Jaanuaris jäi mul pooleli Briti singlitabelite kuulamine, neist väikeste valikute tegemine, mida nüüd aga jätkan: 1982. aastal tõusis Briti singlitabelisse (toona veel TOP 75, mitte 100) ligi kuussada laulu, esimese kolme kuu jooksul 142.
Hakkasin neid täna kuulama küll juba hommikul, aga olengi jõudnud õhtuks läbida ainult esimesed kolm kuud, mistõttu otsustasin jagada aasta neljaks esitusloendiks. Neist esimene sai nüüd siis valmis ja sinna läks ümmarguselt neljandik kõigist 1982. aasta jaanuaris, veebruaris ja märtsis tabelisse jõudnud lauludest.
Terve rea tänapäevalgi laiemalt tuntud esinejate kõrval võib seal kohata ka mitmeid selliseid vähemtuntud bände nagu, näiteks, Mobiles, B-Movie ja Monsoon, mis mulle ühel või teisel põhjusel rohkemal või vähemal määral meeldivad. Head kuulamist!
Kuna mul ei olnud täna midagi kirjutada, aga igapäevane rutiin vajab järgimist, siis luulutasin kolm väikest kildu, mis on inspireeritud eile FB vahendusel toimunud vestlusest huvitavate kokkulangevuste, eriskummaliste juhtumuste ja religioonide teemal.
polnud nõidust vajagi
see kes teadis ussisõnu
lausumata jättis need
– ta tuli ise paljajalu
üle külmetanud vee
ümbersündija
päeval kui ma surin
sündis keegi teine
keegi keda tunnen
nüüd ise endana
zen
kui kõik teed viivad eikuhugi
siis peaksin olema sinna
ammugi juba kohale
ju jõudnud…
“Whiskey Tango Foxtrot”, mis põhineb Kim Barkeri mälestusteraamatul “The Taliban Shuffle: Strange Days in Afghanistan and Pakistan”, peaks olema koomiline draama, aga ei mõju väga naljakalt ega ka dramaatiliselt, vaid meenutab sageli keskpärast B-kategooria filmi, kuigi selle eelarve (35 miljonit dollarit) ei olnud kõige väiksemate killast ja lugu andnuks kindlasti esitada köitvamalt.
Mitte et seda poleks üritatud.
Kui uskuda filmi, siis oli Barker teleajakirjanik (filmis on tegelaskuju nimi Baker, aga see muudatus on nii väike, et jääb paljudele ilmselt märkamata), kes lasi postitada ennast Afganistani, sest oli tüdinenud vaiba vahtimisest. Tegelikult oli Barker ajalehe Chicago Tribune reporter, kelle esimene välislähetus viis 2002. aasta alguses hoopis Pakistani. Kui raamatus leiab tegevus aset pea täielikult trükiajakirjanike keskel, siis filmis näeb ainult telereportereid – filmitegijad olid rääkinud Barkerile, et videosalvestusi tegevad telereporterid mõjuvad dramaatilisemalt kui märkmeid tegevad ja lugusid kirjutavad trükiajakirjanikud.
Nii et vaadatavuse huvides tehti märkimisväärseid muudatusi, aga kas lugu sedasi paremaks muutus, see on minu meelest küllaltki küsitav. Pigem mõjub see nüüd kuidagi punnitatult. On liiga selgelt näha, et filmi tehes mõeldi palju selle peale, et see tuleks võimalikult vaadatav. Ja tulemus ei ole väga hea.
Barkerit mängib filmis Tina Fey, kelle väike produktsioonifirma Little Stranger on ka selle tootmise taga. Fey on varasemast tuntud peamiselt telekoomikuna ja Little Strangeri esimene film, eelmise aasta detsembris linastunud komöödia “Sisters”, jooksis USA kinodes suhteliselt edukalt, aga “WTF” nüüd raha tagasi ei teeninud ja ka kriitikud ei ole seda kõrgelt hinnanud.
Seega ei ole tegemist filmiga, mida kõik tingimata vaatama peaks, aga samas ei saa seda pidada ka väga kehvaks. Kui on huvi näha kuidas nn. embedded journalism välja näeb, siis tasub see film vaatamist ja/või Barkeri raamat lugemist, aga kui huvitab Afganistan ja sealsete inimeste tegelik elu, siis tasuks võtta ette Anna Badkheni raamatud, eriti “The World Is a Carpet: Four Seasons in an Afghan Village”.
Mis puudutab filmi nime, siis… kui keegi veel ei tea, siis see tuleb kuuldekoodist, mida kasutatakse relvajõududes. Selleks, et sõnumid oleksid üheselt arusaadavad, edastatakse need tähthaaval. “Whiskey Tango Foxtrot” tähendab “WTF”, mis omakorda tähendab teadagi mida. Umbes sel ajal, kui Barker lähetati esimest korda Pakistani, kuulusid mereväes minu ülesannete hulka ka praktiliselt igapäevased sideseansid teiste väeosadega ja “WTF” oli nende käigus vahetatud sõnumites levinud tähekombinatsioon. Ausalt öelda oligi just see põhjuseks, miks ma nüüd seda filmi vaatasin.
Kokkuvõttes soovitan pigem lugeda Barkeri raamatut, kuigi ka sellest on paremaid, aga… vähemalt annab see aimu sellest, millised olid paljud ajakirjanikud, kes Afganistanis toimunut ameeriklastele kajastasid. Ja see aitab ehk paremini mõista ka seda, miks asjad kokkuvõttes nii valesti läksid.
