Autor: Andres Laiapea

Sakala Kalender 2017

“Sakala Kalender 2017” esitlus #viljandi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Muuseumis leidis läinud nädala neljapäeval aset väljaande Sakala Kalender 2017 esitlus, millele järgnes Heli Grosbergi ettekanne Viljandimaa kirikutest ja inimestest nende ümber. Rahvast oli kogunenud nii palju, et käiku läksid kõik muuseumis leiduvad toolid (va. museaalid). Neil, kes sellele esitlusele ei jõudnud, ei ole vaja pikalt nukrutseda, sest juba 22. septembril toimub raamatukogus veel üks.

Sakala Kalender koondab oma kaante vahel mitte üksnes tavalist tabelkalendrit, pühade ja tähtpäevade loetelu, tuntud inimeste eludaatumeid ning muud sellist pudinat, vaid ka arvukalt lühemaid-pikemaid artikleid erinevatel teemadel, rahvavalgustuslikke kalendrijutte, nagu vanasti tavaks.

Esitlusel tekkis väike poleemika küsimuses, kas Sakala Kalender on praegusel ajal Eestis kõige vanem selline järjepidevalt ilmuv teatmik või mitte, aga ilmus see nüüd igatahes kahekümne kaheksandat korda ning selle taga oleva loomingulise kollektiivi eestvedaja Heiki Raudla ütles, et ta tahaks jõuda vähemalt kolmekümnenda numbrini.

Praegu vaatasin, et ma olen lugenud kunagi juba isegi selle esimesi numbreid, hiljem on vahepeal küll mõned vahele jäänud.

Sakala Kalender 2017Kalendrijuttude osa avab Raudla intervjuu kohalike juuksuritega, järgneb mitukümmend lehekülge Küllo Arjakase mälestusi elust ja tööst õpetajana Viljandis aastatel 1983-1986, seejärel Raudla intervjuu Bruno Koppeliga, kes sattus 1968. aastal Nõukogude Armees teenides Tšehhoslovakkiasse.

Raudla enda tekste on küll suht palju, aga nende hulgas leidub rida intervjuusid ja enamik artikleid pärineb siiski teiste sulest. Seega ei saa öelda, et tegemist on päris ühe-mehe-väljaandega (loomingulise kollektiivi nimekirjas on inimesi kuus, lisaks keeletoimetaja jne.).

Lugeda saab veel rahvajuttu Halliste pastor Uckist (elas 1689-1774, jutt pandud kirja 1823. aastal), kunstnik Vergine Liiv-Hillepi lühikest elulugu, pikemalt Härmade suguvõsast, samuti Vabadussõja ajal skandaalse Revalise tehinguga seotud tegelastest.

Ei puudu ka traditsiooniline intervjuu kohaliku ettevõtja Imre Michalskyga, kes kõnealuse väljaande sponsorina selles igal aastal oma vaateid avab. Teine sel aastal Raudlale intervjuu andnud ettevõtja on Ove Lainas.

Ülo Stöör esineb nüüd temaatilise sõnavõtuga Madisepäeva lahingu läheneva 800. aastapäeva puhul ning vahendab Jüri Tibari lugusid möödunud aegadest.

Kalendrijuttude aineks on saanud veel kunstnik ja teatritegelane Jaan Vanakamar, Köler ja Krimm, Põltsamaa Muuseum, Aleksander Strekavin (tegutses Viljandis aastatel 1916-1918), Eesti esivõistlused naisekandmises, Ramsi inimesed Teise maailmasõja keerises, teeninduskombinaadi Leola kroonika aastail 1953-1974.

Märt Moll kirjutab omavalitsuste reformist. Juttu on veel ka digifotograafiast, Viljandi antikvariaadist, Riho Mesilasest, raadio minevikust maal ja linnas, Kuivsaapa talust, Leon Pikkeri retkedest karkudel läbi Euroopa, niisama lühikesi lugusi minevikust, vanadest ajalehtedest jne.

Ära on toodud ka Friedrich Kuhlbarsi esimene luuletus ning arvukalt aforisme erinevatelt autoritelt.

Lühidalt: teemade ring on lai, lugemist jätkub kogu aastaks.

Esitlusel maksis Sakala Kalender 2017 kuus eurot, muidu maksab Viljandi Muuseumis kaheksa, veebist tellides on kallim.

Teine esitlus toimub siis järgmise nädala neljapäeval, 22. septembril algusega kell 17.15 Viljandi Linnagaleriis ehk raamatukogu kolmanda korruse suures saalis ning seal on külas Küllo Arjakas, esineb muidugi ka Raudla ise.

Esitleti ulmekat

Margus Haav "Kuidas lõhnab kuri"

Viljandi Linnagaleriis ehk raamatukogu kolmanda korruse suures saalis esitleti eile ulmeromaani “Kuidas lõhnab kuri”, mille autor on Sakala ajakirjanik Margus Haav, kes kirjutanud ise palju arvustusi, kuid nüüd alles debütandiks osutus.

Raamat on suhteliselt õhuke, 128 lehekülge, ning kuuldud katkendite ja ulmeajakirjas Reaktor ilmunu põhjal tundub see paras poistekas. Haav rääkis esitlusel, et hakkas seda kirjutama paari aasta eest, kirjutas põhiliselt õhtuti ja öösiti, väikeste vahedega, mingit erilist motivatsiooni selle kirjutamiseks tal ei olnud ning vahepeal jäi asi üldse seisma, aga kuna poeg tahtis teada kuidas lugu lõpeb, siis kirjutas selle ikkagi lõpuni.

Varem ei ole ta enese sõnul midagi sahtlisse kirjutanud ja siduvaid lubadusi edasise osas samuti ei andnud, kuigi samas ka ei välistanud, et võib kunagi veel mõne raamatu kirjutada. Küll aga pressiti temalt välja täiesti konkreetne lubadus koostada järgmise nädala reedeks esitusloend lauludest, mis sellest raamatust läbi käivad või selle heliribaks sobiks. Viite sellele leiab siis loodetavasti kirjastuse Fantaasia leheküljelt Facebookis.

Esitlusel vestlesid autoriga J. J. Metsavana ja kirjastaja Eva Luts. Haav ise ütles seal ja on ka juba varem rõhutanud, et pole midagi tüütumat kui keskealise mehe sisemonoloogid, mistõttu otsustas ta lugejat neist iga hinna eest säästa, aga lugesin nüüd Metsavana arvustusest, kus ta andis sellele teosele üldiselt positiivse hinnangu, et just “liigsed sisekaemused olid ehk asjad mida sai mingihetk liiga palju.” See mõjub nii intrigeerivalt, et hakkasin peaaegu kahetsema, et seda raamatut ei ostnud, kuigi praegu lugemisjärjekorras olevate teoste hulka vaadates oli see minu poolt ilmselt õige otsus.

Eeskujude või mõjutajate hulgas leidsid mainimist sellised autorid nagu Bradbury, Strugatskid, Vonnegut, Gibson, jutust käis läbi ka Roger Zelazny “Needuste allee”, mis oli jätnud Haavale kunagi sügava mulje, aga kui järg jõudis kohalike autoriteni, siis pidi ta piinlikkusega tunnistama, ei ole Eesti ulmekirjandusega väga kursis ega mäletagi, keda viimati luges.

Küsisin hiljem kirjastajalt, kui suured on neil trükiarvud. Väga hea tiraaž pidavat olema 500, aga Haava debüütromaani trükiti nüüd siiski veidi vähem, sest ei ole ju ette teada, kui palju seda üldse ostetakse.

Luulekogudega võrreldes on ulmekad seega lausa massitarbekaup, kusjuures laiemat pilti vaadates on olukord meil siin isegi selles osas suhteliselt hea (Jacques Tornay ütles hiljuti Sirbis ilmunud intervjuus: “Šveitsis, nagu ka Põhja- ja Baltimaadel, on üsnagi arvukas luule lugejaskond. Šveitsi prantsuskeelseid on kokku sama palju kui Eestis rahvast. Luulelugejaid on Šveitsis rohkem kui Prantsusmaal. Mõlemal pool piiri on luulekogu tavaline tiraaž 200 kuni 300 eksemplari.”)

Sakalas ilmunud pikemas intervjuus (tasuline) ütles Haav siiski: “Eestis on kindlasti kvaliteetset ulmet ja fantaasiat, kas või Andrus Kivirähk ja Valdur Mikita.” – neid nimesid vaadates võib eeldada, kui tegemist ei olnud just naljaga, et päris nišikas ei ole ka tema enda romaan, kuigi esitlusel räägiti samas, et see on väga žanritruu.

Maneo “Kodu kaugel”

Viljandist pärit vokaalansambel Maneo alustab reedel oma debüütalbumi “Kodu kaugel” (12 laulu, kestus kokku 49:22) esitluskontsertide sarja, mis viib nad Tartu, Rõuge, Otepää, Tallinna. Viljandis esinetakse 25. septembril Jaani kirikus.

Kauamängiva avalooks on uus seade vanast koraalist “Mu süda ärka üles” ja nende laulud ongi üldiselt sellised, mis kõlavad kõige paremini kirikutes, aga samas ei ole tegemist üksnes vaimuliku muusikaga.

Näiteks labajalavalss “Aamer August”, järjekorras teine, ju selle alla ei liigitu, kuigi on leidnud tõlgendamist nii paljude erinevate kollektiivide poolt (siin võrdluseks veebist leitavad versioonid, millega on saanud maha Virre, Viljandi Guitar Trio, Gjangsta ja Virumaa Noorteorkester), et on samuti juba nagu peaaegu religioosne pala kusagilt pärimuslaste hitikogust, kuhu on koondatud tuntuimad rahvaviisid, mis ikka ja jälle uusi vorme saavad. Maneo a cappella versioon on kindlasti üks omapärasemaid, huvitav oleks näha kuidas selle saatel tantsitakse.

Kolmandana kõlab Billy Joeli “And So It Goes” pühalik kaver, aga see album ei sisalda ainult tõlgendusi vanadest kirikulauludest, rahvaviisidest ja sellistest uuema aja menulugudest, vaid hõlmab ka päris algupärast omaloomingut, nagu “Ad fontes”, “Sa tuled” ja “Pühitsus” (neist viimane Doris Kareva sõnadele).

Albumi nimilugu “Kodu kaugel” on eesti rahvaviis. Maneo esitab seda samas Aarne Vahuri seades, mida võib kuulda teedrajava kultusansambli Collage kuulsal albumil “Käokiri” (1978). Ilmselt on just selle valimine kauamängiva nimeks ka omamoodi kummardus nendele kaugetele eeskujudele, sest sisuliselt sobinuks kogu sellest komplektist nimilooks sama hästi pea iga teine pala.

Eestis laiemalt kõige tuntum laul sellel albumil on kahtlemata “Sind surmani”, üks Alo Mattiiseni viiest isamaalisest laulust, mis laulva revolutsiooni ajal massidesse läksid. Kui laulupidudel kõlab see jätkuvalt suurte rahvahulkade suust, mõjudes tõelise rahvushümnina, siis Maneo kammerlikumas esituses omandab sama lugu intiimsema varjundi, pugedes hinge veidi teise nurga alt.

Kuna nende repertuaar on laiem kõnealusel kauamängival leiduvast valikust, siis võib arvata, et kontsertidel ei piirduta nüüd viimasega. Vähemalt lubab seda loota tõsiasi, et eile Terevisioonis kõlanud “Kolmekuningapäev” plaadile ei mahtunud.

Kui olin albumi läbi kuulanud ja mõtlesin, milline neist lauludest jättis mulle kõige sügavama mulje, siis oli selleks 19. sajandist pärit koraal “Sina üksi jõuad päästa”, kõige lihtsam ja lühem sellel olev pala, mis eristus võib-olla just seetõttu kõige selgemalt ülejäänutest, omades samas aga muidugi väga sügavat sõnumit. Kirikus kõlab see kindlasti veel võimsamalt.