Luuletustega esinevad Eugenio Montale, Jaan Kaplinski, Andrus Kasemaa ja Andra Teede (elus üldse tavaliselt miski pole nii / nagu kirjutatakse). Kaplinski luuletused on kirjutatud vene keeles, tõlkinud Aare Pilv. Kirjutab ta muu hulgas Krimmist:
kellele minu arvates kuulub Krimm
parem ärge küsige seda minult, ma pole seal käinud
küsige neilt keda pole, kuid kes on Krimmis elanud
küsige Tšehhovilt, Vološinilt, Šmeljovilt, Grinilt
küsige neilt, kes seal on surnud, kes seal on tapetud
kindral Wrangeli sõduritelt, ohvitseridelt…
Ma isiklikult soovitaks küsida ka Lev Tolstoilt, vastuse annavad tema “Sevastoopoli jutustused”.
Luule alla on liigitatud ka Kristjan Haljaku kirjutis, aga mina seda nii ei nimetaks, üldse ei nimetaks. Või kui nimetaks, siis mitte luuleks.
Urmas Vadi “Tänukõne” on päris vaimukas, lihtne lugemine.
Proosa alla on pandud veel Sandra Jõgeva päevikukatked mõne aasta eest tehtud USA-tripist. Võib-olla need ongi ilukirjandus. Selles mõttes, et täielik väljamõeldis. Ma ei tea.
Avaldatud on katkendeid Boris Vilde vanglapäevikust, ilmselt tema sulest pärinev üleskutse vastupanuks ning Marek Tamme kirjutis mehest endast, sealhulgas tema osast Prantsusmaa vastupanuliikumises Teise maailmasõja ajal.
Edasi läheb jutt tänapäeva. David Graeber jahub revolutsioonidest, tänavapoliitikast, vastuseisust kapitalismile (hiljem tuleb ka intervjuu, mille on temaga teinud Aro Velmet). Michael Kinnucan esitab oma nägemuse Trumpi esimesest sajast päevast vastupanu seisukohalt (vasakpoolsete vaatepunktist).
Maarja Merivoo-Parro on palunud “audientsi viielt Nõukogude võimu õõnestajalt, kolm neist endised poliitvangid, kaks teispool raudset eesriiet sündinud välisvõitlejad.” Temaga rääkisid Lagle Parek, Enn Tarto, Mart Niklus, Mari-Ann Kelam ja Juta Ristsoo. Välja tuli huvitav jutt.
Kelam puudutab muu hulgas põgusalt Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse seisukohalt kriitilist hetke 1974. aastal, kui Austraalia valitsus loobus mittetunnustamispoliitikast. Järgmisel aastal tuli võimule uus valitsus, mis pöördus selle juurde tagasi. Peaks sellest kunagi pikemalt kirjutama, saaks põneva loo.
Oudekki Loone esineb sõnavõtuga antikapitalismi ehast ja koidust, protestiliikumistest ning neoliberalismist, jõudes viimaks järeldusele, et “küsimus, kas töötajad võiksid lõpuks ometi ka pagaritöökoda omada, on uuesti aktuaalne.”
Minu arvates ei ole see küll eriti õnnestunud kujund, kui sellega tahetakse näitlikustada sotsialismi hüvesid, sest väikesed pagaritöökojad kuuluvadki ju tänapäeval sageli perefirmadele, nende endi töötajatele – keelatud oli taoline ettevõtlus siinmail just siis, kui leiti, et parimaks viisiks majandust korraldada on selle allutamine riiklikule juhtimisele, vaba arengu ja konkurentsi piiramine.
Igasugustest kohalikest, valdavalt vasakpoolse suunitlusega protestiliikumistest kirjutavad veel Airi Triisberg, Mihkel Kaevats, Amaranta Heredia Jaén ja Henri Kõiv. Kõigest ma siin kokkuvõtet teha ei viitsi, aga annavad hea pildi sellest, kuidas asjad nende poolt vaadates paistavad. Kohati on see pilt küll veidi ühekülgne, piiratud, põhjendamatult eelarvamuslik teisitimõtlejate suhtes, aga hea seegi, parem kui mitte midagi.
Madli Pesti kirjutab vastupanu mõistest teatris (tema kokkuvõte: “Eestis ei tehta radikaalset vastupanuteatrit. Õnneks pole selle järele ka vajadust.”), Anders Härm aga rappimislahingutest (“Hooplemine ja vastastikused solvangud on rappimislahingu olemuslik osa. Samuti käib võitlus paremate ja efektsemate riimide üle. Enamik räpilahingutest toimub n-ö vabas stiilis, kus riimid luuakse kohapeal, vastasest lähtuvalt, ning kõrgesti hinnatakse improviseerimisoskust, kiiret reageerimist erinevatele olukordadele ja vastase öeldule.”), agonistliku teotamisrituaali mängulisest algupärast, kultuurilisest funktsioonist ja poliitilisest potentsiaalist.
Mis puudutab viimast, siis mul isiklikult on nendest poliitilistest rappimislahingutest küll suht kõrini (pigem tekib negatiivne meelestatus kõigi vastu, kes neis osalevad, täiesti olenemata seisukohtadest, mida nad kaitsevad), aga massid vajavad muidugi odavat meelelahutust. Nii et poliitiliste diskussioonide ja debattide allakäik ilmselt jätkub, kui publik seda tahab. Turg paneb asjad paika.
Avaldatud on Kaur Kenderi viimane sõna tema üle peetud kohtuprotsessil. Ma ei viitsinud seda lugeda. Selge see, et kuriteokoosseis puudus. Mulle küll see kohtuotsus üllatusena ei tulnud. Märter jäi sündimata. Mis siis ikka. Elame edasi. Pigem oleks huvitav teada, mis see Kender nüüd järgmiseks välja mõtleb, et kuidagi tähelepanu saada.
Kunstiloo rubriigis kirjutab Reet Varblane sellest, millega sai hakkama Anu Põder (1947-2013), kelle loomingu esimest ülevaatenäitust “Haprus on vaprus” praegu Kumus vaadata saab. Pilte seal nähtavast leiab ka Vikerkaarest. Pole minu maitse.
Arvustused. Peeter Sauter kirjutab I. V. “Aedniku päeviku” kohta: “Lugu on lihtne ja haraline, kirjadena kirjutatud vanglaelu päevik läbi viie vangla-aasta ja kahe riigi vanglate. /—/ Kujunev pilt on hüplik, hajus, vihjeline, taustadest otse ei räägita ja harva kirjeldatakse päris otse ka vanglaeluepisoode ja konflikte. Nihilistlik kirjeldus jääb poeetiliseks, tekst on keeleliselt leidlik, mänguline, samas konkreetne ja napp. Vanglapoeem.”
Kaitseministeeriumi asekantsler Meelis Oidsalu kirjutab Leo Kunnase “Sõda 2023” kohta: “Ilukirjanduslike peatükkide vahele on pikitud Kunnase analüütilisi selgitusi toimuva tagamaade ja põhjuste kohta, samuti konkreetseid poliitilisi soovitusi Eesti sõjalise kaitse ümberkorraldamiseks. /—/ Kunnas on pühendunud sõjamees ja süsteemne mõtleja, kelle avaldused ja mõttekäigud ma alati puht töiste vajaduste tõttu süvenenult läbi loen, aga temagi süsteemikriitikal on üks süsteemne puudus, ja see on oskamatus või tahtmatus arvestada ressursiliste piirangutega. /—/ Ressursiline “jõukohasus” näib olevat Kunnase jaoks defetistliku hoiaku, mitte vastutustundlikkuse ilming.”
Sirel Heinloo kirjutab Tõnis Vilu “Kink psühholoogile” kohta, et see “kõigub meeleolu ühes taktis luulemina bipolaarse siseilmaga, rahu- ja sõjaaja tsüklid vahelduvad õige kiiresti. Tervikuna räägibki raamat ühe bipolaarse patsiendi loo. /—/ “Kink psühholoogile” on tegelikult väga eneseteadlikult kirjutatud. Üldiselt, makrokõneteona paistab teos kõigepealt siiras, kuid juba järgmistel tasanditel võib eest leida nii teatraalsust kui mängulisust. Ka asjalik ja ratsionaalne analüüsivõime on seal säilinud, olgugi et lause- ja fraasitasandil purskab jällegi vahetumat hullumeelsust, ja nii edasi.”
Lõpuks on avaldatud veel vastuseid kriitikute hulgas tehtud küsitlusele (küsiti kolmekümnelt kriitikult, saadi 17 vastust), millega üritati selgitada välja eelmise aasta parimat uudisteost, debüüti ja tõlkeraamatut. Raamatutest selliste pingeridade koostamine on üsna pealiskaudne tegevus, sest keegi ei jõua lugeda kõike ja nii väljendavad need valikud tegelikult vaid seda, mis kriitikutele rohkem kätte on juhtunud, aga kui peaks nüüd ise midagi välja valima, siis hetkel oleks minu valik selline:
* parimaks uudisteoseks, mille lugemine kellelegi üle jõu ei tohiks käia, nimetan Elo Viidingu “Lühikesed ja lihtsad lood”
* parimaks debüüdiks pean nüüd nimetama Andris Feldmanise “Viimased tuhat aastat”, sest rohkem läinud aastal ilmunud debüüte ei olegi ma vist lugenud, vähemalt hetkel ei meenu (kuna ma ei ole raamatukriitik, vaid lihtsalt kirjutan aeg-ajalt ka raamatutest, siis ei peagi seda tegema)
* parimaks tõlkeraamatuks nimetan David Messeri romaani “Sigmund”, sest Eesti kriitikud on pööranud sellele minu arvates teenimatult vähe tähelepanu (paljud ei ole seda vist lugenudki), kuigi autori seotus Eestiga võiks ju neis selle vastu huvi äratada
