Autor: Andres Laiapea

“Eesti järved” (2019)

Maaülikooli teadlaste koostatud populaarteaduslik raamat Eesti väikejärvedest. Kõigepealt üldist juttu järvede tekkimisest, omadustest ja tüüpidest, uurimisest, nimedest jms. Seejärel on lähemalt tutvustatud ligi sadat sel sajandil uuritud populaarsemat väikejärve.

Eestis on kokku umbes 90 tuhat seisuveekogu, mille pindala on suurem kui paarkümmend ruutmeetrit, aga keskkonnaregistrisse kantud looduslikke ja tehisjärvi on vaid paar tuhat. Nende hulgas leidub ka laukaid, tiike, veega täitunud karjääre ning muid selliseid veekogusid, mida igapäevases kõnepruugis üldiselt järvedeks ei nimetata, kuigi need võivad täita sarnaseid funktsioone (olla kalastus ja/või ujumiskohad). Väikejärvedeks on liigitatud kõik peale Peipsi järve ja Võrtsjärve.

Järvede osakaalult on Eesti Euroopas neljandal kohal – Norra, Soome ja Rootsi järel ning Läti ja Leedu ees. Kõige levinumad järvenimed on siin Mustjärv ja Suurjärv, järgnevad Linajärv ja Kogrejärv. Inimtekkelisi seisuveekogusid on juba pea sama palju kui looduslikke.

Põhiosa raamatust võtavad enda alla kirjeldused konkreetsetest järvedest. Grupeeritud on need peamiselt kõrgustike ja madalike järgi. Eraldi on välja toodud ka Hiiumaa ja Saaremaa suuremad järved, sealhulgas Laialepa laht, mis on teatavasti tuntud ka Laiapea lahena, kuigi seda asjaolu kõnealuses raamatus ei mainita. Teose üks puudusi ongi see, et kirjeldatud veekogude alternatiivseid nimesid ei ole üldiselt lisatud. Samuti pole kasutatud etnograafilist materjali, järvedega seotud legende jms. huvitavat.

Juttu on järvede füüsilistest parameetritest, nende seotusest teiste veekogudega. Igast järvest on nii foto kui ka väike kaart, millel näha selle kuju. Kui kedagi huvitab, milline on mõnes järves vee ja/või planktoni koostis, siis need vastused saab kätte. Juttu on ka suurematest taimedest, kaladest, sääskedest ja muudest elukatest.

Peatutud on looduskaitselistel piirangutel, aga mainitud ka seda, kui järve ümber kulgeb RMK matkarada ning läheduses asub puhke- ja telkimisala, kusagil on paadisadam või rand jne. Mõne puhul öeldakse otse ära, et “ujumiseks ja kalapüügiks järv ei sobi, ka ligipääs on kehvade teeolude tõttu raske.” Selles mõttes hea käsiraamat neile, kes tahavad küll avastada enda jaoks uusi järvi, aga mitte kuhugi mülkasse eksida.

Viljandimaalt on jõudnud valikusse Viljandi järv, Õisu järv, Mäeküla järv, Kariste järv, Veisjärv, Ruhijärv ja Ördi järv. Mitte väga palju, aga samas on paljud piirkonnad kaetud veelgi hõredamalt, näiteks Raplamaad esindab ainult Loosalu järv, Järvamaad Kakerdi järv. Kõige rohkem järvi on Võrumaalt. Eks see ole mõneti loogiline, sest Kagu-Eesti ongi meil ju kõige järverikkam piirkond, samas kui Kesk-Eestist on neid raskem leida, kuid võinuks siiski olla veidi ühtlasemalt kaardile laotuv see valik.

Ilmselt seadis autoritele omad piirid ka see, et kõiki järvi ei ole sel sajandil lihtsalt nii üksipulgi uuritud (vee koostist jms.), et neist nüüd teistega võrdväärselt kirjutada oleks saanud. Tõenäoliselt jäid selle sõela taha kinni nii mõnedki veekogud, mis võinuks muidu valikusse pääseda.

Kui lähtuda puhtalt sellest, kuhu inimestel ujuma tasuks minna, pannuks mina sisse ka näiteks Vanamõisa järve (kuigi tuleb märkida, et rohkete allikate tõttu on see kohati ohtlik – sinna on uppunud ka häid ujujaid), aga selle raamatu koostamisel on valikukriteeriumid olnud nähtavasti veidi teistsugused. Teadlased on vaadanud seda temaatikat ikkagi rohkem oma erialasest perspektiivist, mitte läbi tavakodanike silmade.

PS. Kõvasti pildimaterjali Eesti veekogudest leiab aadressilt https://vee.kogud.emu.ee

Lõikuspidu on suurem kui telekast paistab

Pärimusmuusika lõikuspidu on palju enamat kui etnokulpide jagamine – sellest osa saamiseks piisab küll televiisorist või internetiühendusest, aga tervikliku pildi saab ainult Viljandis kohapeal.

XVII Pärimusmuusika Lõikuspidu 4. – 5. X, Viljandis, Pärimusmuusika Aidas. Etnokulpide jagamine.

Lõikuspidude kõrgaeg oli Eestis 1920-ndatel ja 1930-ndatel, mil neid korraldati põllumeeste kogude eestvedamisel sügiseti pea igas kihelkonnas ja vallas. Traditsioon sündis 1924. aastal kampaania korras Carl Robert Jakobsoni austamise tähe all. Tüüpiline kava sisaldas kahte-kolme ettekannet kõnemeestelt, naljamängu, rohkelt laulu ja pillimuusikat. Samas olid kaetud rikkalikud pidulauad, avatud põllumajandussaaduste väljanäitus vms. Inimestel paluti ilmuda kohale rahvariietes. Lõikuspidude korraldamisel lasti jätkuda pärast sedagi, kui Põllumeeste Kogude (ja kõigi teiste erakondade) avalik tegevus 1934. aasta märtsis riigipöörajate poolt ära keelati. 1935. aastal võttis siiski teatepulga üle uue režiimi toetuseks loodud Isamaaliit, mis viis hiljem sisse ka kevadise külvipüha tähistamise.

See väike ekskursioon ajalukku oli mõeldud neile, kellele lõikuspeod seostuvad eelkõige nõukogude aja ning kolhoosikorraga. Eks see traditsioon jätkus muidugi ka pärast sõda (tasub lugeda näiteks 29. oktoobril 1949 ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud Osvald Toominga olukirjeldust „Lõikuspüha kolhoosis“, mis on nii panegüüriline, et mõjub ajaloolist konteksti teades lausa irvitavalt – pole siis ka ime, et Tooming mõisteti paar aastat hiljem süüdi nõukogudevastases propagandas ja saadeti vangilaagrisse), aga kuldaeg jäi varasemasse perioodi.

Pärimusmuusika lõikuspidude traditsioonile pandi alus 2003. aastal, kui Eestis toimus Maailmamuusika Festivalide Euroopa Ümarlaua aastakoosolek, millest võtsid osa paarikümne muusikafestivali korraldajad. Haarati kinni võimalusest tutvustada neile kohalikke esinejaid. Ugalas toimus suur kontsert, mida kanti üle ka internetis. Hiljem kasvas üritus kahepäevaseks. Maailmamuusika Festivalide Euroopa Ümarlaua aastakoosolekuga langes lõikuspidu taas kokku 2010. aastal, kui Euroopa festivalikorraldajad tulid uudistama Pärimusmuusika Aita.

Pärimusmuusika auhindu ehk etnokulpe hakati jagama 2009. aastal, kuid esimesel paaril aastal tehti seda kevaditi Tartus toimunud maailmamuusika festivalil Maa ja Ilm. Etnokulpide saajad selguvad küll lõpuks rahvahääletusel, millest osavõtjaid oli tänavu rekordiliselt palju (3153), aga nominendid valib asjatundjatest koosnev žürii. Üheksast kulbist kolm sai sel korral muusikaline kollektiiv Black Bread Gone Mad (aasta uusfolk artist, aasta debüütalbum, aasta album) ja kaks Puuluup (aasta artist, aasta lugu).

Etnokulpide jagamisel ma pikalt ei peatu, sest võitjad on kõigile huvilistele kindlasti ammu teada ja tseremoonia ise ERR-i portaalis alaliselt järelvaadatav. Eheda pärimusmuusika kulbi saanud Juhan Uppin tõstis oma tänukõnes esile ka teisi nominente. Sama võib teha teistegi kategooriate puhul. Üldiselt on nominentide hulka jõudmine kindel kvaliteedimärk. Võitja sõltub lõpuks rohkem sellest, kes on saavutanud juba eelnevalt laiema tuntuse ja suudab oma fänne internetis aktiivsemalt hääletama agiteerida. Öeldu ei tähenda seda, et võitjad oma võite ei väärinud, vaid on mõeldud viitama tõsiasjale, et melomaanide tähelepanu väärivad kindlasti ka ülejäänud nominendid.

Lõikuspeo programm oli mitmekesine, nagu tavaliselt. Üles astus paar juba varem Eestis käinud välismaist artisti (Dobranotch, Tuup) ning ette kanti suvel Viljandis pärimusmuusika festivalil kõlanud kavasid (mitte päris samal kujul), aga esineda said ka silmapaistvad noored tegijad ja esitleti uute albumite materjali. Punkti pani kogu üritusele raju eriprojekt. Kui jätta kõrvale etnokulpide auhinnagala, leidis kahe päeva jooksul aset tosinkond kontserti. Mõni pikem, mõni lühem.

Alustan noortest. Lõikuspeo avasid rahvusvahelise muusikalaagri Eesti Etno kasvandikud (kuus silmapaistvamat koos juhendajaga), kes tegid selle jätkuprojekti raames nüüd Eestis väikese ringreisi, mis lõppeski Viljandis. Esimesel päeval esinesid veel Tapa Muusika- ja Kunstikoolist pärit mandoliinikapell (võimalus lõikuspeol esineda kaasnes kevadel noorte pärimusmuusika bändide päeval saadud kannaleastuja eripreemiaga) ning viiuliduo Mann & Juula (Juuli Kõrre ja Maria Mänd), mille liikmed kuuluvad Heino Elleri nim. Tartu Muusikakooli hingekirja. Järgmisel päeval poognaid liigutanud trio Viuväuvau on pärit samast koolist, aga 2/3 selle osapooltest (Kärt Tambet ja Karoliine-Lisette Kõiv) on liikunud oma muusikaõpingutega juba edasi. Kolmas (Marta Külaots) kuulus ka etnolaagri esindajate ridadesse.

Laagribändid on ajutised projektid ning tavaliste muusikakoolide õpilased võivad minna lõpuks mõnda hoopis teist teed (mandoliinikapell oligi ühe oma liikme vahepeal kaotanud), kuid elleristid on üldiselt enda eluvaliku juba teinud. Seetõttu võivad nende nimed tulla muusikahuvilistele ette tõenäoliselt ka edaspidi. Viuväuvau esines lõikuspeol ka eelmisel aastal, sai kevadel noortepreemia festivalil Mooste Elohelü ning andis suvel Viljandi folgil kontserte rohelisel laval (ehk lauluväljakul, kus saavad ennast tutvustada tiheda valikusõela läbinud noored esinejad, kelle kuulamiseks ei ole vaja osta piletit).

Duo Mann & Juula sai oma nime küll juba ajal, mil selle liikmed käisid alles algklassides, kuid ei ole seni nii palju avalikult esinenud, laiemat tähelepanu saanud. Minu jaoks olid just nemad selle lõikuspeo suurimad üllatajad. Ja mitte üksnes selle tõttu, et ma ei olnud neist varem midagi kuulnud. Söendan soovitada minna nende kontserdile isegi inimestel, kes eelistavad folgile klassikalist viiulimuusikat (selle austajad hindavad tehnilisi oskusi, olgem ausad, ju üldiselt kõrgemalt). Kui telekonkursil „Klassikatähed“ lastaks osaleda duodel, soovitaks neil seal kindlasti osaleda kahekesi koos, sest nende kokkumäng oli hämmastavalt hea. Mis muidugi ei tähenda, et arenguruum saaks kunagi otsa – see on alati lõputu.

Tuntumatest tegijatest. Duo Ruut, Puuluup ning Eeva Talsi, Kristiina Ehin ja Karoliina Kreintaal oma suguvõsa-uurimusliku kavaga „Juurte jootmine“ leidsid juba Sirbis äramärkimist seoses suvise festivaliga, kus nad kõik esinesid. Minu arvates on raske vaielda inimestega, kelle sõnul kannab „Juurte jootmist“ justkui mingi rahvuslik-konservatiivne Zeitgeist, kuid päris Blut und Boden stiilis see kindlasti ei ole – sama hästi võiks väita, et Puuluup esindab globalismi, sest tegemist on presidendi õuelaulikutega, kes propageerivad arusaamatuid keeli (Marko Veisson ise rõhutas lõikuspeol, et nende jaoks on olulised põllumajandusteemad). Ka duo Ruut ajab selgelt Eesti asja.

Lee Taul, Karoliina Kreintaal ja Sänni Noormets esitasid Ruhnult pärit lugusid albumilt, mis ei olnud veel füüsilisel kujul valmis. MandoTrio andis oma uue kauamängiva „Nüüd on teadused suured“ esitluskontserdi. Taul ja Tanel Sakrits (üks MandoTrio liikmetest) jäid mulle hästi meelde ühelt (vist juba 2015. aastal) kohvikus Fellin toimunud kultuuriakadeemia tudengite koosmusitseerimiselt. Viljandi Jazziklubi egiidi all toimunud üritus pidanuks ammu läbi olema, aga aktivistide hoogne improviseerimine jätkus veel kaua. Oli näha, et mõnda neist seob muusikaga tõeline pühendumus ja kirg. Ja see ei ole õnneks kuhugi kadunud.

Lõpetuseks närin veidi tähte (tuleb ju ikkagi olla ka kriitiline!). Eelreklaamid kuulutasid, et lõikuspeo lõpetab eepiline bänd, mis annab eepilise kontserdi. Eesti õigekeelsussõnaraamatu kohaselt tähendab „eepiline“ jutustav; üllas-rahulik, kiretu. Ei saa öelda, et see kontsert oleks vastanud toodud kirjeldusele. Kiretusest oli asi küll väga kaugel! Kui sõna „eepiline“ oli kasutatud tähenduses tohutu, võimas, enneolematu, võib selle kirjeldusega isegi nõustuda (lisama peab veel: kordumatu), aga sellisel juhul oli tegemist ebasoovitatava anglitsismiga, millest tuleks eestikeelsetes tekstides hoiduda. Estonglish võib kõlada noortepäraselt, aga tegelikult on see lihtsalt värdkeel.

Artikkel ilmus 18. oktoobril 2019 ajalehes Sirp.

Kaks aastat valimisteni – viimane aeg hakata valmistuma

Millal hakata valmistuma kohalikeks valimisteks?

2013. aastal lasi reformierakondlane Rein Oselin tõmmata Paides üles suure valimisreklaami, millel andis teada, et kandideerib nelja aasta pärast linnavolikokku, ja soovitas jälgida enda tegemisi. Ta ei osutunud valituks.

2017. aastal kandideeris Viljandi linnapeaks Jaak Madison (EKRE), kes ei teadnud pool aastat enne valimisi veel sedagi, kas kandideerib Viljandis, Paides või Järva vallas. Ta pääses volikokku üsna korraliku häältesaagiga, kogudes üksi 65,4% kõigist erakonnale antud häältest, aga ei vaevunud hiljem eriti istungitel käima ja on sealt nüüdseks lahkunud.

Kaks äärmuslikku näidet. Oselin volikokku ei pääsenud. Madison seevastu sai just seda, mida tahtis: suurendas Viljandimaal enda toetajaskonda, et koguda rohkem hääli Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel. Selle tulemusel pistab ta nüüd viie aasta jooksul tasku pool miljonit eurot, mis peaks vabastama ta elu lõpuni vajadusest kunagi kusagilt veel midagi pihta panna. Järgmine kord kandideerib tema asemel Viljandi linnapeaks keegi teine. Madison võib koguda siis erakonnale hääli küll kusagil mujal, aga viljandlasi lollitama ta enam ei tule – siinsed valijad on oma rolli tema poliitilise karjääri edendamisel täitnud.

See seab äärmiselt raskesse olukorda partei, mis oleks eelmine kord ilma esinumbrile läinud häälteta volikogust välja jäänud. Kes suudaks Madisoni vääriliselt asendada? Kõige sobivam oleks ilmselt EKRE uus wunderkind Ruuben Kaalep. Küllap leiaks temagi Viljandist mõne aatekaaslase (vast koguni samalt aadressilt), kes võimaldaks talle fiktiivse elukoha, et ta saaks meie linnapeaks kandideerida.

EKRE esimees Mart Helme kuulutas igatahes erakonna suvepäevadel peetud kõnes, et kohalikud valimised on väga tähtis lahing, mille tulemusest sõltub väga palju. Ta pani erakonna liikmetele südamele, et nad hakkaksid oma kodudesse laiali sõites selleks lahinguks kohe valmistuma. “Loomulikult me koordineerime seda ja püüame ühtlustada, et meil oleks ressurssi suunata ja kohapeal tugevdada, propagandat teha,” lubas ta samas. Nii et 2021. aastal võib oodata EKRE poolt taas kõva paugutamist. Tõenäoliselt ka Viljandis, kuigi praegu toimetab see erakond siin väga vaguralt ja vaikselt.

Poliitilise maastiku teises servas tegutsev Eesti 200 hakkas samuti juba suvel kohalikeks valimisteks kandidaate otsima. Viljandi eelmine linnapea Ando Kiviberg kandideeris tänavu Riigikokku nende nimekirjas Harju- ja Raplamaal, kuid ei ole erakonda astunud. Eks paistab, kas Eesti 200 suudab Viljandis mingi valimisnimekirja kokku saada.

Üheks märgiks hoogsast valmistumisest kohalikeks valimisteks on ka Riigikogus kohe-kohe langetatav otsus kaotada poliitilise välireklaami keeld. Iseenesest mõistlik samm. Praegu on poliitiline välireklaam keelatud aktiivse agitatsiooni ajal (alates kandidaatide registreerimise viimasest päevast), kuigi just see on aeg, mil kandidaatidel oleks tõesti põhjust välireklaami teha (varem ei ole neid ju veel registreeritudki). Keeld kaotatakse, sest oma väidetavat eesmärki (hoida kokku kampaaniakulusid) ei suutnud see täita (välikampaaniad algasid lihtsalt varem ja reklaam suunati teistesse kanalitesse, kus see läks kokkuvõttes kallimaks). Pealegi on sellest kinnipidamist raske tagada.

See aga viib nüüd paratamatult mõttele, kas ei oleks juba aeg loobuda ka kandidaatidele kehtivast elukohanõudest? Reaalsuses kitsendab see ju ainult seaduskuulekate, korralike inimeste võimalusi valimistel kandideerida. Teised lihtsalt ei hooli sellest, et elukohateates valeandemete esitamine on seadusega keelatud. Seda tegevatele poliitikutele ei paista minevat korda ka see, et nii sooritavad nad avaliku õigusrikkumise, millega õõnestavad seaduse autoriteeti laiemalt. Ja nende valijad kiidavad selle oma häält andes heaks.

Küsimus ei ole ainult inimeste aususes ja ühiskondlikus moraalis. Ebaausate poliitikute eeskuju on nakatanud paraku paljusid tavakodanikke, nii et elukohateates valeandmete esitamisest on saanud suurt majanduslikku kahju põhjustav ühiskondlik probleem. Kui omavalitsustel puudub elanikkonnast korralik ülevaade, on raskem planeerida avalikke teenuseid. Just praegu viivad teadlased läbi uuringut, mis läheb maksma ligi miljon eurot, et selgitada mobiiltelefonide asukoha määramise abil välja, kus inimesed tegelikult elavad. Registrite ebatäpsus on ka peamine põhjus, miks on nii problemaatiline plaan viia järgmine rahvaloendus läbi üksnes nende põhjal, kuigi sel moel hoitaks kokku vähemalt 10 miljonit eurot.

Tõenäoliselt ei ole põhjust loota, et kohalikel valimistel kandideerimiseks elukohateates valeandmeid esitanud tegelasi õiguskaitseorganite poolt korrale hakatakse kutsuma, sest selle valdkonna eest vastutavaks ministriks on praegu isik, kes on teinud seda ka ise.

Milleks on vaja reeglit, mille järgimist praktikas isegi ei üritata tagada? Tundub, et seda on vaja just õigusrikkujatele, sest see aitab piirata valimistel neile korralike, seaduskuulekate inimeste poolt pakutavat konkurentsi. Elukohanõude kaotamisel saaksid kandideerida kohalikku volikokku needki, kes elavad parajasti mujal Eestis või hoopis välismaal, kuid hoolivad siiski ka sellest paigast, kust nad on pärit. See võiks aidata hoida eriti just maapiirkondadest lahkunud noorte sidemeid oma vana kodukandiga. Praegu peaksid nad ju seal kandideerimiseks valetama.

Töö volikogus, kui seda korralikult teha, ei ole mingi meelakkumine. Viljandis kuluks minu hinnangul umbes 20-30 tundi kuus (asjaosalised võivad muidugi parandada, kui ma eksin), et linnavolikogus arutatavad teemad endale nii selgeks teha, et nende osas seal kaasa võiks rääkida, korralikult volikogu ning mõne komisjoni töös osaleda. Tund päevas ei pruugi tunduda esmapilgul palju, aga nelja aasta peale kokku teeb see vähemalt pool aastat tasuta tööd. See peaks olema tõsine mõtlemise koht kõigile, kes kohalikel valimistel kandideerimist kaaluvad.

PS. Artikli autor võib kandideerida 2021. aastal kohalikel valimistel Viljandi linnas. Sama võivad teha kõik teised vähemalt 18-aastased hääleõiguslikud isikud, kelle püsiv elukoht asub rahvastikuregistri andmetel antud omavalitsuses.

Artikkel ilmus 17. oktoobril 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.