Täpsemalt küll vaid lühidalt juttu nendest etendustest, mida ma vaatama jõudsin. Mõnel sai peatutud siin juba varem.
Üritasin hoiduda eelnevalt tantsulavastuste tutvustuste lugemisest, olla võimalikult ebaprofessionaalne vaataja (tegelikult oleksin tahtnud näha neid isegi pealkirju teadmata, et vaadata mida neist siis välja loen), aga päris alati mul puhtaks leheks jääda ei õnnestunud.
Eline Selgis “m e d i t a t s i o o n”. Nagu nimi ütleb. Selgis viis publiku varajasel pärastlõunal sisemisele rännakule, mille käigus oli igaühel võimalik teha oma fantaasiamaailmas ka tantsusamme. Mõjus lõõgastavalt.
Joanna Kalm “Débutante”. Lühidalt: laval võis näha alasti inimest veiderdamas. Mina nägin selles automaatselt torget debutantede-kultuuri pihta, aga ilmselt on mul liiga NY state of mind, sest autori enda tõlgendus näib olevat teine: alastus on vabadus jms. teema.
Samas olid muusikalised katked tuntud lugudest Kalmu esituses nii meeldejäävad, et hiljem võis kuulda koridoris erinevaid tüüpe neid kordamas. Kokkuvõttes saavutas debütant ilmselt oma eesmärgi: jäi vaatajatele meelde.
Vaata ka: “The Reluctant Debutante”
Sylvia Köster “Star”. Tundus nagu tuntud lugu: koogutad muudkui publikule, keerled ringi kuni kukud kokku ja siis tõstetakse sind taevasse. Selle koha peal võinuks minu meelest tulla loogiline lõpp, aga kaastekst andis hiljem seletuse ka järgnenule.
Lugesin just praegu Sirbist lühikest usutlust, kus Kalm ja Köster ise oma asju selgitavad. Paistab, et minu arusaam Kalmu tööst ei olegi siiski väga erinev tema enda omast.
“Sisuliselt on see lugu enese esitlemisest ja kuvandi loomisest ning tegelikust inimesest selle sees ja taga. Siin on protesti kunstniku ja kunsti kui toote esitlemise vastu,” seletas ta.
Janne Ristimetsa Tantsustuudio “Siselend Wiesbadeni”, koreograaf Evelyn Uisk, kes tegi koreograafia ka Ugala “Moraalile” (minu meelest on see Heinrich Christenseni näidend ise üks paras jura, aga lavastus oli hea, sealhulgas koreograafia).
Teadsin nüüd selle tantsulavastuse kohta enne vaatamist nii palju, et Wiesbaden tuli nimesse sellest, et tantsija Jette läheb sinna aastaks vahetusõpilaseks. Võiski näha seda, kuidas ta kõigepealt reisiks valmistus, asudes seejärel raskele teele, mis sarnanes mööda köit kõndimisele, eksles pärast Saksamaal autode vahel ja täitis mingeid kummalisi korraldusi.
Kui ta teekonna lõpus laest rippuva lambiga mängima hakkas, siis mõtlesin, et lõpp tuleb selline, et ta virutab selle vastu lage puruks ning saabub pimedus. Hakkasin taskust telefoni kookima, aga ei teinud seda piisavalt kiiresti – kõks käis ära just enne seda, kui ma filmima hakkasin. Aga pimedust siis kohe ei tulnud, lõpp ei olnudki nii sünge nagu ma olin juba oodanud.
A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on
Keity Pook “pineval pinnal // pindpinevus”. Huvitavad mängud video (Madlen Hirtentreu) ja valgusega (Laura Maria Mäits), aga ka tantsutehniliselt päris põnevaid kohti sisaldav (mitte siin fotol nähtav, vaid mõned teised, mida ma üles ei võtnud), hea ülesehitusega lugu.
Jäin kuulama ka sellele hiljem professionaalsete tantsukriitikute, koreograafide ja pedagoogide poolt antud tagasisidet ning tuleb tunnistada, et nemad ikka märkavad ka selliseid asju, mis minusugustel tavavaatajatel nägemata jäävad.
Barbara Lehtna Real Life Company “Meditatsioonid”, mis kujutas endast Tantsunädala residentuuri tulemust, otseselt tantsu eriti ei sisaldanud, vaid oli rohkem selline publikut kaasav meelelahutuslik reality show, milleks oli saadud ilmselt kõvasti inspiratsiooni new age liikumisest. Päris lõbus.
Eline Selgis “kvadratuur”. Ametliku tutvustuse kohaselt oli see “mittelineaarne mittetantsulavastus, mille keskmeks on lahendamine ja mittelahendamine”, mis tähendab, et see oligi umbes nagu katse tõestada tantsukeeles Pythagorase teoreemi, tuues järjest välja selle kõik võimalikud tõestused. Mingit nö. lugu oli sealt raske leida, aga vaadata oli ikkagi huvitav.
Annika Vahteri “Kette” oli sisult jälle suhtedraama, aga vist kõige graatsilisema tantsukeelega tükk, mida mul näha õnnestus. Ja see on ka loogiline, kui arvestada, et ta on muu hulgas iluvõimlemistreener, nagu guugeldamine nüüd paljastas – see asjaolu ei mõjunud pärast “Kette” nägemist üldse üllatavalt.
Sylvia Kösteri “Look at All the Silverware” oli hardcore komöödia, umbes nagu “Õhtusöök ühele” tummfilmina viiendas astmes (techno remix), mis kiskus lõpuks päris bakhanaaliks, nagu võib veenduda selle lingi taga leiduvat pilti vaadates. Tantsu palju ei olnud ja laval olid hoopis 11. lennu näitlejad, aga publik sai kõvasti naerda.
Kristina-Maria Heinsalu “Sparkling or Still?”, mis tuli kõige lõpuks, oli samuti komöödia, aga selle kandsid ette tantsijad. Ühte väikest katkendit võib näha selle lingi taga.
Kolmandik Tantsunädala kavas olnud etendustest jäi mul nägemata ja seetõttu ei oska siin nende kohta midagi öelda. Anu Söödi raamatu “Loovtants. Tantsu baaselemendid” esitlusele ma samuti ei jõudnud, aga usun, et tantsuõpetajatele kulub see käsiraamat ära.
PS. Tantsunädala raames etendunud lavastusi, nagu juba varem mainitud, leidub ka Kultuuridessandi kavas, millest tallinlastel, tartlastel ja narvakatel avaneb võimalus saada osa juba tuleval nädalal. Soovitan seda teha, kui vähegi huvi on.
