Kundera “Tühisuse pidu” (2/3)

KunderaSamal ajal, kui Suurbritannias, ilmus esimene arvustus Kundera viimase romaani kohta ka Ameerika Ühendriikides, ajakirjas New Republic, kus Nick Romero tegi sellest üldse ühe parima kokkuvõtte (soovitatav neile, kes ei viitsi raamatut lugeda, aga kui on kavas see ise läbi lugeda, siis oleks mõistlikum arvustust eelnevalt mitte lugeda, sest see reedab liiga palju teose sisu kohta).

Romero jõuab järeldusele, et “Tühisuse pidu” ei ole Kundera elutöö kulminatsioon. “Nagu paljud hilised romaanid on see lühike ja hajuv, vaevu 115 lehekülge. See on rohkem kerge klaveripala kui kontsert, rohkem uitamine läbi pargi kui ekspeditsioon kõrgete tippude vallutamiseks. Aga see romaan muudab enda triivimise triviaalsuse suunas filosoofiliseks teemaks, paludes meil mõtiskleda tühisuse väärtuse üle,” kirjutab Romero.

Möödusid mõned nädalad ning seejärel ilmus ligi kuu aja jooksul väikeste vahedega kümmekond pikemat arvustust, neist nii esimene kui ka viimane lääneranniku suurtes päevalehtedes.

David L. Ulin (Los Angeles Times) leiab, et see ei ole hiilgav raamat (tema sõnul ei ole Kundera kirjutanud ühtegi hiilgavat raamatut alates 1986. aastast, kui ilmus “Romaanikunst”) ning “kõige kasulikum viis seda lugeda on ehk epiloogina. See on kleenuke, juhuslik, raamat kus juhtub vähe: kokteilipidu, veidi vastamata igatsust, veidi nalja. Sellegi poolest, omal väikesel moel on see mõjuv.”

“Olles vaevu üle saja lehekülje on “Tühisuse pidu” Kundera lühim romaan. See on kirjanduslik vingerpuss, aga see on ühtlasi ka elegantne ood tembutamisele,” kirjutab ligi kuu hiljem Steven G. Kellman (San Francisco Chronicle), kelle arvates on selle raamatuga seoses kõige pilkavam küsimus: “Kui kõik on tühine, siis kas “Tühisuse pidu” ise on sellegi poolest oluline? Või peaksime me lihtsalt õppima seda armastama selle enda eneseteadliku lolliltamise eest?”

Idarannikul annab tooni New York Times, kus ilmus mõnepäevase vahega lausa kaks arvustust, kusjuures mõlema autoriteks olid naised (kõik ülejäänud arvustused tulid meeste sulest).

Kõigepealt märgib Michiko Kakutani, et Kundera pöördub tagasi mitmete oma varasemate teemade juurde, aga “sügava mõtiskluse asemel poliitilise ning psühholoogilise vabaduse teemal on ta valmistanud ühe äärmiselt kerge mõlgutuse inimeste kalduvusest visata vempe, valetada ja teha totraid valikuid” ning “selle romaani pealkiri, “Tühisuse pidu”, kõlab nagu teadlik, ennetav nali omaenda pinnapealsuse teemal.”

Diane Johnson pühendub pikalt romaani ümberjutustamisele, aga jõuab lõpuks ühe tabava tähelepanekuni selle autori kohta. “Seal on ajatu kvaliteet tema filosoofial naeru olulisusest, aga ühtlasi ka tunne, et maailm on liikunud edasi mõningatest neist muredest, mis teda endiselt vaevavad. Isegi, kui ta ütleb meile, et peaksime meeles, et pikemas perspektiivis ei oma miski tähtsust, tunnetame, et tema jaoks on ammu möödunud poliitilised sündmused endiselt vahetud, või vähemalt on need seda tema tegelaste jaoks,” kirjutab Johnson. “Võib-olla on tõeline nali siin see, kahjuks, et kuigi Kundera on endiselt see jõuline ja terav kirjanik, kes ta on alati olnud, siis see, mida tal on meile öelda, näib omavat väiksemat relevantsust.”

“Mõistvad lugejad leiavad, et “Tühisuse pidu” on meelelahutust pakkuv divertisment, kergelt koomiline ilukirjandus,” arvab omakorda Michael Dirda (Washington Post). “Neile, kes sümpaatiat ei tunne, näib “Tühisuse pidu” aga lihtsalt tähtsusetu ja pretensioonikas.”

“Kas see raamat on siis hea? Ei, seda see ei ole. See ei näi isegi olevat huvitatud sellest, et olla hea. Aga see tundub oluline, selle poolest kuidas see uuendab, võib-olla viimast korda, Kundera karjääri, mis on olnud tõesti hea, kandnud muresid,” kirjutab Charles Finch (Chicago Tribune).

“Mis selle romaani puhul lõpuks liigutav on, see on selle haare selle üle, mis on Kunderat alati kannustanud, delikaatne elamise-olek olemise ja eimiski vahel. Olles kaugel selle teema lihtsalt üles soojendamisest, surub see selle uude vormi: lühemasse, tihedamasse,” kinnitab Ted Weesner (Boston Globe).

“Lühike, kena väike juveelikarbilik asi, toimib see peaaegu nagu üht tema lemmikteemadest, nimetatud seal otse pealkirjas, krooniv essee,” leiab Jason Sheehan (NPR). “Ühest küljest, selles ei juhtu midagi. Ja teisest küljest, selles ei juhtu samuti midagi. Mis ei tähenda, et see on igav raamat. Seda see pole.”

“Mitte kunagi varem mõnes Kundera romaanis ei ole sündmustik omanud väiksemat tähtsust. Selle asemel toimib pidu lihtsalt platvormina, millelt Kundera saab uurida teemasid, mis on tema lugejatele tuttavad, näiteks ajaloo absurdsus,” märgib Benjamin Herman (Slate). “Kui see on viimane romaan, mille ta kunagi avaldab, siis saab sellest sobiv hauakivi ebatavalisele karjäärile.”

PS. Sellest ülevaatest jäi välja ajakirjas The Atlantic ilmunud Jonathan Roseni arvustus pealkirjaga “Kas Milan Kundera omab endiselt tähtsust?” (sama küsimus läbib tegelikult ka mitmeid eelnevalt viidatud tekste), sest ma ei osanud seda kuhugi siia vahele paigutada.

“Pealkiri on nali iseenda arvel, ning lugeja arvel,” kirjutab Rosen Kundera romaani kohta. “See romaan võib olla Euroopa kultuuri õis, aga see kultuur on nii väsinud ja sissepoole suunatud, et see on muutunud vaid veidi enamaks kui nabaimetlemine.” – äärmiselt karm hinnang.

Mari Jürjensi “27”

Mari-JürjensPärimusmuusika Aidas toimus eile Mari Jürjensi värske albumi “27” esitluskontsert. Kuna plaat õnnestus mul saada juba paar päeva varem, siis pakkus see nüüd huvitavat võrdlusmomenti, sest enamasti käivad asjad ju vastupidi: kõigepealt kuulan kontserti ja seejärel (võib-olla) hangin plaadi.

Antud juhul ärkas minus huvi selle kauamängiva vastu vist koguni enne seda kui Jürjensil tuli mõte see teha – eelmise aasta detsembris, kui veebi jõudis kolm Ugalas välja tulnud lastelavastuse “Väike Pii ja kiigelaud” jaoks kirjutatud laulu. Kontserdil kõlas neist eile kaks, plaadilt leiab ühe, kõige helgema, millele viidatakse nähtavasti ka kaanekujunduses.

On isegi veidi kahju, et teised selle peale ei jõudnud, sest minu meelest moodustavad need kolm laulu väga huvitava, omapärase komplekti, aga samas muidugi mõistetav, et sellest albumist tuli nüüd hoopis laiem kokkuvõte, kuhu kõik ei mahtunud, mitte tema viimase kolme aasta laululoomingu täielik kogu.

Mari Jürjens “27” esitluskontsert #viljandi #marijürjens #kontsert

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kokku tosinkond laulu, ülaltoodud katkend pärineb kolmandast.

Kui sageli reastatakse laulud albumitel mingi kindla kontseptsiooni järgi, millest peetakse tavaliselt kinni ka neid lavalt ette kandes, siis Jürjens esitas vähemalt eilsel kontserdil mitte üksnes plaadi esimese laulu viimasena, vaid nende järjekord oli ka muidu hoopis teine.

Ja see kauamängiv kõlabki tegelikult rohkem nagu kogumik, kuhu on pandud kokku erinevad killud, mitte nagu kontseptuaalne album, kus üks laul kasvab loogiliselt üle järgmiseks ja kõik kokku moodustab mingi ühtse terviku. See tähendab, et on kokkuvõttes küllaltki mitmekesine.

Mõni plaadil leiduv laul jäi vist kontserdil esitamata (täpselt ei mäleta, sellest on ju möödas juba terve öö), aga kui seal kõlas tema esimeselt albumilt “22” pärit “Paradiis”, siis hakkas mul järsku peas mängima Vanessa Paradis aastast 1992 – loogiline, eks ole!?

Ja kummaline kokkusattumus, aga võib-olla mitte päris juhuslik, et Jürjens oli kaastegev ka kahe siin juba jutuks olnud tänavuse albumi juures, mis mulle samuti väga meeldisid: Talsi ja Aru “Vähemalt täna” ning Üksküla “Uinunu laul”.

+ Plaat on müügil Apollos ja Rahva Raamatus, mõned sellel leiduvad palad aga vabalt kuulatavad autori helipilvest.

Naivism ja kollaažid

Kondase Keskuses avati eile kaks uut näitust. Pidulik tseremoonia, kuhu olid saabunud ka pressikorpuse esindajad, keskendus Jean-Louis Cerisier’ ülevaatenäitusele, mida oli tulnud avama Prantsuse suursaadik Michel Raineri, kes on Cerisier’ sõber. Kunstnik ise peaks olema kohal augustis toimuval lõpetamisel.

Kui Eestis seostub naivism eelkõige Paul Kondase (1900-1985) nimega, siis Prantsusmaal on selliseks klassikuks Henri Rousseau (1844-1910), kes oligi üldse esimene, kelle tööde kirjeldamiseks kasutati mõistet art naïf. 1967. aastal avati tema sünnilinnas Lavalis, kus elab umbes 50 tuhat inimest, kohalike kunstnike eestvedamisel naivismimuuseum, mis oli Prantsusmaal esimene selline naiivsele kunstile pühendatud institutsioon.

Laval tegi naivismist endale veel suurema kaubamärgi kui Viljandi. 1968. aastal anti seal Rousseau nimi isegi ühele lütseumile ja järgnenud kümnendil toimus naivismi võimas tagasitulek, mis tipnes 1978. aastal suure näitusega Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumis.

Cerisier’ sündis 1957. aastal Châteaubriant’is, mida lahutab Lavalist vaid ligi 70 kilomeetrit, ning kasvas üles Pariisis ja Mayenne’i departemangus, mille keskus on Laval, tuvudes juba nooruses kohalike kunstnikega ja olles seega varakult naivismi mõjuväljas. 1970-ndatel hakkas ta ka ise maalima.

Vahepeal töötas ta aastaid õpetajana Poolas, kus temaga tutvus ka Raineri, kes asus 1989. aastal diplomaatilisse teenistusse minnes tööle Prantsuse suursaatkonnas Varssavis (Cerisier’ oli tema poja õpetaja).

Lõpuks kodumaale naastes kujunes Cerisier’ Lavali ümbruskonna isehakanud kunstnike seltskonnas üheks võtmeisikuks. Ta on aidanud korraldada juba üle poolesaja näituse ning neist üks oli ka eelmisel aastal Raineri vahendusel Kondase Keskuses toimunud ülevaatenäitus Mayenne’i piirkonna art brut loomingust, mis viis omakorda eile avatud näituseni ja selleni, et Kondase Keskus sai kutse korraldada 2018. aastal Eesti naivistide ülevaatenäitus Lavalis.

Cerisier’ ise on kasutanud tervet rida erinevaid tehnikaid, mida sellel näitusel ka näha saab, keskendudes viimasel ajal nähtavasti rohkem kollaažidele, mis on ühtlasi ka teise eile avatud näituse keskmes.

John Digby (1938. aastal Londonis sündinud kunstnik ja luuletaja, kes elab 1978. aastast Ameerikas, Long Islandil) kollaažinäitus “Kuu on luuletus” avamisel eriti tähelepanu ei saanud, sest Digby poolt ühtegi esindajat kohal ei olnud, aga see ei tähenda, et see oleks kuidagi vähem tähelepanuväärne.

Digby kollaažid olid Kondases väljas juba 2014. aastal, aga nüüd on ta tagasi täiesti uue kavaga, mis on inspireeritud peamiselt hiina keelest ja kultuurist, kuid sisaldab ka töötlusi mälestustest, mis on seotud toonase Eestis käimisega.

John Digby ja tema abikaasa Joan, kes on inglise keele ja kirjanduse professor Long Islandi Ülikoolis ning ka ise luuletaja ja fotograaf, omavad muu hulgas väikest kirjastust, mis annab välja originaalseid kunsti- ja luuleraamatuid (sajalistes tiraažides, kõik eksemplarid nummerdatud) – üks selline ilmus ka eile avatud näituse puhul.

“Chinese Moon Poems: translated into English and Estonian” sisaldab 8.-11. sajandi hiina klassikute (Xue Tao, Zhang Ji, Li Bai jne.) poolt kuule pühendatud luuletuste hiina-, inglis- ja eestikeelseid tekste koos tõmmistega kollaažidest, mida võib näha näitusel. Ingliskeelsed tõlked on teinud Hong Ai Bai ja John Digby, eestikeelsed Mathura.

Raamatu võib saada Kondase Keskusest, aga kuna neid on trükitud ainult sada ja mulle antud eksemplar kannab juba järjekorranumbrit 54, siis tasub minna seda hankima võimalikult ruttu. Väike tekstinäide ühest Li Bai luuletusest: oh kuu / on sajandeid ju uuritud su sära / põlvkondi sündinud ja surnud / selle paistel on.

Panin siia üles vahepeale ühe video, kus John Digby tutvustab oma tööd ja tehnikaid. Selle teinud Think Long Island First ajaveebist saab pikemalt lugeda nii tema kui ka tema abikaasa tegemiste kohta (sealt leiab ka nende endi kirjutatud luuletusi).

PS. Avastasin nüüd Digby kohta linke otsides, et Anvil Press Poetry, mis kirjastas ka mõned tema luulekogud, pani hiljuti uksed kinni. Nii kahju! Aga ilmselt näitab see seda, milline on praegu maailmas üldse seis luule kirjastamisega (asjad püsivad üksikute entusiastide õlul ja kui nemad lõpuks ära vajuvad, siis ongi lõpp).