Kevadnäitused avatud

Tõeliselt šokeeriv vaatepilt (ühte väikest killukest sellest saab näha ülaltoodud videolõigus) võis avaneda juhuslikule sisseastujale reede pärastlõunal Viljandi Linnagaleriis, kus avati kohaliku kunstikooli kevadnäitust, millega tähistatakse ühtlasi nimetatud õppeasutuse kümnendat sünnipäeva.

Kui 2003. aastal märkis Tiiu Männiste, üks Viljandi kunstielu toonaseid vedureid, ajalehes Sakala, et “Viljandi kunstielu vajab järelkasvu. Tarvis on kiiresti käivitada muusikakooli sarnane akadeemiline ja süsteemne kunstikool”, siis nüüd järelkasvuga nähtavasti enam probleeme ei ole.

Kunstikooli kevadnäituse avamisel räägiti muu hulgas, et häid töid oli nii palju, et kui juba väljavalitud pildid kunstisaalis põrandale laiali laotati, et nende hulgast veel üks valik teha, siis oli see nii raske, et lõpuks paluti lihtsalt päris juhuslike möödujate abi.

Seda, et järelkasvule on olemas pealekasv, võib näha linnagaleriisse minnes, Viljandi Linnaraamatukogu trepihallis, kus on oma töödega väljas lasteaia Karlsson kasvandikud. Kokkuvõttes saab nii kena ülevaate sellest, millega noorimad põlvkonnad siin tegelevad.

R. Paul Firnhaberi galeriis avati uus väljapanek http://www.thegalerii.com #viljandi #kunst #näitus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Vaid mõned tunnid hiljem avas oma kodugaleriis uue väljapaneku R. Paul Firnhaber. Ei olnud seal varem käinud, sest see asub minu poolt vaadates sisuliselt linna teises servas, kuhu tavaliselt lihtsalt ei viitsi kõndida, aga nüüd jõudsin ma sinna isegi jala oluliselt kiiremini kui olin arvestanud.

Tõesti hämmastav koht. Uskumatu, milliseid varandusi Viljandis leidub. Firnhaber ise paistab olevat elav entsüklopeedia ja avamisel pidas ka Arvo Iho väikese loengu, mis kõlas nagu sissejuhatus fotograafia ajalukku. Peab sinna kindlasti veel minema.

Praegusest väljapanekust köitsid minu tähelepanu eriti kolm suuremas formaadis mustvalget fotot, mille autori nime ma küll korduvalt vaatasin, kuid olen vist ikkagi unustanud – olnuks nagu Greg Spurgin, aga guugeldades sellist fotograafi ei leia.

Võib-olla siiski oli… Firnhaber rääkis igatahes, et see mees oli tegelenud fotograafiaga kümme aastat, kuid pööranud siis oma elus hoopis teise lehekülje ning negatiivid puruks lõiganud ja minema visanud, päästa õnnestus neist vähe. Need kolm olid väga head fotod.

Kondase Keskuses avati eile Imbi Rahumaa näitus. Ta on arst, aga tegelenud kunstiga aastakümneid ning tema pildid näevad välja professionaalsed, olles seejuures erinevates tehnikates. Rahumaa ise rääkis avamisel, et ta võtab igal aastal kasutusele uue tehnika.

Praegu hüppas mul mõte hoopis mujale: huvitav, et maailmas ei ole loodud veel sellist kunstivoolu nagu skandalism, mis oleks suunatud just skandaalide korraldamisele – kuna see nišš paistab olevat vaba, siis võiks näiteks Viljandi saada tuntuks sellega, et on mitte üksnes naivismikeskus, vaid ka skandalismipealinn.

Kohalikust kunstikoolist võiks siis saada noorte skandalistide kool, kultuuriakadeemiast skandalismiakadeemia jne.

Vaatan, et tänane päev algas päris geniaalse mõttega 😀

Jaga seda lugu ka teistega!