Hitleri mängu toomist poliitilistes debattides peetakse üldiselt halvaks tooniks. Leitakse, et see on mõeldud lihtsalt debati lämmatamiseks ning näitab tegelike argumentide puudumist.
Näiteks see, et Hitler oli taimetoitlane, ju ei tähenda, et kõik veganid jagavad tema suhtumist juutidesse. See, et natside hulgas leidus algselt homoseksualiste, ei muuda olematuks nende süstemaatilist tagakiusamist natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Loosung, mille kohaselt seal ehitati üles tuhandeaastast rahuriiki, ei tee Hitlerist kaasaegse rahuliikumise rajajat.
USA konservatiiv Jonah Goldberg üritab oma raamatus “Liberal Fascism” (2008) jätta muljet, et fašistide tänapäevasteks järglasteks on liberaalid. Tema mõttekäik on absurdne ja põhineb liberalismi mittetundmisel, kuid leidnud kordamist paljude teiste poolt, kes soovivad seda demoniseerida.
Eestiski on need jutupunktid käiku lastud. EKRE apologeedid üritavad jätta muljet, et vastuseis selle erakonna kaasamisele valitsusse kujutab endast vastuseisu demokraatiale. Liberaalset demokraatiat kaitsva sanitaarkordoni vajalikkus vajab siin veel nähtavasti põhjendamist. Paraku ei saa seda tehes üle ega ümber Hitlerist.
Demokraatia kriitikud kipuvad väitma, et sakslased ise valisid Hitleri võimule. See väide vaatab aga mööda tõsiasjast, et vabadel valimistel ei saanud Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NSDAP) mitte kunagi enamust.
1932. aastal toimunud presidendivalimistel sai Hitler kõigest 36,8% häältest. Presidendina jätkas Paul von Hindenburg. Samal aastal leidsid aset parlamendivalimised, kus NSDAP eelmise korraga võrreldes koguni langes. Neid toetas 33,1% valijatest. Sellele vaatamata sai Hitlerist 1933. aasta jaanuaris Saksamaa kantsler.
Pärast võimule pääsemist koondas ta kõik ohjad muidugi kiiresti (vähem kui aastaga) enda kätte, hävitas liberaalse demokraatia.
NSDAP, mis oli hakanud vabadel valimistel juba alla käima, kehtestas riigis totalitaarse režiimi. Paljude arvates ei oleks seda saanud juhtuda, kui peamiselt katoliiklasi esindanud Saksa Keskerakond jätnuks 1933. aasta jaanuaris sõlmimata kokkuleppe võimu jagamiseks natsidega. Konservatiivne Saksa Rahvuslik Rahvapartei (DNVP) oli alustanud nendega koostöö tegemist juba varem.
Kui parlamendis pandi hiljem hääletusele Hitleri volituste ulatuslik laiendamine, läksid keskerakondlaste hääled küll pooleks, kuid said siiski otsustavateks. Osad neist leidsid juba toona, et see oli kõige kohutavam asi, mis seal kunagi parlamendis hääletusele pandud. Teised jäid uskuma Hitleri lubadusi austada presidendi vetoõigust, usuvabadust jms.
Vaid mõne kuuga peksti (selle sõna kõige otsesemas tähenduses) kõik teised erakonnad peale NSDAP natside poolt Saksamaal laiali. Keskerakond pidas vastu kõige kauem, võttis ennast päästa üritades üle paljud natside seisukohad, ent pidi vanduma lõpuks siiski alla jõule, mille oli äsja ise võimule aidanud.
Kui riigitüüri juurde lastakse inimesed, kes usuvad rusikavõimu, ei järgne sellele iialgi midagi head.
NSDAP oli tuntud väga käremeelse jõuna, mis ei olnud kunagi varjanud enda põlgust liberaalse demokraatia vastu. Nendega kokkuleppele läinud keskerakondlased arvasid, et see oli ainult retoorika, et päriselt võimule saades muutuvad natsid leebemaks. Tuli välja, et nad eksisid. Võim tegelikult hoopis suurendas natside radikaalsust, võimaldas sellel vabamalt avalduda.
Selle eksimuse hind oli Saksamaa ja maailma jaoks laiemalt väga kõrge. Mõõdetav kümnetes miljonites inimeludes, kujuteldamatutes kannatustes, rääkimata tohututest materiaalsetest purustustest.
See ongi põhjus, miks sõjajärgses Euroopas on paljudes riikides rakendatud kristlike demokraatide, sotsiaaldemokraatide ja liberaalide poolt nn. sanitaarkordonit erakondade suhtes, mis seavad kahtluse alla liberaalse demokraatia. 1930-ndatel juhtunust tehti järeldus, et süsteem ei ole nii tugev, et lasta võimule neid, kes tahavad seda hävitada.
Loomulikult on tänapäeva Euroopas raske leida mõnda parlamendierakonda, mis oleks oma vaadetelt sama äärmuslik nagu NSDAP. Kui otsida 1930-ndate Saksamaalt EKRE analoogi, sobiks selleks pigem DNVP. Kuid põlgus liberaalse demokraatia suhtes ühendab EKRE-t ka natsidega.
Mind on viimasel ajal EKRE juhi Mart Helmega tehtud intervjuusid kuulates äärmiselt hämmastanud see, et kui ta siunab neis otsesõnu liberaalset demokraatiat, ei ole tema käest mitte kunagi korralikult uuritud, mida ta selle juures täpsemalt vihkab.
Kas talle ei meeldi siis võimude lahusus? Inimõigused? Sõnavabadus? Vabad valimised? Kodanikuõigused? Poliitilised vabadused? Õigusriik? Avatud ühiskond? Turumajandus? Õigus eraomandile? Või on talle vastumeelne kogu see pakett tervikuna?
Mulle on alati tundunud, et probleem on mitte liberaalses demokraatias, vaid selle puudulikus rakendamises. Poliitikutelt, kes seavad kahtluse alla liberaalse demokraatia enda, tuleks kindlasti väga üksikasjalikult uurida, mida nad pakuvad selle asemele. Vastasel korral on vältimatu, et nad tekitavad paljudes inimestes hirmu, sest kõik maailmas seni proovitud alternatiivid on olnud hullemad.
Artikkel ilmus 4. aprillil 2019 portaalis Telegram. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Telegrami veebilehel.