“Meie kõigi Maa. Inimkonna ellujäämise teejuht”

Ingliskeelne väljaanne ilmus 2022. aastal, esitades paar aastat varem käivitatud algatuse Earth4All tulemused. Eestikeelne tõlge avaldati eelmise aasta detsembris kirjastuse Varrak poolt koostöös Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni Eesti esindusega. Raamatul, mille taga on mainekatest teadlastest koosnev suur autorite kollektiiv (kaanel nimetatud kuus inimest on selle aruande põhiautorid, neile lisanduvad kaasautorid, hulk abistajaid ja analüütikuid ning ka 21. sajandi majanduse muutmise komisjoni liikmed, nende hulgas Carlota Perez, kes on muuseas tehnoloogia ja sotsiaalmajandusliku arengu kaasatud professor ja külalisõppejõud TalTechi Nurkse instituudis), on ambitsioonikas eesmärk muuta maailma, mõjuda tõelise äratuskellana.

Eestis on seda seni arvustanud vist ainult Vilja Kiisler (tasuline), kes tõi välja, et autorid on pingutanud kõvasti selle nimel, et raamat oleks loetav, kuid toetuks tõsiseltvõetavatele uurimustele ja arvutustele, mis näitaksid nende poolt tehtud soovituste järgimise vajalikkust ja võimalikkust. Tema sõnul on kohutavalt kurb mõelda, et maailma päästmise plaan on olemas, aga selle elluviimisele isegi ei mõelda. Nojah.

“Meie kõigi Maa” on jätkuks 1972. aastal Rooma Klubi tellimusel valminud aruandele “Kasvu piirid”, milles näidati, et juhitamatu eksponentsiaalne kasv ei saa jätkuda lõputult – inimkonna stabiilse arengu tagamiseks on vaja otsustavat muutust senises elukorralduses. Viiskümmend aastat hiljem on toonased prognoosid uuesti üle vaadatud ja pandud paika kaks võimalikku tulevikustsenaariumi: “Liiga vähe liiga hilja” ja “Hiigelhüpe”.

Liiga vähe liiga hilja

Esimene stsenaarium näeb ette, et maailma rahvastiku ja maailmamajanduse kasv on aastaks 2050 veidi aeglustunud, kuid samas on vähenenud ka tööjõu osalusmäär, valitsuse usaldamine ja elurikkus ning pidevalt suurenenud inimkonna ökoloogiline jalajälg. Muutusi tehakse, aga liiga vähe ja liiga hilja. Saabunud on püsiv vaesus enamikus maailmast ja destabiliseeriv ebastabiilsus rikastes riikides, kus sotsiaalne ebavõrdsus võimendab polariseerumist ja pingeid, toidab natsionaalpopulismi. Otsustavaks peetakse seejuures just praegu käimasolevat kümnendit.

“2050. aastasse viivatel kümnenditel suurendavad majanduslik ebakindlus ja seiskunud mediaansissetulek sotsiaalpingeid enamikus maailma piirkondades. Sellele lisaks jõuab kriitilise tasemeni kliimast tingitud migratsioon ja globaalsed pandeemiad sagenevad. See õhutab populistlikke ja autokraatlikke juhte, kes õõnestavad stabiilset valitsemist ja demokraatlikke väärtusi. Kestev korruptsioon vähendab usaldust veelgi. Kõrgena püsib risk laguneda väiksemateks riikideks, kes on mässitud kestvatesse konfliktidesse.” – stsenaarium, mille teostumine näib olevat praegu kõige tõenäolisem.

Võib juhtuda, et see visioon osutub isegi üleliia optimistlikuks. USA arengud ju näitavad, et poliitilise juhtimise kvaliteedi langus võib ka vormilt demokraatlikes riikides olla ajas kiirenev protsess. Eestiski toimuv näib seda kinnitavat: Riigikogu praeguse koosseisu kõige idiootlikum otsus kiideti seal heaks kõige suurema enamusega. Nii et need arengud, mida seda stsenaariumi koostades ennustati, jõuavad kätte prognoositust tunduvalt varem.

Hiigelhüpe

Teine stsenaarium, mille puhul peetakse otsustavaks samuti praegu käimasolevat kümnendit, näeb ette üleminekut uutele arengu- ja kaubandusmudelitele, mis aitavad tagada stabiilsemat arengut. Näiteks riikide sisemise stabiilsuse tagamiseks on vaja vähendada ka jõukamates maades sotsiaalset ebavõrdsust, mida saab teha tulude progressiivse maksustamise, ametiühingute tugevdamise, kõigile kättesaadava tasuta hariduse, tervishoiu- ja pensionisüsteemi kindlustamise kaudu.

Globaalses plaanis peetakse oluliseks väikese rahvatuluga riikide võlgade tühistamist, nende tärkava tööstuse kaitsmist ja omavahelise kaubanduse edendamist. Aga ka näiteks juurdepääsu parandamist taastuvenergiaallikatele ja tervisetehnoloogiale, eemaldades selleks takistused tehnoloogia siirdelt, sh intellektuaalomandi piirangud.

See stsenaarium sisaldab ka selliseid soovitusi, mida mina isiklikult kõige mõistlikumaks ei pea, aga neid ei hakka ma siin välja tooma. Kokkuvõttes võib öelda, et see oleks sihina suuremas osas positiivne, kuid selle saavutamine tundub tõesti järjest ebarealistlikum, sest võime ju näha praegu pigem hoopis demokraatlike riikide mandumist oligarhiateks ja peaaegu varjamatult kiskjaliku poliitika levimist.

Raamatut lugedes on tõesti tunda, et keerulised asjad on üritatud teha lugejatele võimalikult kergesti arusaadavaks. Kohati mõjub see aga veidi naljakalt, näiteks siin ülal see pilt skeemist (raamatus lk 251), millel on kujutatud mudeli “Maailm kõigi jaoks” tuumstruktuuri. Kohe näha, et teadlased on proovinud seda selgitada lihtsa skeemi abil!

Simo Runnel “Esimene poolsajand”

Simo Runneli neljanda luulekogu pealkirjast võib jääda mulje, et see ilmus autori 50. sünnipäevaks ning võtab kokku kogu tema senise elu- ja luuletee, aga päris nii see siiski ei ole. Selle ümmarguse juubelini jõuab ta alles paari aasta pärast ning tegemist ei ole lihtsalt valikuga seni avaldatud kogudest. Kaante vahele on jõudnud 47 teksti, neist suurem osa kirjutatud pärast Runneli eelmise luulekogu ilmumist. Tõsi, paljud näinud juba trükivalgust autori blogis.

Värvilised pildid raamatu esi- ja tagakaanel võivad jätta mulje, et see on mõeldud lastele, kuid otseselt lastele mõeldud luulet see minu meelest eriti ei sisalda. Mõned tekstid, näiteks “Olend mudas”, sobiksid küll avaldamiseks Tähekeses, aga ei kujuta hästi ette, et lapsed selle raamatu lugejateks olla võiksid.

Vabavärssi Runnel ei kasuta, kõik luuletused on kenasti riimis. Kriitikud seda ei armasta, nende jaoks on see püünis.

Samas, nagu kinnitab ülaltoodud sõnapilv, lõppevad read enamasti sõnaga, mis mujal selle koha peal ei kordu. Selles mõttes tüütut kolksumist väga ei esine – mõne silmis riim-luule on kesine, teisele maitseb kui mesi see.

“Esimene poolsajand” koosneb kolmest tsüklist: “Kodukoht”, “Võitlus” ja “Keeled”.

Esimeses selgitab autor muu hulgas (“Riimitud elulugu” ja “Kasulikud riimid”), millist rolli riimid tema jaoks täidavad: ta jäädvustab luules olulisi sündmusi, mida riimid aitavad hiljem kergemini meenutada. Runnel on küll kirjutanud ka ridu, mida võib käsitleda iroonilise torkena riim-luule halvustajate pihta (“Vabavärsi pooldaja”), aga nende kaante vahele ei ole need jõudnud. Nii et suuremat poleemikat kriitikutega siit ilmselt ei teki.

Kohati kõlab Runnel veidi nagu Contra, näiteks “Võtsin välja suusad, / sest nõnda käskisid muusad…” (“Talvekorraldus”), aga üldiselt mulle lugedes mingeid võrdlusi teiste autoritega väga pähe ei karanud. Seda võib muidugi seletada minu vähese lugemuse ja/või sellega, et ta on lihtsalt piisavalt omanäoline.

Teine tsükkel “Võitlus” algab umbes aastast 1989, kui valitses vastasseis Interrindega. Ma olen küll veidi noorem, kuid mäletan seda aega sarnaselt.

Euroopa Liiduga ühinemise teemal ironiseeris Runnel: “Nõus kuradile maha / müüma olen hinge, / et mu taskuid läbiks vaid / euroraha ringe.” (“Euro”); “Eurolipu tähesära / imetleb me silm / selle pind on täpselt nagu / pilvevaba ilm” (“Kaks lippu”). Enne rahvahääletust Euroopa Liiduga ühinemiseks kirjutasin ka ise üsna sarnases võtmes tekste. Toona pooldasin ma pigem sellise vahevööndi loomist, mida propageerib nüüd Ruuben Kaalep oma portaalis Koiduaeg. Praegu võiks see toimida regiooni riikide tihendatud koostööna Euroopa Liidu sees, hõlmates mingil moel ka Ukrainat, umbes nagu poolakate kolme mere algatus.

“Võitluses” jõuab Runnel välja koroonakriisi ja sõjani. “Keeled” algab aga hoopis kolme tema poolt eesti keelde tõlgitud Rudyard Kiplingi luuletusega. See sisaldab ka kaheksa Runneli luuletust, mis on tõlgitud eesti keelest inglise keelde. Ja sõnamänge, kus on kasutatud kilde soome, ungari, inglise ja saksa keelest. Näiteks “Laulusõnade tõlge”, mis on inspireeritud Anne Veski repertuaarist tuntud laulust “Roosiaia kuninganna” (toodud allpool), mida ta lapsepõlves raadiost kuulis. Nii et mingi ülevaate möödunud ajast see luulekogu ikkagi annab. Neile, kes siis elasid, peaks äratundmisrõõmu pakkuma küll.

Bianca Pitzorno “Unistus õmblusmasinast”

Eesti keelde ei ole Bianca Pitzorno teoseid varem tõlgitud, aga Itaalias on ta pea sama tuntud ja hinnatud nagu Elena Ferrante. Tegelikult teatakse tema kohta isegi rohkem, sest tegemist ei ole pseudonüümiga.

Pitzorno (sünd. 1942) on pärit Sardiiniast, kus õppis ülikoolis peamiselt antiikkirjandust, kuid kaitses lõputöö eelajaloolise arheoloogia vallas, osaledes selleks ka ise arheoloogilistel väljakaevamistel. Samas huvitus ta filmindusest ja tegutses filmikriitikuna, kirjutas stsenaariume ja tegi lühidokke. 1968. aastal kolis ta Milanosse, kus elab ja töötab tänapäevani, asudes õppima kino- ja televärki. Peagi hakkas ta tegema televisioonis kultuuri- ja lastesaateid, kirjutas laulusõnu jne.

Pitzorno esimene raamat ilmus 1970. aastal Šveitsis. See oli väikestele lastele mõeldud piltidega juturaamat, mille käsikiri võitis ühe kirjastuse korraldatud konkursi. Avaldanud üle poolesaja teose, sel sajandil keskendunud kirjutamisele täiskasvanud lugejatele.

Nüüdseks on Pitzorno teoseid müüdud ainuüksi itaalia keeles kokku miljoneid, tõlgitud paljudesse teistesse keeltesse. Rahvusvahelise läbimurde saavutas 1991. aastal raamatuga “Ascolta il mio cuore” (“Kuula minu südant”), mis räägib tüdrukute elust sõjajärgses Sardiinias. Tema ise on tõlkinud itaalia keelde näiteks selliseid autoreid nagu J. R. R. Tolkien, Sylvia Plath ja Tove Jansson.

Pitzorno teoste peategelasteks on naised. Poliitilistelt vaadetelt on ta tuntud kui vasakpoolne, kandideeris 2009. aastal isegi Sinistra e Libertà nimekirjas europarlamenti. “Ma olen kirjanik, kes on alati tegelenud kodanikele oluliste teemadega, keskkonnakaitsest õiguseni haridusele, konfliktide rahumeelsest lahendamisest naiste olukorrani, nagu ka suhteni informatsiooni ja demokraatia vahel,” märkis Pitzorno siis. “Ma kandideerin, sest ma leian, et Euroopa Parlamendis on jätkuvalt ruumi nende väärtuste kinnitamiseks ja õiguste kaitsmiseks, mille me olime Itaalias kätte võitnud ning mida parempoolsed tühistavad ja tahavad meid unustama panna.”

Sinistra e Libertà valimistel edu ei saavutanud ja paljud ilmselt väidaksid, et pööre paremale on Itaalias vahepeal isegi tugevnenud, aga… mõne aasta eest sai Itaalia esimest korda ajaloos naissoost peaministri (Giorgia Meloni) ja varsti pärast seda tõusis ka suurima opositsioonierakonna, vasaktsentristliku Demokraatliku Partei juhiks esimest korda ajaloos naine (Elly Schlein). Nii et meeste ülemvõim on Itaalias vähemalt selles osas murtud.

“Unistus õmblusmasinast” viib lugejad maailma, kus selliseid arenguid on veel väga raske ette näha. Muutuste tuuled on küll juba õhus, kuid esialgu vaevu tajutavad. Minajutustajana, kes vaatab tagasi oma lapsepõlvele ja noorusajale, esineb lihtrahva hulgast pärit naine, kes kaotas 5-aastaselt kooleraepideemia tõttu ema ja isa, õed-vennad ja kõik teised sugulased peale vanaema. Kui ta on 16-aastane, kaotab ta ootamatult ka tema. Loo tegevustik hargneb lahti 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, enne suuri sõdasid.

See oli maailm, kus valmisriideid müüdi vaid mõnes üksikus luksuskaubamajas. Igapäevaste õmblustööde jaoks kasutavad härrased tavaliselt koduõmblejannasid, kes käivad majast majja. Vanaema kõrvalt õpib tüdruk siis seda ametit, millega tal ennast pärast vanaema surma iseseisvalt elatada tuleb, puutudes seda tehes kokku erinevate ühiskonnakihtide esindajatega. Nii antakse meile hea läbilõige toonasest Itaalia ühiskonnast, nii klassilõhedest kui ka meeste-naiste suhetest. Väga huvitav lugemine.

Tegelaste hulgas on ka üks Itaalias elav ameeriklannast ajakirjanik, kes lausub kord loo peategelasele õpetlikud sõnad: “Sa oled noor ja võid kellessegi armuda. Aga ära kunagi luba, et üks mees sind lugupidamatult kohtleb, takistab sul teha seda, mis tundub sulle õige ja vajalik, või mis sulle meeldib. Su elu kuulub sulle, see on sinu oma, pea meeles. Sul pole mingeid kohustusi kellegi ees peale iseenda.”

Palju on juttu tunnetest, keerulistest inimsuhetest nende sotsiaalses kontekstis, kuid selle liigitamine armastusromaaniks oleks ilmselt üsna eksitav. Kohati kisub hoopis päris krimkaks. Üldiselt räägitakse eluraskustest ja nende ületamisest, aga ka elu helgemast poolest. Tekst on täpne, kaasahaarav ja köitev, raamatut on raske käest panna – tahaks muudkui edasi lugeda, et saada teada, mis järgmisena juhtub. Üleliigne on vaid epiloog: minu arvates oleks võinud otsad rohkem lahti jätta; kui tahate tingimata teada, mis tegelastest edasi sai, siis võite sealt lugeda, aga hoiatan, et see võib valmistada väikese pettumuse.

Ferrante fännidele peaks see raamat meeldima. Kronoloogiliselt võttes sobib hästi tema Napoli-romaanide eellooks, tutvustades meile veidi varasemat ajajärku Itaalia arengus. Ilukirjanduse taga peitub ka selgelt tugev ajalooaineline uurimistöö.