Romantikapealinn Viljandi arutab oma tulevikku

“Viljandi tuleks kuulutada romantikapealinnaks, sest siin tehakse küünlaid, tikke, patju, tekke ja head muusikat,” teatas Viljandi linnavolikogu aseesimees Harri Juhani Aaltonen eile õhtul Oja Koolis toimunud arutelul, mille teemaks oli unistuste Viljandi avalik ruum.

Üritusest võttis osa kokku 15 inimest, mida oli kohalviibinud linnavolinike sõnul rohkem kui on osalejaid linnavalitsuse enda poolt korraldatavatel analoogilistel kohtumistel. Kui seal on linna esindajad tavaliselt selges ülekaalus ja küsimusi tulevad esitama mõned üksikud inimesed, siis eilne aruteluõhtu, mis toimus vestlusringi juhtinud Piret Anieri ja Peep Tobrelutsu korraldusel kodanikualgatuse korras, valmistas neile positiivse üllatuse.

Arutelu aluseks võeti “Eesti Vabariik 100” ürituste osana korraldatud Viljandi linnaväljaku konkurss ja selle võidutöö, mis üldiselt kiidusõnu ei pälvinud. Linnaarhitekt Olav Remmelkoor rääkis, et sisuliselt konkurss tegelikult ebaõnnestus, esitati ainult kaks tööd ja ka võidutöö jätab kõvasti soovida – see valmis kiirustades ning saab olla vaid üheks aluseks edasistele projektidele.

Kõnealune töö näeb teatavasti ette nn. ametite maja lammutamist, mis looks võimaluse taastada kunagises asukohas ja esialgsel kujul Vabadussõja mälestusmärk.

Aaltonen, kes kuulub Isamaa ja Res Publica Liitu ning on lubanud mälestusmärgi taastamist ka isiklikult rahaliselt toetada, tunnistas samas, et 2018. aastaks ei jõuta sellega kuidagi valmis. Linn sai küll hiljuti enda valdusse ametite maja tühjalt seisnud ülemise osa, mis kuulus varem eraomanikule, aga alumine osa kuulub riigile ja seal asuvate ametite mujale kolimine võtab aega. Heal juhul saadakse see tehtud järgmise aasta lõpuks.

Eilne üritus oli osa aruteluõhtute sarjast “Linna mõtestajad”, mis sai tegelikult alguse juba käesoleva aasta alguses. Mina jõudsin sinna esimest korda ja seda just konkreetse teema tõttu. Nimelt pakkus lähtepunktiks olnud töö muu hulgas välja omapoolse lahenduse nn. Centrumi väljakule, millega seotud teised plaanid viimasel ajal linnas laia kõlapinda on leidnud.

Remmelkoor märkis, et see oli sisuliselt ebaõnnestumine, sest tegelikult oli juba algusest peale teada, et kinnistu valdaja seal sellist asja ei toeta. Aga oleks muidugi huvitav teada, mida selle võidutöö autorid arvavad arendaja enda plaanidest. Peaks seda uurima.

Linnaarhitekt andis samas ka päris hea ülevaate mitmetest muudest kavadest, aga see jutt läheks siin võib-olla juba liiga detailseks ja ma ka ei mäleta seda täpselt. Igatahes on kavas teha suuremaid ümberkorraldusi Tallinna tänaval. Eks näis, millisel kujul või mil määral need plaanid lõpuks teostuvad.

Loodetavasti õnnestub hiljuti väljakuulutatud veekeskuse arhitektuurivõistlus paremini kui see “Eesti Vabariik 100” raames toimunud linnaväljaku konkurss.

Veel juhiti eile tähelepanu mitmesugustele probleemidele, nagu näiteks liiga kõrged äärekivid ülekäiguradade juures, pakuti välja huvitavaid ja kindlasti lähemat kaalumist väärivaid ideid, nagu ülekäiguradade juurde jalakäijaid manitsevate siltide (a la “Enne tee ületamist peatu, vaata paremale ja vasakule!”) paigutamine ja ülekäiguradade tähistamine mitmesuguste põnevate mustritega (kui seadus seda lubab).

Kõik ei tule mul praegu meeldegi. Aaltonen ütles seal, et neist üritustest tuleks saata linnavolinikele kirjalikud kokkuvõtted. Hea mõte. Ja lähenevaid valimisi silmas pidades võiks ju tegelikult ka teiste erakondade esindajad leida edaspidi aega ise kohale tulla ja neis avalikes aruteludes osaleda.

Eile oli seal linnavolinikest kohal veel ainult Gert Elmaste, samuti IRL, nende fraktsiooni esimees, kelle jutust mulle jäi eriti meelde mõte, et tegelikult ei tohiks kõiki praegu linnas olevaid auke nüüd võimalikult kiiresti täis ehitada, vaid tuleks jätta ka sellist tühja ruumi, mille täitmisega saavad tegeleda tulevased põlvkonnad, kellel võivad olla ju hoopis mingid omad, uued ja teistsugused plaanid – minu arvates väga õige tähelepanek.

Järgmine aruteluõhtu tuleb selles sarjas kunagi jaanuaris ja siis on vist teemaks Viljandi haigla võimalik kolimine kesklinna, aga Centrumi detailplaneeringu avalik arutelu toimub linnavalitsuses juba tuleva nädala neljapäeval, 1. detsembril kell 15-17 – sinnagi on kõik huvilised oodatud, Facebookis käib juba isegi eelregistreerimine.

Kolm eripalgelist näitust

Eile sai käidud vaatamas kolme eripalgelist näitust, millest siin nüüd lühidalt juttu tuleb, et ka teised kergemini nende juurde tee leiaksid.

Viljandi Gümnaasiumis on avatud Eesti Kunstiakadeemia puidust väikevormide näitus, kus saab näha väikest valikut viimase kümne aasta jooksul EKA arhitektuuriteaduskonna tudengite poolt püstitatud puidust varjualustest, alustades 2006. aastal valminud objektist nimega “Giik” ning lõpetades alles tänavu püstitatud konstruktsioonidega.

Viljandi Linnagaleriis saab vaadata Meiu Münti maalide näitust “Enne lund”, kuhu on koondatud valik õlimaale aastatest 2005-2016. Seega tööd enam-vähem samast ajavahemikust nagu EKA näitusel. See näitus ongi pühendatud just praegusele pimedale ajale.

Lugesin seal külalisteraamatust ühe vaataja kommentaari, mille kohaselt on Münt üks vähestest noortest kunstnikest, kelle maalides on sees hing. Mulle tundusid need küllaltki sünged, aga mitte selles mõttes, et masendavad.

Linnagaleriisse viivas raamatukogu trepihallis on aga praegu üleval näitus “Lapsepõlvelood”, kuhu on koondatud lühidalt kokkuvõetuna paarikümne Eesti näitleja ja muusiku lapsepõlvemälestused ja -unistused.

“Kui ma meenutan oma lapsepõlve, tundub mulle tõesti kummalisena minu sattumine teatrisse – absoluutselt mitte miski ei viidanud sellele, et ma leian teatritee,” tunnistab näiteks Ita Ever.

Pikemalt saab lugeda tema ja teiste meenutusi nimetatud näitusel. Samuti on seal stendidel näha neist tehtud rariteetseid fotosid.

Inspireerivad kontserdid

Käisin eile esimest korda üle mitme nädala kontserdil. Pärimusmuusika Aidas esines kandletrio Soon/Piho/Lepasson. Kuulasin neid sel aastal juba neljandat korda.

Esimene kord oli veebruaris, kui aida väikeses saalis toimus nende plaadiesitluskontsert. Seal istusid kuulajad ilusti toolide peal, aga eile lamasid suures saalis põrandal, mattidel ja patjadel, sest see oligi lamamiskontsert.

Teine kord oli märtsis, kui nad esinesid Telegrami konverentsil. Kuna seal läks ajakava nihkesse, siis jätkus kontserdi ajal eelnenud teetseremoonia, mille taustaks kõlasid linnulaul ja vetevulin. Vahetekstid jäid ära ja kuulata sai ka lamades.

Eile oligi midagi sarnast, aga nüüd oli erinevaid helisid (lainete loksumine, tule praksumine jms.) põimitud sisse juba sihilikult, ettekavatsetult.

Kolmas kord oli juulis, pärimusmuusika festivali ajal, kui nad esinesid Jaani kirikus, kus asub ilmselt Viljandi kõige parema kõlaga kontserdisaal. Pärast seda sai tehtud nendega intervjuu kultuur.info blogisse, kus mainiti juba ka valmistumist sügiseseks surround-heliga kontserdiks, mis eile lõpuks aset leidiski.

Idee oli tekitada kuulajatele tunne nagu oleksid nad heliseva pilli sees. Kuna ma lamasin saalis suht servas, siis päris sellist tunnet ei tekkinud (kusagil keskel võis seda tõenäoliselt küll tunda), aga kõlapilt oli siiski jälle veidi teistsugune kui varasematel kontsertidel.

Ja nende plaadil “Tempo di Vals” kõlavad samad lood veel hoopis viiendat moodi.

Mulle mõjus see tegelikult päris inspireerivalt, kui valmistasin nüüd CW uut materjali, mis on kavas avaldada kuu lõpus. Just selles mõttes, et seal sai mängitud mitmesuguste kõladega, pandud neid kokku mitmel erineval moel.

Kui lood on sellised, mida ei ole vaja hiljem kusagil publiku ees taasesitada, siis on seda muidugi ka lihtsam teha. Mänguruum on palju laiem.