Autor: Andres Laiapea

Foorum (31.08.2016)

Kui eelmisel nädalal saatsin presidendivalimistele pühendatud ETV Foorumi erisaate peale lausa kirja ERR-i arvamusportaali, siis eile piirdusin saatesse säutsumisega, laiendades oma kommentaare nüüd järgnevas postituses.

* Kaljuranna jäämine välisministriks on hea; valimiskogus kandideerides kaotaks ta ka selle koha, aga presidendiks ikka ei saaks

Kui ma küsisin eelmise aasta suvel Postimehe vahendusel Kaljuranna enda käest, kas ta kavatseb jääda välisministriks võimaluse korral pikemaks ajaks või oleks valmis kandideerima vastava ettepaneku saamisel juba nüüd presidendiks, nagu meedias oli hakatud spekuleerima, siis vastas ta lühidalt: “Ma olen täna välisminister ja püüan seda tööd võimalikult kaua ja võimalikult hästi teha.”

Kuna mina leidsin algusest peale, et välisministri vahetamiseks on praegu äärmiselt ebasobiv aeg, siis ei pidanud ma tema kandideerimist presidendiks heaks mõtteks. Täiesti loomulik, et Reformierakond toetas nüüd Riigikogus oma auesimeest. Ja täiesti loomulik, et erakonna juhatus otsustas jätkata tema toetamist ka valimiskogus, kui ta oli andnud juba ise avalikult teada, et kavatseb nii või teisiti lõpuni minna. Rõivase poolt Kaljurannale esitatud ultimaatum on inetu, kuid antud olukorras ainuvõimalik, sest erakonna juht ei saa lasta oma parteil sedasi killustuda.

Siim Kallase ambitsioon saada presidendiks oli selge alates 2014. aasta märtsist, mil ta loobus võimalusest saada peaministriks. Rõivas võlgneb praeguse ametikoha Kallase toonasele otsusele. Kaljuranna kandidatuuri toetajad Reformierakonnas pidanuks nägema ette, et kui lõpuks tuleb valida tema ja Kallase vahel, siis toetab Rõivas viimast, sest ta saab aru, et vastasel korral puhkeks erakonnas palju suurem jõukatsumine, mille tulemusel ta võib peaministri ametikoha kaotada.

* Nestori ja Repsi toetus rahva hulgas 3% = valimiskogus nende võimalused veel väiksemad kui Riigikogus

SDE ja Keskerakonna soov tulla ka valimiskogus välja enda kandidaatidega on loomulikult mõistetav, sest kõik tahavad oma lippu ju võimalikult kaua mängus hoida ja pealegi oleks see neile lihtsalt liiga alandav, kui nemad seal kandidaate üles ei seaks, aga samas teeb seda EKRE. Teisest küljest: kas ei oleks veel alandavam, kui nende kandidaadid saavad valimiskogus vähem hääli kui Mart Helme? See peaks olema tõsine mõtlemise koht eriti sotsidele.

* Ligile teadmiseks, et Jõksi suurim tugevus ongi see, et ta tasakaalustaks presidendina kõige tugevamalt erakondade laiutamist

Kui arvestada, et viimastel kohalikel valimistel võitsid enamikes omavalitsustes valimisliidud, mille olemasolu õiguse eest Jõks kunagi õiguskantslerina võitles, erakondadest aga Isamaa ja Res Publica Liit, mis teda toetab, siis peaks tema võit valimiskogus olema juba ette kindel, aga kahjuks tuleb nõustuda Martin Helme hinnanguga, mille kohaselt on saanud viimaste kuude kampaania käigus selgeks, et Jõks ei kanna presidendirolli välja. Seda vaatamata tõsiasjale, et ma isegi tema toetuseks hääle andsin…

* Kui valimiskogu presidenti ära ei vali, siis ei suuda seda teha ka Riigikogu ja tekib surnud ring. Mis siis saab?

Mulle tundub täna küll äärmiselt tõenäoline, et valimiskogus ei saa nõutavat häälteenamust ükski kandidaat ja valimised lähevad tagasi Riigikokku, kus Kallasel õnnestuks võita üksnes uue koalitsiooni sündimise hinnaga (Keskerakond valitsusse, IRL välja). Või siis ütleb Rõivas, et “Kallasega juba proovisime, anname nüüd võimaluse Kaljurannale”, ning Reformierakonna kandidaadiks saab lõpuks ikkagi Kaljurand, kes valitaksegi siiski presidendiks, sest erakonnad ei taha selle asjaga pikemalt venitada ja olukorda veel hullemaks ajada. Mulle tundub, et Rõivase plaan võibki olla selline: lasta Kallasel nüüd lõpuni minna ja kui valimiskogus asi ebaõnnestub, siis toetada Kaljuranda. Loogiline oleks, et Kallas saab sellisel juhul lohutusauhinnaks välisministri portfelli.

* Kõige olulisem on see, et presidendi valimise kord nüüd lõpuks muudetud saaks, et järgmine kord samasugust jamamist ei oleks

Erinevaid ettepanekuid muudatusteks on käidud nüüd välja päris palju.

MTÜ Radikaaldemokraadid leidis omal ajal, et president tuleks valida otse rahva poolt, nagu enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides, sealhulgas terves reas parlamentaarsetes vabariikides, sest see suurendaks võimude institutsionaalset lahusust, andes presidendile sõltumatu mandaadi, mis võimaldab täita paremini tasakaalustavat rolli parlamendi ja valitsuse suhtes.

Veelgi enam, ühes Riigikogule vastava eelnõu kohta esitatud arvamuses sai märgitud, et Eesti riigiõiguslikus süsteemis võiks president olla erakondadeülene isik ning seetõttu ei ole soovitav, et erakonnad omaksid kandidaatide ülesseadmisel otsest rolli. Eesti lähinaabruses asuvates Euroopa Liidu liikmesriikides, kus president valitakse otse rahva poolt, võib seada kandidaadi üles keskmiselt 0.3-0.5% hääleõiguslikest kodanikest. Sellest lähtudes soovitasime vastava nõude sõnastada järgmiselt: “Vabariigi Presidendi kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt kolmel tuhandel hääleõiguslikul Eesti Vabariigi kodanikul.”

“Presidendi valimise seaduses oleks otstarbekas sätestada, et ennast saab kandidaadina ülesseadmiseks esitada iga hääleõiguslik kodanik, toetajate nimed on avalikud ja allkirjade kogumine toimub elektrooniliselt Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe kaudu,” selgitasime samas. “Sellisel juhul puuduks vajadus teha eraldi tööd ja kulutusi allkirjade kontrollimiseks, kaoks allkirjade võltsimise ja topeltallkirjade andmise oht ning kõigile presidendiks kandideerida soovijatele kehtiksid täpselt ühesugused tingimused. See vastaks kõige paremini kaasaegse egalitaarse demokraatia mudelile.”

Valimiste läbiviimisel soovitasime võtta kasutusele üksiku ülekantava hääle meetodi (see võimaldab väljendada valijatel oma tahet täpsemalt, kaotades ühtlasi vajaduse teha kulutusi teise hääletusvooru korraldamiseks), mida kasutatakse edukalt näiteks Iiri Vabariigis. Ja tagamaks seda, et president ei hakkaks saadud mandaati kuritarvitama, soovitasime võtta presidendilt ära õiguse algatada põhiseaduse muutmist, sest nii suur võim ei tohiks olla koondatud ainult ühe inimese kätte, nagu praegu ametis olev president tõestas oma eelmisel ametiajal, kui algatas kaitseväe juhataja eemaldamise põhiseaduslike institutsioonide hulgast, kahjustades sellega Eesti riigikaitse struktuurseid aluseid.

Mina isiklikult leian, et need ettepanekud, milleni me siis jõudsime, kujutavad endast Eesti jaoks jätkuvalt parimat lahendust. Küsimus on ainult selles, kuidas jõuda nende ellurakendamiseni olukorras, kus poliitiline klass ei ole sellest üldse huvitatud.

Tragöödiast komöödiaks

Jutt jätkub sealt, kus see eelmises postituses pooleli jäi.

Delphine Coulin on mitte üksnes kirjanik, “Samba Prantsusmaal” oli tema kolmas romaan, vaid ka filmitegija, seda koos oma vanema õe Murieliga. Nende esimene täispikk mängufilm, “17 tüdrukut” (“17 filles”), tuli välja samal aastal, 2011, mil kõnealune romaan ning räägib koolitüdrukutest, kes sõlmivad kokkuleppe jääda üheaegselt rasedaks (põhineb väidetavalt tõestisündinud lool, kuigi mõned asjaosalised ise on tunnistanud, et mingit kokkulepet ei olnud – see lihtsalt juhtus nii). Seda arvestades ei ole üllatav, et “Samba Prantsusmaal” on väga filmilik raamat ja selle põhjal tehtigi ka film.

Samba2014Üllatav on aga see, et filmi “Samba” (2014) lavastajad-stsenaristid on mitte nimetatud õed, vaid hoopis üks teine sarnane loominguline duo, mille moodustavad Olivier Nakache ja Éric Toledano, kelle endi tuntuim ja hinnatuim film on samuti just 2011. aastal kinodesse jõudnud “1+1” (“Intouchables”), ning kui raamatus on sisuliselt tegemist tragöödiaga, siis filmis on tehtud sellest loost midagi komöödiale sarnanevat.

Nakache ja Toledano üritasid nähtavasti ekspluateerida sama valemit, mis tõi neile edu “1+1” puhul (isegi ühte peategelastest kehastab sama näitleja, Omar Sy), aga enam see nii hästi ei õnnestunud. Ja kui võrrelda filmi raamatuga, siis esineb tegelikult päris suuri erinevusi mitte üksnes detailide ning rõhuasetuste, vaid ka tegevusliinide osas. Raamatu eestikeelse tõlke kaanepilt on võetud filmist, kus romaani minajutustaja on tõstetud üheks keskseks tegelaseks, aga raamatus täidab viidatud persoon tunduvalt väiksemat rolli. Mõni teine tegelane omab samas raamatus palju suuremat kaalu kui filmis.

Lugesin ajalehes Le Télégramme ilmunud intervjuud, kus Coulin rääkis, et kahe loomingulise tandemi ühendajaks saigi see, et mõlemal tulid filmid 2011. aastal välja samal ajal ja juhtusid seetõttu sageli samadele festivalidele. Tema õde kohtus ühe sellise ajal New Yorgis Toledanoga, kes ütles, et tahab töötada uuesti Omar Sy ja dokumentideta sisserändajate teemaga. Muriel rääkis selle peale Delphine’i romaanist. Jne.

Kui varem oli Coulin romaanide kirjutamise ja filmide tegemise selgelt lahus hoidnud ning küsimus tema romaanide ekraniseerimisest ei olnud üldse tõstatunudki, siis 2013. aastal avaldatud romaani “Voir du pays” otsustas ta juba koos oma õega filmiks vormida. See esilinastus kevadel Cannes’i filmifestivalil ja jõuab Prantsusmaal kinolevisse järgmisel nädalal, üht peategelastest kehastab seal tuntud laulja SoKo.

Kui pöörduda lõpuks tagasi raamatu juurde, siis mulle meenusid seda lugedes kaks varasemat romaani. Kõigepealt Lion Feuchtwangeri “Simone” (1944, e.k. 1964), mille tegevus leiab aset Teise maailmasõja alguses Prantsusmaal, kus Feuchtwanger siis ise pagulasena viibis. Hiljem aga Richard Wagneri “Das reiche Mädchen” (2007), mille kirjutamiseks andis Wagnerile tõuke Katrin Reemtsma traagilise lõpuga lugu.

“Samba Prantsusmaal” sai Prantsusmaal 2011. aastal Landerneau auhinna, millega tõstetakse suurte raamatumüüjate poolt esile neid vähetuntud prantsuskeelseid autoreid, kelle puhul nähakse potentsiaali saada üldloetavateks.

Muide, Prantsuse Instituut ootab praegu taotlusi toetuse saamiseks kirjastustelt, mis soovivad anda eesti keeles välja prantsuskeelsete autorite tõlketeoseid.

Üks poliitiline romaan

sambaDelphine Coulin “Samba Prantsusmaal” (2011, e.k. 2016), prantsuse keelest tõlkinud Marri Amon.

Selle romaani peategelane on Samba Cissé, Malist pärit mees, kes jõudis pärast nelja ebaõnnestunud katset Euroopasse, elas kümme aastat Prantsusmaal ja osutus järsku väljasaadetavaks, aga minajutustajaks, kes annab edasi selle väljamõeldud isiku loo, hoopis üks vasakpoolne prantsuse naine, kes töötab vabatahtlikuna dokumentideta sisserändajate kaitsmise ühingus ning omab tähelepanuväärset ühisosa autori endaga.

2007. aastal lõpetas see naine kuus ja pool aastat kestnud kooselu mehega, kes tunnistas teiste juuresolekul, et kaalub presidendivalimistel Nicolas Sarkozy toetamist (“Olen end alati pidanud avatud suhtumisega inimeseks, kuid tema öeldu viis mind küll endast välja. Korraga avastasin nelja inimese juuresolekul, et meil ei ole enam samad poliitilised vaated, et need on lausa vastandlikud… /—/ …see kõik näitas mulle Laurent’i hoopis uue nurga alt. Teised jäid vaikseks. Mul oli tema pärast piinlik.”), minnes ühtlasi vabatahtlikuks mainitud ühingusse, et saada argumente vaidlustes kasutamiseks (“Olin püüdnud leida argumente, millega Laurent’i veenda, et ta eksib. Rääkisin illegaalidest. Aga mul polnud täpseid arve võtta, ma ei olnud täpselt uute seadustega kursis, mul ei olnud millelegi toetuda. Olin nurka surutud. Pärast valimisi olin mitu korda mõelnud, et peaksin täpsemat infot hankima. Et sellist asja enam ei juhtuks ja et ma järgmisel korral samasuguses olukorras oleksin võimeline oma argumente ümberlükkamatute tõenditega kaitsma.”)

Ühes kohas ütleb autor-minajutustaja: “Tead, enne kui ma siia vabatahtlikuks tulin, oli mul Prantsusmaast kama. Selles mõttes, et minu jaoks oli kodumaa-armastus ja kõik selline värk mingi vanainimeste asi, nende asi, kes on sõjas käinud, nagu mu vanavanemad ja vanavanavanemad. Aga tegelikult olen nüüd aru saanud, et see pole üldse nii lihtne, kui mulle tundus. Mul oli Prantsusmaast mingi oma ettekujutus. Vabaduste, revolutsiooni, kultuuri, inimõiguste maa. Olin sellesse nii kiindunud, ehkki ma seda endale ei teadvustanud. Ja kui Prantsusmaa sellele ideaalile ei vasta, on mul piinlik.”

Coulin ise töötas dokumentideta sisserändajate kaitsmise ühingus vabatahtlikuna kolm aastat ning kogu see romaan ongi kirjutatud vaatepunktist, mida iseloomustab ülaltoodud hoiak. Tundub, et selle autoril on Prantsusmaa pärast piinlik, sest immigrantidele saab seal tema käsitluse kohaselt pidevalt osaks alandav kohtlemine, põlastav suhtumine – nende õiguste eest seisavad ainult vabatahtlikud, kes viibivad ise alaliselt depressiooni piiril.

Ühest küljest on lugu küll suhteliselt hästi, kaasahaaravalt kirja pandud, aga teisest küljest kannatab see tugevalt poliitilise angažeerituse all, muutudes kohati naeruväärselt skemaatiliseks ja ebausutavaks. Raamat ilmus Prantsusmaal 2012. aasta presidendivalimistele eelnenud kampaania ajal ja kuna see sisaldab päris kõvasti kriitikat meetmete pihta, mille rakendamise taga Sarkozy juba siseministrina seisis, siis võib seda pidada osaks tema kukutamisele suunatud poliitilisest kampaaniast. Iseloomulik on seejuures, et mingeid edasiviivaid alternatiive välja ei pakuta.

Teravik on suunatud põhiliselt kahe muudatuse vastu. 1990-ndatel võeti sotside eestvedamisel vastu seadus, mis tagas vähemalt 10 aastat ebaseaduslikult Prantsusmaal elanud immigrantidele õiguse riiki jääda. Parempoolsed nägid selles ahvatlemist ebaseaduslikule immigratsioonile ja viisid lõpuks Sarkozy algatusel sisse muudatused, millega seda õigust piirati, lihtsustades ühtlasi protseduure ebaseaduslikult riigis viibivate immigrantide väljasaatmiseks. Samuti pandi paika, et õigus elamisloale on tagatud teatud kõrget kvalifikatsiooni nõudvate ametikohtade puhul. Coulin kujutab üsna hästi seda, kuidas illegaalide odavat tööjõudu kasutatakse süstemaatiliselt ära mustemate tööde tegemiseks, kuid kõik sellise kihistumise muutmiseks mõeldud meetmed saavad samas negatiivse käsitluse osaliseks.

Peategelane Samba peaks kujutama endast mingisugust koondportreed, aga tema lugu on täis vasturääkivusi. Kõigepealt rõhutab autor korduvalt, et Samba ei olnud teinud midagi ebaseaduslikku, maksis korralikult makse jne. Hiljem selgub, et ta mitte üksnes saabus Euroopasse ebaseaduslikult ja elas ka esimesed kümme aastat Prantsusmaal ilmselt nii (korra küll mainitakse ajutist elamisluba, aga jääb täiesti selgusetuks, kuidas ta selle saada võis), vaid ka töötas mustalt. Minu arusaamist mööda on loos palju vasturääkivusi, aga tundub, et romaani autor ise ei märka neid üldse.

Coulin on hoopis rohkem ametis sellega, et rõhutada vastasseisu nn. “kahe Prantsusmaa” vahel, asetades selle vasakpoolsete poliitilisest retoorikast tuntud kujundi Malist pärit immigrantide suhu (“Nüüd on sõda. Sa pead end varjama ja vastupanu osutama. Siin on kaks vastandlike seisukohtadega leeri: Prantsusmaa, inimõiguste maa, ja seismajäänud, hallitanud Prantsusmaa. Nüüd on sõda ja meie oleme valel poolel.” ning “Prantsusmaa on muutunud. See ei ole enam see riik, kuhu mina saabusin. On kaks Prantsusmaad ja ma arvan, et täna on võitnud see seismajäänud Prantsusmaa. Loodan, et teine Prantsusmaa siiski ei anna alla ja suudab uuesti tõusta … Aga mul ei ole enam jõudu oodata.” ja “Seismajäänud Prantsusmaa tegi minust kurjategija, enne olin ma selle maa patrioot.”), kus see mõjub küllaltki ebausutavalt, kuid teenib hästi romaani poliitilist eesmärki.

“Kõik need inimesed maetakse maha, tänavatele laotatakse järgmised asfaldikihid, nende hoonete asemele tulevad teised, järgmises arheoloogilises kihistuses, ja ühel päeval ei ole sellest, mida ta praegu näeb, mitte midagi alles. Kõikjalt maailmast saabuvad uued inimesed. Üks asi oli aga kindel: Prantsusmaa ei saa enam kunagi selliseks, nagu ta oli viiekümnendatel. Need, kes seda uskusid – seismajäänud Prantsusmaa toetajad –, eksisid. Maailm oli muutunud.” – kogu autori sõnumi võib sisuliselt võtta kokku nende sõnadega, mis kõlavad suurejooneliselt, aga lähtuvad tegelikult üsna primitiivsetest ettekujutustest.

Raamatu sain kirjatuselt Varrak, mille lugemisgrupp seda nüüd lahkas. Juttu tuleb sellega seonduvast, sealhulgas romaani põhjal valminud mängufilmist, siin veel ka järgnevatel päevadel.