Autor: Andres Laiapea

Valimised Hispaanias – kas tulemus oli prognoositav?

Pühapäeval toimusid Hispaanias parlamendivalimised, mille tulemused on selle loo ilmumise ajaks teada, kuid kirjutamise ajal veel mitte. Arvestades seda, mis on viimasel ajal juhtunud mitmetes teistes riikides, võivad need olla lõpuni ennustamatud.

Eestis ennustati viimaste parlamendivalimiste eel üldiselt Keskerakonna võitu või vähemalt väga tasavägist rebimist, aga lõpuks tormas pikalt ette Reformierakond. Iisraelis näitas isegi kaks valimispäeval tehtud kolmest lävepakuküsitlusest, et võitis Kahol Lavan, aga häälte lugemisel ilmnes, et Likud jäi siiski napilt peale. Soomes tegid valimiskampaania lõpus võimsa söösthüppe Põlissoomlased, kuid sotsiaaldemokraatide saak jäi küsitluste põhjal oodatust kõvasti väiksemaks. Millega seda kõike seletada?

Toomas Alatalu arvas ajalehes Pärnu Postimees, et Põlissoomlaste toetajad võisid küsitlejatele lihtsalt pikalt valetada, enda eelistust varjata. Ta märkis, et see on “kõva hoop küsitlusfirmade autoriteedile ja poliitikateadustele.”

Minul on teistsugune hüpotees. See, et igasugused valimiste ja rahvahääletuste eel tehtavad küsitlused järjest sagedamini mööda panevad, ei tulene sellest, et inimesed küsitlejatele sihilikult valetavad. Pigem on põhjus selles, et paljud on oma eelistustes ebakindlad ja/või langetavadki valiku alles viimasel hetkel. Nii võib saada lõpuks määravaks mõni üksik teema või sündmus, kusjuures tuntavat mõju tulemustele omavad ka arvamusküsitlused ise.

Eestis kahjustas Keskerakonda vahetult enne valimisi üles kerkinud vaidlus Kohtla-Järve riigigümnaasiumi õppekeele üle. Iisraelis tõmbas peaminister Benjamin Netanyahu viimasel hetkel Likudi taha parempoolsete väikeparteide toetajaid lubadusega annekteerida Läänekalda juudiasundused ametlikult Iisraeli koosseisu.

Soomes tõstatusid taas immigrantidega seotud probleemid, aga ka kliimateema, millega seoses Põlissoomlased teistest selgelt eristusid. Kuna sotside võit näis olevat täiesti kindel, andis osa küsitluste tegemise ajal neid toetanud valijatest lõpuks hääle oma teisele eelistusele. Üksiku valija vaatepunktist ju küllaltki ratsionaalne käitumine. Kui selliseid valijaid on palju, võib see mõjutada tulemust lõpuks aga juba sel määral, et hakataksegi rääkima küsitlusfirmade eksimisest jms.

Politoloogide elu on sellises uues reaalsuses muidugi keerulisem. Nüüd ei saa valimistulemusi prognoosida enam lihtsalt küsitluste põhjal, vaid tuleb arvestada ka küsitluste endi võimaliku mõjuga tulemustele.

Ettearvamatu Hispaania

Hispaanias näitavad küsitlused selle loo kirjutamise ajal, et valimised võidab praegu valitsev vasaktsentristlik Hispaania Sotsialistlik Töölispartei (HSTP). Küsitlusfirmade prognooside kohaselt saavad nad parlamendi alamkojas 120-133 kohta 350-st. 2016. aastal said nad 85 kohta, aga toona võitnud konservatiivse Rahvapartei vähemusvalitsus kaotas eelmisel aastal parlamendis usaldushääletuse ja uue valitsuse moodustas HSTP.

HSTP vähemusvalitsus toetus parlamendis väiksemate vasakerakondade ning katalaani ja baski iseseisvuslaste häältele. Kui käesoleva aasta riigieelarve seal katalaani iseseisvuslaste vastuseisu tõttu veebruaris läbi kukkus, kuulutas peaminister Pedro Sánchez välja ennetähtaegsed parlamendivalimised.

Prognooside kohaselt HSTP nüüd seega üksi absoluutset enamust ei saa, aga üsna selle lähedale võivad jõuda Rahvapartei, paremliberaalne Ciudadanos ja alles 2013. aastal asutatud marurahvuslik Vox kolmekesi koos. Läinud aasta detsembris tuli sarnane tulemus regionaalparlamendi valimisel Andaluusias. HSTP kogus seal enim hääli, kuid tõugati võimult. Rahvapartei sõlmis liberaalide ja marurahvuslastega eraldi koostöölepingud. Vox ei ole Andaluusias ametlikult osa koalitsioonist, kuid tagab sellele ülekaalu hääletustel parlamendis.

Sánchez rõhutas nüüd viimastes valimiseelsetes sõnavõttudes, et midagi sarnast võib juhtuda ka keskvalitsuse tasandil. “Keegi ei arvanud, et Andaluusiat hakkavad valitsema parempoolsed ja paremäärmuslased, aga just see juhtus. Me seisame silmitsi reaalse ohuga, et parempoolsetel ning paremäärmuslastel kokku saab olema piisavalt hääli, et teha Hispaanias seda, mida nad on tegemas Andaluusias. Ainuke partei, mis saab peatada selle liikumise paremale ja paremäärmuslusse, on HSTP,” rõhutas ta ajalehele El País antud intervjuus.

Kui ajakirjanik küsis seejärel otse, ilma keerutamata, kas ta kasutab Vox-i, et mobiliseerida vasaktiiba, vastas Sánchez: “On selge, et on olemas reaalne oht, ning ma ei saa varjata midagi, mida hispaanlastel on minu arvates oluline teada. Olenemata sellest, kas inimesed hääletavad teistel kordadel, sealhulgas järgmistel kohalikel ja regionaalsetel valimistel, teiste erakondade poolt, 28. aprillil otsustame me seda, kas võidab see regressiivne blokk või peateme me selle HSTP poolt hääletades.”

Sánchezese jutt kõlab kahtlemata loogiliselt. Ja see oli sõnum, mida tema erakond viimastel valimiseelsetel päevadel väga tugevalt rõhutas. Kui valimistulemused, mis on selle artikli ilmumise ajaks juba teada, peaksid näitama HSTP jaoks küsitluste põhjal prognoositust märgatavalt paremat saaki, võib selle kirjutada ilmselt just selle viimase valijatele saadetud sõnumi arvele.

Kataloonia küsimus ei kao kuhugi

Katalaani iseseisvuslased hääletasid veebruaris parlamendis riigieelarve vastu, sest HSTP valitsus ei soostunud avama läbirääkimisi Kataloonia enesemääramise küsimuses. Nüüd seisavad katalaanid silmitsi ohuga, et keskvalitsus võib muutuda selles osas veelgi järeleandmatumaks. Vox tahab kaotada isegi regioonide senised õigused ning nõuab kõigi separatistlike erakondade keelustamist.

Hispaania marurahvuslased imetlevad varjamatult Franco režiimi, mille ajal üritati vähemusrahvusi täielikult tasalülitada. Tema imetlejaid leidub muidugi ka mujal maailmas. Näiteks Postimehe uus peatoimetaja Peeter Helme tõi kunagi meedias Franco kaitseks avalikult sõna võttes positiivsena välja 1960-ndate majandusbuumi ja erisuhte Hispaania kuningakojaga. Helme sõnul tuleks olla samas koguni ettevaatlik Franco režiimi nimetamisel fašistlikuks, sest tegelikult toetus see laiapõhjalisele koalitsioonile, kus kasvas järjest katoliiklike organisatsioonide mõju.

Helme seisukohal on Hispaanias kindlasti päris palju toetajaid. Katalaanide, baskide ja teiste vähemusrahvuste jaoks jookseb selle koha pealt aga punane joon. Nende silmis ei ole Franco režiim õigustatav. Väljavaade, et keskvalitsuse poliitikat hakkab mõjutama Vox, võib näida üsna kohutav inimestele, kelle jaoks isegi Rahvapartei ja Ciudadanos on selles osas vastuvõetamatud. Kui mina oleksin iseseisvusmeelne katalaan, kaaluksin tõsiselt sel korral HSTP valimist, et säilitada üldse mingi poliitiline mänguruum.

Eeltoodud põhjustel võisid katalaani iseseisvuslased nüüd varasemaga võrreldes kohti kaotada, kuid nende tulemust hinnates tuleks arvestada just kirjeldatud konteksti.

Üldisi jõujooni vaadates oleks kõige mõistlikum, kui uue valitsuse moodustaksid kahekesi HSTP ja Ciudadanos. Katalaani iseseisvuslaste jaoks ei muudaks see olukorda praegusega võrreldes paremaks, kuid riik saaks tõenäoliselt suhteliselt stabiilse, tsentristliku valitsuse. Kas see juhtub, sõltub valimistulemustest, mis selguvad alles pärast selle loo kirjutamist.

Tulemused

HSTP sai parlamendi alamkojas 123 kohta 350-st. Rahvapartei, Ciudadanos ja Vox said kokku 149 kohta. Katalaani iseseisvuslaste erakonnad said 22 kohta – viis rohkem kui eelmine kord. Samas said ka sotsid Katalooniast viis kohta rohkem kui eelmine kord – kokku 12. HSTP ja Ciudadanos omavad kahe peale kokku absoluutset enamust. Ülemkojas sai nüüd absoluutse enamuse HSTP üksinda. Valimisaktiivsus tuli selle sajandi kõrgeim – 75,8%.

Artikkel ilmus 1. mail 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

António Guterres 70

António Guterres on esimene ÜRO peasekretär, kes sündis pärast selle organisatsiooni loomist. USA välisministeerium alustas plaanide koostamist uue maailmaorganisatsiooni rajamiseks juba kümme aastat enne tema sündi. Rahvasteliit oli asutatud 1919. aastal president Woodrow Wilsoni (Demokraatlik Partei) algatusel, kuid võimule tulnud isolatsionistlike vabariiklaste survel jäi USA ise sellest kõrvale. See osutus veaks. Ilma ameeriklasteta ei suutnud Rahvasteliit kutsuda korrale teisi suurriike. 1939. aastaks oli selge, et see on maailmarahu hoidjana ebaõnnestunud. Sellest tulenevalt asutigi president Franklin D. Roosevelti (Demokraatlik Partei) korraldusel kavandama täiesti uut organisatsiooni, mis looks kogu maailma ühendades raamistiku riikidevaheliste erimeelsuste rahumeelseks lahendamiseks. ÜRO harta allkirjastamiseni jõuti 1945. aasta suvel, mõned kuud pärast Roosevelti surma. Harta jõustus sama aasta sügisel, kui selle olid ratifitseerinud ÜRO julgeolekunõukogu kõik viis alalist liiget ja suurem osa allakirjutanud riikidest. Guterrese sünnini jäi siis veel üle kolme aasta. Ta sündis 1949. aasta 30. aprillil.

ÜRO peasekretäriks valiti Guterres 2016. aastal, kuid ametisse astus ta 2017. aasta jaanuaris. Teatavasti astus just samal kuul ametisse ka USA praegune president Donald Trump, kes on muutnud vastuseisu “globalismile” rahvusvaheliseks lööksõnaks ja kujutab ühe oma vaenlasena ka seda organisatsiooni, mida Guterres juhib. Sama teevad Trumpi fännid mujal maailmas, sealhulgas Eestis. ÜRO ei ole täna õnneks küll sama räsitud seisus nagu Rahvasteliit 1939. aastal, kuid on selge, et praegu ei ole selle jaoks kõige paremad ajad. Rahvusvahelise õiguse püsimine sõltub kokkuvõttes ikkagi riikide valmisolekust selle loomises osaleda ja selle norme järgida. Kui see valmisolek kaob, hakkab kord maailmas mõranema. Lõpuks astub õiguse asemele toores jõud. Maailm, kus valitseb džungliseadus, võib ehk meeldida mõnele suurriigile või selle juhile, kuid väikeriikide huvidele see ei vasta. Seetõttu väärivad Guterrese püüdlused ÜRO süsteemi maailmas jätkuvalt relevantsena hoida kindlasti ka Eesti toetust.

Tegemist on samas isikuga, kes sobib hästi vandenõuteooriate peategelaseks. Elektrotehnikat õppinud Guterres alustas oma karjääri 1971. aastal küll üsna poliitikakaugel alal, nimelt süsteemiteooria ja telekommunikatsiooni (signaalide) õppejõuna, kuid sukeldus poliitikasse kohe pärast 1974. aasta nelgirevolutsiooni, mis viis Portugalis demokraatia taastamiseni. Tegelikult astus ta 1973. aastal eksiilis asutatud Sotsialistliku Partei liikmeks juba enne pööret, kuuludes seega esialgu põrandaaluste sotsialistide hulka.

Üleminekuperiood lõppes Portugalis 1976. aastal, kui võeti vastu uus põhiseadus ning toimusid esimesed vabad parlamendi- ja presidendivalimised. Parlamendivalimised võitis Sotsialistlik Partei. 1977-1979 oli Guterres parlamendi majandus ja rahanduskomisjoni esimees. Samal ajal allutati raskete majandusprobleemide käes vaevlev riik olukorra stabiliseerimiseks Rahvusvahelise Valuutafondi programmidele. Ühtlasi osales Guterres läbirääkimistel Portugali ühinemiseks Euroopa Liiduga, kuid selle sammu astumisega läks veel aega. 1979. aastal tulid võimule paremtsentristid. Sotsialistide käes oli riigitüür uuesti aastatel 1983-1985 ning selle tulemusel sai Portugalist 1986. aasta 1. jaanuarist ametlikult Euroopa Liidu liige. Sama teed läks siis ka Hispaania. Pärast seda, kui sotsialistid oli Portugalis parlamendivalimistel kolm korda järjest lüüa saanud, tõusis Guterres 1992. aastal nende juhiks. Enne teda oli erakonnal olnud kuue aasta jooksul kolm peasekretäri, aga tema jäi sellele ametikohale kümneks aastaks. 1995-2002 oli ta ühtlasi Portugali peaminister ja 1999-2005 Sotsialistliku Internatsionaali president.

Peaministriks tõusis Guterres lubadustega vähendada eelarvedefitsiiti ja inflatsiooni, et riik vastaks euro kasutuselevõtu tingimustele, kuid suurendada samal ajal sotsiaalkulutusi. Need vastandlikud lubadused said täidetud ulatuslike erastamiste hinnaga. Tema teisel ametiajal hakkas olukord majanduses siiski halvenema. 2001. aasta detsembris said sotsialistid kohalikel valimistel lüüa paremtsentristidelt, keda juhtis José Manuel Barroso (hilisem Euroopa Komisjoni president). Guterres teatas ootamatult, et astub ametist tagasi. Tema hinnangul näitasid kohalikel valimistel saadud kehvad tulemused, et valitsus on kaotanud rahva toetuse. 2002. aasta ennetähtaegsete parlamendivalimistega läkski võim riigis paremtsentristidele. Käesoleval kümnendil on küsitlused aga korduvalt näidanud, et portugallased peavad Guterrest kogu 1974. aastale järgnenud perioodi kõige paremaks peaministriks.

Guterres on praktiseeriv katoliiklane, kuid Portugali poliitilist vasaktiiba iseloomustab üldiselt pigem ilmalikkus ja isegi antiklerikalism. 1995. aastal tunnistas ta avalikult, et talle ei meeldi homoseksualism ning see häirib teda, kuid just tema teisel ametiajal seadustati samasooliste kooselu. 1998. aastal oli Guterres rahvahääletusel abordiseaduse liberaliseerimise vastu, kuigi suurem osa tema erakonnast seda toetas. Vastav muudatus lükati siis napilt tagasi, aga läks läbi 2007. aasta rahvahääletusel, mille eel Sotsialistlik Partei ei jäänud enam ametlikult neutraalseks, vaid tegi kampaaniat JAH-poolel. Guterrese ajal dekriminaliseeriti Portugalis narkootikumide kasutamine – narkomaaniat hakati käsitlema tervishoiualase probleemina, sõltlaste karistamise asemel panustati võõrutusravile ja ennetustööle, mis on andnud seal üsna häid tulemusi.

Juba 1983. aastal juhatas Guterres ENPA rahvastiku-, rände- ja pagulastekomisjoni tööd. 1991. aastal kuulus ta Portugali Pagulaste Nõukogu asutajate hulka ning 2005-2015 oli ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ülemkomissar. Ta on leidnud alati, et selles vallas peaksid valitsema rahvusvaheliselt kokkulepitud reeglid, mitte kaootiline olukord, kus iga riik peab ise vaatama kuidas hakkama saab. Just see on teinud temast viimastel aastatel vandenõuteoreetikute erilise vihaobjekti.

Artikkel ilmus 24. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

“Etturid” (Ugala)

Taago Tubina lavastuse aluseks on Eno Raua samanimeline romaan, mis ilmus esmakordselt 1968. aastal. Lavastuse reklaammaterjalides rõhutatakse, et see “oli oma aja kohta äärmiselt julge teos”. Sakalale antud intervjuus ütles Tubin koguni: “Selline romaan poleks tõesti tohtinud Eesti NSV-s ilmuda. Aga võib-olla just ainult sellel üürikesel ajahetkel, kui tsensorite peas valitses segadus, see ilmuda saigi. Kohe keerati kraanid jälle kinni.”

Noh, olgem ikka täpsed! 1967. aastal sai Raud sellega Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Kirjastuskomitee ja Eesti NSV Kirjanike Liidu poolt Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva ja V. I. Lenini 100. sünniaastapäeva tähistamiseks korraldatud romaanivõistlusel lausa ergutusauhinna – 1000 rubla. Päris suur raha. Võrdluseks, et teadusasutustes tõsteti miinimumpalk samal aastal alles kuuekümnele rublale, ajaleht Sirp ja Vasar maksis viis kopikat.

1969. aastal kirjutas Kanadas ilmunud Välis-Eesti ajaleht Vaba Eestlane seda romaani tutvustades: “Kolm sõdurit-metsavenda on romaanis esitatud usutavalt inimlike kujudena ja nende dialoog on ära trükitud üllatava avameelsusega. Mingit meelevaldset “bandiitide” hirmsaks tegemist teoses ei esine, sündmustikku ja metsavendade (milleks neid kutsutakse) hingeelu on kirjeldatud küllaltki objektiivselt. Põhiteesiks on aga siiski nende metsavendluse mõttetus ja paratamatu hukkumine.”

Lavastus ei järgi üks-ühele romaani. Eile esietendust vaadates tundusid need tegelased siiski üsna karikatuursed kujud. Ja kogu loo suunitlus muidugi täiesti selge. Paratamatult tuli pähe mõte, et sama hästi võiks näiteks Ruuben Kaalep, kelle isa oli soomepoiss, kirjutada näidendi hävituspataljonlastest, sest Eno Raua romaan (ja see lavastus) mõjub kokkuvõttes ikkagi kaudse õigustusena autori isa tehtud valikutele.

Just nendel aastatel, kui leiab aset kõnealuse loo lõppmäng, valmis Mart Raua kuulus “Laul Stalinile”. See valiti siis mitmesaja luuletuse hulgast välja auhinnale, mille suurus oli 3000 rubla. 1940-ndate lõpus oli rubla väärtus palju väiksem kui pärast 1961. aasta rahareformi, ajaleht Sirp ja Vasar maksis siis 50 kopikat, aga tegemist oli ikkagi päris kopsaka summaga. Sellise panegüürika eest maksti hästi.

Hästi maksti ka hävituspataljonlastele. 1941. aastal teenis vabatahtlikult hävituspataljoni astunud Raud metsavendade vastu võideldes viis rubla päevas (Sirp ja Vasar maksis siis 15 kopikat).

Eno Raua “Etturid” ilmus trükist vahetult pärast Praha kevade mahasurumist. Milline oli selle teose sõnum toonastele noortele lugejatele? Kas mitte see, et ajalugu on olnud küll ebaõiglane, paljud inimesed on jäänud selle hammasrataste vahele, aga lootus iseseisvuse taastamisele on perspektiivitu, parem kohanege valitseva riigikorraga, mineviku külge klammerdudes rikute ainult enda elud ära ja teete kahju ka teistele?

Sel moel vaadates oli Raua romaan lihtsalt oma isa võitluse jätkamine teiste vahenditega, teenides sel ajal käinud psühholoogilises sõjas noorte hingede pärast sisuliselt sama eesmärki, mida mõned aastad hiljem valminud mängufilm “Valge laev” – minu arvates väga huvitav ja põnev film, aga ideoloogiliselt kindlasti mitte nõukogudevastane.

Minu emapoolne vanaisa varjus metsa nii Nõukogude kui ka Saksa mobilisatsiooni eest, märkides seda meenutades, et oli andnud oma sõdurivande Eesti Vabariigile. 1941. aastal pääses ta küüditamise eest pakku, sest teda hoiatati, aga 1949. aastal viidi Siberisse koos naise ja lastega. Hiljem oli ta veendunud, et kunagi saab Eesti taas vabaks. Ja enne surma õnnestus tal see veel isegi ära näha.

Hea lavastus, aga küsitava sõnumiga

Mõeldes oma vanaisale, ei saa ma kuidagi nõustuda selle pildiga, mille “Etturid” metsavendadest maalib. Metsa minek oli riskantne valik (sõja ajal võis mobilisatsioonist kõrvalehoidmise eest karistada surmanuhtlusega), aga paljudele tähendas see siiski ellujäämist.

1941. aastal läks metsa ka üks minu isapoolne vanaonu. Vanaema kirjutas enda vennast oma mälestustes: “Aga siis tuli sõda, läks metsa. Kui sakslased tulid ja jälle pidi minema, ütles, saagu mis saab, metsa küll ei lähe, see sööb närvid ära. Siis saatsingi teda jaama. Esimene kiri tuli Krakovist, oli seal õppelaagris. Siis jäi difteeriasse ja kirjutas, et kui haiglast tuleb, saab ühe kuu puhkust, et tuleb koju. Puhkust sai küll, aga saadeti Saksamaale, ja siis kohe rindele. Sealt kirjutas, et nii palju kaaslasi ümberringi langeb, et Jumal teab millal minu kord tuleb. Ja kui kirja kätte sain, oligi tema kord juba tulnud. 9. detsembril oleks saanud 23 aastat vanaks, kuid 1. detsembril suri. Kaaslased kirjutasid, et 28. novembril saadeti luurele, tagasi tulles sattus vaenlase vahipostile ja sai haavata. Kaaslased viisid ta väeossa tagasi, kaks päeva vaevanud kole kõhuvalu, ja oligi kõik. 5. veebruaril oli Rapla kirikus mälestusjumalateenistus. Ja jäi temast siin ainult mälestus. Mitte haudagi. Kaaslaste kirjas seisab, et on Stanislavovo kalmistul.”

“Etturid” räägib sõjajärgsetest aastatest, aga toonased käigud olid määratud paljude puhul ette ära juba varasemate valikutega. Küllap oleks minu vanaonugi siis ikkagi metsa läinud, kui ta selle ajani oleks elanud. Ajalehes Eesti Sõna avaldatud surmateates leinasid teda ka “kaaslased-metsavennad”. Ma keeldun uskumast, et “Etturid” annab tõetruu pildi sellest, milline tema siis võinuks olla.

Küsimus ei ole mingis rahvuslikus narratiivis või metsavendluse rüütamises idealiseeritud loori. Metsavendade hulgas oli muidugi igasuguseid tegelasi. Ka jõhkraid kurjategijaid, kelle kohta sõna bandiit kõlab väga leebelt – taolised ühiskondlikud murdeajad, mil seadus ja kord kokku varisevad, vabastavad alati kammitsatest tüüpe, kelle ohjeldamiseks need ongi vajalikud.

“Etturid” on tugeva üldistusjõuga, aga mulle tundub, et see annab metsavendlusest umbes sama adekvaatse ettekujutuse nagu samal romaanivõistlusel III auhinna saanud Luise Vaheri romaan “Päeva palge ees” kolhoosielu algaastatest. Vaher, kes kuulus 1941. aastal samuti hävituspataljoni, sai siis preemiaks 2000 rubla.

Millist sõnumit kannab “Etturid” endas tänapäeval? Esietendusel jäi mulle silma, et publiku hulgas viibisid ka mõned kaitseliidu Sakala maleva juhatuse liikmed. Kas nad võiksid organiseerida seda lavastust vaatama noorkotkaid ja kodutütreid? Kindlasti, kui nad tahavad sisendada neile arusaama, et isamaaline kasvatus loob mõttetuid illusioone, mis võivad viia elus ummikusse.

Lavastus on hästi tehtud, soovitan minna vaatama, aga… jah, selle ideoloogilise alltekstiga mina küll nõustuda ei saa. Lisaks tuleb hoiatada, et näidatakse palju joomist ja suitsetamist ning kõlavad mõned ootamatud kärgatused, püssipaugud, mis võivad ehmatada. Saalis pidi mõni vanem inimene vahepeal isegi kotist tablette otsima. Vähemalt üks vaataja lahkus poole vaatuse pealt ka nii, et enam tagasi ei tulnudki.