Andres Laiapea

Ma ei ole juba ammu teinud siia ühtegi postitust vaadatud filmidest. Võtan nüüd korraga kokku viimased 4-5 kuud, et mingid muljed neist siiski kuhugi talletatud saaksid, sest mälust kipuvad need aja jooksul kaduma.

“Oppenheimer” (2023). Olin lugenud selle kohta ligi aasta varem, kui film kinodesse jõudis, mitmeid arvustusi (Juhan Raud, Andrei Liimets jt.), millest jäi meelde, et tegemist on väikest viisi müüdiloomega. Nõus. Tasakaalustamiseks tasuks vaadata ära ka Akira Kurosawa “Augustirapsoodia” (1991), mis läheneb teemale veidi teisest vaatepunktist. Ja kui valida neist kahest filmist üks, siis Kurosawa oma. Samas on ka “Oppenheimer” iseenesest huvitav, väga hästi tehtud film. Selle eellooks sobib temaatiliselt “Radioactive” (2019). Need kolm filmi moodustavad omamoodi kena komplekti: “Radioactive” on algus, “Oppenheimer” näitab milleni asi välja jõudis ja “Augustirapsoodia” kujutab selle tagajärgesid.

“The Post” (2017). Seda filmi oli kavas vaadata juba 2017. aastal, kuid erinevatel põhjustel lükkus selle plaani teostamine siis ja hiljem korduvalt edasi. Lõpuks nägin seda täiesti juhuslikult telekast. Washington Post on saanud viimase 10-15 aasta jooksul erinevatest suundadest palju kriitikat. Ma ei oska öelda, kui õigustatud see on, sest olen sealt pärast 2015. aastat tegelikult järjest vähem midagi lugema juhtunud (USA poliitika ei paku mulle enam erilist huvi), aga varem olid WP ja NY Times siiski parimad suured ajalehed, mida ameeriklastel oli maailmale pakkuda. “The Post” näitab kuidas selle väljaande tõus 1971. aastal algas, filmi mõtteliseks järjeks sobib hästi “All the President’s Men” (1976).

“Seberg” (2019). Jälle üks film, mille vaatamine oli muudkui järjest edasi lükkunud. Jean Seberg on ikooniline tegelane, kelle surm jääb igaveseks FBI hingele, aga tema elu on käsitletud siin savina, millest voolitud kuju kordab ja võimendab kohati neid väljamõeldisi, mille abil FBI üritas teda hävitada (ja oma eesmärgi lõpuks ka saavutas). Mitte päris whitewash, aga siiski veidi ebaõiglane päris-Sebergi suhtes, kelle kuvandit popkultuuris see film jääb ju kujundama… narratiivi huvides on kõrvalekalded reaalsusest muidugi mõistetavad, selles mõttes põhjendatud, aga minus tekitas see film nende tõttu siiski veidi vastakaid tundeid. Muidu iseenesest täiesti vaadatav, suurepärane kunstiteos.

Lisalugemist
The New “Seberg” Movie: How Much of it is True?
Seberg (2019): biopic doesn’t do its namesake justice

“The Fabelmans” (2022). Steven Spielbergi (sünd. 1946) kõige isiklikum film, pooleldi autobiograafiline, räägib ühe poisi üleskasvamisest 1950-ndate ja 1960-ndate USA-s, tema omapärastest vanematest, keerulistest pere- jm. suhetest ning süvenevast armastusest filmikunsti vastu. Ideest teostuseni kulus üle paarikümne aasta, sest Spielberg kartis, et see film võib teha haiget tema vanematele. Stsenaarium valmis varsti pärast seda, kui nad mõlemad olid surnud, ning läks kiiresti töösse. Jääb ilmselt Spielbergi viimaseks filmiks. Paljude kriitikute hinnangul on see üks tema parimaid ja originaalsemaid filme. Omamoodi testament. Sisuliselt nagu üks ilus, aga samas ka veidi valus muinasjutt.

“Mr. Monk’s Last Case: A Monk Movie” (2023). Adrian Monk on jõudnud elu lõpusirgele ning plaanib juba ise otsad kokku tõmmata, siis aga kohtub taas vanade kaasvõitlejatega, kellega koos lahendatakse veel üks juhtum. Kui Hercule Poirot’ viimane juhtum, televersioonis “Curtain: Poirot’s Last Case” (2014), jäi talle tõesti viimaseks, siis Monki puhul jäid nüüd otsad lõpuks lahti. Põhimõtteliselt on võimalik, et tuleb veel järgesid. Samas sai juba algset seriaali (2002–2009) kokku 125 osa, nii et aitab küll. Korraks oli see uuesti üles soojendamine hea, aga pikem elustamine läheks juba liiale.

Krzysztof Kieślowski triloogia “Kolm värvi…” filmid “Sinine” (1993), “Valge” (1994) ja “Punane” (1994) olid kõik juba varem korduvalt nähtud, viimati umbes kaheksa aastat tagasi, kuid nende sisu meenus nüüd alles vaatamise ajal. Mäletasin küll seda, kus nägin “Sinise” plakatit, kui see 1995. aastal Eestis kinodesse jõudis, mälestused filmist endast kerkisid aga mälust esile, nagu ka “Valge” ja “Punase” puhul, alles seda vaadates – peaks neid seega siis umbes kümne aasta pärast jälle uuesti vaatama.

Kieślowskil oli oma une certaine idée de la France, millega sel ajal elanud idaeurooplastel on kerge samastuda. 1990-ndate esimese poole Prantsuse filmidest meenuvad praegu esimese hooga veel ainult Luc Bessoni “La Femme Nikita” (1990) ja “Léon” (1994) ning Mathieu Kassovitzi “La Haine” (1995), mida olen näinud kõiki samuti korduvalt, aga neid enam lihtsalt niisama uuesti ei vaataks. Ka eelpool loetletud USA filme ma tõenäoliselt rohkem üle ei vaata, sest nii jääksingi muidu vaatama ju ainult juba kunagi nähtud filme, uutele ei jääks sedasi enam üldse ruumi. Aga seda Kieślowski triloogiat tahaks kunagi küll veel uuesti vaadata.

“Heidi” (2015). Film põhineb Šveitsi kirjaniku Johanna Spyri (1827–1901) kuulsal lasteraamatul, mida on ekraniseeritud üle paarikümne korra. Lugu väikesest tüdrukust, orvust nimega Heidi, tema elust ja seiklustest. Kohati veidi sünge ja käsitleb tõsiseid teemasid, aga kokkuvõttes õnneliku lõpuga südamlik lugu. Palju kauneid loodusvaateid.

“Queen of Swords” (2000/2001). Kanada teleseriaal, mis jõudis olla eetris kahjuks vaid ühe hooaja (22 osa), jättis mulle omal ajal hea mulje (Eestis näitas seda TV3 nime all “Mõõgakuninganna”). Vaatasin üle mõned osad, et otsustada, kas või millal seda sobiks näidata tütardele, kellele meeldivad Zorro multikad. Sobiks ilmselt teismelistele, mitte varem, kui see temaatika neid siis veel huvitab. Teleseriaal “Zorro” (1990–1993) sobiks vaatamiseks juba veidi noorematele, aga seal on peategelane mees ja pealegi on “Z” muutunud Eestis nii poliitiliselt ebakorrektseks, et tuleks ilmselt üldse tähestikust kustutada… huvitav, et siinsed telekanalid veel Zorro multikate näitamist ei ole lõpetanud.

“Inside Out 2” (2024), eestikeelse pealkirjaga “Pahupidi 2”, sai vaadatud ära kinos koos lastega. Idee on hea, aga teostus oli minu jaoks kohati talumatu. Asjale ei aidanud muidugi kaasa ka see, et heli oli keeratud kinos nii tugevaks nagu oleks see mõeldud inimeste kurdistamiseks. Väiksematele lastele võib mõjuda liiga hirmutavalt.

“L’amica geniale” (2018–2024). Elena Ferrante romaanidel põhineva telesarja viimane hooaeg läheneb lõpule. Selle aluseks on Ferrante Napoli-romaanide sarja neljas raamat “Lugu kadunud lapsest”, mis sai mul loetud vaid veidi enam kui kolme aasta eest, kuid detailid nüüd enam hästi meeles ei olnud. Meeleolu aga loomulikult mäletasin ja ega see midagi toredat ei tõotanud. Seriaalis on see kõik päris hästi välja mängitud.

“Navigaator Pirx” (1979). Poolakate restaureeritud versioon vanast kultusfilmist, mis jõudis esmakordselt kinolinale eestikeelse dublaažiga. Alguses oli veidi harjumatu kuulda, kuidas tegelased rääkisid ammu surnud eesti näitlejate häältega, aga lõpuks ei häirinud see enam üldse.

Tartu Elektriteatris toimunud seansi eel räägiti, et kui välismailt pöördutakse EFI poole, et näidata mõnd kunagi Tallinnfilmis tehtud filmi nüüd kusagil filmifestivalil, siis tuntakse huvi peamiselt kahe filmi vastu: “Navigaator Pirx” ja “Hukkunud Alpinisti hotell” (1979). Huvitav kokkusattumus, et need valmisid samal ajal, mõlemad on koostööfilmid ja ulmefilmid. Samal aastal tuli välja ka Andrei Tarkovski “Stalker”, mis filmiti teatavasti suuresti Eestis. Lisada tuleks veel “Kõrboja peremees” ja “Tuulte pesa”. Oli tõesti hea filmiaasta.

Jaak Kilmi “Vari” (2024). Enne vaatamist olin lugenud ühte intervjuud Kilmiga, kuulanud teist, ning lugenud nelja arvustust, ühe autoriks Ilo Tuule Rajand, teise kirjutanud Margus Haav, kolmanda Elo Kaalep, neljanda Kristjan Oad. Neist viimane märkis muu hulgas, et lõpu saanuks lahendada teisiti: “Näiteks oleks olnud päris teine tera, kui rahapajast ja Liivist kuulnud ning kohale tormanud puhevil Vene asjapulgale oleks öeldud, laskmata end tema pagunitest ja kärkimisest segada, et pole kuulnud, pole näinud, saadetud ta muiates sama targana tagasi ning rahaga lahendatud oma mured. Siiski raamistati eestlased taaskord jõuetu ohvrina ja Vene võim takistamatu suurjõuna.”

Filmi vaadates hakkasin isegi juba ootama sellist lõpplahendust. Kui saabus midagi muud, siis alles meenus, et see oli vist kellegi pakutud alternatiivne versioon. Kokkuvõttes pettumus. Film räägib rohkem tänapäeva Eesti filmitegijatest, sest iga film on ju lõpuks oma tegijate nägu, mitte 19. sajandi Eestist ja Juhan Liivist. Viisakalt öeldes veidi labane rahvuslik masohhism, umbes nagu “Tulnukas 2” (2024). On raske kujutleda, et näiteks sakslased teeks samas võtmes filmi, kus peategelaseks on Heinrich Heine. Vähemalt ei peetaks seda Saksamaal mingiks märkimisväärseks kunstiteoseks. Võib-olla süüdistataks selle autoreid hoopis antisemiitlike müütide levitamises.