Autor: Andres Laiapea

“Trois souvenirs de ma jeunesse” / “Mon roi”

Kaks prantsuse filmi aastast 2015. Mõlemad on küll hästi tehtud, aga samas emotsionaalselt kurnavad, mõningate romantiliste nootidega draamad, mille lõpus jääb kõlama traagiline alatoon.

“Trois souvenirs de ma jeunesse”

Paul Dédalus (Mathieu Amalric) on aastaid Kesk-Aasias elanud ja uurimistöid teinud antropoloog, kes pöördub Tadžikistanist tagasi Prantsusmaale, et asuda tööle välisministeeriumis. Ta viiakse ülekuulamisele, sest julgeolekuteenistus soovib selgitada välja, kellega on tegemist. Nimelt on saadud infot ka teise samanimelise isiku kohta.

Järgneb kolm pikemat meenutust tema dramaatilisest lapsepõlvest ja noorusajast. Ühes neist on noor Paul (Quentin Dolmaire) reisil Nõukogude Liidus, kus loovutab oma passi juutidele, kellele ei antud siis väljasõiduviisasid, et nad ei saaks raudse eesriide tagant emigreeruda. Nii saab ta endale “teisiku”. Iseenesest ju küllaltki intrigeeriv tegevusliin, aga pikalt seda edasi ei arendata.

Rohkem tähelepanu saab filmis kolmas mälestus, mis räägib armuloost tütarlapsega nimega Esther (Lou Roy-Lecollinet) ning õpingutest, mis noormehe temast eemale viivad. Kokkuvõttes üks äärmiselt kurb ning valus lugu, mis painab meest veel ka hilisemas eas. Temaatiliselt sissejuhatus režissöör Arnaud Desplechini pea kakskümmend aastat varem valminud filmile “Comment je me suis disputé… (ma vie sexuelle)”, kus noort Pauli mängis Amalric. Nüüd on ta vana mehena tagasi Prantsusmaal, sentimentaalsete mälestuste küüsis.

“Mon roi”

Ka selle filmi keskmes on üks valus armulugu, mida antakse edasi läbi peategelase meenutuste. Tony, täpsemalt Marie-Antoinette Jézéquel (Emmanuelle Bercot, kellele anti selle rolli eest Cannes’i filmifestivalil parima naisnäitleja auhind) saab suuskadega mäest laskudes rängalt vigastada, väänab jala kukkudes kuidagi nihkesse. Rehabilitatsioonikeskuses olles hakkab ta ühe terapeudi pealekäimisel meenutama, mis sellele kukkumisele eelnes.

Eelnes üks kaunis kenasti alanud armulugu mehega, kelle nimi on Georgio Milevski (Vincent Cassel), millest sai peagi košmaarne abielu, mis lõppes naise nõudmisel lahutusega, sest ilmnes, et mees on täiesti ebausaldusväärne manipulaator, truudusetu narkomaan. Vahepeal said nad ka lapse, kelle saamine tunduski olevat mehe jaoks eesmärk omaette. Naine meenutab möödunud aegu, sõbrunedes samas teiste taastusravil viibivate inimestega. Lõpuks naaseb ta tavaellu.

Tegemist on seega justkui armastusfilmidega, kuid armastus on neis rohkem valu ja piin, haiget tegemine ja saamine. Lühidalt: huvitavad vaadata ja võivad mõjuda ka mõtlemapanevalt, aga ei tekita just väga positiivseid emotsioone.

Looming nr. 4, 2017

Kõigepealt 85 lehekülge ilukirjandust, millest mind suutis kõnetada vaid 5.9% ehk need viis lehekülge, kuhu oli paigutatud üks luuletus, millega esines Kai Aareleid (loe mind / nagu luuletust / loe kiirustamata…). Ülejäänu võinuks vabalt lugemata jätta, aga selle teada saamiseks pidin lugema kahjuks läbi ka selle 94.1%, mille kohta eelöeldu kehtib.

Järgmised 50 lehekülge olid seevastu palju huvitavamad.

Mudlum, keda intervjueeris Carolina Pihelgas, ütles muu hulgas: “Mina arvan, et kirjanik ise ei pea oma tekste analüüsima. Ta ei pea seda oskama seletada, miks tal on kirjas nii ja mitte teisiti. Ma ei ole ju spetsiaalselt otsinud ega leiutanud seda viisi, kuidas ma juhtun maailma nägema ja kirja panema. See on niimoodi antud.”

Kellele on, ja kellele pole. Muidugi ei pea keegi enda tekste ise analüüsima, aga vahest on seda siiski huvitav teha. Ja minu meelest on seda ka huvitav lugeda. Ilukirjanduslikud tekstid, sealhulgas luuletused, võiksidki olla tegelikult mõnikord varustatud autori kommentaaridega. Teiste tõlgendused mind nii palju ei huvita, aga vahest tahaks lugeda seda, mida autor ise midagi kirjutades mõtles. (Seda üldisemalt, mitte selle konkreetse autoriga seoses.)

Madli Pesti annab kiire ülevaate 2016. aasta teatritekstidest, mainides sealhulgas paari, mis jõudsid publiku ette Ugalas tehtud lavastustena. “Lavastaja Vallo Kirsi palvel seadis Lennuk draamavormi Tammsaare romaani “Kõrboja peremees”, pealkirjaga “Kõrboja perenaine”, kus pealkirjale vastavat fookuse nihet küll eriti selgelt ei sündinud,” kirjutab Pesti, tuues ühtlasi välja, et “Lennuk oli 2016. aasta viljakaim näitekirjanik – temalt ilmus viis teksti. Vahest pole siis kiirustamismärkide märkamine päris meelevaldne.”

“Klassikalaineil liikudes esindab lavastajadramaturgiat “Soo”. Dramatiseerija ning lavastaja Eva Koldits on rõhutanud Lutsu jutustuse müstilist õhkkonda, tulemuseks visuaalne kunstiteos, kus narratiiv pole tingimata esiplaanil,” märgib ta samas.

Cornelius Hasselblatti “Eesti kirjanduse ajalugu” on lahanud Sirje Olesk, Tiina Ann Kirss ning Jaak Urmet. Neist viimane küllaltki kriitilises, aga minu arvates asjalikus võtmes. Väärib kindlasti lugemist. Loomingu peatoimetaja Janika Kronberg vastab Urmeti arvustusele kohe samas pikema heietusega, mis kujuneb suureks ülistuslauluks Jaan Unduskile. Lugedes tundub kohati, et see on satiiriline paroodia, aga vaevalt Kronberg seda nii mõtles. Mulle näib see kohaliku “vaimuaristokraatia” omamütoloogia ehitamine veitsa naeruväärne, mõjub donkihotlikult. Parem olnuks nendest lehekülgedest osa Urmetile eraldada, et ta saanuks kirjutada Hasselblatti raamatust pikemalt ja veelgi põhjalikumalt.

Anna Verschik mõtiskleb Viivi Luige ainetel. Järgnevad tavapärased arvustused, aga neist lasin ma vaid silmad üle, nagu ka järgnenud kroonikast ning artiklitest Rootsi kirjanduselus toimuva kohta. Võib-olla loen neid mõni teine kord, võib-olla mitte. Eks tulevik näitab.

IRL otsustab koalitsiooni püsimise

Artikkel ilmus 3. mail 2017 toimetatud kujul ajalehes Kesknädal

HELIR-VALDOR SEEDER. Kas see mees viib valitsuse langemiseni? Elame-näeme.

13. mail valib Isamaa ja Res Publica Liit endale uue esimehe või -naise. Valitakse mitte üksnes isikute vahel, vaid ka seda suunda, kuhu erakond liikuma hakkab. Kaia Iva ja Helir-Valdor Seeder on küll mõneti sarnased, kuid nad esindavad siiski konservatismi erinevaid voole. Neist üks võib viia praeguse valitsuskoalitsiooni lagunemiseni.

Mõlemad kandidaadid on sündinud 1964. aastal, töötanud õpetajana ning olnud linnapead. Mõlemad tulevad Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnast, kuid erinevatest maakondadest. Viljandis sündinud Seeder kogus viimastel Riigikogu valimistel enam kui 4/5 saadud häältest Viljandimaalt, Türil sündinud Iva seevastu Järvamaalt. Kuna Viljandimaal elab tunduvalt rohkem valijaid, siis oli erakonna kandidaatide nimekirja esinumbriks selles ringkonnas Seeder, kuid Iva häältepotis oli kõrvalmaakonnast saadud häälte osakaal suurem kui temal ja erakonna saak Järvamaal protsentuaalselt parem kui Viljandimaal.

Juba 1990-ndate algusest poliitikas tegutsev Seeder on suutnud ehitada endale Viljandimaal üles tugeva toetusbaasi, aga Iva võimalik kandepind riigis tervikuna näib olevat laiem. Seetõttu ei saa hästi nõustuda väitega nagu näitaks senised valimistulemused, et IRL saavutaks valimistel kindlasti suuremat edu, kui selle juhiks valitakse Seeder, mitte Iva. Kui vaadata ainult nende poolt kogutud häälte arve, siis jääb analüüs nõrgaks. Tuleb vaadata ka nende arvude taga olevat matemaatikat. Pealegi ei ole tulevik mitte kunagi lihtsalt mineviku projektsioon.

Võrdselt tugevad kandidaadid

Mõlemad kandidaadid on juba kogenud poliitikud. Seeder töötas kümme aastat Viljandi maavanemana, seitse aastat põllumajandusministrina. Ta on valitud neljal korral Riigikogu liikmeks ning on praegu erakonna volikogu esimees. Tema kandidatuuri toetavad nii erakonna eelmine juht Urmas Reinsalu kui ka praegune parlamendifraktsiooni esimees Priit Sibul. Vana isamaalasena on Seeder järjekindlalt rõhutanud, et IRL on rahvuslik-konservatiivne erakond ning tema taha ongi koondunud nüüd nii erakonna rahvuslikum kui ka konservatiivsem tiib.

Iva kuulus samuti juba Isamaaliitu, aga astus sinna alles 1999. aastal. Tema on puutunud rohkem kokku nö. päris eluga ehk selle maailmaga, mis jääb väljapoole poliitilisi ametikohti. Ühtlasi on ta tegutsenud ka kohaliku omavalitsuse tasandil pikemalt kui Seeder, kes läks sealt esimesel võimalusel riigipalgale. Samas pääses temagi juba kümne aasta eest Riigikokku, juhtis seal vahepeal isegi IRL-i fraktsiooni ja sai läinud aastal ministriks vabariigi valitsuses. Ettepaneku kandideerida tegi talle erakonna naiskogu. Iva esindab erakonna liberaalsemat tiiba, mis on lähemal euroopalikule peavoolu konservatismile (mitte kinni dogmades, vaid praktilisi lahendusi otsiv).

Kui Seeder asetuks ühte ritta selliste meestega nagu Mart Laar ja Jaan Tõnisson, kes on mõlemad samuti pärit Viljandimaalt (IRL ei põlvne küll otseselt Tõnissoni parteist, kuid paljud vanad isamaalased peavad ennast tema poliitilisteks järeltulijateks), siis Iva oleks ilmselt rohkem võrreldav Angela Merkeli, Theresa May ja teiste selliste tänapäeva Euroopa konservatiividega.

Koalitsioon võib laguneda

Alles hiljuti ministriks saanud Iva loomulikult paati kõigutama ei hakka ning ongi juba teatanud, et ei näe põhjust ministrite hulgas vahetusi teha. Tema juhtimisel jätkaks IRL nüüd kindlasti valitsuses. Praegu parlamendis konutav Seeder oleks erakonna esimehena aga hoopis teistsuguses positsioonis. Kuna ta esindab seda tiiba, mille jaoks koostöö Keskerakonnaga on juba niigi ideoloogiliselt raskem, siis tunneks Seeder kohalike valimiste eel tugevat survet praegune valitsus põhja lasta. Kas IRL-i langenud reiting selle mõjul tõesti tõusma hakkaks, see on omaette teema, aga lootus taas Keskerakonnale vastandumisega madalseisust välja tulla võib kahtlemata tekkida.

Esimene suurem katsumus on tõenäoliselt seotud riigi eelarvestrateegiaga järgmiseks neljaks aastaks, mille valitsus eelmisel nädalal juba heaks kiitis. See läheb selgelt vastuollu selle konservatiivse eelarvepoliitikaga, mida IRL on varem jutlustanud ja oma valijatele lubanud. Erakonnal on ju väga keeruline võita tagasi kaotatud usaldust, kui nii põhimõttelises küsimuses tehakse selliseid kannapöördeid, millega on esinenud nüüd rahandusminister Sven Sester. Seetõttu võib oodata Riigikogus eelarveküsimustes suuremaid vaidlusi.

IRL on poliitiliselt raskes olukorras. See on praeguses valitsuses ainuke traditsiooniliselt parempoolne erakond, aga samas koalitsiooni kõige väiksem osapool ega saa oma tahet teistele lihtsalt peale suruda. Vähemalt mitte kõigis küsimustes. Erakonna toetus vasakpoolsetele algatustele on peletanud sellest eemale varasemad valijad. Valitsuse langemisel moodustaksid nüüd uue koalitsiooni tõenäoliselt Reformi- ja Keskerakond ning IRL saaks lihtsalt enda kaela süü selle eest, et Reformierakond pääseb jälle võimule. Opositsioonis oleks neil aga veelgi raskem eristuda EKRE-st ja Vabaerakonnast. Viimastel on samas see eelis, et nemad ei ole üldse valitsusse kuulunud.

Ükskõik, kes IRL-i juhiks valitakse, tema ees laual ei ole selliseid häid ja kergeid valikuid, mis erakonna kiiresti madalseisust välja võiksid tuua. Opositsiooni minek võib tunduda selles olukorras ahvatlev, aga ei ole üldse kindel, et see soovitud tulemusi annaks. Pigem võib IRL seal lihtsalt marginaliseeruda.