Eilse õhtu sisustas Viljandi Kitarrifestivalil mandoliiniansambli kontsert, mis oli pühendatud Paul Simoni 75. sünnipäevale, mis on täna. Neljast mandoliinist (Ants Õnnis, Arvo Aun, Henno Soode, Joosep Sang), bassist (Ara Yaralyan, temal oli sünnipäev eile) ning löökpillidest (Aleksandra Kremenetski) koosnev omapärane kooslus oli seadnud selle kava kokku just eilseks õhtuks.
Nii laval kui ka publiku hulgas võis näha nooremate kõrval ka päris hallipäiseid inimesi, kelle seas leidus vist ka Simoni enda eakaaslasi. Muu hulgas kõlas taas “Bridge Over Troubled Water”, mida sai juba teisipäeval kuulatud Paul Neitsovi esituses.
Oleks päris huvitav, kui festivalil olekski mõni selline kõiki päevi läbiv lugu, millest esitajad oma versioone ette kannavad. Vähemalt need Neitsovi ning selle eilse mandoliiniansambli omad olid küll omavahel võrreldes peaaegu äratundmatuseni erinevad, kuigi lähtusid selgelt samast algest.
Mulle endale jättis eile tegelikult kõige sügavama mulje “The Sound of Silence”, kus ei mängitud üldse mandoliine. Põhjus nähtavasti selles, et seal oli rõhuasetus vibrafonil, mille hääl mulle lihtsalt meeldib.
Üldiselt näib, et mandoliinimäng on Eestis jälle vaikselt hoogu kogumas. Mitte küll väga laias ulatuses, aga erinevaid kollektiive leidub ja Sakus korraldatakse koguni mandoliinifestivali – tänavu juba kolmandat aastat.
Eile algas üheksas Viljandi Kitarrifestival, mille raames toimuvad kontserdid on kavas sel nädalal läbi käia, sest järgmisel ei ole see enam võimalik, et neist siin ja seal ka veidi kirjutada.
Lisan seal homme ilmuvale postitusele siin nüüd veel vaid nii palju, et novembri alguses toimuval väikesel tuuril esitab Neitsov kindlasti ka oma versioon Metallica loost “Nothing Else Matters”, mida võib näha-kuulda allpool.
Kitarrifestival jätkub täna Paul Simoni 75. sünnipäevale pühendatud kontserdiga Pärimusmuusika Aidas, kus astub üles üks eestimaine mandoliiniansambel, mille koosseisu kuuluvad lisaks neljale mandoliinile ka bass ja löökpillid.
Simoni sünnipäev on tegelikult homme. Minu enda suurim lemmik tema osalusel valminud paladest on vist “Scarborough Fair/Canticle”, aga eks häid ole nende hulgas ju palju… saab siis kuulda, kuidas need nüüd kõlavad.
Vallo Toomla esimene täispikk mängufilm “Teesklejad” on koomiliste sugemetega traagiline suhtedraama, kohati pigem psühholoogiline thriller kui põnevik, kuigi tegijad on määratlenud selle just viimaseks. Ekraanil kedagi ei tapeta, aga võib näha nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda. Seksi otseselt ei näidata, kuid vihjeid sellele esineb korduvalt, samuti poolalasti inimesi.
Lugu saab alguse sellest, et Anna (Mirtel Pohla) ja Juhan (Priit Võigemast) sõidavad mere äärde, puhkama, saades enda käsutusse luksusliku elamise, mis kuulub nende jõukatele tuttavatele. Anna on just teinud aborti ning Juhan saab teada, et tema töökoht läheb koondamisele. Juhuslikult tutvuvad nad rannas telkiva vanema paariga (Mari Abel ja Meelis Rämmeld), mille oleks moodustanud justkui nende teisikud tulevikust. Peagi on kõik neljakesi koos ühes majas, algab omamoodi mäng.
Film esilinastus septembris San Sebastiáni filmifestivalil Hispaanias, uute režissööride kategoorias. Auhinnaga pärjati seal küll hoopis Kreeka režissööri Sofia Exarchou esimene täispikk mängufilm “Park” ja eraldi äramärkimist leidis prantslase Morgan Simoni “Tindi maitse”, aga ka “Teesklejad” võeti publiku poolt asjaosaliste sõnul päris hästi vastu (IMDb reiting, seitse tärni kümnest, on neist kolmest praegu kõige kõrgem just sellel) ning film sai ka arvustusi sellistes väljaannetest nagu Variety ja Hollywood Reporter.
Eestis esilinastus see läinud nädalal. Mina käisin vaatamas eile Ugala Teatrikinos, kus oli kohal ka režissöör Vallo Toomla, kes pärast seanssi samas küsimustele vastas. Selgus, et selle filmi aluseks saanud stsenaariumi luges ta kolm aastat tagasi bussiga Tallinnast Viljandi sõites. Nüüd toimus siin tema esimene kohtumine publikuga.
Kuna “Teesklejad” tehti suhteliselt tagasihoidliku eelarvega ning võttepäevade arv oli piiratud kahekümnega, aga samas näis mängivat filmis üpriski olulist rolli ilmastik, siis küsisin režissöörilt, kuidas toimus võttepäevade sobitamine kliimaga. Toomla ütles, et see oli tõesti suur peavalu, näiteks mõnes kohas, kus võib tegelasi näha soojal suvepäeval ujumas, näitlejad tegelikult lõdisesid külmas vees.
Eelarvelistel kaalutlustel ei järgitud filmi tegemisel täpselt stsenaariumi, näiteks pidanuks lugu algama selle kohaselt linnast, kus maja omanikud peategelastele selle võtmed annavad, aga nüüd algab juba mere äärde sõitmisest. Ma ei tea, mis stsenaariumis kirjas oli ehk veel välja jäi, kuid pärast filmi vaatamist tundus, et võinuks jätta täiesti välja ka Andres Lepiku ja Laine Mägi kehastatud episoodilised kõrvaltegelased, sest need kohad ei haakunud seal hästi ülejäänud looga, olles selle seisukohalt mittevajalikud, justkui lihtsalt nö. ekraanitäide.
Filmi lõpus jääb üles küsimus: mis siis ikkagi juhtus? Ekraanil öeldakse korduvalt, et mitte midagi ei juhtunud. Esialgu tundus mulle, et puänt on sarnane, mida kasutas Sinclair Lewis oma kuulsas jutustuses “Pajude allee”, aga hiljem ei olnud ma selles enam nii kindel. Toomla ise jättis publiku küsimustele vastates otsad lahtiseks, tõlgendamisvõimalused avatuks. Lugu ei olnud küll nii segane nagu tuntud seriaalis “Mr. Robot”, aga ega see kokkuvõttes palju selgemaks kah ei osutunud. Tundub, et vaatajad jäeti lõpuks sihilikult mõistatama vastust, mida ei olegi olemas.
Kui arvestada, et filmist käivad läbi mitmed näitlejad, kes olnud seotud Ugalaga, siis peaks see pakkuma Viljandi publikule ilmselt keskmisest suuremat huvi. Ugala Teatrikinos oligi saal välja müüdud. Filmi võib näha siin veel kolmapäeval Sakala Keskuses ning neljapäeval ja reedel Männimäe Külalistemaja salongkinos.
