Just siis, kui Tallinnas hakkas juba lõppema Läti režissööri Signe Birkova (sünd. 1973) esimese täispika mängufilmi “Lotus” (e.k. “Lootos”) maailma esilinastus, asusin mina seda vaatama Tartus. Filmitegijad kohtusid vaatajatega Tallinnas. Tartus publikut palju ei olnud, aga film oli väga huvitav. Ajalis-logistilistel põhjustel oli see ainus film, mida tänavuse PÖFF-i raames vaatasin ja kõigile ma seda soovitada kindlasti ei julge, aga tõsistele filmifriikidele peaks meeldima.
Alguses võib jääda veidi arusaamatuks, et misasja see Birkova kokku on keeranud (ta on ka filmi stsenarist, tegemist on selgelt autorifilmiga), kas üritab teha mingit groteskset õudukat või mis, aga mida edasi, seda enam see endaga kaasa tõmbab (verise poksistseeni oleksin mina küll välja jätnud – liiga realistlik, valus vaadata).
Alice von Trotta (Severija Janusauskaite)
Lühidalt süžeest. Baltisaksa päritolu Alice von Trotta, kes on kaotanud mägironimisel jala, naaseb Euroopast kodupaika Lätis, et müüa maha isalt päritud mõis. Lätist on saanud iseseisev riik, kohati veel tellingutes mõis on räämas ja lagunenud. Preili von Trotta satub dekadentliku sekti Viva La Mort! huviorbiiti, mille juht tahab teha temast kultuuriministri, aga kõigepealt annab talle ülesande teha film, mis tutvustaks maailmale sekti visiooni. Nii avaneb talle uks filmimaailma koos kõigi selle murede ja rõõmudega.
Preili von Trotta vaatab etendust
Üks koht filmist, mis seda hästi iseloomustab. Von Trotta, keda kehastab Leedu näitleja Severija Janusauskaite (sünd. 1981), on sattunud sekti Viva La Mort! kogunemisele, kus vaadatakse (publik fotol) mingit täiesti kohutavalt avangardistlikku teatritükki. Pärast etendust tutvustatakse teda sekti juhile, kes küsib, kuidas nähtu talle meeldis, kas see vastas Euroopa tasemele. “Ei,” vastab von Trotta. Nõudlikud pilgud. “Euroopa ei ole sellise tasemeni veel jõudnud,” lisab ta.
Sama võib öelda selle julge filmi kohta, mis on sisuliselt ka nagu vürtsitatud koogel-moogel viidetest filmiklassikale ja mitmesugustele kultusfilmidele, kust võetud tsitaatidele on sageli vint peale keeratud ja miksitud neid kokku kõige veidramal moel. Tugev Balti huumor.
Samas on see muu hulgas kindlasti omamoodi kultuurikommentaar tänapäeva Läti kohta, millega Eesti publikul on kerge samastuda, sest paljud jooned meie ühiskondades kattuvad. Näiteks kirjutab preili von Trotta selles filmis ühe stsenaariumi, kus lätlaste ajalugu ulatub tagasi dinosauruste aega.
Signe Birkova filmi “Lotus” (2024) reklaamplakat
Eksperiment kaamera ja filmilindiga. Ka tehniliselt on tegemist silmapaistvalt eksperimentaalse filmiga, mille tegemisel on kasutatud nii erinevaid vanemat tüüpi kaameraid kui ka montaaži- ja näitlemistehnikaid, mille tulemusel see mõjub nagu kollaaž filmikunsti eri perioodidest ja vooludest. Mulle see väga meeldis, aga, jah, tsiteerides nähtud linateost ennast: ei tea kuidas publik sellise eksperimentaalse filmi vastu võtab… olgu öeldud, et lool on vähemalt õnnelik lõpp, nii et peaks sobima siiski ka laiemale vaatajaskonnale.
Kui Elizabeth II (1926–2022) 96-aastaselt suri, oli ta troonil olnud juba enam kui 70 aastat, kauem kui ükski varasem Briti monarh. Äsja oli ametisse astunud tema ametiaja 15. peaminister Liz Truss, kes sündis 1975. aastal. Tema esimene peaminister Winston Churchill sündis 1874. aastal.
Mäletan oma lapsepõlvest, et Suurbritannia seostus mulle paljuski kolme naisega: Elizabeth II, Margaret Thatcher (1925–2013), Agatha Christie (1890–1976). Thatcher oli siis peaminister (ametis 1979–1990), kellest kirjutasid ajalehed ja rääkis Aktuaalne Kaamera. Christie oli tuntud kirjanik, kelle sulest pärinesid sellised tegelased nagu miss Marple ja Hercule Poirot. Tema teoste põhjal valminud ETV “Miss Marple’i lood” ja “McGregori juhtum” tundusid sama põnevad nagu Lenfilmi sari Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklustest. Tema raamatuid tõlgiti järjest eesti keelde ja 1995. aastal hakkas ETV näitama telesarja Poirot’ seiklustest. Elizabeth II oli aga mulle tuntud eelkõige markidelt ja müntidelt, mida ma vahepeal kogusin (nagu ka tühje suitsupakke, õllepurke, Turbo nätsu pilte jms. träni), nagu siis paljud teised poisikesed.
Vanimad minu kogus leiduvad tema kujutisega margid pärinevad ajast, mil ta alles krooniti. Lugesin nüüd, et valmistudes selleks pidulikuks tseremooniaks, mida jälgisid teleri vahendusel kümned miljonid inimesed, viidi 1953. aastal läbi tosinkond proovi ja kasutatud kroon kaalus kaks kilo. Elizabeth II sai kuningannaks pärast oma isa surma 1952. aasta veebruaris ja jäi selleks kuni surmani 2022. aasta septembris. Nüüd on antud välja uued margid, millel on kujutatud kuningas Charles III. Brandreth mainib, et üks asi, mida Elizabeth II suutis saavutada, oli see, et Briti markidele jäi monarhi kujutis. Sajandivahetuse paiku, kui võimul oli Tony Blairi esimene valitsus, olnud juba plaan neist seal loobuda, aga kuninganna surus läbi oma tahte.
“Elizabeth. Intiimne portree” ei keskendu Elizabeth II ametiaja poliitilistele aspektidele. Gyles Brandreth (sünd. 1948) oli ühe vahetuse (1992–1997) tooride parlamendisaadik ja on ka hiljem poliitikateemadel sõna võtnud (2014. aastal ärgitas toetama rahvahääletusel Šotimaa jäämist Ühendkuningriigi koosseisu ja 2016. aastal Ühendkuningriigi jäämist Euroopa Liidu koosseisu, kuid märkis hiljem, et valitsusel tuleb aktsepteerida rahvahääletuse tulemust; tänavu valiti parlamenti tema tütar Aphra), kuid antud juhul seadis ta eesmärgiks esitada Elizabethi seesmise vaimu olemust, mitte ta välimist varju. Nii et tema kuningannaks saamiseni jõuab jutt alles raamatu teises pooles, kuid eelnevalt on pühendatud muidugi palju tähelepanu selleks kasvamisele ja kasvatamisele.
Elizabeth oli 25-aastane, kui tema isa suri, aga 10-aastane, kui tema onu troonist loobus ja sai selgeks, et kunagi saab temast kuninganna. Karl Martin Sinijärv avaldas kõnealust raamatut arvustades arvamust, et tema elu oli “palju raskem, palju keerulisem kui söekaevuril Newcastle’i kandis või talunikul Tarvastus. Või isegi rangesse surmaraami surutud vangilaagrerlasel sügaval Siberis.” Minu arvates on selline võrdlus kohatu, teiste eluraskusi pisendav. Tegemist oli siiski inimesega, kelle esmased eluvajadused olid kindlustatud väga hästi. Ta elas juba lapsepõlves 25-magamistoalises 6-korruselises majas, kus laste mänguruumid võtsid enda alla terve korruse. Ja kuigi ta oli kokkuhoidlik, ei olnud rahal, nagu Brandreth märgib, tema jaoks tegelikku tähendust. Selles mõttes on selline võrdlus eluga Siberi surmalaagris absurdne – kui oleks valida, siis vaevalt keegi elu Briti monarhina, kuigi lihtne ei ole kindlasti seegi, selle vastu vahetaks, aga vastupidine vahetus sobiks ilmselt kõigile, kes ennast taolisest olukorrast leiavad.
Brandrethi nägemuse kohaselt oli Elizabeth loomu poolest konservatiivne, traditsiooniliste kristlike põhimõtetega, kuid samas alati tolerantne teiste traditsioonide ja uskumuste suhtes, aktsepteerides aastate möödudes aina enam ka neid muutuvaid moraalseid hoiakuid, mida ta enda ümber nägi. 1950-ndate alguses käis Londonis regulaarselt kirikus rohkem kui 40% täiskasvanutest, tänapäeval vähem kui 3%. Elizabeth II oli pühendunud kristlane, kes luges iga päev meieisapalvet – tema jaoks oli kristlik usk elu põhialus. Loomult tagasihoidlik, introvertne naine, säilitas ta alati väärikuse ja aktsepteeris enda saatust kuningannana kui püha kohustust.
Kui ta kuningannaks sai, oli Briti impeerium juba hääbumas, kuid selle asemele tõusnud võrdõiguslikest riikidest koosnev Rahvaste Ühendus kujunes tema poliitiliseks elutööks. Üheks tema saavutuseks oli Brandrethi sõnul ka see, et Elizabeth II saavutas kokkuleppe, et pärast tema surma jätkab Rahvaste Ühenduse juhina Charles. Polevat olnud sugugi iseenesest mõistetav, et see nii läheb.
Kuigi fookus on selles raamatus peategelase isikul ja inimsuhetel, mitte poliitilisel tegevusel, annavad selles sisalduvad killud aimu, et kuninganna roll oli selles osas veidi suurem, kui tavaliselt arvatakse. Elizabeth II sai igapäevaselt ettekandeid erinevatel teemadel ja tõepoolest ka luges neid. Ajal, mil parlament koos käis, käis peaminister iga nädal talle aru andmas. Ta kohtus korrapäraselt ka MI5 ja MI6 esindajatega ja oli asjadest väga hästi informeeritud. “Ta ei andnud minu ajal kunagi nõu,” meenutas kunagine peaminister Gordon Brown pärast kuninganna surma, “kuid kuulas pingsalt, esitas küsimusi ja oli asjust kindlasti teadlik. Mäletan, kui piinlik mul oli, kui saabusin kord kell kuus ühele meie kohtumisele ja leidsin, et ta teab Rahvaste Ühenduse ministrist, kes äsja ametist lahti lasti, ja mina ei teadnud. Ta rääkis mulle äsja moodustatud uuest valitsusest, samas kui mina oleksin pidanud sellest temale ette kandma.”
James Bond abiellub. Katkend filmist “On Her Majesty’s Secret Service” (1969). Elizabeth II olla küll armastanud väga varajasi James Bondi filme (“enne, kui need liiga lärmakaks muutusid”), aga see vist enam nende hulka ei kuulunud. Või mis? Kas võis olla üheks tema lemmikuks ehk siiski ka see?
Ma ei ole juba ammu teinud siia ühtegi postitust vaadatud filmidest. Võtan nüüd korraga kokku viimased 4-5 kuud, et mingid muljed neist siiski kuhugi talletatud saaksid, sest mälust kipuvad need aja jooksul kaduma.
“Oppenheimer” (2023). Olin lugenud selle kohta ligi aasta varem, kui film kinodesse jõudis, mitmeid arvustusi (Juhan Raud, Andrei Liimets jt.), millest jäi meelde, et tegemist on väikest viisi müüdiloomega. Nõus. Tasakaalustamiseks tasuks vaadata ära ka Akira Kurosawa “Augustirapsoodia” (1991), mis läheneb teemale veidi teisest vaatepunktist. Ja kui valida neist kahest filmist üks, siis Kurosawa oma. Samas on ka “Oppenheimer” iseenesest huvitav, väga hästi tehtud film. Selle eellooks sobib temaatiliselt “Radioactive” (2019). Need kolm filmi moodustavad omamoodi kena komplekti: “Radioactive” on algus, “Oppenheimer” näitab milleni asi välja jõudis ja “Augustirapsoodia” kujutab selle tagajärgesid.
“The Post” (2017). Seda filmi oli kavas vaadata juba 2017. aastal, kuid erinevatel põhjustel lükkus selle plaani teostamine siis ja hiljem korduvalt edasi. Lõpuks nägin seda täiesti juhuslikult telekast. Washington Post on saanud viimase 10-15 aasta jooksul erinevatest suundadest palju kriitikat. Ma ei oska öelda, kui õigustatud see on, sest olen sealt pärast 2015. aastat tegelikult järjest vähem midagi lugema juhtunud (USA poliitika ei paku mulle enam erilist huvi), aga varem olid WP ja NY Times siiski parimad suured ajalehed, mida ameeriklastel oli maailmale pakkuda. “The Post” näitab kuidas selle väljaande tõus 1971. aastal algas, filmi mõtteliseks järjeks sobib hästi “All the President’s Men” (1976).
“Seberg” (2019). Jälle üks film, mille vaatamine oli muudkui järjest edasi lükkunud. Jean Seberg on ikooniline tegelane, kelle surm jääb igaveseks FBI hingele, aga tema elu on käsitletud siin savina, millest voolitud kuju kordab ja võimendab kohati neid väljamõeldisi, mille abil FBI üritas teda hävitada (ja oma eesmärgi lõpuks ka saavutas). Mitte päris whitewash, aga siiski veidi ebaõiglane päris-Sebergi suhtes, kelle kuvandit popkultuuris see film jääb ju kujundama… narratiivi huvides on kõrvalekalded reaalsusest muidugi mõistetavad, selles mõttes põhjendatud, aga minus tekitas see film nende tõttu siiski veidi vastakaid tundeid. Muidu iseenesest täiesti vaadatav, suurepärane kunstiteos.
“The Fabelmans” (2022). Steven Spielbergi (sünd. 1946) kõige isiklikum film, pooleldi autobiograafiline, räägib ühe poisi üleskasvamisest 1950-ndate ja 1960-ndate USA-s, tema omapärastest vanematest, keerulistest pere- jm. suhetest ning süvenevast armastusest filmikunsti vastu. Ideest teostuseni kulus üle paarikümne aasta, sest Spielberg kartis, et see film võib teha haiget tema vanematele. Stsenaarium valmis varsti pärast seda, kui nad mõlemad olid surnud, ning läks kiiresti töösse. Jääb ilmselt Spielbergi viimaseks filmiks. Paljude kriitikute hinnangul on see üks tema parimaid ja originaalsemaid filme. Omamoodi testament. Sisuliselt nagu üks ilus, aga samas ka veidi valus muinasjutt.
“Mr. Monk’s Last Case: A Monk Movie” (2023). Adrian Monk on jõudnud elu lõpusirgele ning plaanib juba ise otsad kokku tõmmata, siis aga kohtub taas vanade kaasvõitlejatega, kellega koos lahendatakse veel üks juhtum. Kui Hercule Poirot’ viimane juhtum, televersioonis “Curtain: Poirot’s Last Case” (2014), jäi talle tõesti viimaseks, siis Monki puhul jäid nüüd otsad lõpuks lahti. Põhimõtteliselt on võimalik, et tuleb veel järgesid. Samas sai juba algset seriaali (2002–2009) kokku 125 osa, nii et aitab küll. Korraks oli see uuesti üles soojendamine hea, aga pikem elustamine läheks juba liiale.
Krzysztof Kieślowski triloogia “Kolm värvi…” filmid “Sinine” (1993), “Valge” (1994) ja “Punane” (1994) olid kõik juba varem korduvalt nähtud, viimati umbes kaheksa aastat tagasi, kuid nende sisu meenus nüüd alles vaatamise ajal. Mäletasin küll seda, kus nägin “Sinise” plakatit, kui see 1995. aastal Eestis kinodesse jõudis, mälestused filmist endast kerkisid aga mälust esile, nagu ka “Valge” ja “Punase” puhul, alles seda vaadates – peaks neid seega siis umbes kümne aasta pärast jälle uuesti vaatama.
Kieślowskil oli oma une certaine idée de la France, millega sel ajal elanud idaeurooplastel on kerge samastuda. 1990-ndate esimese poole Prantsuse filmidest meenuvad praegu esimese hooga veel ainult Luc Bessoni “La Femme Nikita” (1990) ja “Léon” (1994) ning Mathieu Kassovitzi “La Haine” (1995), mida olen näinud kõiki samuti korduvalt, aga neid enam lihtsalt niisama uuesti ei vaataks. Ka eelpool loetletud USA filme ma tõenäoliselt rohkem üle ei vaata, sest nii jääksingi muidu vaatama ju ainult juba kunagi nähtud filme, uutele ei jääks sedasi enam üldse ruumi. Aga seda Kieślowski triloogiat tahaks kunagi küll veel uuesti vaadata.
“Heidi” (2015). Film põhineb Šveitsi kirjaniku Johanna Spyri (1827–1901) kuulsal lasteraamatul, mida on ekraniseeritud üle paarikümne korra. Lugu väikesest tüdrukust, orvust nimega Heidi, tema elust ja seiklustest. Kohati veidi sünge ja käsitleb tõsiseid teemasid, aga kokkuvõttes õnneliku lõpuga südamlik lugu. Palju kauneid loodusvaateid.
“Queen of Swords” (2000/2001). Kanada teleseriaal, mis jõudis olla eetris kahjuks vaid ühe hooaja (22 osa), jättis mulle omal ajal hea mulje (Eestis näitas seda TV3 nime all “Mõõgakuninganna”). Vaatasin üle mõned osad, et otsustada, kas või millal seda sobiks näidata tütardele, kellele meeldivad Zorro multikad. Sobiks ilmselt teismelistele, mitte varem, kui see temaatika neid siis veel huvitab. Teleseriaal “Zorro” (1990–1993) sobiks vaatamiseks juba veidi noorematele, aga seal on peategelane mees ja pealegi on “Z” muutunud Eestis nii poliitiliselt ebakorrektseks, et tuleks ilmselt üldse tähestikust kustutada… huvitav, et siinsed telekanalid veel Zorro multikate näitamist ei ole lõpetanud.
“Inside Out 2” (2024), eestikeelse pealkirjaga “Pahupidi 2”, sai vaadatud ära kinos koos lastega. Idee on hea, aga teostus oli minu jaoks kohati talumatu. Asjale ei aidanud muidugi kaasa ka see, et heli oli keeratud kinos nii tugevaks nagu oleks see mõeldud inimeste kurdistamiseks. Väiksematele lastele võib mõjuda liiga hirmutavalt.
“L’amica geniale” (2018–2024). Elena Ferrante romaanidel põhineva telesarja viimane hooaeg läheneb lõpule. Selle aluseks on Ferrante Napoli-romaanide sarja neljas raamat “Lugu kadunud lapsest”, mis sai mul loetud vaid veidi enam kui kolme aasta eest, kuid detailid nüüd enam hästi meeles ei olnud. Meeleolu aga loomulikult mäletasin ja ega see midagi toredat ei tõotanud. Seriaalis on see kõik päris hästi välja mängitud.
“Navigaator Pirx” (1979). Poolakate restaureeritud versioon vanast kultusfilmist, mis jõudis esmakordselt kinolinale eestikeelse dublaažiga. Alguses oli veidi harjumatu kuulda, kuidas tegelased rääkisid ammu surnud eesti näitlejate häältega, aga lõpuks ei häirinud see enam üldse.
Tartu Elektriteatris toimunud seansi eel räägiti, et kui välismailt pöördutakse EFI poole, et näidata mõnd kunagi Tallinnfilmis tehtud filmi nüüd kusagil filmifestivalil, siis tuntakse huvi peamiselt kahe filmi vastu: “Navigaator Pirx” ja “Hukkunud Alpinisti hotell” (1979). Huvitav kokkusattumus, et need valmisid samal ajal, mõlemad on koostööfilmid ja ulmefilmid. Samal aastal tuli välja ka Andrei Tarkovski “Stalker”, mis filmiti teatavasti suuresti Eestis. Lisada tuleks veel “Kõrboja peremees” ja “Tuulte pesa”. Oli tõesti hea filmiaasta.
Jaak Kilmi “Vari” (2024). Enne vaatamist olin lugenud ühte intervjuud Kilmiga, kuulanud teist, ning lugenud nelja arvustust, ühe autoriks Ilo Tuule Rajand, teise kirjutanud Margus Haav, kolmanda Elo Kaalep, neljanda Kristjan Oad. Neist viimane märkis muu hulgas, et lõpu saanuks lahendada teisiti: “Näiteks oleks olnud päris teine tera, kui rahapajast ja Liivist kuulnud ning kohale tormanud puhevil Vene asjapulgale oleks öeldud, laskmata end tema pagunitest ja kärkimisest segada, et pole kuulnud, pole näinud, saadetud ta muiates sama targana tagasi ning rahaga lahendatud oma mured. Siiski raamistati eestlased taaskord jõuetu ohvrina ja Vene võim takistamatu suurjõuna.”
Filmi vaadates hakkasin isegi juba ootama sellist lõpplahendust. Kui saabus midagi muud, siis alles meenus, et see oli vist kellegi pakutud alternatiivne versioon. Kokkuvõttes pettumus. Film räägib rohkem tänapäeva Eesti filmitegijatest, sest iga film on ju lõpuks oma tegijate nägu, mitte 19. sajandi Eestist ja Juhan Liivist. Viisakalt öeldes veidi labane rahvuslik masohhism, umbes nagu “Tulnukas 2” (2024). On raske kujutleda, et näiteks sakslased teeks samas võtmes filmi, kus peategelaseks on Heinrich Heine. Vähemalt ei peetaks seda Saksamaal mingiks märkimisväärseks kunstiteoseks. Võib-olla süüdistataks selle autoreid hoopis antisemiitlike müütide levitamises.
