Autor: Andres Laiapea

Kataloonia küsimuses

Kuna praegu on kõigil kombeks sel teemal midagi arvata, siis avaldan siin ka oma seisukohad pikaajalise isehakanud poliitikavaatlejana.

1. Eesti valitsuse hoidumine katalaanide iseseisvusliikumise toetamisest on mõistetav, sest tuleneb reaalpoliitikast, kuid see ei tähenda, et Eesti poliitikud peaksid hakkama sisuliselt õigustama Hispaania keskvalitsuse käitumist või jagama katalaanidele mingeid õpetussõnu, kui ei ole ennast eelnevalt teemaga isegi korralikult kurssi viinud. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ja president Kersti Kaljulaid võinuks pigem kasutada võimalust vait olla, mitte ennast taoliste intervjuude ja avaldustega lolliks teha. Vägivalla kasutamine poliitiliste vaidluste lahendamiseks tuleb üheselt hukka mõista.

2. Kataloonia kriisi lahenemise eelduseks on Hispaania praeguse peaministri Mariano Rajoy ametist lahkumine, mis avaks tee Katalooniale suurema autonoomia andmiseks. Rajoy vastuseis sellele ulatub tagasi 2004. aasta parlamendivalimisteni, mil ta lubas äsja Rahvapartei juhiks saanuna blokeerida kõik katsed seda teha. Just tema vastuseis suuremale autonoomiale on viinud katalaanide iseseisvusliikumise tõusuni.

2004. aasta valimised võitsid sotsid, kes leppisid katalaanidega kokku suuremas autonoomias. Rahvapartei kaebas selle põhiseaduskohtusse. Kui kohus jäi venima, siis hakkasid Kataloonias asuvad omavalitsused viima protestiks selle vastu läbi konsultatiivseid rahvahääletusi iseseisvuse küsimuses. Kui 2010. aastal langetas kohus häältega 6:4 otsuse katalaanide kahjuks, siis tuli Barcelonas tänavale miljon inimest. Kaks aastat hiljem toimus veel suurem meeleavaldus juba otseselt iseseisvuse toetuseks, sest vahepeal võimule tulnud Rajoy valitsus lükkas tagasi kõik katalaanide algatused suurema autonoomia saamiseks Hispaania koosseisus. Ja sama liini on ta jätkanud tänaseni välja.

Tõenäoliselt on täna veel olemas mingi võimalus kokkuleppe saavutamiseks, aga ilmselgelt ei saa selleni jõuda siis, kui Hispaania keskvalitsus jätkab oma senise suhtumisega. Rajoy jäik vastuseis katalaanidele suurema autonoomia andmisele ongi just see, mis praeguse kriisini on viinud.

3. Kataloonia olukord ei ole küll üks-ühele võrreldav Eesti iseseisvuse taastamisega, kuid katalaani rahvuslastele on olnud suureks eeskujuks just see protsess, mis Balti riikides aastatel 1988-1991 aset leidis. Seda on korratud peaaegu samm-sammult, alates suurtest massimeeleavaldustest iseseisvuse toetuseks, mis on toonud tänavatele miljoneid inimesi (sealhulgas Balti keti järgi tehtud Katalaani tee), kuni riigiõiguslike deklaratsioonide ja rahvahääletusteni.

1988. aasta novembris võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest – NSV Liidu Ülemnõukogu kuulutas selle mittevastavaks NSV Liidu konstitutsiooni ja teiste seadustega. 2013. aasta jaanuaris võttis Kataloonia parlament vastu deklaratsiooni Kataloonia rahva suveräänsuse ja enesemääramisõiguse kohta – Hispaania põhiseaduskohus kuulutas selle konstitutsioonile mittevastavaks.

1991. aasta märtsis viidi Eestis läbi referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses, mida NSV Liidu keskvõim ei tunnistanud. Kataloonias viidi juba 2014. aastal sisuliselt läbi rahvahääletus enesemääramise küsimuses, aga kuna Hispaania põhiseaduskohus ei lubanud seda isegi “avaliku konsultatsioonina, mis ei ole rahvahääletus”, siis nimetati see Kataloonia valitsuse poolt ümber “osalusprotsessiks”. Nüüd siis korraldati lõpuks (pärast pikki vaidlusi, millega üritati saada luba keskvalitsuselt) iseseisvusreferendum, mille läbiviimist keskvalitsus üritas takistada.

Eestis läks iseseisvuse taastamine 1991. aasta augustis küll veretult, kuid Lätis ja Leedus, mille ülemnõukogud võtsid vastavad otsused vastu juba 1990. aasta kevadel, olid järgmise aasta jaanuaris tankid tänavatel ja toimusid verised kokkupõrked – sarnased arengud ei ole nüüd ilmselt välistatud ka Kataloonias, kui Hispaania keskvalitsus oma suhtumist ei muuda.

4. Euroopa Liidu eesistujariigina peaks Eesti tegema kõik meist oleneva, et Hispaania keskvalitsuse suhtumine muutuks. Minu arvates on see ka ainus tagatis Hispaania territoriaalse terviklikkuse säilimiseks. Vastasel korral võivad katalaanid lõpuks lihtsalt ühepoolselt iseseisvuse välja kuulutada ning siis on sellele probleemile veelgi keerulisem mingit lahendust leida.

5. Need meie suured “rahvuslased” (loe: EKRE juhtkond), kelle sõnul ei ole katalaane kui eraldi rahvust üldse olemas ja seega ei saa seal rääkida ka mingist enesemääramisõigusest, võiksid ennast põlema panna. Hispaanias üritati katalaane viimati rahvusena tasalülitada diktaator Franco ajal. Tahaks loota, et Rajoy nüüd siiski päris sama teed ei lähe.

Esimene valimisdebatt Viljandis

Artikkel ilmus algselt veebilehel kov2017.ee

Eile toimus Viljandis esimene suurem valimiseelne debatt, kus olid kohal kõigi suuremate erakondade esindajad. Viljandi Pensionäride Liidu poolt Sakala Keskuses korraldatud üritus kestis üle kahe tunni.

Puudusid valimisliidu Kogukondlik Viljandi esindajad ning EKRE lumehelbeke Jaak Madison, kes nähtavasti lihtsalt ei julgenud viljandlaste ette ilmuda. EKRE lippu üritasid hoida kõrgel Rein Suurkask ja Jana Pähklemäe. Viimane neist sai mikrofoni enda kätte küll vaid korra.

Keskerakonda esindasid Helmut Hallemaa, Karl Õmblus ja Sirje Taalmaa. Õmblus lahkus enne esimese tunni lõppu ja Taalmaa palju ei rääkinud.

IRL-i poolt olid laval Harri Juhani Aaltonen, Helir-Valdor Seeder ja Janika Kivistik. Mitmed nende liikmed olid ka saalis publiku hulgas küsimusi esitamas. Selles mõttes paistis taas silma, nagu taolistel üritustel tavaliselt, et IRL on Viljandis suht tugev tegija.

Samas oli kuulajate hulgas muidugi ka teiste erakondade liikmeid ja kindlaid toetajaid. Raske öelda, kui palju seal üldse oli neid, kelle eelistusi kuuldud jutt kuidagi muuta või mõjutada võis.

Reformierakonda esindasid Madis Timpson, Peep Aru ja Eve Naanuri. SDE võistkonda kuulusid Helmen Kütt, Juhan-Mart Salumäe ja Malle Vahtra.

Suur osa sissejuhatavast jutust oli muidugi selline, mida võib lugeda erakondade valimisprogrammidest ja teistest kampaaniamaterjalidest. Kohati läkski lihtsalt programmiliste punktide ettelugemiseks, aga samas laskuti teisal ka sügavamale, mindi detailsemaks, selgitati oma mõtteid lähemalt.

Huvitavamaks läks siis, kui hakati üksteisele küsimusi esitama. Madisoni puudumine andis peagi tunda, sest tema käest olnuks viljandlastel küsida nii mõndagi.

“Ma lootsin täna, et ma härra Madisoni näen oma füüsilise silmaga kah, aga ei ole võimalust näha,” märkis Malle Vahtra. “Ma arvan, et te esindate ühte platvormi, ja Facebookis ma lugesin teie linnapeakandidaadi postitust. Ja see postitus puudutas Viljandi Veevärki.”

Loe Madisoni bravuurikat postitust!

“Viljandi Veevärk on olnud linnale väga hea partner ja me oleme suuri asju siin läbi Viljandi Veevärgi teinud,” jätkas Vahtra. “Härra Madison ütleb, et Viljandi Veevärgi nõukogu, kui meie – EKRE – võimule saab, siis vahetame välja või tuld või plats puhtaks selle tõttu, et seal on poliitikud Aaltonen, Tuula ja Sulg.”

“Ja härra Madison ütleb: ja me asendame nad ettevõtjatega – need kolm meest on meil ettevõtjad kah, aga kuna Madison meil linnas ei ela, siis ilmselt ta ei tea seda,” märkis Vahtra. “Aga minu küsimus on see, et kui te tahate nüüd selle nõukogu välja vahetada, et mida on teie pilgu läbi Viljandi Veevärgis viltu läinud ja mis selle nõukogu juhtimisel justnimelt on viltu läinud? Ja küsimus, mis teie teistmoodi teeksite, et Viljandi Veevärk oleks efektiivsem?”

Suurkask ütles, et Madisoni postitust ta kommenteerida ei oska, sest ei ole seda lugenud, aga mis puudutab Viljandi Veevärgi tegemisi, siis on kõige suuremaks probleemiks see, et meil linn haiseb. “Ma ei tea, kas selle pärast peab hakkama nüüd juhtkonda välja vahetama või meeskonda mingit, aga no tegelikult ju igale probleemile on lahendus,” arvas ta. Kui küsiti, millist lahendust ta siis pakub, teatas Suurkask lihtsalt, et “tuleb kaasata spetsialiste.”

Seega jääb kokkuvõttes ikkagi selgusetuks, mida EKRE nüüd siis Viljandi Veevärgi nõukoguga teha plaanib. Ma isiklikult arvan, et kui Madison suvatseb mõnele valimisdebatile kohale ilmuda, siis tuleks seda tema käest kindlasti täpsemalt uurida.

Kui teine EKRE esindaja Jana Pähklemäe mikrofoni korraks enda kätte sai, siis rõhutas ta, et Viljandi kesklinnas peaks toimima äriettevõtted, aga plaanitavat veekeskust ja uut haiglat ta selleks ei nimetaks ja need võiks pigem olla kusagil linnaääres.

“Kindlasti uus volikogu ei hakka enam ümber vaatama neid otsuseid, mida enam muuta ei saa, või tähendab kus rong on läinud,” kommenteeris seda hiljem Vahtra. “Me ei hakka polemiseerima selle üle, kuhu me haigla ehitame, sest haiglale on antud hoonestusõigus viiekümneks aastaks, krunteerimise protsess, detailplaneeringud on algatatud. Nii et seda nüüd küll uus volikogu muutma enam ei hakka.”

“Kui me selle sama haigla osas hakkame jälle kõhklema ja mõtlema, et kuhu ta ikka tuleb ja millisesse linnaäärde, siis uskuga… kui 3-4 aasta jooksul see haigla siin ei valmi, siis viljandlastele lähim haigla saab olema Tartu,” lisas Helmen Kütt.

Pärast seda Pähklemäe rohkem sõna saada ei soovinud. EKRE nimel rääkis edaspidi jälle ainult Suurkask.

Kui kõigile erakondadele esitati küsimus, kas veekeskus tuleb Kaalu tänavale või Vaksali tänavale, siis teatas Suurkask, et talle isiklikult meeldiks järve ääres rohkem.

Aaltonen märkis selle peale, et talle isiklikult meeldiks kah järve ääres rohkem, aga “kui me sinna järve äärde läheme, siis me oleme viieteist aasta pärast… või siis tõesti, kui ma lubasin, et see veekeskus tuleb järgmise nelja aasta jooksul, siis te tõesti saaksite öelda mulle, et olen ebaõnnestunud. Ja ma ei taha ebaõnnestuda. Täna ainukene reaalne nelja järgmise aasta jooksul tulev koht on Kaalu tänav.” (Publik plaksutab.)

Nii see debatt seal muudkui käis.

Veel üks EKRE kurioosum, mis oleks praegu peaaegu meelest ära läinud: kui Suurkask tutvustas alguses erakonna valimisplatvormi, siis tunnistas ta küll, et seal antud lubadus tuua rahvakultuuri asutusi Viljandisse kuulub tegelikult keskvalitsuse pädevusse, aga samas mainis selles kontekstis kultuuriministeeriumi. Mina sain aru nii, et nende lubadus on tuua see Viljandi, kui EKRE riigis võimule tuleb. Mitte et viljandlastel midagi selle vastu võiks olla, aga, noh… jälle üks omapärane mõte.

Niisiis. Kahtlen pärast seda üritust sügavalt, kas EKRE siin nüüd üldse valimiskünnise ületab. Või kui see juhtub, siis üksnes tänu erakonna kaubamärgile, mitte nende kohaliku nimekirja tugevusele.

Paistab, et selle peale mängivad nad ka ise. Kui teised jagasid seal ainult kohalike tegelaste kampaaniamaterjali, siis EKRE laualt sai nii partei häälekandja kui ka Mart Helme pildiga voldiku nende kümne käsuga. Lisaks muidugi tikutopse, aga neid jagas ka IRL.

2005. aastal õnnestus Rahvaliidul Viljandis oma nimekirjaga küll künnis ületada (saadi 5,6% häältest, nende hulgas minu oma), aga toonastest kandidaatidest ei ole EKRE nimekirjas nüüd ühtegi. Seal on üldse ainult üks endine rahvaliitlane. Tegemist on valdavalt alles tänavu või eelmisel aastal erakonda astunud inimestega, kellel puudub varasem poliitiline kogemus ja keda ühendab eelkõige ilmselt toetus Helme-Madisoni reljeefsetele sõnavõttudele kooseluseaduse, pagulaste jms. teemadel, mitte tõesti sügav huvi kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluvate asjade vastu.

Suurkask küll väitis seal, et neil on tegelikult väga tugev meeskond, mis arutab kõik üles kerkivad asjad põhjalikult läbi, aga… vähemalt kõrvalt vaadates ei paista see kaugeltki nii.

Muide, EKRE plaanis tulla Viljandis tegelikult välja täisnimekirjaga ja kevadeks olnud sellest 2/3 juba koos, aga lõpuks tuli ainult 16 kandidaati. Isegi osad EKRE enda liikmed pidasid Madisoni seadmist linnapeakandidaadiks suureks veaks. Eks 15. oktoobri õhtul selgub, kellel oli õigus, aga mina Viljandis enam EKRE volikokku pääsemise peale ei panustaks.

Veelgi kehvemad šansid on ilmselt valimisliidul Kogukondlik Viljandi, mis on jäänud lihtsalt liiga varju, peaaegu märkamatuks. Meenub, et Jaak Sulg tegi 2005. aastal valimisliidu Ettevõtlik Viljandi, mis oli sellest tunduvalt tugevama nimekirjaga, kuid jäi ikkagi künnise alla. Samas said sealt hiljem täiendust mitmed erakonnad. Võib-olla leiavad siis ka mõned selle vabaerakondlaste valimisliidu ja EKRE kandidaadid ennast järgmistel valimistel hoopis näiteks IRL-i nimekirjast.

Eilsel debatil esinesidki minu meelest kõige tugevamini IRL ja SDE, järgnes kohe Reformierakond, siis Keskerakond. EKRE oli lausa ootamatult nõrk. Peatusin neil siin pikemalt seetõttu, et paljusid viljandlasi huvitabki praegu rohkem see, kellega on nende näol tegemist. Vanu tegijaid teatakse juba niigi. Kui on aega, siis soovitan aga muidugi kogu debatti ise järelkuulata.

Jorge Luis Borgese topeltkogu

“Ma tunnen, et surm läheneb – mitte et see tõsiasi mulle erilist huvi pakuks –, ja seetõttu tuleb mul oma kommet teemast kõrvale kalduda ohjes hoida ja jutustamisega ruttu peale hakata.”

Argentiina kirjanik Jorge Luis Borges (1899-1986) jõudis Loomingu Raamatukogu kaudu eestikeelsete lugejateni juba 1970-ndatel. Tänavu avaldati samas ühiste kaante vahel tema kaks viimaseks jäänud jutukogu “Liivaraamat” (1975) ja “Shakespeare’i mälu” (1983). Kokku 17 juttu, vahepeal lisaks üks epiloog. Hispaania keelest on need tõlkinud Kai Aareleid.

Borges oli omal ajal tuntud selgete poliitiliste seisukohtade poolest, mida ta jõuliselt väljendas. Klassikalisest liberalismist mõjutatud tõelise konservatiivina vihkas ta nii kommuniste kui ka natse, pidades kõige olulisemaks indiviidi vaba arengut, mitte riiki. Rahvuspopulist Juan Peróni valitsemisajal kujunes temast üks Argentiina opositsiooni intellektuaalsetest juhtidest ja 1976. aastal toetas ta koguni sõjaväelist riigipööret, millega Peróni lesk Isabel võimult kõrvaldati.

Uus parempoolne režiim, mis alustas kohe jõhkrate repressioonidega oma vasakpoolsete oponentide kallal, osutus talle siiski samuti vastuvõetamatuks. Borges lõpetas isegi kaastöö ajalehele La Nación (üks Argentiina suurimaid päevalehti, umbes nagu Eestis Postimees), protesteerides nii selle vastu, et väljaanne toetas võimule tulnud huntat.

Tema ilukirjanduslikud teosed ei ole otseselt poliitilised. Ta ei olnud nö. võitlev kirjanik ega ürita suruda lugejatele peale mingit kindlat ideoloogilist vaadet või programmi. Kuid poliitilisi teemasid käib siiski läbi ka neist.

Nii näiteks kujutab ta ühes jutus katset luua Maailma Kongress, mis esindaks kõiki inimesi kõigist rahvustest. Kas oli see pilge kommunistlike internatsionaalide aadressil? Ei tea, aga tundub küll. Ühe teise jutu nimitegelaseks on Avelino Arredondo, kes mõrvas 1897. aastal Uruguai presidendi. Jne.

Liiga palju poliitikat siin siiski ei ole. Domineerima jäävad pigem autori omapärane fantaasia, hea stiil ja teravmeelsed puändid.

Üks lugu, mis on kirjutatud H. P. Lovecrafti mäletuseks (Borges: “Saatus, mis teatavasti on seletamatu, ei jätnud mind enne rahule, kui kirjutasin postuumse loo Lovecraftist – kirjanikust, keda olen alati pidanud tahtmatuks Poe’ parodeerijaks.”) lõpeb nii: “Uudishimu sai hirmust võitu ja ma ei pannud silmi kinni.” See tähendab, et jääb pooleli kõige huvitavama koha peal.

Borges kasutab sama võtet korduvalt. Sageli võtab ta otsad kokku ühe lausega, mis stimuleerib lugejat edasi mõtlema. “Liivaraamatut” pidas ta ise elu lõpul oma parimaks proosateoseks.