Autor: Andres Laiapea

Ilvese ametiaja algusest

Täna on kogu meedia täis tagasivaateid president Toomas Hendrik Ilvese kümnele ametiaastale. Mina ei hakka seda tegema, vaid lihtsalt taasavaldan oma vana sõnavõtu, mis ilmus 2006. aasta 26. septembril arvamusportaalis Terve Mõistuse Sündikaat, mida toimetas Martin Helme. Ilves oli siis juba presidendiks valitud, kuid ei olnud veel ametivannet andnud.

Mis on Ilvese sõnum?

Juubeldavate rahvamasside rõõmukisa saatel väljus laupäeval valimiskogust võitjana kultuuritegelaste lemmik Toomas Hendrik Ilves, kes on lubanud pöörata presidendina senisest suuremat tähelepanu välispoliitikale. Tema ametliku ametisse pühitsemiseni on jäänud loetud päevad. Valimiste eelõhtul ETV stuudios oma eelkäija Arnold Rüütliga kohtunud Ilves märkis õigustatult, et Eestis toimuvate poliitiliste arutelude intellektuaalne tase on äärmiselt madal, inimesed räägivad loosungites ega tegele küsimuste põhjalikuma analüüsimisega. Kuid traagika seisneb selles, et ta ise ei küüni sellest üldisest tasemest palju kõrgemale. Suurejooneliste pooside, meeldejäävate sümbolite ja kaunite kõnekujundite abil võib küll võita tulihingelisi fänne ja laiade hulkade sümpaatia, kuid need puudutavad üksnes poliitiliste diskussioonide stiili, mitte sisulist sügavust.

Ilves heitis Rüütlile korduvalt ette seda, et Eesti ei ole Euroopa Liidus tõsiseltvõetav, sest meil puudub oma sõnum. Tuleb nõustuda Äripäeva arvamustoimetuse juhi Aivar Hundimäega, kes nentis, et seda mõtet korrutades sarnanes ta katkise grammofoniplaadiga. Kui Rüütel lõpuks küsis, milline oleks siis meie tulevase presidendi sõnum Euroopale ja maailmale, hakkas viimane rääkima vajadusest toetada aktiivselt Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika väljatöötamist. “Me oleme sajaprotsendiliselt sõltuvad Vene gaasist,” ahastas Ilves. “Kõik gaas tuleb Venemaalt!” Nojah, see on kahtlemata oluline probleem, aga kuidas peaks Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika väljatöötamine aitama meil saavutada sõltumatust Vene energiatarnetest? Nii või teisiti saavad Eesti tarbijad gaasi ja naftat ka edaspidi peamiselt Vene Föderatsioonist.

Vene gaasist ja naftast satub paratamatult järjest suuremasse sõltuvusse ka ülejäänud Euroopa, kus omad varud hakkavad aegamisi ammenduma. Loodetakse leevendust Iraani varudest, kuid kavandamisel olevad torujuhtmed ei pruugi seda oodatud ulatuses tuua, sest Teherani võimueliidi hulgas tugevneb järjest nende positsioon, kes eelistavad teha tihedamat koostööd India ja Hiinaga. Kõigi energianäljaste nõudlust ei suuda nad rahuldada. Pealegi avaldab Moskva tugevat survet, et iraanlased oma marjamaast eemal hoida, lubades vastutasuks diplomaatilist toetust rahvusvahelistes organisatsioonides. Eesti tihedam ühendamine Euroopa ühtsesse energiavõrku, mis on käimas juba praegu, võib lahendada logistilisi probleeme, muutmata seejuures asjaolu, et kogu selle võrgu toitmine langeb aina enam Vene Föderatsiooni kontrolli alla.

Milline on siis lahendus? Peaks olema selge, et energeetilise julgeoleku suudab tagada üksnes energeetiline sõltumatus. Kui sõjalise julgeoleku tagamiseks vajavad väikeriigid liitlasi, siis energeetiline julgeolek tagatakse kodumaiste alternatiivenergiate laialdase kasutuselevõtuga. Paraku inimesed ei saa sellest alati aru või ei taha seda tunnistada. Leidub neid, kes väidavad, et energeetilise julgeoleku tagab kuulumine mingisse suuremasse jaotusvõrku. Minu arvates on sellised inimesed kas rumalad, naiivsed või lihtsalt pahatahtlikud. On ju täiesti selge, et isikliku elektrigeneraatori omanik omab enese energiaga varustatuse üle suuremat kontrolli kui see tüüp, kes kuskil juhtme otsas naftat ootab. Kahetsusväärsel kombel ei näi Ilves taipavat, et Euroopa Liidu tihedama kokkulõimimisega seda probleemi ei lahenda.

Kurja juur Edgar Savisaar, kellega ei ole just sageli põhjust nõustuda, ütles laupäeval presidendivalimiste tulemusi kommenteerides tabavalt: “Vaadates seda rõõmupidu, mis praegu toimub, tuleb mulle meelde see aeg, mil Res Publica poliitikasse tuli. Annaks jumal, et Ilvesega ei läheks samamoodi kui Res Publicaga.” Tõepoolest. Ilves on ju juba jõudnud rõhutada, et ta tahab viia Eesti tugevamalt Euroopa keskmesse, meenutades sellega Res Publica valimisloosungit “Murrame läbi!”. Kuid antud juhul näib plaanitud läbimurre toimuvat rohkem Eesti, mitte niivõrd Euroopa suunas. Meie president peaks olema eelkõige Eesti esindaja Euroopas, mitte vastupidi. Kas Ilves on võimeline seadma Eesti huvid ettepoole nn. Euroopa ühishuvidest? Või hakkab ta kasutama oma uut ametiposti selleks, et ajada Brüsseli asja? Aeg näitab.

Üks on aga juba praegu kindel: kui Ilves tahab presidendina jätta Eestist maailmale positiivse ja meeldejääva mulje, siis ei saa ta jätkata senist hülgemöla ning üleolevat poosetamist. Peagi saabuvad siia Briti kuninganna Elizabeth II ja Ameerika Ühendriikide president George W. Bush. Nende külaskäigud kingivad talle suurepärase võimaluse eksponeerida ennast angloameerika meedias. Nende saabumiseks tuleks aegsasti valmistuda, mitte mütsiga lööma minna, sest Ilvese viimased avalikud ülesastumised on näidanud, et tema enesekindlus on täiesti põhjendamatu. Täpsemalt öeldes on tema etteasted olnud lihtsalt mitterahuldavad. Välisele stiilile rõhuva suhtumisega võib võluda meie kohalikke inimesi, kelle jaoks taoline lähenemine poliitikas mõjub uudselt, kuid laias maailmas võib saavutada edu üksnes siis, kui on ka midagi sisulist öelda.

Hendrik Adamsoni 125. sünniaastapäev

Eile tähistati Hendrik Adamsoni 125. sünniaastapäeva. Adamsonist endast kirjutasin sel puhul pikemalt Facebookis. Ürituse epitsenter asus Kärstnas, kust huvilised tegid kõigepealt väljasõidu Adamsoniga seotud paikadesse. Sellest ma osa ei võtnud, sest eks neis ole juba käidud küll (näiteks tema kodutare asupaika tähistava mälestuskivi juures viimati sel suvel). Aga palju fotosid sellest väljasõidust ja järgnenust leiab selle lingi tagant.

Hendrik Adamsoni 125. sünniaastapäeva tähistamine #mulgimaa #kultuur #ajalugu

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kärstna mõisas peetud ettekandeid jõudsin kuulama väikese hilinemisega. Möödas oli juba nii sissejuhatus kui ka ettekanne, milles Kärstna kooli kauaaegne direktor Anu Roht rääkis Adamsoni tähtsusest Kärstna kooli loos. Kui mina kohale jõudsin, siis rääkis Tartu Ülikooli eesti kirjanduse lektor Mart Velsker parajasti Adamsoni tähtsusest eesti kirjanduses. Seejärel kõneles Hendrik Adamsoni murdeluulevõistluse žürii esimees Jüri Viikberg pikemalt nimetatud võistlusest, tänati kõiki sellest osavõtjaid, tehti teatavaks tulemused, kuulutati välja laureaat. Vahepeal kandsid koolinoored ette Adamsoni tekste.

Murdeluulepreemia tänavune laureaat on Muhu luuletaja Irma Järvesalu, 72-aastane vanaproua, kes oli ka ise kaugelt kohale sõitnud. Võistlusest võttis osa üllatavalt palju inimesi ja peaaegu kõik olid ka eile kohal, aga kõik siiski juba vanemad, valdavalt pensioniealised ilmakodanikud. Noori luuletajaid seal ei olnud.

Anu Taul esinemas Hendrik Adamsoni 125. sünniaastapäeva tähistamisel #anutaul #mulgimaa #kultuur

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pärast esines veel Anu Taul, näidates, et ka nooremate loomeinimeste hulgas leidub siiski neid, kellele murdekeel südamelähedane, aga…

Toon eile kõlanud ettekannetest välja kaks mõtet, mis tunduvad siinkohal kuidagi eriti olulised. Esiteks see, et meie rahvuslike suurkujude meelespidamine ei ole midagi iseenesestmõistetavat, vaid teadmist nende kohta tuleb põlvest põlve järjest edasi anda. See puudutab nii Adamsoni kui ka näiteks Carl Robert Jakobsoni ja teisi selliseid tegelasi. Kui neid järjepidevalt meeles ei peeta ega meenutata, siis mälestus neist lihtsalt kustub.

Teiseks, huvitav tähelepanek, et Adamsoni eesti kirjakeeles loodud luules oli justkui kaks etappi. Esimene, mil ta liikus veel kobamisi. Ja teine, kus tõusis juba samale tasemele nende luuletustega, mis olid kirjutatud mulgi keeles. Seda seletati sellega, et tema emakeel, millega ta üles kasvas, oli mulgi keel. Eesti keeles hakkas ta ennast paremini, vabamalt väljendama alles hiljem.

Tänapäeval, nagu teada, kasvab enamik inimesi ka Mulgimaal üles pigem kirjakeelses keskkonnas. Kuna mu ema väidab, et ta valdab mulgi keelt, siis võin ju öelda, et see on ka minu “emakeel”, aga igapäevaselt ta seda ei räägi ja mina ei ole seda üldse kunagi rääkinud ega saa öelda, et seda valdaksin. Sellega on muidugi seletatav noorte murdekeelsete luuletajate nappus.

Eks näis, kauaks sellest võistlusest osavõtjaid veel jätkub. Eile avaldati küll lootust, et Hendrik Adamsoni murdeluulepreemiat, mida annab praegu välja Tarvastu vald, jagatakse edasi ka pärast Tarvastu valla kavandatavat ühinemist Kolga-Jaani ja Viljandi vallaga, aga juba kümne või kahekümne aasta pärast võib olukord olla küllaltki problemaatiline selles mõttes, et osalejate ring kuivab lihtsalt aegamisi kokku.

Peaministri nõuniku päevikust

djVladimir Juškin on tänapäeva Eesti poliitikahuviliste laiemale ringile tuntud tänu sellele, et kommenteerib Balti Venemaa Uurimise Keskuse juhina aeg-ajalt meedias mitmesuguseid Venemaaga seotud teemasid. Nimetatud keskus on tegelikult väike osaühing, mis koosnebki vaid ühest inimesest. Eesti iseseisvuse taastamise kõige dramaatilisemal perioodil oli ta aga valitsust juhtinud Edgar Savisaare nõunik. Mina teda sellest ajast ei mäleta, kuid lugesin nüüd tema päevikut.

Kuidas Moskvas sündinud, Vene ohvitseri perekonnast pärit Juškin siis üldse nö. Eesti poolele sattus? Suure osa vastusest annab ilmselt see, et nüüd kirjastuselt Varrak ilmunud raamatu on ta pühendanud oma “abikaasale, kelle jutud oma rahva keerulisest saatusest näitasid mulle teed Eesti laulva revolutsiooni juurde.”

Päevik hõlmab perioodi 1990. aasta aprilli lõpust, kui Savisaar ta valitsuse poliitiliste küsimuste ja rahvustevaheliste suhete nõunikuks kutsus, 1992. aasta jaanuari lõpuni, kui ametisse astus uus, esimene Tiit Vähi juhitud valitsus. Sellesse aega jäi Eesti lahtirakendamine NSV Liidust, muutused toimusid nii riigi sisus kui ka välises vormis.

1990. aasta 8. mail “jõustus seadus Eesti sümboolikast. Eesti NSV kui riigi ametlik nimi kadus igaveseks, taastus endine – Eesti Vabariik. Lõpetatakse Eesti NSV vapi, lipu ja hümni kui riiklike sümbolite kasutamine. Eesti riigikeeleks saab jälle eesti keel, rahvusvärvideks ajaloolised sinine, must ja valge,” kirjutab Juškin. “Kodus kuulen juba esikus, kuidas mu ämm Nora laulab vaikse häälega vanu eesti laule, aga silmis on pisarad – ta on õnnelik, et elas päevani, mida oli oodanud viis aastakümmet.”

Mina seda konkreetset päeva vist ei mäleta, aga eks toimunud muutused olid näha ka lastele, isegi ajalehest Säde sai Meie Meel. Kõige selgemalt on jäänud mulle sellest ajast meelde 1991. aasta 3. märtsil toimunud rahvahääletus Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses.

“Hommikul pärast kella kümmet lähen valimisjaoskonda ja hääletan Eesti riikliku iseseisvuse poolt. Kogu päev kulgeb tulemuste ootuses. Kella üheksast õhtul istun televiisori ees. Viimaks kell 3 öösel algab Arnold Rüütli pressikonverents. Üle kahe kolmandiku elanikkonnast hääletas ühemõtteliselt Eesti riikliku iseseisvuse poolt. Oluline: eestlasi toetas märkimisväärne osa mitte-eestlastest,” kirjutab selle päeva kohta Juškin. “Referendum lõi kindla tagala, et survestada Kremlit. Tõsi, poliitilisi liidreid on võimalik tappa või ära osta, aga mida teha niisuguse jonnaka rahvaga? Kui Gorbi tõepoolest joob toniseerivaid ravipreparaate, siis peaks manustama topeltdoosi.”

Juškin ei hakanud kirjutama seda päevikut avaldamiseks, vaid tegi lihtsalt märkmeid paberilehtedele, kuid ühendas need hiljem oma arhiivi kogunenud ametlike dokumentide ja muude materjalidega. Töö teose kallal kestis aastaid ja raamatuga on kaasas ka CD, millel leidub paberile trükitud tekstiga umbes samas mahus materjale Juškini arhiivist.

Niisama lugemiseks ei ole see väga kerge tekst, sobib pigem allikaks ajaloolastele, sisaldades arvukalt üleskirjutusi tööst poliitikalava tagatubades, kohtumistest suletud uste taga. Savisaare kõrval on tähtsamateks tegelasteks näiteks Mihhail Gorbatšov ja Boriss Jeltsin, eestlastest veel Raivo Vare, Arnold Rüütel, Hardo Aasmäe ja teised siis otsustele lähedal seisnud inimesed.

Mart Laari ei ole mainitud üldse ja Tunne Kelam, kes oli siis Eesti Kongressi ja Eesti Komitee esimees, käib raamatust läbi ainult kahel korral ning sedagi lihtsalt loetelus, teiste nimede keskel. Seega ei ole tegemist mingi kõikehõlmava käsitlusega toona Eesti poliitilisel maastikul toimunust.

Küll aga saab sellest raamatust küllaltki põhjaliku pildi Savisaare tegevusest Eesti iseseisvuse taastamisel, välissuhetest ja suhetest vene demokraatidega, võitlusest intritega ja kohalike venelaste poliitilistest heitlustest. Lugedes tuli mõte, et peaks ikkagi hankima ka Savisaare enda oopuse “Peaminister. Eesti lähiajalugu 1990-1992”.

Juškini tekst oli algselt vene keeles, mina lugesin eestikeelset väljaannet. Tõlge tundub väga hea, kuigi üksikuid näpukaid on siiski sisse jäänud, näiteks Koonderakonnast on saanud tagasi eesti keelde panduna Koalitsioonipartei.

Parteipoliitilistest asjadest on juttu suhteliselt vähe, aga leiab ikkagi ka seda, näiteks lõpetuseks siin üks veidi pikem katkend, mis räägib tänavu 12. oktoobril kahekümne viie aastaseks saava Keskerakonna asutamisest.

Katkend raamatust

Möödunud laupäeval tekkis Eesti poliitilisele maastikule uus küngas – Eesti Rahva-Keskerakond.

Parteil on 14 territoriaalset organisatsiooni (v.a. Hiiumaa) ja 350 liiget. Partei esimeheks valiti Edgar Savisaar. Partei juhatusse kuuluvad aga väga tuntud inimesed – Mati Hint, Ignar Fjuk, Küllo Arjakas, Arvo Junti, Peet Kask, Siiri Oviir jt.

Juhan Hindov räägib, et enamik uue partei liikmeid varem suurt poliitilist aktiivsust pole ilmutanud.

Savisaare esinemise peamised teesid olid järgmised:

1) Sellisel kujul nagu Eesti eksisteeris 1939. aastal, ei saa ta enam taassündida, sest maailm meie ümber on oluliselt muutunud.

2) Eesti peab saama avatud ühiskonnaks.

3) Me ei tohi taastada õiglust nende arvel, kes siin viiskümmend aastat on töötanud.

4) Rahva-Keskerakonnale on kõige lähemal sotsiaaldemokraadid, põllumehed ja rohelised.

5) Partei moodustamine ei tähenda Rahvarinde lagunemist (paljud rahvarindlased ei ühine kunagi ühegi parteiga).

Näib, et Edgar hakkab valmistuma tulevasteks parlamendivalimisteks. Ta tahab ilmselt hõivata positsiooni poliitilise spektri keskel. Siiski, nagu parteilasi hoiatas Peet Kask, on see väga keeruline ülesanne. Kui veel kahe kuu eest erinesid parteide programmid iseseisvuse saavutamise eri teede poolest, siis praegu tunnistab osa parteisid ainult vabariigi taastamist ega taha midagi kuulda uue ühiskonna ülesehitamisest. Seetõttu tuleb tsentril arvestada mõlema poole arvamusega.

Tundes Edgarit, pean talle tutvustama jaapani vanasõna: Rumal on inimene, kes sööb fugusuppi, aga rumal on ka inimene, kes seda ei söö.

PS. Olen praegu maal, Ärmal, ning tegin lihtsalt meelelahutuseks, ajaloo populariseerimiseks Facebooki väikese lehekülje, kuhu hakkan panema aeg-ajalt kirja päevakajalisi fakte ajaloost. Lühidalt. Ilma kommentaarideta.