“Olen tihti rõhutanud, et antiikaja Roomal on väga vähe otseseid õppetunde meie jaoks selles mõttes, et me ei saa otsida sealt valmis lahendusi oma probleemidele. Roomlased ei saa ega suuda anda meile vastuseid. Aga nende maailma uurimine aitab küll näha meil oma maailma teistmoodi,” märgib Vana-Rooma ajaloo uurimisele pühendunud Mary Beard oma kõnealuse teose epiloogis. Ta selgitab, et selle raamatu kirjutamine aitas tal paremini mõista mitte üksnes antiikse Rooma poliitilist kultuuri, vaid avas ka silmad tänapäeva maailma poliitika suhtes.
“Rooma keiser. Vana-Rooma maailma valitsemine” (inglise keelest tõlkinud Aldo Randmaa) on pälvinud nüüd Eestis juba suhteliselt laialdast tähelepanu (sõna on võtnud Marek Strandberg ja Siim Sõkkal, Margus Haav, Karl Martin Sinijärv, Toomas Toomsalu ja kindlasti keegi veel). Kohati on toodud välja, et Vana-Rooma mõju on tunda nii tänapäeva demokraatlikes kui ka autokraatlikes süsteemides. Leitud näiteks paralleele Venemaaga, kus Vladimir Putin juhinduvat nn. kolmanda Rooma ideest.
Beard ise rääkis eelmisel aastal ühes BBC saates, et viimastel aastatel küsitakse temalt kõige sagedamini seda, millise Rooma keisriga sarnaneb Donald Trump kõige rohkem. Ta ütles, et kui küsijal on aega kuulata, näiteks 15 minutit, siis selgitab ta põhjalikult, miks see ei ole väga mõistlik küsimus. Kui aega ei ole (ajakirjanik tahab kiiresti vastust saada), nimetab ta lihtsalt mõne, keda küsija tõenäoliselt ei tea, näiteks Elagabalus, ja laseb küsijal endal tema kohta infot otsida, et inimene ennast veidi hariks.
Elagabalus (Rooma keiser 218–222) , kes upitati keisriks 14-aastaselt ning tapeti 18-aastaselt omaenda kaardiväelaste poolt, ei ole tänapäeval üldiselt väga tuntud tegelane, kuid Beard jutustab oma raamatus sissejuhatuseks just temast ning pöördub tema ja tema kohta levitatud lugude juurde hiljem ikka ja jälle tagasi, et selgitada, kuidas oli võimalik, et Rooma keisriks tõusis Süüriast pärit teismeline… ja mida me tema kohta räägitust üldse uskuda saame?
Beard rõhutab, et Rooma ajalookirjutus ei olnud kunagi neutraalne, vaid lähtus alati poliitilistest hetkehuvidest. Keisrit, kes kukutati vägivaldselt, hakati järgmise valitseja ajal demoniseerima. Valitsejat, kelle järglasena uus keiser ennast kujutada soovis, seevastu heroiseeriti.
Skulptuurid, mis kujutavad levinud arvamuse kohaselt üht või teist keisrit, olid nagu kindlaid stampe järgivad paraadportreed, mille järgi olnuks ilmselt raske inimest päriselus ära tunda. Sellest tuleb ka see, et paljudel juhtudel vaieldakse, millist keisrit on kujutatud. Julius Caesari kohta on tegelikult vaid üks tilluke näokujutis müntidel, mille puhul saab olla täiesti kindel, et mõeldud on teda. Egiptuses on Rooma keisrit kujutatud ka vaaraona, kes toob ohvreid Egiptuse jumalatele.
Beard dekonstrueerib teadmisi Vana-Rooma kohta laial rindel, aidates jõuda lugejatel nii nende ebakindluse tunnetamiseni, kuid andes samas üpriski laiahaardelise ettekujutuse toonasest eluolust. Ta tunnistab otsesõnu, et Rooma impeeriumi ajalugu uurides on ta hakanud järjest enam jälestama autokraatiat kui poliitilist süsteemi, lisades samas, et on muutunud kaastundlikumaks “mitte ainult selle ohvrite, vaid ka kõigi nende vastu, kes sellesse sattusid, tipust kuni alama põhjani välja…”
Aga milline on siis ikkagi olnud Vana-Rooma mõju lähiajaloos? Mussolini nägi Vana-Rooma keisrites enda eelkäijaid, seda tunnistab ka Beard. Ilves kujutas ette, et on uus Marcus Aurelius. Või siis viitas talle lihtsalt intellektuaalseks edvistamiseks, järgides selles osas (nagu paljus muuski) Bill Clintoni eeskuju. Marcus Aureliuse “Iseendale” oli väidetavalt ainus raamat (peale Piibli), mis oli Clintonit tugevalt mõjutanud. Beard peab seda siiski üsna kergekaaluliseks teoseks ega näe selles “palju enamat kui filosoofilise kõlaga käibetõdede kogumikku, üht neist raamatutest, mida tänapäeval sagedamini ostetakse kui loetakse.” Clintoni tegevust ta “Iseendale” toetudes mõtestada ei soovita.
Aga Trump? Miks võrreldakse teda ingliskeelses meedias sageli mingite Vana-Rooma keisritega? Kas põhjus on lihtsalt selles, et nendega seotud lood on angloameeriklastele nii koolipingist kui ka popkultuuri kaudu hästi tuntud, sellised võrdlused pakuvad äratundmisrõõmu ja võimaldavad tunda ennast “uue Rooma” täieõiguslike kodanikena? Vähemalt annab kõnealune raamat hea ülevaate sellest, mida on teada või arvatakse selle kohta, kuidas valitseti keisrite ajal Vana-Roomat.
Lõpetuseks ka veidi kriitikat
Leidsin ainult ühe punkti, milles ma autoriga hästi ei nõustu. Beard kirjutab: “…hoolimata mõningate tänapäevaste sõjaväeakadeemiate analüütikute unistustest (nad on alati püüdnud Rooma “edukust” teoreetiliselt põhjendada), on väga vähe märke impeeriumi sõjalisest poliitikast keskmises või pikas plaanis, rääkimata mingist “suurejoonelisest strateegiast”.” See on (veidi üleolev) torge tuntud USA sõjanduseksperdi Edward Luttwaki pihta, kelle raamat Rooma impeeriumi suurest strateegiast (1976) on pälvinud erialateadlaste poolt palju kriitikat.
Beardi kohaselt oli enamik sõjalisi operatsioone Rooma impeeriumi avarustes reaktsioon millelegi, armeega seotud otsused võeti seal enamasti vastu provintsihaldurite ja kohapealsete komandöride poolt ning otseselt keisriga võis neist olla seotud vaid väike osa. Suuremad sõjakäigud, mis sellest mustrist eristusid, olid tema sõnul “vähemalt osaliselt mõeldud keisri avaliku kuvandi kujundamiseks või hiljem seda silmas pidades kirjeldatud.” Muud võimalikku seletust ta neile ei anna.
Luttwaki käsitlus on leidnud Rooma impeeriumi ajaloo uurimisele pühendunud ekspertide poolt aga mitte üksnes kritiseerimist, vaid kohati siiski ka mõistmist. Arther Ferrill kirjutas Luttwakist inspireerituna omapoolse uurimuse Rooma impeeriumi suurest strateegiast (1991), milles teda mitmes osas parandas, vastates samas ka tema kriitikute etteheidetele. Kimberly Kagan (2006) on toonud välja, et Luttwaki käsitlus on antiigiuurijate poolt küll üldiselt tagasi lükatud, kuid on äärmuslik ning ennatlik heita koos sellega kõrvale kogu ettekujutus suure strateegia olemasolust Rooma impeeriumis.
Kagani sõnul on ekslik väita, et Rooma impeeriumil ei olnud mingit suurt strateegiat, sest sellel ei olnud mingit suurt pikaajalist plaani. Ka praktiliselt ühelgi tänapäeva riigil ei ole selliseid plaane, mida antiigiuurijad nimetaks “pikaajaliseks”. Kagan rõhutab, et Rooma impeeriumi suurt strateegiat uurides tuleb esitada selliseid küsimusi, millele olemasolevate tõendite põhjal on võimalik vastata. Näiteks vaadata sõjaliste ressursside jaotamisega seonduvat, täpsemalt: kuidas jaotada piiratud sõjalisi ressursse nii, et vabaneks piisavalt sõjalist jõudu ofensiivseks või defensiivseks tegutsemiseks konkreetses piirkonnas või piirkondades, seadmata samas ohtu ülejäänud riigi julgeolekut? Kuigi otsesed tõendid pikaajalise sõjalise planeerimise kohta puuduvad, näitavad mustrid võitlejate liigutamises Kagani hinnangul selgelt, et keisrid langetasid otsuseid suurtele strateegilistele kaalutlustele toetudes.
Beard ei ole pühendanud sellele isegi joonealust märkust. Tema raamatus samas muidugi ei olegi joonealuseid märkusi ega allikaviiteid. Lõpus on vaid ligi 50 lehekülge soovitusi lisalugemiseks, kusjuures välja on toodud ka loendamatu hulk muuseume ja muid kohti, mida võiks ühe või teise teemaga seoses külastada.
Tuleb veel märkida, et kohati on eestikeelse väljaande tekstis toodud viited piltidele veidi nihkes. Näiteks lk 333 on viidatud piltidele lk 329, mis asuvad tegelikult lk 325, ning lk 338 on viidatud piltidele lk 344, mis asuvad tegelikult lk 339. Viidatud pildid on iseenesest täiesti olemas, aga lihtsalt veidi teises kohas.