Tantsunädala kokkuvõte

Täpsemalt küll vaid lühidalt juttu nendest etendustest, mida ma vaatama jõudsin. Mõnel sai peatutud siin juba varem.

Üritasin hoiduda eelnevalt tantsulavastuste tutvustuste lugemisest, olla võimalikult ebaprofessionaalne vaataja (tegelikult oleksin tahtnud näha neid isegi pealkirju teadmata, et vaadata mida neist siis välja loen), aga päris alati mul puhtaks leheks jääda ei õnnestunud.

Eline Selgis “m e d i t a t s i o o n”. Nagu nimi ütleb. Selgis viis publiku varajasel pärastlõunal sisemisele rännakule, mille käigus oli igaühel võimalik teha oma fantaasiamaailmas ka tantsusamme. Mõjus lõõgastavalt.

Joanna Kalm “Débutante”. Lühidalt: laval võis näha alasti inimest veiderdamas. Mina nägin selles automaatselt torget debutantede-kultuuri pihta, aga ilmselt on mul liiga NY state of mind, sest autori enda tõlgendus näib olevat teine: alastus on vabadus jms. teema.

Samas olid muusikalised katked tuntud lugudest Kalmu esituses nii meeldejäävad, et hiljem võis kuulda koridoris erinevaid tüüpe neid kordamas. Kokkuvõttes saavutas debütant ilmselt oma eesmärgi: jäi vaatajatele meelde.

Vaata ka: “The Reluctant Debutante”

Sylvia Köster “Star”. Tundus nagu tuntud lugu: koogutad muudkui publikule, keerled ringi kuni kukud kokku ja siis tõstetakse sind taevasse. Selle koha peal võinuks minu meelest tulla loogiline lõpp, aga kaastekst andis hiljem seletuse ka järgnenule.

Lugesin just praegu Sirbist lühikest usutlust, kus Kalm ja Köster ise oma asju selgitavad. Paistab, et minu arusaam Kalmu tööst ei olegi siiski väga erinev tema enda omast.

“Sisuliselt on see lugu enese esitlemisest ja kuvandi loomisest ning tegelikust inimesest selle sees ja taga. Siin on protesti kunstniku ja kunsti kui toote esitlemise vastu,” seletas ta.

Janne Ristimetsa Tantsustuudio “Siselend Wiesbadeni”, koreograaf Evelyn Uisk, kes tegi koreograafia ka Ugala “Moraalile” (minu meelest on see Heinrich Christenseni näidend ise üks paras jura, aga lavastus oli hea, sealhulgas koreograafia).

Teadsin nüüd selle tantsulavastuse kohta enne vaatamist nii palju, et Wiesbaden tuli nimesse sellest, et tantsija Jette läheb sinna aastaks vahetusõpilaseks. Võiski näha seda, kuidas ta kõigepealt reisiks valmistus, asudes seejärel raskele teele, mis sarnanes mööda köit kõndimisele, eksles pärast Saksamaal autode vahel ja täitis mingeid kummalisi korraldusi.

Kui ta teekonna lõpus laest rippuva lambiga mängima hakkas, siis mõtlesin, et lõpp tuleb selline, et ta virutab selle vastu lage puruks ning saabub pimedus. Hakkasin taskust telefoni kookima, aga ei teinud seda piisavalt kiiresti – kõks käis ära just enne seda, kui ma filmima hakkasin. Aga pimedust siis kohe ei tulnud, lõpp ei olnudki nii sünge nagu ma olin juba oodanud.

Keity Pook “pineval pinnal // pindpinevus”. Huvitavad mängud video (Madlen Hirtentreu) ja valgusega (Laura Maria Mäits), aga ka tantsutehniliselt päris põnevaid kohti sisaldav (mitte siin fotol nähtav, vaid mõned teised, mida ma üles ei võtnud), hea ülesehitusega lugu.

Jäin kuulama ka sellele hiljem professionaalsete tantsukriitikute, koreograafide ja pedagoogide poolt antud tagasisidet ning tuleb tunnistada, et nemad ikka märkavad ka selliseid asju, mis minusugustel tavavaatajatel nägemata jäävad.

Barbara Lehtna Real Life Company “Meditatsioonid”, mis kujutas endast Tantsunädala residentuuri tulemust, otseselt tantsu eriti ei sisaldanud, vaid oli rohkem selline publikut kaasav meelelahutuslik reality show, milleks oli saadud ilmselt kõvasti inspiratsiooni new age liikumisest. Päris lõbus.

Eline Selgis “kvadratuur”. Ametliku tutvustuse kohaselt oli see “mittelineaarne mittetantsulavastus, mille keskmeks on lahendamine ja mittelahendamine”, mis tähendab, et see oligi umbes nagu katse tõestada tantsukeeles Pythagorase teoreemi, tuues järjest välja selle kõik võimalikud tõestused. Mingit nö. lugu oli sealt raske leida, aga vaadata oli ikkagi huvitav.

Annika Vahteri diplomilavastus “Kette” #viljandi #tantsunädal #annikavahter #tyvka

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Annika Vahteri “Kette” oli sisult jälle suhtedraama, aga vist kõige graatsilisema tantsukeelega tükk, mida mul näha õnnestus. Ja see on ka loogiline, kui arvestada, et ta on muu hulgas iluvõimlemistreener, nagu guugeldamine nüüd paljastas – see asjaolu ei mõjunud pärast “Kette” nägemist üldse üllatavalt.

Sylvia Kösteri “Look at All the Silverware” oli hardcore komöödia, umbes nagu “Õhtusöök ühele” tummfilmina viiendas astmes (techno remix), mis kiskus lõpuks päris bakhanaaliks, nagu võib veenduda selle lingi taga leiduvat pilti vaadates. Tantsu palju ei olnud ja laval olid hoopis 11. lennu näitlejad, aga publik sai kõvasti naerda.

Kristina-Maria Heinsalu “Sparkling or Still?”, mis tuli kõige lõpuks, oli samuti komöödia, aga selle kandsid ette tantsijad. Ühte väikest katkendit võib näha selle lingi taga.

Kolmandik Tantsunädala kavas olnud etendustest jäi mul nägemata ja seetõttu ei oska siin nende kohta midagi öelda. Anu Söödi raamatu “Loovtants. Tantsu baaselemendid” esitlusele ma samuti ei jõudnud, aga usun, et tantsuõpetajatele kulub see käsiraamat ära.

PS. Tantsunädala raames etendunud lavastusi, nagu juba varem mainitud, leidub ka Kultuuridessandi kavas, millest tallinlastel, tartlastel ja narvakatel avaneb võimalus saada osa juba tuleval nädalal. Soovitan seda teha, kui vähegi huvi on.

“The Reluctant Debutante”

debutanteKavatsesin eile minna ennelõunal Sakala Keskusesse vaatama Riho Västriku uut dokumentaalfilmi Sven Grünbergist ja sellest kohe hiljem kirjutada, aga ärkasin liiga hilja. Seetõttu sai vaadatud hoopis uuesti “The Reluctant Debutante” (USA, 1958).

Vincente Minnelli filmograafiast (kunagi eelmisel sajandil sai suurem osa sellest nähtud tänu telekanalile TCM) oleks minu esimene soovitus “On a Clear Day You Can See Forever” (1970), aga vaatamist väärivad ka tema teised filmid.

“The Reluctant Debutante” põhineb William Douglas-Home’i samanimelisel näidendil, mis tuli välja mõned aastad varem. Douglas-Home oli ka üks filmi stsenaristidest. Temaga koos täitis seda rolli Julius J. Epstein, kes oli üks “Casablanca” (1942) stsenaariumi eest Oscari võitnutest.

Kõnealune film ei pälvinud kriitikutelt suurt tunnustust ega ka mingit laitust. A. H. Weiler (NY Times) kirjutas esilinastuse järel, et sellel filmil “ei ole rohkem sisu kui sufleel; aga selle kerged koostisosad teevad valmis kena filmi sulgkaalus.”

Filmi reiting IMDb-s on praegu 6.9 tärni kümnest – pole paha, aga ka mitte väga hea.

Vaatajate huvi selle vastu ei olnud samuti kõige suurem. Suurbritannias oli “The Reluctant Debutante” 1959. aastal kinodes küll vaadatavuselt kaheteistkümnes film, aga kokkuvõttes ei toonud see stuudio andmetel tagasi isegi tehtud kulutusi.

Ma ei tea, kas oleksin seda nüüd vaadanud, kui ei oleks seda juba varem näinud, sest lihtsalt guugeldamise põhjal ei pruugi see tunduda millegi poolest väga huviäratav film, kuid seda näinuna torkab silma ka mitmesuguseid huvitavaid fakte.

Näiteks see, et kui enamasti pannakse noorukeid mängima neist vanemad näitlejad, siis John Saxon kehastas 23-aastast olles ise filmi tegemise ajal 22 ja Sandra Dee 17-aastast olles ise 16, oma suure läbimurde alguses.

Lühidalt filmi sisust. Lugu leiab aset jõuka kõrgklassi maailmas. Ameerikas kasvanud 17-aastane Jane (Dee) saabub Inglismaale, kus teda ootavad pankurist isa (Rex Harrison) ja kasuema (Kay Kendall), kes tunneb kohustust tuua Jane nn. debütandina seltskonda. On aasta 1958, viimane hooaeg, sest kuninganna on otsustanud vastava kombe kaotada, pidades seda iganenuks (nii juhtus ka päriselt – Jane leiab filmis, et kuninganna sai asjale pihta).

Ilma mingi entusiasmita käib tüdruk debütantide ballidel, tundes igavust tantsupartneritest, kes räägivad temaga kriketist ja liiklusest, kuid armub ballil mängiva bändi trummarisse (Saxon), kes on pooleldi ameeriklane, pooleldi itaalia päritolu (Saxon ise on italoamericani). Siinkohal ümberjutustus lõpeb, sest muidu muutuks see juba spoileriks. Piisab kui öelda, et nalja saab palju.

Harrison ja Kendall olid just aasta varem ka päriselt abiellunud. Enne seda oli viimasel muu hulgas afääre mõningate aadlikega. Ühtlasi oli tal just diagnoositud leukeemia, millest ta kuulis alles filmivõtete ajal. Ja juba järgmisel aastal ta suri, vaid 32-aastaselt, jõudes teha enne veel vaid ühe filmi.

Filmi võtted toimusid Prantsusmaal, sest Harrisonil oli probleeme Briti maksuametiga. Tema ja Kendall olid mõlemad inglased, nagu nende poolt kehastatud tegelased. Dee ameeriklanna, kuid põlvnes russiinidest, tema vanemad (immigrantide lapsed) kohtusid vene õigeusu kirikus toimunud tantsul.

Ilmselgelt oli näitlejate valikul vaadatud, et nad oleksid oma taustalt sarnased mängitud tegelastele. Dee puhul näis roll elavat aga edasi ka tema eraelus: 1960. aastal ta abiellus, olles saanud 18, popstaar Bobby Dariniga, kes oli siis 24.

Tänaseks on pea kõik selle filmi tegemisega seotud inimesed muidugi juba surnud. Siin nimetatutest elab veel vaid Saxon.

“The Reluctant Debutante” meenus mulle kõigepealt seoses ühe Tantsunädala raames nähtud etendusega, seejärel meenutas seda Djuna Barnesi “Öömets”, kus ei ole samuti hoidutud aadlitiitlite ihalemise naeruvääristamisest, ning lõpuks veel üks asi, mida omakorda meenutas üks teine asi.

Kindlasti tasuks seda vaadata neil, kellele meeldib 1950-ndate mood, aga ka filmid nagu “The Princess Diaries” või “Four Weddings and a Funeral” – “The Reluctant Debutante” on oma fiilingu ja hoiakute poolest justkui nende omapärane sümbioos.

Djuna Barnes “Öömets”

Djuna BarnesRomaan, millele kirjutatud eessõna alustas T. S. Eliot lausega: “Kui tõstatub küsimus loomingulisele kirjatööle sissejuhatuse kirjutamisest, siis tunnen ma alati, et need vähesed raamatud, mis eessõna väärivad, on just need, mida oleks kohatu tutvustada.”

Ja ometigi ta seda tegi, märkides muu hulgas: “Kui ma ütlesin, et “Öömets” meeldib esmajoones luule lugejatele, siis ei tahtnud ma väita, et see ei ole romaan, vaid et see on nii hea romaan, et seda saavad tõeliselt hinnata ainult arenenud luuletundlikkusega lugejad.”

Kardetavasti on tal õigus. Jeanette Winterson oma sissejuhatuses kirjutas, et “inimesi, kes on sellest kuulnud, on palju enam kui neid, kes on seda lugenud. Raamatu lugemine on jäänud enamjaolt ülikooli õppejõudude ja üliõpilaste pärusmaaks.”

Krista Mits, tõlkija, tõi saateks välja, et 1960-ndatel märkis Barnes ühes kirjas enda kohta, et paradoksaalselt võib teda pidada “selle sajandi kõige kuulsamaks tundmatuks”. Jah, siis võis see veel nii tunduda, aga tänapäeval teda enam vaevalt kuigi palju teatakse.

“Öömets” (“Nightwood”) ilmus ingliskeelsena juba 1936. aastal ja on läinud kirjanduslukku eelkõige sellega, et käsitleb naistevahelise (aga mitte ainult) armastuse teemat (kuid mitte ainult seda), mis oli toona kaasaja kirjanduses suht uudne, kuigi tuntud juba antiikmütoloogiast, aga ei mõju 21. sajandil üldiselt enam šokeerivalt.

Lugu ise on kokkuvõttes kurb, aga see on antud edasi humoorikalt ja teravmeelselt. Raamat on loetav nii ühe hooga (koos kaastekstidega on juttu kokku 140 lehekülge) kui ka nädalase järjejutuna (jagatud kaheksaks peatükiks, neist viimane õige lühike).

Peaks minema eriti hästi peale neile, kellele meeldivad pikad kirjeldused ja omapärased võrdlused, väike stiilinäide: “Kui Hedvig tantsis, kergelt veinist svipsis, sai tantsupõrandast taktikaliste manöövrite tanner; nagu treenitult kõpsusid tema kontsad staccato vastu põrandat, õlanukid olid eneseteadlikult kõrgele tõstetud, otsekui kannaks ta seal tresside ja narmastega epolette; peapööretes oli jäist valvsust nagu vahikorras ohte trotsival tunnimehel.”

Alguses tundus selline stiil mulle endalegi veidi tüütu, kui ta vahepeal pidevalt samas taktis edasi pani, aga esimese peatüki lõpuks harjusin sellega ära. Tekst sisaldab samas ka vähemtuntud võõrsõnu, näiteks gümnosofist, ning ohtralt viiteid maailma kultuurilukku, mistõttu ei ole see ilmselt tõesti seeditav päris igaühele. Aga need, kes sellest aru saavad, peaksid oskama seda hinnata.

Loomingu Raamatukogu on vahendanud eesti keelde taas ühe väärt teose, kusjuures märkasin, et selle toimetajaks oli Kai Aareleid, kelle enda romaanist “Linnade põletamine” siin nö. kirjandusrubriigis just eelmisena juttu sai tehtud.