Päris hea lühikokkuvõtte sellest raamatust annab teoses endas autor ise. “Rääkisin Fionnale oma romaani kavandist. Minu idee oli täpsustunud: raamatu keskmes on siiski lennureis Bilbaost New Yorki. Eesmärk on rääkida ühe perekonna kolmest põlvkonnast, aga mitte XIX sajandi romaanide vaimus. Näidata raamatu kirjutamise protsessi ja fragmentaarselt, väga fragmentaarselt kolme põlvkonna lugu,” teatab minajutustaja lugejatele keset lennureisi, mille käigus meenutab muu hulgas ka õhtusööki, kus rääkis ühele kirjastajale kavandatavast romaanist.
Kirmen Uribe on baski kirjanik, kelle esikromaan “Bilbao – New York – Bilbao” (2008) võitis Hispaania riikliku romaanipreemia. Baski keelest tõlkis selle Merilin Kotta, kes on kirjutanud nüüd raamatule ka väga põhjaliku ja hariva saatesõna, kus annab hea ülevaate baski kirjanduse, aga ka üldisemalt baski keele ja kultuuri olukorrast nii minevikus kui ka tänapäeval.
“XXI sajandi üks levinumaid motiive baskikeelses proosas on möödunud sajandi vägivald, mille vallandavad kodusõda, diktatuur ja ETA,” märgib Kotta. “Kõik kolm viimast teemat on esindatud ka käesolevas Uribe romaanis.” Tõlkija mainib muu hulgas, et Franco režiimi ajal oli keelatud isegi Uribe eesnimi Kirmen, baski keeles ei tohtinud avalikult rääkida ega kirjutada ja hispaaniakeelsetes õppematerjalides kujutati baske “halbade hispaanlastena”.
Huvitav, mida arvaks sellest raamatust kunagi Franco apologeedina esinenud Peeter Helme? Kuidas kommenteeriks tema seda kirjanduskriitikuna, aga ka ajaloolasena?
Uribe romaanis on palju juttu kunstist ja merendusest, kalapüügist, baski kalameestest, kellega seonduvat autor veidi uurib. Muu hulgas kirjutab ta sellest, kuidas käis 2004. aastal rahvusvahelise kirjanike grupiga Käsmus, seal räägitust ja kuuldust. Ta vahendab ühte Doris Kareva räägitud vana lugu ja toob ära isegi ühe tema luuletuse.
Kirjastus ja kriitikud on nimetanud seda romaani “autofiktsiooniks”, mis peaks tähendama autobiograafiliste sugemetega väljamõeldist. Kotta märgib, et “Uribe siht on olla ühtaegu nii uuenduslik kui ka arusaadav.” Minu meelest see tal ka õnnestub. Raamatu lugemiseks kulub 3-4 tundi. Soovitan. Allpool on toodud väike katkend (pikemat saab lugeda ERR-i kultuuriportaalist).
Pablo Picasso “Guernica”
Olin Artetast ja tema iseloomust palju kuulnud. Oma eluajal oli ta väga armastatud kunstnik. Temast pidasid lugu nii konservatiivid kui ka rahvuslased ja sotsialistid. “Võimalik, et selle põhjuseks oli tema uje loomus,” selgitas Bakedano.
Ma olin kuulnud ka sellest, kuidas ta kodusõja ajal Mehhikosse põgenes. Pärast Gernika pommitamist tellis valitsus Artetalt suurejoonelise maali. Kogu maailmale tuli teada anda, mis Gernikas oli juhtunud, näidata natside korraldatud veresauna. Tellitud maalist oleks võinud saada Arteta elutöö. Ometi lükkas ta pakkumise tagasi. Ta põhjendas keeldumist sellega, et on sõjast väsinud, et tahab olla koos perekonnaga ja Mehhikosse eksiili minna. Seejärel tehti pakkumine Pablo Picassole. Järgnev on juba kõigile teada. Gernika sündmusi kajastav maal oleks tähendanud Arteta karjäärile otsustavat hüpet, kuid ta loobus sellest. Ta valis kunsti asemel elu. Eelistas pere seltsi sellele, et tulevased põlved teda mäletaksid.
Tõenäoliselt tundub paljudele, et Arteta valik oli vale. Kuidas võis ta hetkeoludest sõltuvalt lasta käest oma elu võimaluse? Kuidas sai ta seada kunsti asemel esikohale armastuse pere vastu? Küllap on neidki, kes talle seda otsust eal ei andesta, ja arvavad, et loomeinimese peamine kohustus on looming.
Olen endalt korduvalt küsinud, mida oleksin teinud mina Arteta asemel? Millise tee oleksin mina valinud?