Autor: Andres Laiapea

“Arrival” / “Lion” / “Youth in Oregon”

Kolm väga erinevat filmi, mis on samas siiski mõneti sarnased – kõigis neis näidatakse teekonda, mis algab ühest punktist ning näib viivat sellest järjest kaugemale, aga jõuab lõpuks justkui tagasi algusse.

arrival“Arrival” on mõistatuslik ulmedraama, kus maale saabuvad tundmatud lendavad objektid, mis sisaldavad tulnukaid. Nende eesmärk jääb esialgu täiesti ebaselgeks. Inimeste katsed neid mõista näivad üksnes suurendavat segadust.

Dr. Louise Banks on lingvist, kes värvatakse ühte töörühma, mis üritab tulnukatega kontakti astudes mõistatust lahendada. Sellega kombineeruvad pildikesed, mis pärinevad justkui tema enda minevikust, kuid annavad samas niidiotsi, mis viivad edasi.

Viimaks selgub, et tulnukad on tulnud andma inimkonnale keelt, mis võtab ajalt lineaarsuse, võimaldab näha tulevikku. Nii jõuab see lugu lõpuks tagasi sinna, kust see näis algavat.

“Lion” räägib väikesest India poisist, kes satub eksikombel rongile, mis viib ta kodukülast tuhandete kilomeetrite kaugusele. Ta ei leia sealt enam tagasiteed, vaid satub tänavalt lõpuks kolooniasse, kust lapsendatakse Austraaliasse.

Paarkümmend aastat hiljem, olles täielikult läänestunud, tuleb talle uuesti meelde lapsepõlv Indias ning ta hakkab jälle oma sünnikodu otsima. Lõpuks jõuabki ta sinna tagasi ning kohtub taas emaga, kes on vahepeal vanaks jäänud, kuid ei lõpetanud kunagi tema otsimist. Lisaks veel ka romantiline liin jms.

Film põhineb tõestisüdinud lool. Lõputiitrites kirjutatakse, et Indias jääb igal aastal kadunuks enam kui 80 tuhat last. Eestis jäi (politsei andmetel) eelmisel aastal kadunuks 99 inimest, aga neist 51 oli jaanuari alguseks siiski üles leitud. India rahvaarvu puhul teeks see umbes 97 tuhat kadunuks jäänut, neist 47 tuhat veel leidmata.

“Youth in Oregon” kannab veidi eksitavat pealkirja. Sellest võib jääda mulje, et film räägib noortest, aga tegelikult on siin tegelaseks, kelle ümber lugu keerleb, 80-aastane vanamees, kes tunneb, et on muutunud koormaks endale ja oma perekonnale. Ta tahab, et sooritataks eutanaasia.

Tema lähedased ei võta seda juttu esialgu tõsiselt, aga lõpuks peab väimees sõidutama äia ikkagi vastutahtsi Oregoni, kus eutanaasia on seaduslik, et ta saaks uurida seal oma võimalusi. Muidugi loodetakse, et ta sellest plaanist siiski loobub.

Lühidalt: road trip. Draama, mis on klassifitseeritud ühtlasi ka komöödiaks, kuigi õigem oleks seda nimetada tragöödiaks, mis sisaldab ka mõningaid naljakaid kohti. Kurb lugu tõsisel teemal.

Vaatamiseks kõlbavad kõik kolm filmi. “Lion” ja “Arrival” on suurejoonelisemad kui “Youth in Oregon”, aga viimase teema puudutab paljusid juba võib-olla lähemalt, kuigi ka teised kaks pakuvad piisavalt võimalusi tegelastega samastumiseks.

Giuseppe Tomasi di Lampedusa “Jutustused”

Lampedusa vürsti Giuseppe Tomasi di Lampedusa (1896–1957) elu sisuks oli suurelt osalt kirjandus, kuid ilukirjandusliku loominguni jõudis ta vähem kui kolm aastat enne surma. Juba varem on eesti keeles ilmunud tema peateos, romaan “Gepard”.

“Jutustused” (itaalia keelest tõlkinud Heete Sahkai) sisaldab kogu tema ülejäänud ilukirjanduslikku pärandit: alustatud mälestusteraamatu esimesed visandid, novell “Rõõm ja seadus”, jutustus “Sireen” ning katkend kavandatud romaanist “Pimedad kassipojad”.

Kuna tegemist on osaliselt lõpetamata jäänud tekstidega, mis vajanuks veel viimistlemist, siis on kogumikust jääv mulje väga ebaühtlane. “Sireen” väärib kindlasti lugemist, võib-olla loen seda kunagi isegi uuesti, aga teisi ma siin küll kellelegi soovitama ei hakka.

Ligi poole kogu tekstist moodustavad lapsepõlvemälestused, mis võivad pakkuda ehk rohkem huvi sitsiillastele, kes teavad neid paiku ja on kuulnud midagi inimestest, kellest seal juttu, aga võivad kohati isegi neis segadust tekitada.

Näiteks kirjutab autor seal erinevaid tegelasi loetledes: “Montalbano, samuti suurmaaomanik, tüüpiline nürimeelne ja matslik “külaparun”, minu teada praeguse kommunistist rahvasaadiku isa…”

Esmaspilgul kõik justkui selge, aga juhtumisi tuli Sitsiiliast eelmisel sajandil kaks kommunistist rahvasaadikut, kelle mõlema nimi oli Giuseppe Montalbano. Tomasi peab silmas esimest, aga tänapäeva lugejad mäletavad ilmselt pigem viimast.

Või siis seostub nimi Montalbano neile hoopis esimese rahvasaadiku insenerist pojaga, samuti Giuseppe, kes vahistati 2001. aastal ning mõisteti seitsmeks aastaks vangi süüdistatuna seotuses maffiaga.

Või tuleb neile lugedes meelde hoopis inspektor Montalbano, detektiivijuttude ning nende ainetel valminud teleseriaalide kangelane. Võimalusi assotsiatsioonide tekkeks on palju, aga seda paika ja selle ajalugu lähemalt tundmata on need raskemad tulema.

Millest rääkis “Rõõm ja seadus”, selle unustasin ma juba lugedes, aga sealt jäi meelde üks täiuslik lause: “Ta sammus kodu poole mööda räämas tänavat, millele olid andnud viimase lihvi viieteistkümne aasta tagused pommirünnakud, ja jõudis kummituslikule platsile, mille vastasküljel kössitaski viirastuslik kortermaja.”

Selliseid pärle leidus teisigi, kuid rohkem oli vähemalt minu jaoks igavaid kirjeldusi, mis muutusid oma detailsuses lausa tüütuks. Viimase katkendi lõpetamata jäänud romaanist “Pimedad kassipojad” jätsin üldse pooleli.

“Sireen”, olgu veel rõhutatud, väärib aga lugemist.

Celluloide “Art Plastique”

“Art Plastique” rhymes with “Poème électronique”, but it is a bit more poétique. Divided into multiple tracks, from “Le Baiser Géométrique” to “L’Amour Est Clair”, the album is polished and complex, just like the world famous Philips Pavilion.

“Art Plastique”, the title track, is not exactly “In Contempt Of Common Sense”, but it does remind me a bit of that, so… typographic composition is not merely an abstraction, something to be mentioned in the lyrics. It is more than that.

Celluloide, the French band responsible for this work of art, owns a lot to the avant-garde experimentations of the past century. They are standing on the shoulders of giants to inspire us to think and dream.

To create new and unusual inventions. To help each generation see further and go farther. To bring on the future. In a past tense, since “Art Plastique” was released in 2014 and is now an artefact worth saving (currently available online).