Viljandist pärit vokaalansambel Maneo alustab reedel oma debüütalbumi “Kodu kaugel” (12 laulu, kestus kokku 49:22) esitluskontsertide sarja, mis viib nad Tartu, Rõuge, Otepää, Tallinna. Viljandis esinetakse 25. septembril Jaani kirikus.
Kauamängiva avalooks on uus seade vanast koraalist “Mu süda ärka üles” ja nende laulud ongi üldiselt sellised, mis kõlavad kõige paremini kirikutes, aga samas ei ole tegemist üksnes vaimuliku muusikaga.
Näiteks labajalavalss “Aamer August”, järjekorras teine, ju selle alla ei liigitu, kuigi on leidnud tõlgendamist nii paljude erinevate kollektiivide poolt (siin võrdluseks veebist leitavad versioonid, millega on saanud maha Virre, Viljandi Guitar Trio, Gjangsta ja Virumaa Noorteorkester), et on samuti juba nagu peaaegu religioosne pala kusagilt pärimuslaste hitikogust, kuhu on koondatud tuntuimad rahvaviisid, mis ikka ja jälle uusi vorme saavad. Maneo a cappella versioon on kindlasti üks omapärasemaid, huvitav oleks näha kuidas selle saatel tantsitakse.
Kolmandana kõlab Billy Joeli “And So It Goes” pühalik kaver, aga see album ei sisalda ainult tõlgendusi vanadest kirikulauludest, rahvaviisidest ja sellistest uuema aja menulugudest, vaid hõlmab ka päris algupärast omaloomingut, nagu “Ad fontes”, “Sa tuled” ja “Pühitsus” (neist viimane Doris Kareva sõnadele).
Albumi nimilugu “Kodu kaugel” on eesti rahvaviis. Maneo esitab seda samas Aarne Vahuri seades, mida võib kuulda teedrajava kultusansambli Collage kuulsal albumil “Käokiri” (1978). Ilmselt on just selle valimine kauamängiva nimeks ka omamoodi kummardus nendele kaugetele eeskujudele, sest sisuliselt sobinuks kogu sellest komplektist nimilooks sama hästi pea iga teine pala.
Eestis laiemalt kõige tuntum laul sellel albumil on kahtlemata “Sind surmani”, üks Alo Mattiiseni viiest isamaalisest laulust, mis laulva revolutsiooni ajal massidesse läksid. Kui laulupidudel kõlab see jätkuvalt suurte rahvahulkade suust, mõjudes tõelise rahvushümnina, siis Maneo kammerlikumas esituses omandab sama lugu intiimsema varjundi, pugedes hinge veidi teise nurga alt.
Kuna nende repertuaar on laiem kõnealusel kauamängival leiduvast valikust, siis võib arvata, et kontsertidel ei piirduta nüüd viimasega. Vähemalt lubab seda loota tõsiasi, et eile Terevisioonis kõlanud “Kolmekuningapäev” plaadile ei mahtunud.
Kui olin albumi läbi kuulanud ja mõtlesin, milline neist lauludest jättis mulle kõige sügavama mulje, siis oli selleks 19. sajandist pärit koraal “Sina üksi jõuad päästa”, kõige lihtsam ja lühem sellel olev pala, mis eristus võib-olla just seetõttu kõige selgemalt ülejäänutest, omades samas aga muidugi väga sügavat sõnumit. Kirikus kõlab see kindlasti veel võimsamalt.