Miks ma ei soovita nüüd EKRE toetajatel valida Jaak Madisoni

Käesoleva postituse peale võib pealkirjas mainitud isik küll jälle tunda, et minu mõtted keerlevad pidevalt ümber tema, aga kuna minu jaoks on Viljandi kodulinn, kus ma olen sündinud ja elanud küll mitte kogu aeg, aga siiski suurema osa oma elust, siis selgitan siin pikemalt, miks ma teda nüüd EKRE toetajatel valida ei soovita.

Kõigepealt olgu öeldud, et jutud Madisoni võimalikust kandideerimisest kohalikel valimistel Viljandis hakkasid tegelikult ringlema juba 2015. aastal, kui kohe pärast valimisi algas valmistumine järgmisteks Riigikogu valimisteks.

Viljandi linn on Järva- ja Viljandimaa valimisringkonna elanike arvult suurim omavalitsus, kuid 2015. aastal sai Madison siin suhteliselt tagasihoidliku tulemuse: kui Paides toetas teda isiklikult 6,3% valijatest, siis Viljandis vähem kui neli protsenti.

Madisoni osalemine kohalikel valimistel Viljandis, nii palju kui ma kuulnud olen, ongi tingitud lihtsalt soovist enda toetajaskonda siin kasvatada, et saada parem tulemus 2019. aasta Riigikogu valimistel. See tähendab, et ta osaleb nendel valimistel Viljandis täiesti valel põhjusel.

Veidi üldisemat juttu

Praegu hakatakse valima kohalike omavalitsuste volikogusid. Kohalikud valimised ei peaks olema soojendus Riigikogu valimisteks, kuid nn. kahe tooli seaduse vastuvõtmine on need selleks paratamatult muutnud.

EKRE oli parlamendis kahe tooli seaduse vastu, kuid sellele vaatamata osalevad ka sinna kuuluvad riigikogulased kohalikel valimistel, põhjendades seda sellega, et muidu saaksid teised erakonnad eelise. Poliittehnoloogiliselt mõistetav. Kuid see ei muuda kuidagi tõsiasja, et korraga kahel toolil istumine on endiselt väär.

Kui põhimõtte rikkumist õigustatakse sellega, et sama teevad ka teised, siis näitab see mitte tugevust, vaid põhimõttelagedust.

Minu meelest on nüüd ainus viis selle teadmise viimiseks riigikogulaste teadvusse see, kui nad kohalikel valimistel lihtsalt häälteta jäetakse.

Madisoni personaalküsimusest

Mis puudutab konkreetselt Jaak Madisoni, siis küsisin juba eelmise aasta aprillis tema ja Martin Helme käest: “Kas vastab tõele, et EKRE kavatseb tulla järgmisel aastal kohalikel valimistel Viljandis välja oma parteinimekirjaga, mille esinumbriks pannakse Jaak Madison (nagu 2013. aastal toodi siia Keskerakonna esinumbriks Priit Toobal)? Kui see on nii, siis millised on tema senised sidemed ja kokkupuude meie linnaga?”

Madison eelistas mitte vastata. Helme nimetas seda tol hetkel puhtalt spekulatsiooniks.

Mõtlemisaeg kestis kaua. Veel aasta hiljem ei olnud Madison otsustanud, kas tal on poliitiliselt kasulikum kandideerida Viljandis, Paides või Järva vallas. Kui ta mõne kuu eest lõpuks ikkagi Viljandi kasuks otsustas, siis kuulutas ta avalikult, et ei välista formaalset sissekirjutust. Tegin temaga intervjuu, kus ta rääkis, et on mõelnud Viljandis korteri ostmisele, kuid ei ole seda veel otsustanud.

Ma ei tea, kas ta on seda tänaseks teinud, aga ilmselgelt ei asu tema püsiv elukoht tegelikult Viljandis, isegi kui ta siin vahepeal kinnisvara on soetanud või mõne pinna endale nüüd valimiste eel peatumiseks üürinud. Iseenesest oleks muidugi huvitav teada, mis kuupäevast ta sissekirjutuse järgi Viljandi elanike hulka kuulub (varem elas Madison ametlikult Pirital, täpset aadressi ei hakka ma avalikustama, kus ta üldiselt ka füüsiliselt resideerub), aga see ei ole lõpuks kõige olulisem.

Tema linnapeaks kandideerimise puhul on minu meelest suurimaks probleemiks tegelikult mitte sissekirjutus, vaid see, et Madison lihtsalt ei tunne hästi Viljandit ega valda kohalikke teemasid. Tema ülikõrge enesehinnang neid puudusi ei kompenseeri. Viljandi volikokku on vaja asjatundlikke inimesi, mitte lahmivaid riiukukki.

“Kohutav vandenõu”

Nüüd jõuan Sakalas ilmunud artiklite juurde.

Kogu saladus minu sealsete sõnavõttude taga on see, et Sakala peatoimetaja märkis suvel, et neil oleks hea meel, kui ma sinna arvamusküljele rohkem kirjutaksin. Honorari maksavad nad väga vähe, aga kuna tegemist on ikkagi kodukandi ajalehega (1995. aastal ilmus seal minu esimene poliitikakommentaar, mis kandis muide pealkirja “Euroopa Liit – Eesti rahva hukatus”), siis leidsin, et umbes kord kuus võiks sinna ikka midagi kirjutada.

Nii sündisid lähenevate valimiste teemal arvamuslood “Vanad programmid uuesti välja”, “Käes on aeg täielikeks isikuvalimisteks” ja “Jaak Madisoni tõetund”.

Neist viimase kirjutamiseks andis tõuke üks Objektiivi juhtkiri, mida seal ka mainin, mis oli omakorda inspireeritud ilmselt nö. seltskonnauudistest, kus ühe tegelasena figureeris ka Jaak Madison. Jutt tuli kergelt irooniline. EKRE tulek kohalikku poliitikasse on võib-olla suurim muutus, mis nendel valimistel Viljandis aset leiab, kuid samas ei kujuta ma hästi ette, kes on need inimesed, kes siin nüüd Madisonile hääle annavad – tema valimiseks peab olema ikka tõesti äärmiselt liberaalne ja tolerantne, kuid selliste valijate hääli EKRE ju ei püüa. Kuidas võiksid toetada nii kahepalgelist tüüpi konservatiivsemad valijad, kelle jaoks need väärtused, mille eest Madison enese väitel seisab, ei ole lihtsalt sõnakõlksud ja loosungid, seda ma küll aru ei saa.

Pinge kasvab

Madison reageeris sellele emotsionaalse plahvatusega, kus väitis muu hulgas, et võib mind laimamise eest kohtusse kaevata (kui ta tahab olla mees, kelle sõna vähegi midagi maksab, siis soovitan seda nüüd kindlasti teha). Jätsin vaid ühe tagasihoidliku kommentaari. Mõtlesin, et ei hakka seda kergesti ärrituvat noormeest rohkem torkima – eks valimistel paistab, kui kõrgelt viljandlased teda hindavad.

Kui avaldati kandidaatide nimekirjad, siis kirjutasin aga loo “Põhimõtteline valik”, kuhu ta kohe jälle sisse vupsas, sest sobis lihtsalt suurepäraselt konkreetseks näiteks. See lugu, milles puudutan taas eelmiste kohalike valimiste eel tõstatatud teemasid, ilmus eilses Sakalas. Madison ei jätnud kasutamata võimalust esineda järjekordse vastulausega, kus ta muu hulgas väidab, et talle ei meeldi isiklikud rünnakud, sest need on tema meelest labased.

Huvitaval kombel ei takistanud see tal kohe seejärel Facebookis oma jüngritele kuulutamast, et minu näol on “tegu heal juhul idioodiga või kehvemal juhul kellegi ülesandel tegutseva veidrikuga” (kusjuures tõenäolisemaks peab ta viimast, õhutades seega teadlikult alusetuid vandenõuteooriaid).

No ma ei tea. Kui nüüd peaks tõesti juhtuma, et EKRE esindajaks Viljandi linnavolikogus valitakse selline ebastabiilne tüüp, siis alles hakkab nalja saama. Aga küsimus on selles, kas linnavolikogu peaks olema koht taoliste komödiantide jaoks. Minu arvates mitte. Samuti ei peaks seda olema parlament. Seetõttu ei soovitagi ma EKRE toetajatel Madisoni valida ei nüüd ega ka kunagi edaspidi. Madisonil endal soovitan aga kiiremas korras närviarsti poole pöörduda või niisama aeg maha võtta, sest mulle tundub, et tal võib muidu varsti kuppel päris ära lennata.

Ernst Jünger “Marmorkaljudel”

Hiljem kuulsin vend Othot mauretaanlaste aja kohta ütlevat, et mis tahes eksitusest saab viga alles siis, kui sellesse kinni jäädakse. Tema väide tundus mulle veel tõesem, kui mõtlesin olukorrale, milles me olime, kui too ordu meid enda külge köitis. Allakäigus on ajajärke, mil hägustub vorm, mis elule seesmiselt ette on antud. Kui me sellesse vormi satume, siis kõigume siia-sinna nagu tasakaalu kaotanud olendid. Me vajume nürist rõõmust nürisse kurbusse, ja teadlikkus kaotusest, mis hoiab meeli pidevalt erguna, peegeldab nii tulevikku kui ka minevikku kütkestavamana. Me elame kas kadunud aegades või kaugetes utoopiates, samal ajal kui hetk kaob käest.

Niipea kui puudujääk meie teadvusse jõudis, püüdsime sellest vabaneda. Tundsime igatsust oleviku järele, tegelikkuse järele, ja oleksime läinud läbi tule ja vee, et igavusest pääseda. Nagu ikka, kui kahtlus on mestis küllusega, võtsime omaks vägivalla – ja kas pole vägivald mitte too igavene pendel, mis osuteid ringi ajab, nii ööl kui ka päeval? Niisiis hakkasime unistama võimust ja ülemvõimust ning niisugustest eluvormidest, mis liiguvad võitluses elu ja surma peale kartmatult üksteise vastu, olgu siis languse või triumfi poole. Ja me uurisime neid eluvorme põnevusega, nagu silmitsetakse söövitusjälgi, mis hape jätab lihvitud metalli peegelsiledale pinnale. Säärase kalduvuse puhul oli paratamatu, et mauretaanlased meile lähenesid. Nende juurde juhatas meid Kapten, kes oli surunud maha suure ülestõusu Ibeeria provintsides.

Ernst Jünger (1895-1998) oli mees, keda iseloomustati nekroloogides ja on kirjeldatud ka hiljem ilmselt kõige enam sõnaga “vastuoluline”, ning seda kahtlemata põhjusega. Ma ei hakka siin tema elulugu ümber jutustama, vaid viitan ühele Peeter Helme aastatetagusele kirjatööle, kus ta arvas, et kui Jüngeri raamatuid hakataks lõpuks eesti keelde tõlkima, siis neelaks neid “neonatsid ja lihtsalt end sõjaasjanduse huvilisteks nimetavad jopskid”. Helme tegi hiljem ka hea ülevaate Jüngeri jõudmisest eesti kultuuriruumi, mis muidugi näitas, et tema lugejate hulgas võiks olla ka veidi teistsuguseid inimesi.

Loomingu Raamatukogus ilmunud “Marmorkaljudel” (saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Katrin Kaugver) kuulub tänapäeval Jüngeri hinnatuimate teoste hulka. Seda ilmselt mitte üksnes kunstilistel põhjustel, vaid ka seetõttu, et see sobib poliitiliselt meie aega paremini kui need hoogsad sõjajutud, mis talle omal ajal kuulsuse tõid.

Ünenäoline mõistujutt “Marmorkaljudel”, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas, mis omas mõningasi kokkupuutepunkte tegelikuga, ilmus saksa keeles 1939. aastal ning seegi sisaldab palju vägivalda, tapmist ja sõda, kuid vormis, mis võimaldab tõlgendada seda nn. vastupanuromaanina. Goebbels olla tahtnud selle autori lausa koonduslaagrisse saata, kuid Hitleri vastuseisu tõttu siiski repressioone ei järgnenud ja raamat jäi lettidelt korjamata. Jünger ise nägi sellel avaramat tõlgendamisruumi ja vaidlused selle üle, kas tegemist oli vastupanuromaaniga või mitte, jätkuvad veel tänapäevalgi.

1972. aastal raamatule lisatud järelmärkuses kirjutas autor: “Lisandus minu kasvav allergilisus sõnale “vastupanu”. Mees võib oma aja võimudega kooskõlas olla, ta võib neile vastanduda. See on teisejärguline. Ta saab kus tahes näidata, mis mees ta on. Sellega tõestab ta oma vabadust – füüsiliselt, vaimselt, moraalselt, eriti ohus olles. Kuidas ta endale truuks jääb: see on tema probleem. See on ka igasuguse luule proovikivi.”

Helme ütles nüüd Klassikaraadios seda raamatut tutvustades, et seda võikski lugeda kogu poliitilist tausta kõrvale jättes. Kui seda nii teha, siis on minu lühike kokkuvõte: tüütult palju taplemist, aga omapäraselt poeetiline stiil. Aga kui siiski mõelda ka poliitilisele taustale, siis on muidugi huvitav otsida-leida teosest paralleele toonase Saksamaa ja Nõukogude Liiduga, mõtiskleda näiteks ridade vahele kirjutamise kunsti üle jne. Ma ei ole samas kindel, kas see neonatsidele ja teistele jopskitele hästi peale läheks, võib-olla tunduks see jutt neile liiga segane ja keeruline, liiga luuleline.

Te kõik teate seda tohutut ängi, mis valdab meid õnneaegu meenutades. Kui pöördumatult on nad küll möödas, ja armutumalt kui mis tahes kaugustega oleme neist lahutatud. Eks paista kõik pildid oma järelhelgis ju ka ahvatlevamad; me mõtleme neist nagu surnud armsama kehast, mis lebab sügaval mulla all ning mille ülev ning vaimne ilu meid nüüd võpatama paneb justkui kõrbemiraaž. Ja oma janunevas igatsuses kombime ikka ja jälle mineviku iga pisiasja, iga kurdu. Vägisi tundub, et me pole oma elu ja armastuse mõõtu päris ääreni täis saanud, ent ega kahetsus tegemata jäänut tagasi too. Oh, oleks see tunne meile elu igal õnnehetkel ometi õpetuseks!

Loe edasi seda lühikest katkendit!

Põhimõtteline valik

Artikkel ilmus 14. septembril 2017 toimetatud kujul ajalehes Sakala

Kohalikel valimistel saab valida erakondade ja nende programmide vahel, kuid lõpuks tuleb anda oma hääl siiski konkreetsele kandidaadile. See valik tasuks mõelda läbi eriti hoolikalt.

Hetkel kehtiva valimisseaduse kohaselt reastuvad kandidaadid erakonna valimisnimekirjas ümber vastavalt kogutud häälte arvule. See tähendab, et nimekirja viimaselt kohalt on võimalik tõusta esimeseks, kui valijad seda tahavad.

Kõige lihtsam on anda oma hääl muidugi esinumbrile. 2013. aastal tegi seda Viljandi linnas ligi 30% valijatest. Loodan, et tänavu selliste valijate osakaal langeb, sest mitmed erakonnad on seadnud siin nüüd oma esinumbriteks riigikogulased, kelle valimine peaks olema minu arvates ilma pikema jututa välistatud.

Kuna minu hinnangul õõnestab kahe tooli seadus võimude institutsionaalset lahusust ning läheb vastuollu kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõttega, siis ma lihtsalt ei soovita kohalikel valimistel riigikogulasi valida. Küsimus on mitte konkreetsetes inimestes, vaid selles, et need ametid peaksid olema ühildamatud, nagu ka seadus vahepeal selgelt sätestas.

Riigikogulased ise võivad pidada sellist suhtumist küll diskrimineerivaks, aga… kui nende häältesaak jääb nüüd väikeseks, siis saavad nad ehk aru, et võimude lahusus on väärtus, mida Eesti valijad hindavad kõrgelt. Mida vähem hääli riigikogulased saavad, seda meeldejäävam on see õppetund.

Teine elementaarne kriteerium on see, et valida tasub ainult kohalikke elanikke, kes tõesti tunnevad kohalikke olusid. On äärmiselt kahetsusväärne, et ka Viljandi on muutunud kohalike valimiste eel justkui läbisõiduhooviks, kus mingid suurte poliitiliste ambitsioonidega tegelased õnne käivad katsumas.

Seadus ütleb praegu, et kandideerimiseks piisab sellest, kui inimese püsiv elukoht asub (rahvastikuregistri andmetel) vastavas omavalitsuses hiljemalt valimisaasta 1. augustil. Algselt ehk 1993. aastal vastuvõetud valimisseaduses oli selleks tähtajaks 1. jaanuar. Ilmselt tuleks pöörduda tagasi algse nõude juurde. See vähendaks oluliselt poliitikute valimisturismi.

Kindlasti tasub pidada oma valikut tehes silmas ka seda, et kandidaadil oleks olemas funktsionaalne lugemisoskus, loogiline mõtlemine ja võime taluda kriitikat.

Pean tunnistama, et neist kriteeriumitest lähtudes on minu arvates nüüd Viljandis täiuslikult sobimatu kandidaat riigikogulane Jaak Madison, kes ei teadnud alles poole aasta eest veel isegi seda, kas ta kandideerib kohalikel valimistel Viljandis, Paides või Järva vallas, kuid üritab esineda nüüd tõelise viljandlasena, kes tuleks valida lausa linnapeaks.

Samas hästi võiks ju kuulutada eestlasteks kõik pagulased, kes on saanud Eesti elamisloa, kuigi paljud neist viibivad praegu tegelikult kusagil Doonau ääres, nagu seda teeb teatavasti ka härra Madison – kas ta tõesti arvab, et viljandlastelt häälte saamiseks piisab sellest, kui siin nüüd enne valimisi vaid paar nädalat aktiivselt kampaaniat teha? Hämmastav enesekindlus.

Nähtavasti on õigus naljahammastel, kelle sõnul kandideerib Madison nüüd Viljandis, sest Järvamaal tuntakse teda juba liiga hästi. Mulle jääb arusaamatuks, miks EKRE Ida-Tallinna ringkonna juhatuse liige ei kandideeri kohalikel valimistel seal, kus ta tegelikult elab: Pirital. Kas arvab, et tallinlased teda ei valiks, aga viljandlased on piisavalt ohmud, et seda teha?

EKRE toetajatel oleks siiski mõistlikum valida volikokku mõni kohalik elanik, kelle erialastest teadmistest seal päriselt kasu oleks. Kergesti ärrituvast Madisonist, kes armastab ise kõvasti lõugu lõksutada, kuid peab pisimatki kriitikat enda pihta kohe isiklikuks solvanguks või poliitiliste oponentide tellimustööks, oleks seal rohkem tüli kui tulu. Aga see on muidugi kõigest minu arvamus.

Kuna enamik valijatest on tänaseks tõenäoliselt juba langetanud otsuse selle kohta, kellele oma hääl anda, siis minu soovitused nüüd vaevalt valimistulemust mõjutavad, aga ehk on neist veidi abi neile, kellel puudub kindel eelistus.

Eelkõige soovitan ma valida inimesi, keda te isiklikult tunnete, kelle poole saate kohe otse pöörduda, kui selleks vajadus tekib. Kohalik omavalitsus on ju mõeldud just selleks, et kohalikud elanikud saaksid selle kaudu ühiselt kohalikke asju korraldada.

Ma ei nõustu samas väitega, et kui valimas ei käida, siis puudub hiljem õigus midagi kritiseerida. Vastupidi. Kui inimene jätab oma hääle andmata, siis puudub tal volikogus esindaja ja seega peabki ta järgmised neli aastat vajaduse korral ise häält tegema. Mugavam on ikka kord nelja aasta tagant valimas käia. Kuigi sellega saadakse jälle kaela moraalne kohustus vastutada ka selle eest, mida poliitikud teie häälele toetudes teevad.

Kahju, et Eestis ei ole antud valijatele võimalust saadikuid tagasi kutsuda. Usun, et nii mõnegi praeguse riigikogulase puhul oleks seda juba ammu kasutatud.