliikumise rajajat.

USA konservatiiv Jonah Goldberg üritab oma raamatus “Liberal Fascism” (2008) jätta muljet, et fašistide tänapäevasteks järglasteks on liberaalid. Tema mõttekäik on absurdne ja põhineb liberalismi mittetundmisel, kuid leidnud kordamist paljude teiste poolt, kes soovivad seda demoniseerida.

Eestiski on need jutupunktid käiku lastud. EKRE apologeedid üritavad jätta muljet, et vastuseis selle erakonna kaasamisele valitsusse kujutab endast vastuseisu demokraatiale. Liberaalset demokraatiat kaitsva sanitaarkordoni vajalikkus vajab siin veel nähtavasti põhjendamist. Paraku ei saa seda tehes üle ega ümber Hitlerist.

Demokraatia kriitikud kipuvad väitma, et sakslased ise valisid Hitleri võimule. See väide vaatab aga mööda tõsiasjast, et vabadel valimistel ei saanud Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NSDAP) mitte kunagi enamust.

1932. aastal toimunud presidendivalimistel sai Hitler kõigest 36,8% häältest. Presidendina jätkas Paul von Hindenburg. Samal aastal leidsid aset parlamendivalimised, kus NSDAP eelmise korraga võrreldes koguni langes. Neid toetas 33,1% valijatest. Sellele vaatamata sai Hitlerist 1933. aasta jaanuaris Saksamaa kantsler.

Pärast võimule pääsemist koondas ta kõik ohjad muidugi kiiresti (vähem kui aastaga) enda kätte, hävitas liberaalse demokraatia.

NSDAP, mis oli hakanud vabadel valimistel juba alla käima, kehtestas riigis totalitaarse režiimi. Paljude arvates ei oleks seda saanud juhtuda, kui peamiselt katoliiklasi esindanud Saksa Keskerakond jätnuks 1933. aasta jaanuaris sõlmimata kokkuleppe võimu jagamiseks natsidega. Konservatiivne Saksa Rahvuslik Rahvapartei (DNVP) oli alustanud nendega koostöö tegemist juba varem.

Kui parlamendis pandi hiljem hääletusele Hitleri volituste ulatuslik laiendamine, läksid keskerakondlaste hääled küll pooleks, kuid said siiski otsustavateks. Osad neist leidsid juba toona, et see oli kõige kohutavam asi, mis seal kunagi parlamendis hääletusele pandud. Teised jäid uskuma Hitleri lubadusi austada presidendi vetoõigust, usuvabadust jms.

Vaid mõne kuuga peksti (selle sõna kõige otsesemas tähenduses) kõik teised erakonnad peale NSDAP natside poolt Saksamaal laiali. Keskerakond pidas vastu kõige kauem, võttis ennast päästa üritades üle paljud natside seisukohad, ent pidi vanduma lõpuks siiski alla jõule, mille oli äsja ise võimule aidanud.

Kui riigitüüri juurde lastakse inimesed, kes usuvad rusikavõimu, ei järgne sellele iialgi midagi head.

NSDAP oli tuntud väga käremeelse jõuna, mis ei olnud kunagi varjanud enda põlgust liberaalse demokraatia vastu. Nendega kokkuleppele läinud keskerakondlased arvasid, et see oli ainult retoorika, et päriselt võimule saades muutuvad natsid leebemaks. Tuli välja, et nad eksisid. Võim tegelikult hoopis suurendas natside radikaalsust, võimaldas sellel vabamalt avalduda.

Selle eksimuse hind oli Saksamaa ja maailma jaoks laiemalt väga kõrge. Mõõdetav kümnetes miljonites inimeludes, kujuteldamatutes kannatustes, rääkimata tohututest materiaalsetest purustustest.

See ongi põhjus, miks sõjajärgses Euroopas on paljudes riikides rakendatud kristlike demokraatide, sotsiaaldemokraatide ja liberaalide poolt nn. sanitaarkordonit erakondade suhtes, mis seavad kahtluse alla liberaalse demokraatia. 1930-ndatel juhtunust tehti järeldus, et süsteem ei ole nii tugev, et lasta võimule neid, kes tahavad seda hävitada.

Loomulikult on tänapäeva Euroopas raske leida mõnda parlamendierakonda, mis oleks oma vaadetelt sama äärmuslik nagu NSDAP. Kui otsida 1930-ndate Saksamaalt EKRE analoogi, sobiks selleks pigem DNVP. Kuid põlgus liberaalse demokraatia suhtes ühendab EKRE-t ka natsidega.

Mind on viimasel ajal EKRE juhi Mart Helmega tehtud intervjuusid kuulates äärmiselt hämmastanud see, et kui ta siunab neis otsesõnu liberaalset demokraatiat, ei ole tema käest mitte kunagi korralikult uuritud, mida ta selle juures täpsemalt vihkab.

Kas talle ei meeldi siis võimude lahusus? Inimõigused? Sõnavabadus? Vabad valimised? Kodanikuõigused? Poliitilised vabadused? Õigusriik? Avatud ühiskond? Turumajandus? Õigus eraomandile? Või on talle vastumeelne kogu see pakett tervikuna?

Mulle on alati tundunud, et probleem on mitte liberaalses demokraatias, vaid selle puudulikus rakendamises. Poliitikutelt, kes seavad kahtluse alla liberaalse demokraatia enda, tuleks kindlasti väga üksikasjalikult uurida, mida nad pakuvad selle asemele. Vastasel korral on vältimatu, et nad tekitavad paljudes inimestes hirmu, sest kõik maailmas seni proovitud alternatiivid on olnud hullemad.

Artikkel ilmus 4. aprillil 2019 portaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Telegrami veebilehel.

Reformierakond, SDE, Eesti 200 ja rohelised võiks teha varivalitsuse

Tänaseks on peaaegu kindel, et Jüri Ratas jätkab peaministrina valitsuses, mille poliitikat hakkab dikteerima EKRE. Koalitsioonilepingu tekst ei pruugi tulla isegi väga hull. Probleem on selles, mis hiljem toimuma hakkab.

Pärast selle uue valitsuse ametisse astumist ei ole Keskerakonnal ja Isamaal enam taganemisteed. EKRE võib aga iga hetk ähvardada valitsusest välja jalutada, survestades sellega oma värskeid partnereid, et nad oleksid järeleandlikumad Mart ja Martin Helme nõudmiste suhtes.

Koalitsiooni lagunemine tähendaks Keskerakonna ja Isamaa jaoks, et nad peaksid minema häbistatult Reformierakonna ette, paluma, et Kaja Kallas annaks neile andeks. Kõik saavad aru, et sellises olukorras ei võtaks Reformierakond neid koalitsiooni nii headel tingimustel, mida oldi valmis praegu pakkuma. Ainus alternatiiv sellisele enesealandamisele on siis erakorralised valimised, kuid need tähendaksid Keskerakonnale ja Isamaale ilmselt hävingut. Seetõttu üritavad nad, kui see valitsus nüüd lõpuks moodustatud saab, loodud koalitsiooni lagunemist iga hinna eest vältida. See annabki kõik trumbid EKRE-le, kelle jaoks erakorralised valimised või lihtsalt tagasi opositsiooni minek ei oleks mingi probleem.

On raske öelda, kui kaua selline koalitsioon püsida võib. Minu meelest on olemas täiesti realistlik võimalus, et nad ei suuda panna kokku isegi järgmise aasta riigieelarvet. Sellisel juhul tuleksid samuti erakorralised valimised.

Välistada ei saa aga muidugi ka seda, et loodav valitsus jääbki ametisse neljaks aastaks.

President on lubanud teha ettepaneku valitsuse moodustamiseks kõigepealt Kaja Kallasele kui valimised võitnud erakonna juhile. Keskerakond ja Isamaa on demonstreerinud soovimatust temaga läbirääkimisi pidada. Kallas kavatseb kohtuda nüüd sotsidega, et koostada oma alternatiivne plaan valitsuse moodustamise aluste kohta ning lasta seda Riigikogus ka hääletada.

Aga miks piirduda ainult sotsidega? Roheliste peasekretär Joonas Laks märkis juba vahetult pärast valimisi, et 9% valijate häältest jääb nüüd Riigikogus esindamata ning tulevasel peaministril oleks mõistlik mingi osa neist kaasata. “Seda enam, et ministriks sobivaid inimesi neid hääli esindavates erakondades on küll ja veel,” kirjutas ta oma blogis.

Kaja Kallase valitsus ei pea jääma sündimata. Reformierakond, SDE, Eesti 200 ja rohelised omavad head võimalust koostada koalitsioonileping ja moodustada valitsus. Pidada järgmise kahe nädala jooksul sarnaseid läbirääkimisi, mida on pidanud viimastel nädalatel Keskerakond, Isamaa ja EKRE. Selle vahega, et neid läbirääkimisi juhiks presidendi poolt määratud peaministrikandidaat, kes on saanud juba ametlikult ülesande uue valitsuse moodustamiseks, mitte mõni omavolitsev isetegevuslane, kes kuritarvitas seda tehes enda ametiseisundit.

Kahe nädala pärast peaks toimuma siis Riigikogus hääletus tulevase valitsuse moodustamise aluste kohta. Tõenäoliselt kukuks Kallas seal läbi (kuigi arvestades vastumeelsust, mida osad keskerakondlased ja isamaalased tunnevad EKRE suhtes, ei ole ette kindel, et see nii läheb). Sel juhul saaks tema valitsus jätkata ju lihtsalt varivalitsusena, mis on valmis juhtimise riigis iga hetk üle võtma (mõeldes pingetele, mida koalitsioon EKRE-ga vältimatult kaasa toob, polegi ehk võimatu, et see ühel päeval juhtub).

Viimastel nädalatel on muretsetud Eestis palju selle pärast, et asjad paistavad liikuvat siin samas suunas, kuhu on läinud Ungari ja Poola. Nendes riikides on aga üheks väga suureks probleemiks just opositsiooni killustatus, opositsiooniliste erakondade suutmatus omavahel koostööd teha. Eestis on nüüd õnneks võimalik näidata, et sündivale EKRE, Keskerakonna ja Isamaa koalitsioonile on olemas tugev, tõsiseltvõetav ja positiivne alternatiiv. Hiljem on võib-olla hilja kahetseda, kui see võimalus praegu käest lasta.

Igatahes saaks nii loodud vajalik vastukaal survele, mida EKRE koalitsioonis kindlasti avaldama hakkab. Oht, et nad tõmbavad Keskerakonna ja Isamaa lõpuks täiesti ära enda orbiidile, on vägagi reaalne. Sellega tuleks tõsiselt arvestada.

PS. Ma üldiselt ei poolda mingeid sookvoote, aga lihtsalt mängu ilu pärast võiks ministrite sooline jaotus Kallase valitsuses olla kooskõlas soolise jaotusega ühiskonnas tervikuna. Oleks ju heaks kontrastiks sellele üsna üksluise ilmega kabinetile, mida pakub nüüd Keskerakonna, EKRE ja Isamaa poliitiline kartell.