James Bondi üheks prototüübiks peetav Bruce Lockhart (1887–1970) oli enne 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni Suurbritannia peakonsul Moskvas. Bolševike korraldatud võimupööre viis siis diplomaatiliste suhete katkestamiseni, kuid Lockhart leidis, et Suurbritannial oleks mõistlik tunnustada Venemaa uut bolševistlikku valitsust, sest selle konkurendid olid nõrgad ja lõhestatud, ning püüda suunata seda Saksamaa vastu. 1917. aasta detsembris sai ta peaministrilt ülesande naasta Suurbritannia mitteametliku saadikuna Venemaale, et veenda bolševikke jätkama sõda Saksamaaga. Kui see missioon ebaõnnestus, asus ta lõpuks kavandama hoopis bolševike kukutamist.
“Ajaloolased määratlevad Lockharti vandenõu, mida ta nüüdsest peale [1918. aasta suvel] asus kavandama, toonases revolutsiooniliste sündmuste keerises väiksema tähtsusega ettevõtmiseks, sest seda ei saatnud edu. Selle peaarhitekti peetakse naiivseks ja kogenematuks, mistõttu olevat kogu üritus määratud läbi kukkuma, tema peamist abilist Reillyt aga suurushulluks ja eluvõõraks, koguni tolaks,” kuulutab Schneer, Suurbritannia ajaloole pühendunud USA ajaloolane. “Niisugused arvamused on ekslikud. 1918. aasta suvel rippus bolševike saatus juuksekarva otsas ja bolševikud ise teadsid seda, nagu teadsid ka Lockhart ja Reilly.”
Kuidas aga kirjutada raamat vandenõust, mille kohta ei ole täpselt teada peaaegu midagi ja milles osalemist Lockhart ise omal ajal eitas? Eks ikka nii, et tuleb avada põhjalikult tegelaste taustu ja sündmuste konteksti.
Ootasin pikalt, millal jõutakse lõpuks selle kurikuulsa vandenõu endani. Võib öelda, et väga täpset ja selget pilti juhtunust see raamat ei anna, kuid seda ilmselt põhjusel, et see oligi üks väga segane värk.
Pole teada mingeid tõendeid selle kohta, et Briti valitsus oleks andnud kunagi Lockhartile otseseid juhtnööre bolševike kukutamiseks, kuid Schneeri hinnangul võis ta eeldada, et seda temalt oodati. Lockharti vandenõu toetasid väidetavalt nii ameeriklased kui ka prantslased. Idee oli tekitada Venemaal toiduainekriis, mis suurendaks rahva rahulolematust bolševikega, osta ära neid toetanud läti kütid ning kasutada ka põrandaaluseid valgekaartlasi ja õigeusu kirikut, et viia läbi kontrrevolutsiooniline pööre. Kui kaugele selle plaani teostamisega jõuti ehk mis sellest välja tuli, võib igaüks ise lugeda.
Eesti selles loos suurt rolli ei mängi
Schneeri teekond selle raamatu kirjutamiseni algas 1986. aastal, kui ta sai ühe sõbra soovitusel Londonis peavarju naise juures, kelle ema oli olnud Lockharti armuke. Schneer oli sellest vandenõust kuulnud juba varem, kuid just Tania Alexanderi (sünninimega Tatiana von Benckendorff) mälestusteraamat “Lapsepõlv Eestis”, milles on juttu peamiselt autori emast, andis talle sellest parema ettekujutuse, mida täiendasid veelgi järgnenud kümnenditel peetud vestlused. “Aastate jooksul Taniaga vesteldes sain veelgi rohkem teada, rohkem kui üheski seni avaldatud töös on räägitud,” märgib Schneer.
Seega on üheks oluliseks tegelaseks selles raamatus ka Maria Budberg/Benckendorff (sündinud Zakrevskaja), tuntud kui lihtsalt Mura (1893–1974), kes oli pärit Harkivist, kuid kelle elu tänu tema seotusele Eestiga siinsetele lugejatele ikka huvi on pakkunud, olles ilmselt ka peamiseks põhjuseks, miks see raamat, mis ilmus inglise keeles alles 2020. aastal, nii kiiresti eesti keelde tõlgituna kättesaadavaks on muutunud.
Geni andmetel oli Mura esimene abikaasa ehk Tania Alexanderi isa Hans von Benckendorff (1882–1919) minu isapoolse vanaema isaema vennapoja poja abikaasa emaema õepoja Rummu Jüri ühe (väidetava) partneri Marie von Lilienfeldi ema vennapoja poeg. Mingil sarnasel moel on temaga seotud tõenäoliselt peaaegu kõik eestlased. Nii võib ehk isegi tunduda, et tegu on lausa lähedase sugulasega, kui võrrelda näiteks Vladimir Putini või mõne varasema Vene tsaariga.
Schneeri kohaselt meeldis kõrgkultuuri armastanud Murale oma abikaasale kuulunud mõisas Jänedal küll puhata, kuid mitte elada. See tekitanud ka pingeid suhetes mehega, kes tahtnuks kogu aeg seal olla, mitte Peterburis viibida. Mura hilisem abielu Nikolai von Budbergiga olnud aga täiesti fiktiivne, mõeldud vaid selleks, et saada Eesti pass, mis võimaldas tal Euroopas reisida. Nii et Eesti on selles loos ikkagi vaid kõrvaline provints, kust inimesed läbi sõidavad, mitte üks suure eluteatri pealavadest.
Huvitavaid tegelasi leidub piisavalt
Lockhartist põnevam mees on selles raamatus üks teine James Bondi prototüüp, nimelt tema kaastööline Sidney Reilly, kellesse autor näib suhtuvat kohati lausa varjamatu antipaatiaga. Kunagi ka ETV poolt näidatud Briti telesari, kus seda nn. spioonide kuningat kehastas Sam Neill, jättis temast palju meeldivama, positiivsema mulje. Samas ei alahinda Schneer vähimalgi määral Reilly rolli Lockharti vandenõus ning toob tema kohta välja mitmesuguseid huvitavaid fakte.
Muu hulgas mainib ta seda, et Reilly põgenes Lockharti vandenõu nurjumise järel Venemaalt ilmselt Tallinna kaudu, mis oli toona sakslaste poolt okupeeritud. Schneer sellel seigal pikemalt ei peatu ja peab Reilly enda tunnistusi üldiselt ebausaldusväärseteks, kuid siinkohal tasub tuua siiski välja, et Reilly enda sõnul pääses ta Kroonlinnast minema toona Baltikumist pärit inimestele väljastatud spetsiaalse tunnistuse abil, kasutades ühtlasi ühe Peterburi tööliste komitee poolt väljastatud passi (vene nimega). Tallinnas peatus ta Harju tänaval asunud hotellis Petrograd, kus kasutas nime George Bergmann, liikudes kümne päeva pärast edasi Helisingisse ja sealt Stockholmi kaudu Londonisse.
Briti ajaloolane Andrew Cook kirjutab oma raamatus “Ace of Spies: The True Story Of Sidney Reilly”, et Tallinnas viibides lõunatas Reilly hotellis korduvalt Saksa ohvitseridega, suhtles nendega vabalt. Reilly lõi ise enda kohta müüte sakslaste rindejoone taha toimunud julgetest missioonidest, kuid Cooki sõnul oli see Tallinnas viibimine tegelikult ainuke kord, mil ta sõja ajal päriselt Saksa sõjaväelastega kokku puutus. Need tema kümme päeva Tallinnas vajaks ilmselt põhjalikumat uurimist.
Reilly päritolu kohta liigub mitmeid veidi erinevaid versioone. Schneer toetab seda, mille kohaselt oli tegemist Bedzinis (tänapäeva Poola aladel, toona Vene impeeriumis) sündinud juudiga, kes kandis algselt nime Shlomo ben Hersh Rozenbluim. Miks ta peab seda usutavamaks versioonidest, mille kohaselt oli tegemist Odessas või hoopis Hersonis (nagu arvab Cook) sündinud Rosenblumiga, jääb paraku selgusetuks.
Väga ajakohane lugemismaterjal
Värvikate tegelaste plejaadist väärib siin esiletõstmist veel Maria Spiridonova, vasakesseeride juht, kes kavandas 1918. aastal Saksa saadiku Wilhelm von Mirbachi tapmise Moskvas. Schneer märgib, et “selle eesmärk oli lüüa Venemaa ja Saksamaa suhetesse parandamatu mõra, tagada sõja jätkumine, millele järgneks Ukraina vabastamine ja revolutsioon kogu Euroopas.” Ukrainat ei maini ta selles kontekstis sugugi juhuslikult. Viiendal nõukogude kongressil süüdistas Spiridonova bolševikke just Ukraina talurahva reetmisest ning nõudis sõja jätkamist, et vabastada Ukraina sakslaste võimu alt.
Märtsis sakslastega sõlmitud Brest-Litovski rahulepinguga oli Venemaa kohustunud sõlmima rahu Ukraina Rahvavabariigiga, viima Ukraina territooriumilt välja oma väed ja punakaardi ning lõpetama igasuguse Ukraina Rahvavabariigi valitsus- või riigiasutuste vastu suunatud agitatsiooni ja propaganda. Vasakesseerid pidasid seda sealsete elanike reetmiseks ega suutnud seda bolševikele andestada. Schneeri hinnangul olidki nende aktsioonid, sealhulgas Fanny Kaplanile omistatud katse tappa Leninit, mis “tulid liiga vara”, üks neist põhjustest, miks Lockharti vandenõu bolševike kukutamiseks ebaõnnestus.