Autor: Andres Laiapea

Gombrowiczi kunstist

Loomingu Raamatukogu avaldatud valikuke Witold Gombrowiczi juttudest on minu meelest täiesti loetav, aga paratamatult tõusevad peas võrdluseks selle kõrvale tema näidendid ning “Päevaraamat”. Ja need meeldisid mulle rohkem.

Kõigepealt üks stiilinäide, üks lõik tema juttudest: “Klaas oli umbes kolme sentimeetri paksune. Selle pinnal ei olnud ühtki kriimu ega pragu, ainult ühte kohta oli puuritud väike õhuauk. Võtke üks ilmatu suur muna ja torgake sellesse nõelaga auk – just sellise muna sisse olin ma sattunud, ja mul oli selles sama palju ruumi kui tibul muna sees.” (jutust “Seiklused”)

See oli valitud lõik, mitte juhuslik. Gombrowicz kasutab sarnaseid võrdlusi oma juttudes päris sageli, aga see jäi mulle kõige paremini meelde, tundus kõige vaimukam ja tabavam.

Kuna tema eesti keeles ilmunud näidendite kogu mul endal riiulist võtta ei ole, siis ei saa sellest siia kõrvale ühtegi näidet tuua, aga minu jaoks on ta jätkuvalt eelkõige näitekirjanik (olen lugenud teda ainult eesti keeles, mis tähendab, et tema romaane ma lugenud ei ole).

On ju ka täiesti loomulik, et tema kirjanikutee alguses, juba 1928-1937 (Gombrowicz elas 1904-1969) kirjutatud jutud mõjuvad nõrgemalt kui valdavalt hiljem valminud näidendid või päris lõpuperioodi hõlmav “Päevaraamat”, kuhu on koondatud tema akumuleerunud elutarkus.

Viimasest lõpetuseks üks väike mõtisklus aastast 1960: “Kunsti jõud, kompromissitus, aina uuenev igavikulisus johtub sellest, et kunsti kaudu väljendab end indiviid. Üksikisik. Eraldiseisev inimene.”

Gombrowiczi sõnul kunst “on eraomand, privaatsem kõigest, mida inimene eales endale soetanud. Kunst on nii privaatne, nii isiklik, et õieti alustab iga kunstnik seda algusest – ja igaüks teeb selle endas, enda jaoks – see on ühe eksistentsi, ühe saatuse, ühe eraldi maailma väljendus. Tagajärgedes, toimemehhanismides – ühiskondlik, tekkimises ja hinges – individuaalne, eraldiseisev, konkreetne, ainukordne.”

Võib muidugi vaielda, kas kõigi kirjanike looming ikka vastab sellele määratlusele (ja kui ei vasta, kas siis on üldse tegemist kunstiga?), aga Gombrowiczi enda puhul peab see kindlasti paika. Tema oli tõesti üks suur kunstnik. Mina ütleksin isegi, et geniaalne, aga seejuures ikkagi inimene, nagu kõik geeniused.

Falling from Grace

Eile õhtul ei tundnud ma Romaanis muusikaviktoriinil ära Belle & Sebastiani, eelmine kord Lu:ki. Mida see näitab, kui ei tunne enam ära kunagi kümneid kordi kuuldud laule ega isegi nende esitajaid?

Sellest, kui ma neid viimati kuulasin, on küll möödunud palju aastaid (Lu:ki puhul varsti kakskümmend, Belle & Sebastiani puhul kah juba üle kümne), aga ikkagi on see veidi kummaline, et sellised asjad, mis pidanuks olema pea sisse kulunud, nüüd järsku meelde ei tulnud.

Inimese mälu maht on vististi siiski piiratud. Nähtavasti kustub sealt automaatselt ära see, mis ei tundu enam oluline või säilitamist vääriv. Isegi sellised laulud, mis võisid kunagi meeldida, aga millest on hiljem välja kasvatud.

Selles valguses oleks ju päris huvitav teada, kui palju on minu tänases iganädalases muusikakokkuvõttes neid laule, mille 10-20 aastat hiljem kohe ära tunneksin. Tahaks loota, et vähemalt esitajad paneks pooltel täppi, aga mine sa tea…

Belle & Sebastiani puhul on mul tegelikult olemas ka seletus, miks ma neid nüüd ära ei tundnud.

Minu arvates vajusid nad pärast Isobel Campbelli lahkumist ära ning kõlanud laul oligi pärit seejärel ilmunud albumilt “Dear Catastrophe Waitress” (2003), mis valmistas mulle juba väikese pettumuse. Minu ajus seostuvad nad nähtavasti oma varasema perioodiga.

Postituse alguses on toodud aga hoopis Campbelli kõrvalprojekti The Gentle Waves alt aastal 2000 ilmunud “Falling from Grace” – kui ma seda laulu enam ära ei tunne, siis olen ma surnud ning mind võib maha matta või põlema panna.

Mitte ainult tantsust

Kinokolmapäev Sakala Keskuses tõi eile vaatajateni Toomas Järveti värske dokfilmi “Karmil pinnal”, mis oli esmapilgul muidugi midagi hoopis muud kui Steven Seagali seni ainus lavastajatöö “On Deadly Ground” (1994).

“On Deadly Ground” sai kriitikutelt peksa (võitis Ameerikas halvima lavastaja auhinna) ja kukkus kinodes läbi, aga minu arvates on see Seagali parim film (noh, hea küll, ma ei ole tegelikult neid kõiki näinud). See on see, kus ta võitleb Alaskas naftaparunitega, väga keskkonnakaitselise sõnumiga.

“Karmil pinnal” räägib Palestiinas moderntantsuga tegelevast mehest, tema võitlusest oma asja eest. Mingeid lööminguid selles ei toimu ja kedagi ei tulistata, kuid verd ja vigastusi võib siiski veidi näha (aga mitte päris nii ja selliseid nagu paljud nüüd siin esimese hooga võib-olla juba mõtlesid).

Tegelikult on see lugu samavõrd poeetiline kui Seagal tahumatu. Ei, “tahumatu” ei ole õige sõna… Seagali näoilme on umbes samavõrd muutumatu kui see film poeetiline – selline võrdlus kõlab palju konarlikumalt, aga on täpsem. Lühidalt: peen lugu.

Režissöör on pannud veebi üles videolõigu, milles märgib, et tema vaatepunkt oma peategelasele on vaid üks viis teda vaadata. Seetõttu näidati osa materjalist ette teistele ja küsiti nende arvamusi. Vaadake neid lõike! (Võib vaadata vabalt enne filmi – ei ole spoilerid, pigem eelhäälestus õigele lainele.)

See, mille poolest “On Deadly Ground” ja “Karmil pinnal” sarnanevad, vajaks loomulikult põhjalikumat analüüsi, millele eelneb ka esimese ülevaatamine, aga seda ei ole mul praegusel hetkel küll kavas teha.

Filmist lähtuv kuulamissoovitus: Abraham’s Café.

Lugemissoovitus: Heili Einasto “100 aastat moderntantsu” (poodides läbi müüdud ja raamatukogudest pole saada, aga võimalik laenata minu käest, kui kedagi peaks see nüüd tõesti huvitama), mis annab ülevaate moderntantsu kujunemisest ja arengust Isadora Duncanist Saša Pepeljajevini.