Andres Laiapea – Lehekülg 166

“Герой” (Venemaa, 2016)

Esimene maailmasõda ja sellest välja kasvanud kodusõda on saanud Venemaal taustaks ehk andnud ainest mitmetele sel aastal linastunud suurtele kassafilmidele, millest esimene minulgi lõpuks vaadatud sai.

“Герой” oleks rahuldav romantilise draamana, aga muutub kohutavaks seda läbiva ajalookäsitluse tõttu. Film algab Aleksander III pöördumisega Nikolai II poole, mille kaudu juba toon ette antakse. Seejärel hakkavad omavahel väga tihedalt põimudes kulgema kaks romantilist lugu, üks ümmarguselt sada aastat tagasi ning teine tänapäeval.

Mida edasi, seda selgemaks aga saab, et kui sageli täidab ajalugu filmides sisuliselt kulisside rolli, olles fooniks inimeste vahel arenevatele suhetele, siis antud juhul on hoopis nähtav suure armastuse lugu kõigest abivahend vaatajate ajalooteadvuse kujundamisel. Andrei ja Vera kõrval on kolmas mõlemas ajajärgus eksisteeriv tegelane nimelt pahalane, kes omab minevikus konkreetse, päriselt eksisteerinud isiku nime: Mihhail Ivanovitš Tereštšenko. Kuid seda isikut on kujutatud siin täiesti ebaajalooliselt, tõe poole püüdlemata, kuigi väidetakse, et film põhineb tegelikult toimunul.

Tereštšenko (1886-1956) oli Kiievis sündinud progressiivsete vaadetega suurmaaomanik, ettevõtja ja pankur, kellest sai 1917. aastal ajutises valitsuses kõigepealt rahandus-, seejärel välisminister. Oktoobrirevolutsiooni käigus ta vahistati, aga pärast põgenes peagi välismaale. Filmis kujutatakse teda ülimalt karikatuurse, kasuahne kapitalistina, kes oli süüdi selles, et Venemaa sõtta läks ja seejärel hiljem kaosesse langes. Kuna Tereštšenko oli sõja puhkemise ajal päriselt alles 28-aastane, siis pandi teda loo “usutavuse” huvides mängima täpselt poole vanem näitleja.

“Герой” jõudis Venemaal kinodesse veidi enne seda, kui möödus 130 aastat Tereštšenko sünnist ja 60 aastat surmast. Temast sihikindlalt eemaletõukavat pilti luues ründavad filmi tegijad samas täiesti otsesõnu selliseid 1917. aasta veebruarirevolutsiooni väärtusi nagu vabadus ja demokraatia, mille eestkõnelejana ta esineb. Ja kui Tereštšenko on antikangelane, siis positiivse tegelasena kujutatakse sellist meest nagu Kornilov. Kuna tänapäeva Venemaal ei tea laiem vaatajaskond neist tõenäoliselt rohkem kui Eestis näiteks Artur Vallnerist ja Jüri Vilmsist, siis ei tasu taoliste filmide mõju rahva ajalooteadvuse kujunemisele alahinnata.

Kui see kohutav ajalookäsitlus kõrvale jätta, siis on tegemist klišeedest kubiseva, aga rahuldava fimiga – mitte just väga hea, kuid vaadatav. Tähelepanuväärne ehk veel selle poolest, et oma näitlejadebüüdi teeb tuntud poplaulja Dima Bilan ja temaga läheb voodisse Pihkvast pärit Julia Peresild, kelle esivanemate hulgas leidub ka eestlasi.

Lisaks soovitan lugeda Andrei Arhangelski arvustust ja intervjuud filmi režissööri Juri Vassiljeviga.

Linnulaulud lastele

Põltsamaa lasteaed MARI andis sel aastal välja CD ja lauliku “Linnulaulud”. Plaadil leidub 12 uut lastelaulu, esitajateks lasteaia MARI, Põltsamaa Ühisgümnaasiumi ja Põltsamaa Kultuurikeskuse laululapsed. Laulude ette, taha, vahele ja kohati ka sisse kõlab päris linnukeste laul.

Kava juhatab sisse lindude kevadkontsert hommikul metsas, punkti panevad luiged mererannas, lisaks esinevad sinikael-pardid, kuldnokapojad, hallvares, koduvarblane, suitsupääsuke, kodukaku paar, rähnid, harakad, rasvatihane, leevike, sookured ning kuulda võib ka kühmnokk-luige tiivavihinat. Loodushääled pärinevad Veljo Runneli kollektsioonist, välja arvatud kodukakkude huiked, mis on lindistatud Fred Jüssi poolt.

Laulud räägivad juba nimetatud lindudest, lisaks veel käost ja lõokesest (kägu on metsa sees, lõokene lõõritab), kes samas ka ise sõna saavad, kuid eraldi numbriga üles ei astu. Ülejäänutest eristub kõige selgemini “Emme linnupoju”, mille autor Tuuli Jukk, lasteaia MARI muusikaõpetaja, oligi plaadi väljaandmise algataja ning korraldaja – see on ainuke laul, kus ei ole viidatud ühelegi konkreetsele linnuliigile.

Esindatud on veel seitse autorit, neist Riine Pajusaar nelja ning Piret Laikre ja Marek Sadam kahekesi koos kolme lauluga. Kokkuvõtet plaadil leiduvast saab kuulda ülalpool või selle lingi taga.

Enamik laule on esitatud linnuvaatleja positsioonilt lähtudes, vaid mõned (Pajusaare “Pääsuke” ja “Parve kogunemise laul”) lindude vaatepunktist. Samas esineb ka lindudega diskussiooni astumist, inimeste võrdlemist lindudega, lindude jäljendamist ja sõnaseadeid, mille puhul linnud sarnanevad inimestele. Kokkuvõttes teenib üllitis inimeste loodusele lähendamise eesmärki.

Ilmselt samal otstarbel valmis 2009. aastal ilmunud Kätlin Vainola “Metsaelu aabits”, millega oli kaasas CD Fred Jüssi lindistatud metsahäältega. Sellel plaadil esinevad lindudest musträhn, kakud, metsvint, kägu, põldlõokesed, väike lehelind, vainurästad, sookured ja ronk. Füüsilisel kujul on raamat läbi müüdud, kuid elektroonilises formaadis saadaval (koos helidega).

Kuid suurema osa sellest helikandjast võtavad enda alla siiski mitte linnuhääled, vaid mitmesugused muud metsas kostuvad helid, alates vee solinast ja lõpetades sammudega krudiseval lumel. Lapsevanemad peavad teadma, et sellel plaadil leidub täiesti tsenseerimata kujul ka selliseid salvestusi nagu erutatud siili mügin, halljänese ja valgejänese tüli ning põtrade pulmapidu.

Põhjalikuma ülevaate lindude häälitsustest võib saada raamatust “Linnulaul. Meie 150 linnuliiki ja nende häälitsused” (tekst: Jan Pedersen, heli: Lars Svensson), mis ilmus eesti keelde tõlgituna 2012. aastal. Selle osaks olev helimängija sisaldab 177 näidet. Need on küll enamasti väga lühikesed (5-6 sekundit), aga samas on selles raamatus kõigist neist lindudest ka pildid ning kirjeldused nii nende häälitsustest kui ka neist endist.

“Minu Läti” ainetel

Kuna Contra “Minu Läti. Anekdoot tõelisest eestlasest”, mille esitlus toimus folgi ajal Viljandis, pakub lugejatele kohati häid võimalusi võrrelda enda kogemusi autori omadega, siis räägib järgnev jutt vaid osaliselt sellest raamatust, sisaldades rohkem hoopis minu mälestusi.

Contra kirjutab, et temani jõudis kõigepealt Läti televisioon, kust hakkas vaatama kümneaastaselt spordiülekandeid, aga ka multikaid ning muusikasaateid. Minuni jõudis seevastu Läti raadio, mida veidi vanemalt vahel kuulama hakkasin, aga meelde jäi sellest ajast ainult 100. Debija “Kâ brînums”, mida siis palju mängiti.

Praegu vaatasin, et ka nende esimene singel “Vēlreiz” tuleb tegelt päris tuttav ette (ülikõva koreograafia, laulja mõningad liigutused meenutavad isegi mind ennast varases nooruses:), kuigi videosid ei olnud seni näinud kummagi puhul.

Juba enne seda oli loonud Läti suhtes aga positiivse emotsionaalse eelhoiaku Vennaskonna “Riia mu arm”, millele lisandusid teadmised ühisest ajaloost, mille vastu oli tärganud eriline huvi selle tõttu, et Vabadussõjas langes üks sugulane, kelle hauakivi Helme surnuaias näinud olin, Smiltene all.

Ja varasemas lapsepõlves jätsid sügava jälje ka Kārlis Skalbe muinasjutud, mis tundusid väga õudsed (need olid tegelikult kirjutatud täiskasvanutele).

Contra esimene reis Lätimaale oli 14-aastaselt terve perega.

Esimene Lätis käik, mida ma ise mäletan, oli ikka juba pärast passi saamist, kui käisin Valgast korraks üle piiri Valkas jäätist ostmas (tuleb välja, et see oligi mu esimene välisreis – ikkagi ju piiriületus). Viisat ei olnud selleks vaja, aga piiripunkt tuli läbida ja dokument ette näidata. Toona ei olnud Läti jäätis Eestis müügil veel nii laialdaselt nagu tänapäeval.

Mingit Läti ja Soome vastandamist, millest Contra kirjutab, minu puhul ei olnud, aga Lätis hääletamine, konduktoriga kohtumine ja Riias kilomeetrite kaupa kõmpimine tulid tuttavad ette.

Läti spordielust ei teadnud ma enne selle raamatu lugemist midagi, sest sport mind üldiselt ei huvita. Korra olen küll käinud Staicele jalgpallikeskuses, aga see oli lihtsalt väike kõrvalepõige, tutvumine kohaliku vaatamisväärsusega, mida lätlased näidata tahtsid, pikalt me seal ei peatunud.

Contra kirjutab spordist suht palju, muusikast vilksamisi (mõnest Läti eurolaulust, mainib Brainstormi), filmidest ja kunstist peaaegu üldse mitte. Kõvasti on muidugi juttu luulest ja sellega seonduvast; keelest, selle õppimisest ja tõlkimisest; õllest ja niisama seiklustest; veidi ka liivi asjast. Tema põhikohad Lätis on Valmiera ja Ventspils. Riia kohta oleks vaja Minu-sarjas ilmselt eraldi raamatut.

Brenguļi käib Contra jutust läbi seoses sealse õlletehasega, aga minule seostub see paik eelkõige ühe ammuse kalalkäigu (pärast seda ei olegi ma kordagi kalal käinud) ja sellega, et magasin seal hommikul Riia rongi oodates mõned tunnid raudteejaama ees pingil. Sealt läks siis peale ka üks kohalik talumees, suure alumiiniumist piimanõuga, mida ma tõsta aitasin. Sõitis Valmierasse.

Muu teksti sisse on pikitud mõnikümmend luuletust, mille juurde on pandud kirja nende saamislood. See teeb sellest nüüd sisuliselt teise Contra luulekogu, mille ma läbi olen lugenud. Esimene oli “Üüratu üürlane” (1996), tema üldse teine kogu, mille ostsin 20 aastat tagasi Viljandi raamatupoest.

Eile sai vaadatud uuesti “Elpojiet dziļi” (1967), kuulus Läti film, mis pääses kinodesse ligi 20 aastat pärast valmimist. See räägib raskustest, mis võisid saada laulukirjutajatele osaks nõukogude ajal. Peategelast kehastab Uldis Pūcītis, kes on Eesti vaatajatele ilmselt rohkem tuntud filmist “Hukkunud Alpinisti hotell” (1979). Filmi järgi on saanud nime tänapäeval Riias tegutsev klubi Četri Balti Krekli, kus mängitakse ainult läti muusikat. Minu Läti…