Ma ei mäleta, mida eelmisel aastavahetusel tegin, vist magasin. Inimese elus algab uus aasta tema enda sünnipäeval, milleni mul on jäänud veel kolm nädalat, aga enamasti ei tähista ma ka seda.
Kunagi ennevanasti käis aastavahetusel näärivana, kes tõi kingitusi, aga sellest ei mäleta ma enam samuti peaaegu midagi.
Ülle Meister “12 kuud. Veebruar” (postkaart aastast 1990)
Eks vahest on ikka ilutulestikku vaadatud, kodus istutud või kuuse all käidud, aga konkreetselt on jäänud mulle meelde ainult 2001/2002 aastavahetus, mis erines teistest selgelt selle poolest, et olin siis öösel mereväe sidekeskuses valves. Midagi erilist või meeldejäävat samas ei juhtunud.
Umbes nädal tagasi rääkis ema, et kui mina sündisin ehk enne seda oli aastavahetus (1980/1981) samasugune soe ja vihmane nagu nüüd.
Need kaks aastavahetust olidki ainsad, millega mul seni midagi konkreetset seostus. Ülejäänutest on jäänud küll meelde mõningaid kilde, aga ma ei suuda praegu eristada, millal miski täpselt juhtus. Ja seda mitte põhjusel, et oleksin olnud siis purjus.
Nähtavasti ei ole aastavahetused minu jaoks lihtsalt nii olulised sündmused, et need täpselt meelde jääksid.
2016/2017
Sel korral on vist teisiti. Seda enam, et panen siia kirja mõningaid asju, mida nüüd aastavahetusel Viljandis jalutades nähtud sai.
Umbes kella seitsme paiku õhtul Paalalinnast Männimäele kõndides nägime suurt koera, kes jooksis mööda Reinu teed linnast välja. Esimesed paugud olid selleks ajaks juba kõlanud. Ilmselt oli see koer ennast lahti murdnud, et aastavahetuseks linnast põgeneda.
Kui meil veel koer oli, siis läks ta aastavahetusel linnas olles alati täiesti endast välja, värises ja hakkas hirmunult ringi siblima või puges kempsu peitu. Ta kartis ka äikest, aga ilutulestiku paugud tekitasid temas lausa paanikat.
Kui ma väike olin, siis mulle väga meeldisid igasugused raketid ja paugutamine, aga nüüd tundub see järjest mõttetum.
Kui me paarkümmend minutit enne südaööd Männimäelt kesklinna poole hakkasime jalutama, et minna ilutulestikku vaatama, siis nägime peagi paari nokastanud noormeest, kes kõnnitee ääres püsti seistes urineerisid, üks ühel ja teine teisel pool. Nad olid lõbusas tujus ning soovisid head uut aastat. Soovisin ka neile head uut aastat.
Vaatepilt oli ootamatu ja hämmastav, sest ma ei olnud midagi sellist siin varem näinud. Joobnud inimesi, kes suvel kusagil Männimäel muru peal magavad, vahest ikka kohtab, aga selline otse tänaval urineerimine oli minu jaoks uus nähtus. Ilmselt ei jäänud neil lihtsalt hädaga muud üle.
Me vaatasime ilutulestikku vana kalmistu kõrvalt, selle väikese nõlva pealt, mille ääres Kalmu ja Toome tänavad saavad kokku Reinu teega. Sinna kogunes päris palju inimesi.
Kuna ilm oli veidi udune, siis ei olnud nähtavus väga hea. Kohati tundus nagu oleks hoopis sõda lahti.
Keegi isegi kommenteeris seal, et täiuslik lõpp oleks see, kui Pauluse kirik, mis veidi vaadet varjas, õhku lendaks. Julmad naljad.
Kui pärast Paalalinna läksime, siis tegime Vase, Vabriku ja Vaksali tänava kaudu väikese ringi, sest Riia maantee ääres lasid mingid noored pauke, mis lendasid kohati kõnniteele, ja seetõttu ei tahtnud me sealt kaudu minna.
Paala teel lasi üks seltskond jälle rakette, üks lendas põõsasse ja ajas seal päris palju tossu välja.
Üksikuid pauke võis kuulda veel umbes tund pärast südaööd.
Sakala kirjutab, et erinevalt eelmisest saabus 2017. aasta politseinikele, päästjatele ja meedikutele rahulikult. Politseil oli üsna tavapärane nädalalõpp (51 väljakutset), päästjatel oli üks väljasõit (rakettidega muret ei olnud) ning ka haigla koormus vähenes.
Kui aastavahetusel oli pigem soe ja sadas vahepeal vihma, siis täna, 3. jaanuari hommikul välja minnes oli maas kena, valge lumevaip, mis minusugustele talveinimestele muidugi rõõmu valmistab. Loodetavasti püsib see nüüd kaua.