Otto Liiv (1905-1942) kuulus professionaalsete eesti ajaloolaste esimesse põlvkonda – teerajajate hulka. Kui ta 1942. aasta detsembris vähki suri, teatas Postimees, et lahkunud on “eesti noorema põlve silmapaistvamaid ja teeneterikkamaid arhivaare ja ajaloolasi,” üks “silmapaistvamaid kujusid” meie ajaloolaste ja arhivaaride peres.
Tema elu jäi küll üsna lühikeseks, aga selle jooksul jõudis Liiv teha päris palju. Juba 1929. aastal asus ta juhtima Riigi Keskarhiivi tööd. 1937. aastast oli ta ühtlasi väljaande Ajalooline Ajakiri peatoimetaja.
Eesti mõtteloo sarjas avaldatud kogumik Liivi tekstidest algab tema elulooga, mille on pannud paberile Peep Pillak. Lühem versioon Liivi eluloost ilmus sama autori sulest Liivi 100. sünniaastapäeva puhul ajakirjas Tuna (veebis vabalt saadaval). Nagu selles kirjutatakse, jõudis ta avaldada oma väheste eluaastate jooksul hämmastavalt suurel hulgal algallikatel põhinevaid uurimusi. Käesolev kogumik kõiki neid loomulikult ei sisalda, vaid koondab Liivi lühemaid tekste, sealhulgas tavalisi perioodikas avaldatud artikleid alates koduloolistest ülevaadetest (Liiv oli pärit Narvast, seega puudutavad need peamiselt ajaloolist Virumaad) ja lõpetades reisikirjade, juubelijuttude (Heinrich Prants, Arno Rafael Cederberg, Hendrik Sepp) ja järelehüüetega (Liivi eakaaslased Nigulas Käbin ja Nigolas Loone surid juba enne teda).
Samas leidub ka rida akadeemilisemaid töid. Neis on käsitletud enamasti Rootsi aega. Kõige huvitavam ja üllatavam oli minu jaoks “Maakaubandusest ja ülesostust Eestis Rootsi aja lõpul”, mis ilmus algselt väljaandes Ajalooline Ajakiri (vastava numbri saab selle lingi tagant). Seda lugedes tekkis vahepeal lausa küsimus, kas allikatest saab ikka tõesti kõike seda välja lugeda, mis seal kirjas on, aga no küllap siis saab.
Kõigi raamatus esinevate järelduste ja hinnangutega aga muidugi nõustuma ei pea. Näiteks artiklis “Märkmeid Johann Christoph Petri üle” sisaldub selline koht (juttu on Eestimaast 18. sajandi lõpus): “Üldiselt olevat vaimulikud puudulikult ette valmistatud ja kultuursete harrastuste suhtes sageli väga loiud. Näitena toob ta seekord kellegi vaimuliku raamatukogu, mis koosnenud kolmest raamatust: Piiblist, katekismusest ning igavesti loetavast ingliskeelsest romaanist “Tristram Shandy”. Kirikuõpetajate kohta arvab Petri ka teistes raamatutes palju kibedat.” (lk 188-189)
Liiv refereerib seal lihtsalt Petri hinnangut. Kui ei oleks nimetatud konkreetset romaani, võinuks sellega võib-olla isegi nõustuda, aga nüüd… “Tristram Shandy” ei ole ju mingi suvaline romaan. Pigem on üllatav, et siin tegutses toona mõni kirikuõpetaja, kes midagi sellist luges. Selleks pidi ta oskama väga hästi inglise keelt (eesti keelde ei ole suudetud seda tänini tõlkida, kuigi Hieronymuse abil selleni ehk lõpuks jõutakse), kuid olema kindlasti ka terava huumorimeele ja väga avatud mõtlemisega, et üldse selle teose lugemiseni jõuda.
Lühidalt: mulle jääb sellest kirikuõpetajast tema raamatukogu põhjal hoopis teistsugune mulje sellest, mida sisendavad lugejatele Petri ja Liiv. Tõenäoliselt oli ta üsna suure lugemusega, sest “Tristram Shandy” hindamine eeldab selles osas siiski mõningast kogemust. Arvatavasti oli ta komplekteerinud oma isikliku raamatukogu lihtsalt nii, et selles ei oleks midagi üleliigset – olid vaid töö jaoks vajalikud baastekstid ja ammendamatu inspiratsiooniallikas Laurence Sterne’i surematu meistritöö kujul. Huvitav oleks kuulda või lugeda neid jutlusi, mida see kirikuõpetaja omal ajal pidas.
Nii et ajalugu, nagu öeldakse, on tõlgendamise küsimus.
Rootsi Keskerakond kiitis oma üldkogul heaks terve rea uusi poliitikapakette. Nii mõnigi neis toodud ettepanek vääriks järgimist ka Eestis. Kõige raskem valik seisab erakonnal siiski veel ees.
Teatavasti järgnes eelmisel sügisel Rootsis toimunud parlamendivalimistele pikem lehmakauplemine, mis päädis tänavu jaanuaris kokkuleppega, mis lasi jääda võimule sotside ja roheliste punarohelisel valitsusel. Keskerakond ja liberaalid nõustusid toetama selle püsimist (kuigi kuulusid valimistel opositsioonilisse paremtsentristlikku allianssi), et hoida valitsusest eemal Vasakpartei ja Rootsi Demokraatide mõju. Pikemalt oli sellest juttu käesoleva aasta 23. jaanuaril Kesknädalas ilmunud artiklis “Keeruline olukord Rootsi valitsemises jätkub”.
“Saavutatud kokkulepe on kaugel meie unistustest, kuid see on parim lahendus raskes parlamentaarses olukorras,” rõhutas siis Keskerakonna esinaine Annie Lööf. “Tuginedes sellele liberaalsele reformiagendale, saame lasta sotsiaaldemokraadi peaministri ametikohale. Me oleme ka valmis tegema koostööd eelarve osas, võttes iga aastat eraldi. See aga eeldab, et kõik neli erakonda seisavad selle kokkuleppe taga.”
Jaanuaris sõlmitud kokkulepe on seni pidanud ning tänu sellele on Keskerakond näinud või peagi nägemas ka mitmete oma ettepanekute, valimistel antud lubaduste teostumist. Näiteks langeb alates 1. jaanuarist poole võrra osaühingu asutamisel nõutava osakapitali suurus. See saab olema 25 tuhat Rootsi krooni ehk umbes 2340 eurot – seega isegi väiksem kui meil Eestis, kuigi olukord ei ole päris täpselt võrreldav, sest siin saab osaühingu asutada ka sissemakset tegemata (sellisel juhul ei saa sealt lihtsalt kasumit välja võtta).
Sarnane alampiiri langetamine viidi läbi 2010. aastal, mil võimul oli paremtsentristlik allianss. Selle tagajärjel kasvas Rootsis hüppeliselt uute ettevõtete asutamine. Umbes 95% ettevõtetest asutatakse seal väikseima nõutava algkapitaliga. Nüüd loodetakse näha samasugust mõju.
Keskerakonna sõna maksab
Tuleva aasta riigieelarve osas valitsusparteidega peetud läbirääkimised olid Keskerakonnale samuti edukad. Saavutati mitmeid maksukärpeid, millest saavad otsest rahalist kasu nii maapiirkondade elanikud kui ka pensionärid. Samas aga suurenevad investeeringud raudteedesse ja rongidesse, teede korrashoidu ja maapiirkondi kiire internetiühendusega varustava lairibavõrgu ehitamisse. Keskerakond seisis ka selle eest, et kasvaksid toetused päikesepaneelide paigaldamiseks ja negatiivse emissiooniga (kasvuhoonegaase siduvate) tehnoloogiate kasutuselevõtuks.
Lisaraha läheb veel sotsiaalhoolekandesse ja tervishoidu (näiteks laste ja täiskasvanute psühhiaatriale, et vähendada järjekordasid) ning tööhõive parandamisega seotud meetmetele, sealhulgas asüülitaotlejate keeleõppe parandamisse. Lühidalt: tulemusega võib rahul olla.
Tundub, et asjade senise käiguga on jäänud enam-vähem rahule ka Keskerakonna valijad. Eelmise aasta septembris koguti valimistel 8,6% häältest, mis andis parlamendis 31 kohta 349-st. Praktiliselt sama tulemus saadi aastal 1991, pärast seda kõiguti valimistel 5–8% vahel. Küsitlused näitavad, et praegu püsib erakonna reiting eelmisel aastal valimistel saavutatud tasemel.
Punarohelise valitsuse toetamisega võttis Keskerakond riski kaotada osa senistest valijatest, sest valimistele oli mindud ju paremtsentristliku alliansi liikmena, aga vähemalt seni ei ole see risk realiseerunud. Keskerakonna tulevasi valimisstrateegiaid silmas pidades peaks sellest saama ilmselt tõsine mõtlemise koht.
Rootsi Keskerakond sündis 1913. aastal agraarparteina (praegune nimi võeti 1957. aastal), mis tegi 1933–1957 korduvalt valitsuskoostööd sotsidega, kuid hakkas neile seejärel vastanduma. Tänu sellele tõusti vahepeal isegi kodanliku bloki juhtivaks jõuks, aga külma sõja lõpuks oli see strateegia ennast ammendanud. 1994–1998 tegi Keskerakond sotside vähemusvalitsusega koostööd samalaadse kokkuleppe alusel, milleni jõuti tänavu. Toona järgnes sellele valimistel ränk tagasilöök – 1998. aastal koguti vaid 5,1% häältest, millest kehvem tulemus on saadud üksnes 1914. aastal, kui erakond oli alles tegevust alustanud, veel suhteliselt väike ja tundmatu.
1998. aasta krahhi järel pöörduti tagasi oma varasemate liitlaste juurde. Paremtsentristliku alliansi liikmena oli Keskerakond valitsuses aastatel 2006–2014. Käesoleval sajandil on erakonnas järjest tugevnenud neoliberaalne suund, sisuliselt nihkumine paremale. Nüüd aga näib, et Keskerakonna valijad on siiski valmis neelama alla ka koostöö sotsidega, kui see teenib nende huve, vastab nende väärtustele, aitab ohjeldada äärmusparteide (ühelt poolt Vasakpartei, teiselt poolt Rootsi Demokraatide) mõju valitsuse poliitikale.
Üldkogul seati sihte tulevikuks
26.–29. septembril Karlstadis toimunud üldkogul valiti uuesti ametisse erakonna juhtkond. Esinaisena jätkab Annie Lööf (sünd. 1983), kes on täitnud seda rolli juba kaheksa aastat. Juhatuses on ka uusi nimesid, aga suuri muudatusi seal siiski ei tehtud, sest selleks ei ole hetkel mingit põhjust. Põhitähelepanu läks üldkogul uute poliitikapakettide heakskiitmisele.
“Keskerakond on selline erakond, mis võtab vastutuse. Meie oleme ka edaspidi Rootsi liberaalne mootor. Eelarvesse saime me sisse palju oma olulisi ettepanekuid ja nüüd langetame oma erakonna üldkogul otsuseid asjade kohta, mis saavad tegelikkuseks eelseisvatel aastatel,” kuulutas Lööf, kelle sõnul seistakse lühidalt öeldes selle eest, et Rootsil oleks vabam, rohelisem ja turvalisem tulevik.
Kõige põhjalikumalt võeti üldkogul ette tervishoiupoliitika, kliimapoliitika ja maaelupoliitika. Siinkohal peatun vaid mõningatel punktidel, mis puudutavad Euroopa Liitu laiemalt, sest need võivad ju mõjutada ka meid.
Kliimapoliitika osas tahab Rootsi Keskerakond seada rangemaid eesmärke nii Rootsile kui ka Euroopa Liidule tervikuna, et saavutada aastaks 2040 kliimaneutraalsus. See tähendab, et õhku ei tohiks paisata rohkem kasvuhoonegaase kui parajasti siduda suudetakse. Selle saavutamiseks tahetakse karmistada järk-järgult ka kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemist. Ühtlasi leitakse, et Euroopa Liidu kaasinvesteeringud energeetikasse ei tohiks minna fossiilkütustega seotud harudesse.
Maaelupoliitika osas tahetakse viia Euroopa Liidu tasandil sisse üldine ja tugev loomakaitseseadusandlus, mis tõstaks loomakaitse kogu liidus vähemalt Rootsi tasemele. Samas leitakse, et Euroopa Liidu solidaarsusfondi vahendeid, mis on nähtud ette liikmesriikide abistamiseks suurte looduskatastroofide korral, peaks saama kasutada ka ennetavate meetmete rahastamiseks. Üle tahetakse vaadata Euroopa Liidu regulatsioonid relvaseaduste kohta, et takistada ühest küljest relvade ebaseaduslikku levikut ja kasutamist, aga hõlbustada teisest küljest jahimeestel ja sportlastel seaduslikult reisimist ja kauplemist oma relvadega Euroopas.
Need on vaid mõned sihid ja eesmärgid, mille saavutamise nimel Rootsi Keskerakond eelseisvatel aastatel töötab. See, kui edukaks see töö osutub, sõltub muidugi paljuski sellest, kas samas suunas saadakse liikuma ka Rootsi valitsus. Hetkel näib, et väljavaated on selles osas head.
Keskerakonna järgmine korraline üldkogu toimub 2021. aasta septembris, mil parlamendivalimisteni jääb vaid aasta. Selleks ajaks tuleb mõelda enda jaoks selgeks ka see, kuidas nendele valimistele minnakse – kas taas osana paremtsentristlikust blokist või hoopis blokkidevälise tsentristliku jõuna, mis kuulutab juba enne valimisi, et on valmis jagama valitsusvastutust nii kodanlike erakondade kui ka sotsidega. Praeguse seisuga võiks soovitada pigem viimast.
Artikkel ilmus 20. novembril 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
Eeldusel, et praegune valitsus püsib ja täidab oma koalitsioonilepingut, ei ole vaja olla selgeltnägija, et arvata ära, mis teema 2021. aasta kohalike valimiste eel Eestis kõige rohkem tähelepanu saab ja kirgi kütab.
Keskerakond, EKRE ja Isamaa leppisid kevadel koalitsioonilepingut koostades kokku, et kohalike valimistega üheaegselt viiakse läbi rahvahääletus küsimuses, kas põhiseadust tuleks täiendada selliselt, et abielu oleks seal määratletud liiduna mehe ja naise vahel. Praegu ei ole põhiseaduses abielu defineeritud. Perekonnaseadus ütleb, et see sõlmitakse mehe ja naise vahel.
EKRE poliitikud on üritanud jätta oma toetajatele muljet, et põhiseaduse täiendamine abielu definitsiooniga viiks sooneutraalse kooseluseaduse tühistamiseni. Tegelikult nii ei juhtuks, sest registreeritud kooselu ja abielu on juriidiliselt erinevad mõisted. Ainus, mida sellega õnnestub saavutada, on see, et loodakse põhiseaduslik takistus sooneutraalse abielu võimalikule seadustamisele kunagi tulevikus.
Suurt sisulist tähtsust see ei omaks, sest kooseluseaduse alusel registreeritud kooselu elavate isikute kohustused ja õigused saaks viia edaspidi lihtsalt vastavusse nendega, mis on perekonnaseaduse alusel abiellunud inimestel. Põhiseaduse täiendamine abielu definitsiooniga seda ei takistaks.
Teine lugu oleks siis, kui ka kooselu määratletaks juba põhiseaduses liiduna mehe ja naise vahel. Sellisel juhul tuleks sooneutraalne kooseluseadus tõesti tühistada. Aga selline määratlus oleks absurdne (kas seda tuleks mõista igasuguse muu kooselu kuulutamisena õigusvastaseks?) ja seda ei nõua isegi EKRE, kuigi selle erakonna ridades võib kahtlemata leiduda inimesi, kes soovivad homoseksualismi rekriminaliseerimist.
Igaüks võis ju hiljuti Aktuaalsest Kaamerast näha, kuidas Tartus LGBT-vastase meeleavalduse korraldanud EKRE sealse ringkonna juht Merike Lumi teatas ajakirjanikele kommentaare jagades, et tema on “sellest ajast pärit, kui pandi vangi inimesed, kes olid pederastid või lesbid.” Tundus, et ta soovib siiralt näha kogu Eesti tagasipöördumist nendesse aegadesse.
Siinkohal tasub meenutada, et homoseksuaalne suhe täiskasvanud ja täiearuliste inimeste vahel otsustati Eestis dekriminaliseerida 90 aastat tagasi, kui Riigikogu võttis vastu Eesti Vabariigi esimese kriminaalseadustiku. Nii enne seda kehtinud tsaariaegne nuhtlusseadus kui ka 1940. aastal Eestis kehtima pandud Vene NFSV kriminaalkoodeks käsitlesid seda kuriteona, mille eest oli nähtud ette karm karistus. Meie riikliku iseseisvuse taastamisel otsustati sellisest poliitikast loobuda. On ülimalt ebatõenäoline, et selle juurde kunagi taas naastakse.
Kavandatud rahvahääletus ei oma seega suurt sisulist tähtsust, kuid kütaks ühiskonnas kindlasti kõvasti kirgi, sest teema on paljudele inimestele emotsionaalselt oluline. Sellest tulenevalt teravneks rahvahääletuse eel ka vastandlike leeride retooriline kisma, mis võib matta kõik muud teemad avalikus infoväljas enda alla. Seda enam, et ei ole sugugi ette kindel, kummale poole liisk lõpuks langeb.
Läinud kevadel Inimõiguste Keskuse tellimusel teostatud küsitluse kohaselt on sooneutraalse kooseluseaduse pooldajaid Eestis nüüdseks juba rohkem kui vastaseid. 59% eestikeelsetest ja 29% muukeelsetest vastajatest leidis, et samast soost elukaaslastel peab olema võimalus oma kooselu kooseluseaduse alusel ametlikult registreerida. Samas ei nõustunud 45% eestikeelsetest ning 22% muukeelsetest vastajatest väitega, et abielu lubamine samast soost elukaaslaste vahel vähendaks naise ja mehe vahelise abielu väärtust.
Neid protsente vaadates muutub selgemaks, miks EKRE ja SAPTK on võtnud nüüd nii fanaatiliselt sihikule Eesti LGBT Ühingu. Ilmselt näevad nad selles organisatsioonis ohtlikku ideoloogilist vastast, kes tuleb enne kavandatud rahvahääletuse toimumist rivist välja lüüa. Lõppude lõpuks on ju nende kujutluses käimas tänapäeva maailmas totaalne kultuurisõda, kus osapoolte eesmärgiks on oma vaenlased hävitada. Selline punkrimentaliteet enne rahvahääletust kindlasti süveneb, viies avaliku debati senisest veelgi suurema mürgistumiseni.
Lisaks kaasneb selle rahvahääletusega ilmselt ka suur õiguslik ja korralduslik segadus.
Koalitsiooni plaani kohaselt peaks minema rahvahääletusele mitte põhiseaduse muutmise eelnõu ise, vaid küsimus, kas põhiseadust tuleks täiendada. Kui hääletus toimuks seaduseelnõu üle, peaks Riigikogu selle tagasilükkamise korral laiali minema ja tuleks korraldada erakorralised parlamendivalimised. See võinuks muuta rahvahääletuse sisuliselt valitsuse usaldushääletuseks. Kuna sellega riskeerida ei tahetud, otsustati panna asi rahvahääletusele muu riigielu küsimusena. See aga tähendab, et rahvahääletusega põhiseadust veel ei muudetaks, isegi kui enamik selle muutmist toetab.
Kes selle rahvahääletuse otsuse siis ellu peaks viima? Riigikogu? Põhiseaduse muutmiseks Riigikogus on vaja, et seda toetaks seal enamus kahest järjestikusest koosseisust või 2/3 saadikutest, kui põhiseadust tahetakse muuta kiireloomuliselt. Mis juhtub siis, kui Riigikogus vajalikke hääli kokku ei saada? See on äärmiselt huvitav olukord juristidele analüüsimiseks. Kindlasti ei ole põhiseaduse mõttega kooskõlas see, et rahvahääletust põhiseaduse muutmise küsimuses tahetakse korraldada mitte selleks ettenähtud korras, vaid mingit ummikteed kasutades.
Korraldusliku segaduse kindlustab see, et hääleõiguslike isikute ring on üleriigilisel rahvahääletusel hoopis teistsugune kui kohalikel valimistel. Kohalikest valimistest võivad võtta osa valimispäevaks vähemalt 16-aastaseks saanud Eesti ja Euroopa Liidu kodanikud, kelle püsiv elukoht asub rahvastikuregistri andmetel antud omavalitsuses, aga ka seal pikaajalise elamisloa või alalise elamisõiguse alusel elavad välismaalased. Rahvahääletusest võivad hetkel kehtiva rahvahääletuse seaduse kohaselt võtta osa ainult Eesti kodanikud, sealhulgas alaliselt välisriikides elavad Eesti kodanikud, kes on saanud rahvahääletuse päevaks 18-aastaseks.
Leidub veel mitmeid teisigi tehnilisi nüansse, mis muudavad kohalike valimiste ja üleriigilise rahvahääletuse üheaegse läbiviimise kindlasti suureks peavaluks neile, kes siis hääletamist korraldama peavad.
Kõik eeltoodu tagab, et avalik inforuum ummistub Eestis kohalike valimiste eel nendega sisuliselt mitteseotud rahvahääletust puudutavate teemadega. Ei maksa arvata, et sellise täiusliku kaose tekitamine on kellegi ettekavatsetud, kuritahtlik plaan. See lihtsalt ongi praeguse valitsuskoalitsiooni tase – liidetavate summa.
Artikkel ilmus 20. novembril 2019 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.
