Philly Joe’s esines eile Choco, käisin kuulamas.
Nädal tagasi ei teadnud ma sellest koosseisust ega ka kohast veel midagi. Leidsin need vaid tänu sellele, et üks inimene, keda ma Facebookis jälgin, märkis ennast üritusest osavõtjaks. Nii et pange seal ikka kõik kirja, kus te käite, siis võivad ka teised sedasi enda jaoks midagi uut avastada.
Huvi äratas see ürituse lehel viidatud video. Mulle meeldib see laul ja nende seade sellest. Mitte päris nii palju nagu üks teine versioon, aga siiski piisavalt, et selle pärast Tallinna sõitsin (tegelikult oli seal ka veidi muud tegemist, aga see ei olnud määrav).
Philly Joe’s, tuleb välja, avati juba eelmise aasta kevadel. Asub otse Vabaduse väljaku juures, aga nurgatagune koht, kuhu suured sildid ei juhata. Kui ei teaks kuhu minna, siis naljalt sinna ei satuks. Hinnaklass: suur apelsinimahl maksis kaks eurot.
Asutus määratleb ennast džässiklubina, aga vahele lastakse ka muud huvitavat. Kõige meeldivam, et inimesed kogunevadki sinna selleks, et kuulata muusikat – mitte ei ole mõni söömakoht, kus keegi lihtsalt nurgas mängib. Tallinlastel on vedanud.
Choco nägi ilmavalgust alles sel aastal ning esitab klassikavõtmes pop- ja rockhitte. Minu kõrvadele kõlasid need kohati palju meelepärasemalt kui originaalid ning nende seadete põhjal otsustades tasuks neil proovida luua ka midagi päris algupärast. Potentsiaali selleks on küll. Eile toimus neil selle kavaga esimene ametlikum kontsert, muidu on aga esinetud juba päris hoogsalt.
Lugesin seal vahepeal ajaviiteks Kafka kirju. Kafka kirjutas 1904. aasta jaanuaris Oskar Pollakile: “Ma usun, et tuleb ainult niisuguseid raamatuid lugeda, mis sind pistavad ja torgivad. Kui raamat, mida me loeme, ei ärata meid nagu rusikahoop lagipähe, milleks me seda raamatut siis loeme? Et ta meid õnnelikuks teeks, nagu Sa kirjutad? Jumal küll, õnnelikud oleksime ka siis, kui meil raamatuid polekski, ja selliseid raamatuid, mis meid õnnelikuks teevad, võiksime hädapärast ise kirjutada. Aga me vajame raamatuid, mis mõjuksid meile nagu õnnetus, mis meile väga haiget teeb, nagu mõne inimese surm, keda me armastasime rohkem kui ennast, nagu aetaks meid laantesse, kõigist inimestest kaugele, nagu enesetapp, raamat peab olema kirves meis jäätanud mere jaoks.”
Kui rakendada seda Kafka kriteeriumit muusika puhul, siis Choco sellele muidugi ei vasta. Nemad on mitte nagu terav kirves, vaid pehme ja soe tulekuma, millega saab aga jää vastu ilmselt isegi paremini – see lihtsalt sulab. Ilus, harmooniline, kaunis jne. kõik sellised sõnad.
* * *
Nädalavahetusel kiidetud Rakitin pani nüüd kohe spontaanselt kokku veel ühe albumi, millel kõlavad ainult tema hääl, kidra ja sünt. Laulud kõik küll uued ei ole, aga need minimaalsed versioonid on värsked. Ja mulle väga meeldivad. Hea töö!