Andres Laiapea – Lehekülg 203

Mälestusi ajakirjandusest

Progressiivne uudistemagasin Democracy Now! tähistas mõne päeva eest kahekümnendat sünnipäeva. Minust sai selle kuulaja aastal 2002, kui see oli üks vähestest saadetest, mis võttis kriitilise hoiaku siis alles kavandamisel olnud Iraaki tungimise suhtes.

Leidus ka teisi, näiteks Dennis Bernsteini Flashpoints (lisaks muidugi veel sellised vandenõuteoreetikud nagu Alex Jones, aga nemad ei lähe arvesse, sest tegemist on pigem ususektide, mitte ajakirjanduse või üldse mõistuspärase nähtusega), mida vahepeal samuti kuulasin, aga kõigi nende teiste puhul kaldus poliitiline agenda mõjutama sageli ajakirjanduslikku kvaliteeti. Democracy Now! saatejuht Amy Goodman suutis aga sellest hoiduda, jääda alati asjalikuks, tasakaalukaks ning säilitada austuse faktide vastu.

Minu arvates on meedia kallutatus praktiliselt vältimatu, isegi kui seda ei soovita, alates juba teemade ja tsitaatide valikust – sellise äratundmiseni viisid tegelikult juba esimesed kokkupuuted ajakirjanduse köögipoolega.

1995. aastal asus mu isa tööle ajakirjanikuna Sakalas, mille toimetus asus tollal veel Männimäel. Käisin siis 14-15-aastaselt vahest pärast kooli tal seal abiks, valimas agentuuride saadetud lühiuudiste hulgast välja neid, mis võiksid lehte minna (tema ise sai keskenduda samal ajal omaenda lugude kirjutamisele). Kuna minu lemmikajalehtedeks olid sel ajal Liivima Kroonika, Liivima Kuller ja Post, siis kaldusin valima sageli rohkem naljakaid, kiiksuga uudiseid, mis sobinuks suurepäraselt nimetatud väljaannete veergudele, aga ei läinud alati hästi kokku Sakala tõsise, soliidse joonega. Meil oli sel teemal vaidlusi ja lõpuks ei viitsinudki ma seal rohkem käia, aga mulle jäi sellest meelde, kui oluline on teemade valik.

Samuti hakkasin toona mõistma seda, kui palju sõltub tsitaatidest. Kui agentuurilt saabunud uudis oli vaja kärpida näiteks poole lühemaks, et see lehte mahuks, siis tuli sellest paratamatult midagi välja jätta. Tsitaatide valikust võis sõltuda kogu loo tonaalsus.

Selline kallutatus on tavalistele lehelugejatele sageli märkamatu, aga sisuliselt vältimatu. Ja see kehtib kogu meedia puhul, valitseb ka raadios, teles ja veebis. On hea, kui ajakirjanikud seda endale teadvustavad.

Democracy Now! on selles mõttes selgelt, täiesti teadlikult kallutatud. Kallutatus avaldub läbi teemade, vaatenurkade, intervjueeritavate jne. valiku. Aga samal ajal on see ka hea, asjatundlik, kvaliteetne ajakirjandus (a la Amira Hass & Robert Fisk). Mulle väga meeldib.

Samas tuleb märkida, et selle uudistemagasini vedur Amy Goodman ilmutab vananemise märke. Ma ei mõtle seda, et tema juuksed on läinud halliks, vaid asjaolu, et tal läheb viimasel ajal järjest sagedamini eetris mõte kaduma, tekivad mingid tühised, aga silmatorkavad apsud. Meenutab veidi seda, kuidas Bob Novak vaikselt kustus. Ja tema surm jättis USA meediamaastiku paremale tiivale tohutu augu. Mõnikord küll öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole olemas, aga minu arvates see nii ei ole.

Reeli Reinausi “Verikambi”

Noorteromaan. Sain raamatu arvustamiseks kirjatuselt Varrak. Põhjuseid, miks valisin pakutute hulgast välja just selle, oli mitmeid.

Ma ei ole lugenud sel sajandil vist ühtegi noorteromaani ja ka varem kujundasid minu ettekujutust neist peamiselt sellised raamatud nagu Manfred Gregori “Sild” (1958, e.k. 1963), Lion Feuchtwangeri “Simone” (1944, e.k. 1964) ning veelgi varasemast ajast pärinevad teosed, näiteks sarjast “Seiklusjutte maalt ja merelt”, mida kodusest raamaturiiulist leida võis. Teisi sõnu: raamatud, mis ilmusid eesti keeles siis, kui nende sihtgruppi kuulusid minu vanemad. 1970-ndate, 80-ndate, 90-ndate ja praeguse aja noortekirjandusest ei tea ma suurt midagi.

Samas mõlgub mul endal juba pikemat aega meeles üks idee, millest on tänaseks olemas pealkiri, mõned tegelased, esimene ja viimane lause ning hulk nende vahele jäävaid mõttekilde, mis minu peas vaikselt ritta asetuvad, et vormuda lõpuks tähemärkideks, millest moodustub üks noortele suunatud jutustus. Seetõttu olengi nüüd vaadanud, mida noortele tänapäeval erinevate meediumite kaudu pakutakse. Mul endal on mõtteis midagi hoopis teistsugust, aga see on teine teema.

Mõne aasta eest küsisin ühelt inimeselt, kes on noortekirjandusega paremini kursis, et keda ta peab praegu Eestis kõige kõvemaks noortekirjanikuks, ja sain vastuseks just nime Reeli Reinaus, mis jäi siis meelde. Kui lugesin nüüd “Verikambi” lühitutvustust, siis meenus ühest küljest Holger Puki jutustus “Kaks punast kaelarätti” (1953), mis räägib pioneeride seiklustest (kuulan just praegu selle põhjal tehtud kuuldemängu, mis mõjubki umbes sama veidralt), aga teisest küljest kõnetas mind jutt vanast fotost, millel on näha üks tundmatu tüdruk.

Ma olen ise näinud vana grupipilti tundmatutest inimestest, nende hulgas üks tüdruk, kellele silma vaadates oli tunne nagu vaataks endale silma. Minus tekitas see elevust ja huvi, mitte õõvastust ja hirmu, aga mul ei ole sellele mingit seletust ja see oli nüüd otsustav punkt, mis pani mind seda raamatut lugema – mõelda vaid, millised asjad võivad määrata inimeste lugemisvalikuid!

Loo tegelasteks on gümnasistid, kes elavad maailmas, kus suhtlemine vaimudega, uskumine needusesse ning maagiasse on reaalsus, mida aktsepteeritakse justkui täiesti loomulikuna, kus avaldus “Ma olen meedium!” ei kõla ajuvabana (minule meenus kohe stseen ühest filmist, mille peale oli raske mitte muiata) ja jutt “kanaldamisest” ei aja kedagi naerma. Veidi sarnane, aga mitte sama maailm, mida kujutati telesarjades “Võluvägi” ja “Vampiiritapja Buffy”, kuid tegevuspaigaks tänapäeva Eesti, täpsemalt Põhja-Eesti, eelkõige ilmselt Harjumaa, konkreetselt mainitakse näiteks Murastet.

Maailm, kus nõidus, maagia ja vanad pärimused on miksitud kokku noortele omaste probleemide ja otsingutega ning saadud üks päris hullumeelne seebikas, mis sisaldab aga muu hulgas ka näiteks järgnevat, lausa eksistentsiaalset mõttemõlgutust…

Mis oli siis ikkagi elu mõte?

Kas keegi üldse sai olla lõpuni kindel, et teadis vastust? Osa inimesi arvas, et elu mõte ongi elamine, teised uskusid, et inimene on tulnud siia maailma õppima ja eelmistes eludes kogemata jäänud õppetunde omandama või siis karmavõlgu tasuma. Mõned leidsid jälle, et elu mõte on armastus – armastus kõigi ja kõige vastu.

Elina ei teadnud, mida sellest kõigest arvata. Mis oli tema elu mõte? Mida ta tahtis elult saada? Mille poole ta püüdles? Polnudki nagu midagi. Ta polnud palju nõudnud. Mitte kunagi. Ta oli alati olnud rahul sellega, mis tal oli. Ehk selles oligi viga? Unistused olid teiste jaoks. Kui ta mõtlema hakkas, siis ei osanud ta avastada põhjust, miks see niiviisi oli. Kas ta lihtsalt ei uskunud, et ta unistused võiksid täituda? Või kartis ta otsustada?

/—/

Miks pagana pärast pidi elu nii keeruline olema?

/—/

Õnnelik – võib-olla selles oligi viga. Ta ei olnud õnnelik. Mitte et ta elul oleks midagi viga olnud, aga talle tundus, et ta lihtsalt ei oska seda. Ei oska olla tänulik selle eest, mis tal on. Ei oska olla õnnelik tavaliste igapäevaste asjade üle.

Võib-olla ta hoopis mõtles liiga palju? Võib-olla peaks ta laksma elul lihtsalt kulgeda ja vaatama, kuhu see teda viib? Kui ta ei oska midagi teha ega teagi täpselt, mida ta tahab, äkki on siis tõesti parem, kui ta läheb lihtsalt vooluga kaasa?

Teose sisust on siin raske kirjutada nii, et see ei reedaks midagi liiga palju selle sisu kohta. Lugedes on hea lasta ennast lihtsalt voolul kaasa viia, mitte liiga palju mõtelda ja analüüsida.

Lugesin suurema osa raamatust läbi eilses postituses mainitud oludes, raju tümaka saatel, mis viis kohati transile lähenevasse seisundisse, andis lugemisele sobiva rütmi ning meeleolu, olles ühest küljest küll kontrastis selle kõrvalise maakeskkonnaga, kus teose tegevus suuresti aset leiab, kuid pakkudes samal ajal vaatepilti erinevatest inimestest, kelle juures võis märgata isegi mõningaid ühisjooni selle raamatu tegelastega. Huvitav elamus.

Väljasõit Pärnusse

Käisin eile väljasõidul Pärnus, kohtudes ühe vana tuttavaga, aga viibides ka kolmel üritusel, millest siin nüüd veidi juttu tuleb.

Kõigepealt soojenduseks õhtul kell kuus raekojas alanud Pärnu Ühisgümnaasiumi õpilaste kontsert, kus jäi eriti silma Anna-Maria Pink – ilus, selge ja puhas hääl, mida ta hästi valitseb ja mida võimendas veelgi suurepärase kõlaga saal (võimaluse korral minge teda kuulama, kui ta kusagil esineb).

Seejärel Frederik Küütsi esimese EP esitluskontsert @ Korter13. Mina avastasin ta Hooandja kaudu, tundus andekas tegelane, toetasin kümne euroga ning sain nüüd tänu sellele plaadi ja tasuta sisse. Põhiosa publikust moodustasid vist tema enda eakaaslased ja neile läks ta väga hästi peale. Kuulan praegu plaati ja… jah, hoidke ka tema suhtes silmad-kõrvad lahti.

Pärast läksin sealt üle tee Fookuse lõpupeole, kus oli sel hetkel suht vähe rahvast (pool tundi hiljem läks tantsupõrandale esimene paar). Leidsin valgema koha ja hakkasin lugema raamatut, mille olin võtnud kaasa tegelikult bussis lugemiseks. Ja veetsingi seal aega selle seltsis.

Õhtu jooksul, kui rahvast kogunes ning inimesi tuli ja läks, käis neist kümmekond uurimas ka seda, mida ma loen. Muutusin omamoodi reklaamiagendiks. Mõnega arenes isegi pikem jutuajamine kirjanduse teemal, mõni tahtis mulle lausa välja teha jne.

Kuna lugu oli väga kaasahaarav, siis ei olnud mul eriti tuju lobiseda, aga juhtunu näitas ilmselt, et kui tahate leida uusi tuttavaid, siis minge tantsuklubisse, võtke kaasa raamat ja hakake seda seal lugema ning äratate kohe tähelepanu, tekitate huvi või annate võõrastele lihtsalt sobiva ettekäände teid kõnetada, eriti kui nad on tarvitanud eelnevalt alkoholi, mis näib pahatihti olevat eestlaste peokultuuri lahutamatu koostisosa.

Mis raamat see oli, seda võite saada teada juba homme, kui siin ilmub spetsiaalselt sellele pühendatud postitus.

Kõigile üritustele pääsesin tasuta ning üldse kokku jätsin selle väljasõidu jooksul Pärnusse neli eurot ja 10 senti. Esimese ja teise ürituse vahel sõin Endla teatrikohvikus ühe Napoleoni koogi (1.50) ja jõin klaasitäie õunamahla (1.00). Täna hommikul võtsin bussijaama toidukohas kaks lehesaia (2×0.50) ja kakao (0.60). Lisaks bussipiletid edasi-tagasi (2×4.50).

Samas aga võtsin kaasa Pärnu käesoleva aasta tähtsündmuste kava, mida sirvides leidsin terve rea üritusi, kus põhimõtteliselt käia võiks. Seetõttu on tunne, et mul tuleb sinna sel aastal veel päris mitmeid väljasõite teha.

Arendage ka teie siseturismi! Toetage kodumaist loomemajandust!