Mihkel Mutt kuulub teatavasti nende valitud kirjanike hulka, kes hakkasid saama eelmise aasta alguses riigilt iga kuu enam kui tuhat eurot palka, et saaksid pühenduda täielikult kirjutamisele. Seda arvestades on päris intrigeeriv, et oma hiljuti avaldatud mõttekogus tõmbab ta ise kirjanikupalga ideele vee peale.
“Küsigem nüüd endalt ausalt: kas tõesti on meie kultuuriruumis jäänud paljud šedöövrid loomata mingite näruste tuhandete eurode tõttu? Jätame praegu kõrvale selle, et autor tahab inimväärselt elada, ja vaatame üksnes tulemuste järgi. Sest kui ka möönda, et paralleel-lüke, mis lisaraha mõjul suurt hulka teoseid aste ülespoole nihutaks, teatud ulatuses ehk kehtibki, siis tervikuna pole ju mitte see tähtis! Küsimus on ikkagi üksnes kujuteldava kirjanduspüramiidi tipus. Sest mis mõte on sellel, kui halbade teoste autor toodaks edaspidi keskpäraseid ja keskpäraste autor lihtsalt häid teoseid? Niisuguseid raamatuid on niigi piisavalt ja vaevalt on neid kellelegi suuremas koguses juurde tarvis,” kirjutab Mutt. “Välja arvatud muidugi autoritele enestele.”
“Kordan, tähtsad on tipud. Raske uskuda, et siin midagi muuta saaks. Tõelised meistrid kirjutavad oma šedöövrid ära nii või teisiti. Mõned kergemini, teised raskemini. Võib-olla pikendataks rahaga nende bioloogilist eksistentsi, aga sellega ei pruugi kaasneda loomingu kvaliteedi tõus,” sedastab kirjanik. “Kas tõesti oleks Juhan Liiv olnud parem luuletaja, kui talle “Ela ja sära” oleks määratud? Rahale imettegevat väge omistades peaksime uskuma, et “Tõe ja õiguse” esimene osa oleks saanud parem, kui Tammsaare oleks olnud miljonär. Ei, loomeprotsess lihtsalt ei allu säärasele mehaanikale.”
“See ei tähenda kaugeltki, et kultuurile tervikuna poleks raha juurde vaja,” lisab Mutt samas. “Kirjanduse akadeemilise uurimise, õpetamise, tutvustamise, kirjanike muuseumide, ajakirjade ja mitmesuguste muude toetavate struktuuride toimimiseks on raha absoluutselt esmatähtis. Aga suurteosed sünnivad omasoodu, neid, nagu imesid, ei saa planeerida.”
Avaldatud kogumiku lõppu on kirjutatud küll aastanumber 2016, aga detsembris ütles autor ühes intervjuus sellest rääkides, et kirjutas need killud, millest see moodustub, “juba eelmiseks jaanipäevaks”. Loomingu Raamatukogu pika avaldamistsükli tõttu see lihtsalt ilmus alles nüüd. Seega võis ülaltoodud suhtumine olla talle omane siis, kui ta ei olnud veel esitanud avaldust kirjanikupalgale kandideerimiseks. Ei tea, kas selle saamine on tema hoiakuid muutnud…
Muti mõttekogus on üle poolesaja väikese killu. Mõned päris lühikesed, osad mitmeid lehekülgi pikad. Teemade ring ulatub kirjandusest religiooni, ajaloost tulevikuni. Kõige enam mainitud tegelane on ilmselt Robert Musil, aga leidub ka huvitav arutlus, kus juttu spioonifilmidest. Üldiselt tundub, et mõtted on pandud kirja tõesti ausalt ja avameelselt. Nii näiteks tunnistab Mutt, et Eesti kirjanikud ei loe enam eriti üksteise teoseid.
“Vanasti oli tavatõde, et näitlejad ise käisid kõige vähem teatris ega olnud seetõttu kursis kolleegide loominguga. See oli vähemalt osaliselt paratamatu, sest enamik õhtuid tuli endal laval olla. Nüüd on kirjanikega samamoodi. Neil tuleb aina rohkem ja kiiremini kirjutada, et konveieril püsida. Seetõttu pole nad enamasti teiste kirjanike töid lugenud,” märgib ta pikema keerutamiseta. “Kui kohtutakse, aetakse juttu maast ja ilmast, küsitakse, mis plaanis jne. Konkreetsemalt kutsetöö finessidest – enamasti ei.”
“Üks kirjanik ei küsi teiselt, millest ja kuidas sa kirjutad või mis sind painab, vaid kes sind välja annab, palju eksemplare müüd ja muud säärast,” kirjutab Mutt. “Kolleegile, kellega sa ei taha enam tegemist teha, tuleb pihku pista oma paks käsikiri ja öelda, et kahe nädala pärast küsid talt selle kohta arvamust. Suure tõenäosusega väldib kolleeg sind pärast seda kaua. Keegi ei viitsi enam midagi lugeda.”
Selliste tõsiasjade valguses tundub kirjanikupalk isegi hea mõte, sest see peaks ju jätma ka kutselistele kirjanikele rohkem aega lugemiseks, et nad ei peaks mõtlema kogu aeg vaid selle peale, et kirjutada kiiresti midagi müüvat, mis raha sisse toob, kuigi paneb neile samas peale surve teha lõpuks valmis just midagi sellist, mis võimalikult paljusid kuidagi kõnetab.