Autor: Andres Laiapea

Juba juunis tundus, et pärast neid valimisi ei pruugi Viljandis olla ühtegi head alternatiivi SDE ja Reformierakonna koalitsioonile. Valimistulemused kinnitasid seda muljet, kuid selgeltnägijaks ma ennast siiski pidada ei saa.

5. septembril, kui lõpes kandidaatide registreerimine, sai ennustatud: “Viljandis võidab need valimised Reformierakond, järgnevad sotsiaaldemokraadid. Keskerakond ei saa rohkem kui 12-13% häältest. Neist kolmest jääb üle 25-33% kõigist häältest. Kuidas IRL, EKRE ja Kogukondlik Viljandi need omavahel jagavad, seda ma ennustada ei oska. IRL on olnud Viljandis varasemalt tugev tegija, aga läheb nendele valimistele vastu nõrgestatuna. EKRE ja Kogukondlik Viljandi saavad mõlemad jõudu küll sellest, et on uued tulijad, kuid samas on nad ikkagi suht nõrgad. Kuna kõik kolm mängivad enam-vähem samas sektoris, siis on selles osas raske midagi ennustada.”

Septembri lõpus, kui oli toimunud esimene valimisdebatt, sai märgitud: “Kahtlen pärast seda üritust sügavalt, kas EKRE siin nüüd üldse valimiskünnise ületab. Või kui see juhtub, siis üksnes tänu erakonna kaubamärgile, mitte nende kohaliku nimekirja tugevusele.” Valimisliidu Kogukondlik Viljandi šansse hindasin veelgi kehvemaks, sest nad olid jäänud lihtsalt liiga varju, peaaegu märkamatuks.

4. oktoobril toimunud linnapeakandidaatide debatil olid minu meelest kõige tugevamad Helmen Kütt ja Madis Timpson. Seega ei olnud mingit kahtlust, et esikoha pärast käib rebimine SDE ja Reformierakonna vahel, kuid võitjaks pakkusin ma veel reedel Reformierakonda, sest viimased 10 aastat on viljandlased kaldunud eelistama üldiselt rohkem just seda. Arvasin, et nende kaotus 2013. aastal oli anomaalia, erandlik juhus, aga eksisin.

Viljandi saab populaarse linnapea

Võitsid sotsid, keda toetas 32.1% valijatest (3.8% rohkem kui eelmine kord). Helmen Kütt kogus 1140 häält, mis on Viljandis kohalikel valimistel saavutatud rekord. Reformierakonna saagiks jäi 28.4% – sisuliselt sama tulemus, mis saadi nelja aasta eest. Kahe erakonna vahe oli 271 häält. SDE sai üheksa, Reformierakond kaheksa kohta.

On selge, et sotsid rebisid ette just tänu Helmen Küti isiklikule populaarsusele. Hääli said nad juurde ilmselt Keskerakonna arvelt. Kui sotsid said nüüd 248 häält rohkem kui eelmine kord, siis Keskerakond sai 273 häält vähem.

Keskerakonna langus on kestnud Viljandis kohalikel valimistel juba pikemat aega. Nende kõrgpunkt oli siin 15 aastat tagasi, kui saadi 19.8% häältest ja kuus kohta volikogus. Pärast seda on kaotatud iga kord üks koht. Nii jäigi neid nüüd ainult kaks, hääli saadi 9.4%. Võinuks arvata, et nüüd Keskerakonna langus Viljandis lõpuks peatub, aga nähtavasti ei olnud põhi veel käes.

Nimetatud kolmest erakonnast jäi üle ümmarguselt 30% häältest. Kogukondlik Viljandi kukkus oodatult läbi. IRL sai 19.8% häältest – 9.3% vähem kui eelmine kord, aga täpselt sama tase, mis neil oli siin enne seda (2009 ja 2005). Üleriigiliselt neil nii hästi ei läinud. Kõikjal peale Viljandi- ja Järvamaa kukkus IRL nüüd nendel valimistel sisuliselt siiski läbi. Tallinnas ja Tartus jäädi alla isegi EKRE-le.

Madison jäi alla enda ootustele, kuid läbis tuleproovi

EKRE linnapeakandidaat Jaak Madison ütles valimispäeva õhtul enne tulemuste selgumist Sakalale, et tema jääks rahule, kui EKRE saaks vähemalt 15% häältest. Ta lootis saada ise vähemalt 500 häält ja erakonnale volikogus minimaalselt kolm kohta.

Tegelikult sai EKRE ainult neli häält rohkem kui Keskerakond (saadi 9.5% häältest) ja volikogus kaks kohta. Madison enda loodetud hääli kokku ei saanud, kuid jõudis sellele üsna lähedale. Teda toetas 457 valijat. EKRE toetajatest suurem osa, 65.5%, valiski just teda. Kuna nimekiri tervikuna oli nõrk, siis koonduti tuntud esinumbri taha.

Minu hinnangul näitab Madisoni häältesaak, nagu kirjutasin juba augustis, kui palju on Viljandis tõeliselt avatud ja sallivaid valijaid. Selgus, et Viljandis leidub praegu vähemalt 457 väga liberaalset ja tolerantset valijat – kõik need, kes andsid hääle Jaak Madisonile.

Pärast tulemuste selgumist avaldas Madison arvamust, et EKRE võib sotsidega koalitsiooni minna. Tema kui varasem sotside valija tunneb nendega nähtavasti suurt ühisosa, kuid poliitilise aritmeetika kohaselt puuduks sellisel liidul Viljandis nüüd igasugunegi loogika. Seega jääb Madisonil abilinnapea koht tõenäoliselt saamata ja tal tuleb minna volikogu lihtliikmeks, kui ta oma valijaid petta ei taha.

Ütlen kohe ära, et minu hääle sai tänavu Viljandi praegune abilinnapea Janika Kivistik (IRL), keda ma küll isiklikult ei tunne, aga kellest on jäänud mulje, et ta on konstruktiivne tegelane, kes üritab endale asjad korralikult selgeks teha ning tegeleda päriselt probleemide lahendamise, mitte nende ekspluateerimisega poliitilise omakasu huvides. Sarnaseid kandidaate on nüüd Viljandis muidugi kümneid. Valiku tegemisel said määravaks järgmised asjaolud:

* Erakondlik kuuluvus. Minu arvates ei peaks see mängima kohalikel valimistel üldse mingit rolli, need võiksid olla täielikult isikuvalimised. Kaalusin nüüdki teiste erakondade nimekirjades kandideerivaid isikuid (häid kandidaate on Viljandis palju). Kuna ma olen oma vaadetelt aga paljuski siiski liberaalne konservatiiv, siis olen huvitatud sellest, et Eesti poliitilisel maastikul leiduks ka seda suunda esindav jõud. IRL on seda küll vaid osaliselt, kuid selle erakonna jätkuv olemasolu, mis võib sõltuda nendel valimistel saadavast tulemusest, on minu meelest vajalik.

Eriti märgilise tähtsusega on nende tulemus just Viljandis, kus kandideerib ka erakonna esimees Helir-Valdor Seeder, keda ma ei valinud, sest ma ei poolda kahe tooli seadust ehk riigikogulaste istumist kohalikes volikogudes. Pealegi olnuks kevadel minu meelest mõistlikum valida erakonna juhiks Kaia Iva.

Praeguse valitsuse püsimine kuni Riigikogu valimisteni ning sellise koalitsiooni toimiv koostöö on Eesti jaoks tervikuna väga vajalik ning pikemas perspektiivis ka IRL-i kui erakonna huvides, aga Seeder võib hakata seda paati kõigutama, kui tundub, et muu IRL-i langusest ei päästa. Enne neid valimisi suudeti rapsimisest hoiduda, aga kui tulemus jääb nüüd väga tagasihoidlikuks, siis on täiesti loogiline järeldada, et selle põhjuseks on kuulumine praegusesse koalitsiooni. Seega toetasin nüüd oma häälega ka Eesti tänase valitsuse püsimist.

Nende linnapeakandidaati ei valinud, sest minu hinnangul ei ole ta siin parim linnapeakandidaat. Ta ei ole ilmselt ka lihtsalt formaalne kandidaat, nagu osad juba vahepeal arvasid, vaid tahab tõesti linnapeaks saada, aga minu meelest sobiksid Helmen Kütt (SDE) ja Madis Timpson (Reformierakond) sellele ametikohale siiski palju paremini. Arvan, et need valimised võidabki Viljandis Reformierakond, järgnevad sotsiaaldemokraadid, linnapeaks saab Timpson, volikogu esimeheks Juhan-Mart Salumäe (SDE) – see oleks Viljandi jaoks hea lahendus, mille puhul IRL võib järgmised neli aastat rahulikult opositsioonis olla.

* Kandidaadi tegevus. Kivistik kandideeris esimest korda alles eelmistel kohalikel valimistel, kui ta ei kuulunud tegelikult veel erakondagi, kuid on tänaseks selle naiskogu aseesinaine ja kohalik juht ning plaanis paari aasta eest abilinnapeaks saades ennast ilmselt pikemaks ajaks poliitikaga siduda. Kuna ta jääb tõenäoliselt nüüd nimetatud ametikohast ilma, siis on korralik häältesaak nähtavasti parim preemia, mis võiks motiveerida teda selles liinis jätkama.

Minu arvates on hea, kui poliitikaga ei tegele ainult erakondade noortekogudest välja kasvanud inimesed, kelle pea kogu karjäär ongi kulgenud ühelt poliitiliselt ametikohalt teisele liikudes. Eriti just kohalik volikogu on see koht, kus peaksid olema esindatud erinevate elualade inimesed, asjatundjad, kohalikud elanikud. Ja Kivistikust oleks seal kahtlemata kasu. Need teemad, millega ta on tegelenud, on olulised.

Nelja aasta eest toetasin ma kohalikel valimistel loomulikult seda ideed, mida siis ise oma kandidatuuriga esindasin, aga 2009. aastal sai minu hääle üsna sarnastel kaalutlustel Jaak Sulg (IRL). Toona ei vaadanud ma erakondlikku kuuluvust, vaid pidasin silmas üksnes seda, et tema kuulumisest volikokku oleks linnale päriselt kasu. Nüüd valisin teise kandidaadi, sest mulle tundub, et Kivistik vajab neid hääli lihtsalt rohkem, aga oleks ilmselt hea, kui ka Sulg taas volikokku valituks osutuks. Ja sarnaseid inimesi, kellest oleks volikogus linnale päriselt kasu, on siin kandidaatide hulgas ju tegelikult palju.

* Geograafiline faktor. Kuna ma elan nüüd ise Paalalinnas, siis eelistasin sihilikult selle piirkonnaga seotud inimest. Viljandi on küll suhteliselt väike, aga siiski nii suur, et ükski inimene ei saa omada ühevõrra head ülevaadet kõigist linnaosadest, nende probleemidest ja soovidest. Paratamatult esindatakse ka volikogus ikkagi rohkem neid linnaosi, millega ise tihedamalt seotud ollakse. Seda arvestades oli Viljandi jagatud veel 1993. aasta kohalikel valimistel kolmeks valimisringkonnaks. Ma ei arva, et selle juurde peaks tagasi pöörduma, aga selliste asjadega tasub oma valikut langetades arvestada.

Nii. Valik põhjendatud. Tõrva vallas soovitan loomulikult valida oma isa (kandidaat nr. 216), kes lubab hakata andma volikogus arutatavast regulaarselt ülevaateid heino.laiapea.eu lehel. Ta kandideerib SDE nimekirjas, mis on sisuliselt suuresti senise Helme valla esindus (2013. aastal sai SDE nimekiri Helmes 60.15% häältest), aga ei kuulu, ei ole kuulunud ega kavatse astuda ühtegi erakonda. Tartlastele soovitasin eelmine kord Vabakunda, aga nüüd on seal lausa kolm omapärast valimisliitu ning Vabakunna linnapeakandidaat Gea Kangilaski kandideerib sel korral hoopis SDE nimekirjas. Ma ei tea, keda seal ise valiksin. Sama kehtib Tallinna kohta.

Üldiselt on nende valimiste puhul minu meelest kõige huvitavam oodata EKRE tulemust. Mina oleksin nende asemel koondanud nüüd raskekahurväe Tallinna, et saavutada seal kindel läbimurre, kuid selle asemel otsustati võtta neid kohalikke valimisi soojendusena Riigikogu valimisteks. Nimekirju suudeti panna välja arvuliselt suhteliselt palju, kuid sisuliselt on need enamasti üsna nõrgad.

KOV2017.EE

Ma tulin ise aasta tagasi välja algatusega nn. avatud nimekirjade põhimõttel toimivate valimisliitude loomiseks. Huvi selle vastu ilmutasid mõningad vasakparteilased, piraadid ja rohelised, nagu ka põhimõttelised mitteparteilased, kuid lõpuks langes see ära isegi Tallinna puhul, sest sai selgeks, et erakonnad tahavad osaleda seal valimistel kõik ikkagi oma nimekirjadega ja ka valimisliitude ühendamine ei õnnestu. Selle idee praktilisele teostamisele on jõudnud nüüd kõige lähemale Savisaare Valimisliit ja Tegus Tallinn, kus on koos väga erinevad osapooled, kuid neil on siiski ühine valimisprogramm ja selles mõttes ei ole tegemist sama asjaga.

Kui kevadel sai selgeks, et VLAN jääb Tallinnas ära, siis jäi ripakile selle algatuse tarbeks registreeritud domeen kov2017.ee – kuna tegemist on hea aadressiga, mida ei tahtnud lasta lihtsalt kasutult seista, siis hakkasin avaldama seal artikleid, tegema intervjuusid erinevate kandidaatidega, keskendudes eriti Viljandile. Et see domeen aegub juba mõned päevad pärast valimisi, siis kopeerisin sealt nüüd siia ümber lood, mis jätkuvalt huvi võivad pakkuda. Samuti panin toimetamata kujul üles Sakalas avaldatud arvamuslood kohalike valimiste teemal. Kogu lingistik:

EKRE tõetund läheneb
10 küsimust Jaak Madisonile
Ühe valimisliidu sünd
10 küsimust Juhan-Mart Salumäele
Vanad programmid uuesti välja
10 küsimust Madis Timpsonile
Käes on aeg täielikeks isikuvalimisteks
Jaak Madisoni tõetund (loe ka Madisoni vastulauset ja sellele jäetud kommentaare)
10 küsimust Martin Helmele
10 küsimust Harri Juhani Aaltonenile
Kolm küsimust erakondade noortekogudele
10 küsimust valimisliidule Tegus Tallinn
Kolm küsimust Tartu valimisliitudele
Põhimõtteline valik (loe ka Madisoni vastulauset ja sellele jäetud kommentaare)
Miks ma ei soovita nüüd EKRE toetajatel valida Jaak Madisoni
Kolm küsimust Viljandis kandideerivatele naistele
Esimene valimisdebatt Viljandis
Kohalikud valimised 35 aastat tagasi

Jaak Madison kujunes neis üheks läbivaks tegelaseks täiesti juhuslikult. Kui aasta alguses tundus, et EKRE tulek kohalikku poliitikasse võib olla suurim muutus, mis nendel valimistel Viljandis aset leiab, siis täna ma seda enam ei usu. Võib juhtuda, et nad ei ületa siin isegi valimiskünnist. Aga eks see selgub juba õige pea. No vähemalt mina ei näe, et nende pääsemine volikokku midagi juurde annaks. Pigem võib neist kujuneda seal üks suur peavalu, emotsionaalsete pingete ja stressi allikas.

Esialgu nõustus küsimustele vastama ka Keskerakonna linnapeakandidaat Helmut Hallemaa, kuid pärast nende saamist oli tema entusiasm kadunud. Samuti jätsid vastamata üks teine keskerakondlasest riigikogulane, Oudekki Loone, ning Savisaare valimisliidu esindaja ja rohelised. Rohelised küll lubasid seda korduvalt teha, aga läksid vastuseid koostades omavahel vaidlema ja sinna see asi jäi. Pöördusin tegelikult veel mõningate tegelaste poole, aga kuna ei saanud neilt mingit vastust, siis ei hakanud neile küsimusi nuputama.

Vahepeal oli mõte teha sarnaselt Viljandile intervjuud ka kõigi Tallinnas osalevate nimekirjade esindajatega, aga kui rohelistelt vastuste saamine venima jäi, Mart Luik päev pärast Tegusa Tallinna nimel vastamist sellest valimisliidust distantseerus ja samal ajal Savisaare Valimisliidult vastuseid ei saabunud, kuigi alguses vastata lubati, siis ei viitsinud enam vaeva näha. Kokkuvõttes saigi sedasi kõige rohkem reklaami EKRE.

Selliste kirjalikus vormis tehtud intervjuude juures on hea see, et vastajad saavad oma vastused korralikult läbi mõelda, need tulevad tavaliselt põhjalikumad kui suulises vestluses. Samas on puuduseks, et ei saa esitada kohe jätkuküsimusi. Mõnel juhul olnuks need ilmselt vajalikud. Õigekirja pidin enne avaldamist kõvasti parandama ainult ühe intervjuu puhul, aga see oli ka mõistetav, sest vastaja ei olnud eestlane ega isegi Eesti kodanik.

PS. Veel paari viimase kuu jooksul kutsuti mind ennast kandideerima mitmesse nimekirja, kusjuures üks neist osaleb valimistel hoopis Tartus. Keeldusin, aga võib-olla kandideerin nelja aasta pärast. Kirjutan sellest täpsemalt pärast valimisi.