Kõik mõtlevad, et Kristiina Ehin on ingel. Ingleid ei ole olemas, on regivärss.
Margus Mikomägi mõttekogu “Mina olengi regilaul. Koguja raamat 2015-2016” sisaldab ligi veerandsada mõtisklust, mis ilmusid peamiselt Maalehes. Need on tegelikult kõik vabalt loetavad Teatritasku lehelt, aga kuna raamatul puudub sisukord, mille järgi neid sealt otsida, siis tuleks lugeda huvilistel läbi ilmselt kõik eelmise kahe aasta jooksul Teatritasku läinud postitused – neid on muidugi mõnevõrra rohkem kui jõudis raamatukaante vahele. Lühidalt: lihtsam on lugeda seda mõttekogu paberkandjalt.
Mikomägi kirjutab teatrist, ajakirjandusest ja kirjandusest, üldse kultuurist, ajaloost, poliitikast, maailmast ning lihtsalt elust. Tema mõtisklusi on raske liigitada või selgelt piiritleda. Ta teeb neis juttu nii endast, oma vanematest ja vanavanematest kui ka teistest inimestest, kellega on kokku puutunud või kes on teda kuidagi mõjutanud. Palju on elulisi näiteid Rapla kandist.
Viitan siin kõige esimesele mõtisklusele, mis peaks andma maitse kätte neile, kes ei ole tema kirjutistega varem tutvunud.
Autoriga on võimalik kohtuda järgmisel nädalal Raplas toimuval temaatilisel kontsertkõnelusel, mille kohta leiab lähemat infot kultuur.info portaalist. Nüüd laupäeval esitleb seal oma uut luulekogu muide Kristiina Ehin, kes ka Mikomägi mõtisklustest korduvalt läbi käib, nagu selle postituse alguses toodud katkest (üheaegselt nii teravmeelne kild kui ka sügavamõtteline tõdemus) mõista võib.
Kui võrrelda seda valikut hiljuti loetud Mihkel Muti teosega “Mõtted”, siis Mikomägi mõttearendused on pikemad, mitte nii lakoonilised, hargnevad rohkem laiali. Kõigega ei pruugi muidugi nõustuda.
Mõtlesin näiteks juba eelmisel aastal, kui lugesin Mikomägi kirjutatud Maalehe juhtkirja “Me nägu ei kõla enam tuttavalt”, et probleem on mitte selles, et meedia asus Ilvest kritiseerima, vaid asjaolus, et see juhtus alles pärast tema teise ametiaja lõppu, kui see ei omanud enam suuremat tähtsust, kuigi paljudele oli juba enne tema esimese ametiaja algust teada, milline väiklane inimene ta on (repressioonid teisitimõtlejate vastu algasid kohe pärast tema ametisse saamist).
Minu silmis esindas Ilves ülimalt kahepalgelist poliitilist kultuuri, mille puhul kõlavate loosungite varjus levis laialdaselt moraalne korrumpeerumine, mis laastas kogu Eesti ühiskonda (kala hakkab mädanema peast). Kaljulaidi tulekuga saabus seevastu nagu värske tuuleiil, mis puhastas õhku sinna kümne aasta jooksul kogunenud saastast, tuues muu hulgas päevavalgele eelmise presidendi sahker-mahkereid, millele enam läbi sõrmede ei vaadata. Mina ei näe küll mingit põhjust Ilvest haletseda.
Niisiis. Peaks siin nüüd otsad kokku tõmbama, et jutt liiga laperdama ei läheks. Selle pealkirjas kasutatud regilaulu-kujundi kohta kirjutab Mikomägi ise järelsõnas: “Nüüd meeldib mulle mõtelda, et need, kes seda raamatut loevad, ongi Eesti regilaul. Laul, kus on kordused sees ja kus “sink sale proo” ei tähenda mitte midagi, vaid on lisatud ilu pärast. Selleks, et mõte jõuaks. Kui ilu ära võtta, ei tähenda ka regilauluks olemine mitte midagi.” Kõlab ju täitsa kaunilt.
PS. Vikerraadio intervjuud autoriga saab kuulata selle lingi taga.