Autor: Andres Laiapea

* Arnold Unt, kes võttis 2007. aastal osa Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimistöödest ning koostas sellest arheoloogiafirma aruande, kirjutab antud problemaatikast. Üldiselt huvitav artikkel, kuid kohati häirib autori veidi üleolev toon.

Nagu näiteks: “Sedakorda möödus kümme aastat Tallinnas Tõnismäel asunud sõjahaua ekshumeerimisest ja sündmusele nime andnud monumendi teisaldamisest. Kuigi otsingusõnaga “pronkssõdur” saab internetist viiteid eesti-, inglise- ja venekeelsetele artiklitele kokku umbes 22 miljonit, pole viimase kümne aasta jooksul Tõnismäe sõjahaua kohta midagi asjalikku kirjutatud.”

Paistab, et oma kitsast professionaalsest vaatepunktist lähtudes ületähtsustab ta pronkssõduri kriisi puhul ekshumeerimise rolli. See monumentaalne konflikt tulenes ju hoopis muust ja võinuks puhkeda isegi siis, kui sinna olnuks maetud lihtsalt kastid saepuruga. Küsimus oli monumendis ja sellele omistatud tähendustes, mitte sõjahaudades.

* Martin Mölder kirjutab pikemalt Eesti kodanike liberaalsest ja konservatiivsest enesemääratlusest ning hoiakutest 2016. ja 2017. aastal, tuginedes juba palju kriitikat pälvinud uuringutele, kus paluti inimestel hinnata muu hulgas “homoseksuaalsuse õigustatust” (kümne punkti skaalal). Nagu mis mõttes, eks ole?

Eks see metoodika ja küsimuste sõnastus veidi küsitavad olid, aga laias plaanis võib ilmselt nõustuda järeldusega, et kodanike hoiakud on Eestis üldiselt küllaltki konservatiivsed, isegi kui nad ennast ise konservatiividena ei määratle, järjekindlaid liberaale on vähe.

* Toomas Kiho segab luuletuses “Eha” kokku uusi sõnu vanadel viisidel (“On jälle aeg / end koogutada / ja võtta kanda põlissüü.”), luues satiirilise hümni (“Me Liidu rahvaste ja riike seas / sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas!”), millega naeruvääristab Rail Balticu jüngrite eurousku, kuid selle laulu refrään on kurb (“On eha, / pole midagi teha.”).

* Toivo Meikar on kirjutanud väga hea, põhjaliku artikli teemal “Sajand riikliku metsatööstuse algusest Eestis”, kus vaatleb lähemalt aastaid 1915-1922, mil maailmasõja mõjul kutsuti ellu riiklikud küttekomiteed. Tuleb välja, et näiteks 1917. aasta algul oli ehitusvalitsusel kasutada kokku 10 tuhat raietöölist ja paartuhat hobusemeest. Pärast sõda vajadus riikliku metsatööstuse järele sellisel kujul kadus, kuid 1930-ndatel võeti üleilmse majanduskriisi mõjul taas suund riikliku metsatööstuse arendamisele. Nii et 1940. aastaks langes selle arvele juba 80% ülestöötatud metsast.

Eks võib ju selleski näha omamoodi väikest ettevalmistust nii 1917. aasta oktoobrirevolutsioonile Venemaal kui ka 1940. aasta juunipöördele Eestis: muutused ühiskonna majanduslikus struktuuris olid suures osas juba toimunud – järgnesid murrangud, mis muutsid ka selle poliitilist pealisehitist, viies edasi juba alustatud teel.

* Toivo Hinrikus ja Ain Raal kirjutavad Eesti esimesest ja viimasest farmakopöast. Mõiste tuleb kreekakeelsetest sõnadest pharmakon (ravim) ja poieō (teen). “Farmakopöa on ravimite koostisse kuuluvatele toimeainetele, aibiainetele ja droogidele esitatavate kvaliteedinõuete ning nende määramise eeskirjade kogumik, mille eesmärk on tagada ravimpreparaatide kvaliteet ja ohutus.”

Eesti farmakopöa ilmus trükist 1937. aasta jaanuaris. Tol ajal kehtis maailmas kõigest 26 farmakopöad, riiklike kõrval ka Euroopa ja Skandinaavia omad. Lätis valmis see 1940. aastaks. Vahepeal võeti siin kasutusele nõukogude farmakopöa, nüüd kehtib ingliskeelne Euroopa farmakopöa.

“Farmakopöal on seaduse jõud ja selles kehtestatud nõudeid on kohustatud täitma kõik ravimitootjad, valitsusasutused (ravimiametid), teadusasutused ja isikud, kes toodavad ja säilitavad ravimeid või kontrollivad nende kvaliteeti Euroopas,” kirjutavad Hinrikus ja Raal. Eestil on nüüd õigus teha ettepanekuid ja edastada oma ekspertide arvamusi Euroopa farmakopöa komisjonile, kuid omaette farmakopöa järele enam vajadust ei nähta. “Seegi on märk üleilmastumisest.”

* Avaldatud on mõned Jürgen Rooste luuletused (“usun eneseunustuseni sellesse et iga mu luuletus ja tegu muudabki maailmas midagi suurt ja olulist” – toodud näide on pärit tekstist pealkirjaga “Kas ma kunagi enam”).

* Päris huvitav lugemine on ka Frederic Jamesoni essee “Metakommentaar” (tõlkinud Indrek Ojam), mis on varustatud tõlkija põhjaliku kommentaariga. Väikene stiilinäide: “Koos subjekti ehk vaatepunkti moodustanud teadvuse lagunemisega kaotab romaan oma tegevus- ja karakteriühtsuse ning saab millekski, mida tunneme loo-vaba romaanina, ja selle justkui sisuta romaani puhul naaseb tõlgendamisküsimus uue teravusega.”

* Muusikateadlane Maris Kirme arvustab 2015. aastal ilmunud paksu kogumikku “Eesti puhkpillibibliograafia 1856-2012: Orkestrid ja ansamblid”, mis sisaldab 6050 kirjet ja hulga registreid. Ta toob välja rea puudusi ja küsitavusi, kuid leiab lõpetuseks, et see on siiski “omamoodi monument meie puhkpillimuusikale, mis sest, et väikeste mõradega.”

* Järjejutuna lähevad edasi Abu Yusufi ja Galileo Galilei klassikalised tööd.