Tiiu Kirsipuu “Illustreeritud kulgemine”

Skulptor Tiiu Kirsipuu (sünd. 1957) sai eelmisel aastal Viljandi linna teenetemärgi seoses aastapreemiaga, mis määrati temale, Ivan Zubakale ja OÜ-le Kivikuvand Viljandis asuva Vabadussõjas langenute mälestussamba taastamise eest. Selle projektiga seonduvat tutvustab ta oma kevadel ilmunud suureformaadilises 368-leheküljelises monograafias kuuel leheküljel, kuhu on mahutatud lisaks tekstile kokku 21 suuremat või väiksemat fotot nii 1926. aastal avatud Amandus Adamsoni loodud sambast selle algsel kujul, selle taasloomise protsessist kui ka 2023. aastal toimunud pidulikust taasavamisest, lõpetades pildiga sambast selle värskes hiilguses (nüüdseks on pronksi läige ilmastiku mõjul juba veidi tuhmunud, nagu võib näha juuresolevalt pildilt).

Üksikobjektidest on pälvinud sellega võrreldavas mahus tähelepanu vaid Tartus asuv kahe Wilde kuju koos oma koopiaga Galway linnas Iirimaal (4+4 lehekülge, kokku 19 pilti), aga avalikus ruumis asuvaid meeldejäävaid töid leiab nende kaante vahelt muidugi veel mitmeid, näiteks Tartu botaanikaaeda paigutatud “Tüdruk linnuga” ning Toomemäel asuv Tartu Ülikooli rajaja Johan Skytte monument, Tallinnas Estonia teatri 100. juubeli monument ja Estonia endiste näitlejate jalajälgedega graniidist plaadid jne. jne.

Raul Vaiksoo “101 Eesti monumenti” (2018), millest olen siin varem pikemalt kirjutanud, sisaldas Kirsipuult kahte tööd: kahe Wilde kuju ja Skytte monument. Kirsipuu raamatus on neid seega võrratult rohkem. Lisaks avalikus ruumis asuvatele suurtele monumentidele leiab sellest väga palju pisiplastikat, lume-, jää- ja puuskulptuure, münte, auhindu ja muid meeneid. Peale selle veel hulgaliselt hauatähiseid. Kirsipuu teoste täielik kataloog see ilmselt ei ole, aga väga kireva pildi tema loomingust annab küll.

Tekst jookseb paralleelselt eesti ja inglise keeles. Saame enam-vähem kronoloogilise ülevaate autori elu- ja loometeest, alates lapsepõlvest ja kooliajast, siis õpingutest ERKI-s, järgnenud tööst õpetaja ja õppejõuna, samal ajal valminud loomingust, toimunud näitustest jne.

Ema jutu järgi hakkas ta joonistama varem kui rääkima, Tartus käis neli aastat kooli kõrvalt lastekunstikoolis ja keskkooli viimasesse klassi läks Tallinnasse kunstiklassi, mille kõrvalt käis ERKI ettevalmistuskursustel, aga esimesel katsel ta ERKI-sse sisse ei saanud. Teine osutus edukamaks.

Noorte Hääl, 7. juuli 1983, lk 1

ERKI skulptuurikateedris kestis siis õpe kuus aastat. Viimane aasta oli pühendatud diplomitöö tegemisele ja kaitsmisele. Õpiti peamiselt klassikalist ja realistlikku modelleerimist. Päris loo lõpus (lk 348) märgib Kirsipuu, et tema hinnang toona saadud haridusele on aja jooksul muutunud: “Kohe pärast ülikooli lõpetamist tahtsin loobuda realistlikust vormikäsitlusest ning püüdlesin abstraktsema ja nihestatuma vormikeele poole. Alles paljude aastate pärast hakkasin aru saama, millise kogemuse ja skulptoriteeks tugeva aluspõhja mu õpinguaastad mulle tegelikult andsid. Hiljem, elukogenenumana, olen aru saanud, et realistliku vormi valdamise korral saab skulptor end oma loomingus väljendada mis tahes vormis ning materjalis. Ja seda ma olengi teinud.”

Viimase kinnituseks on muidugi ka kogu see kõnealune raamat. Ühest küljest võiks see pakkuda huvi kultuuriloolastele, kes otsivad Kirsipuu teoste taustalugusid, teisest küljest inspiratsiooni tänapäeva noortele kunstitegijatele, sest läbi käib tõesti palju erinevaid tehnikaid, lahendusi ja ideid. Pildimaterjali on samas nii rohkelt, et selle kõige läbitöötamine nõuab omajagu aega ja süvenemist. Lisaks on pistetud vahelduseks sisse Karl Martin Sinijärve (spetsiaalselt selleks) kirjutatud nn. eesti haikud, nii et tegemist on ühtlasi veel ka omamoodi luulekoguga.

Kirsipuu ise rääkis kevadel Aktuaalsele Kaamerale, et oli mõelnud oma monograafia koostamisele juba varem, kuid selle mõtte siis kõrvale jätnud, sest see on väga suur töö. Hea, et ta selle lõpuks ikkagi ette võttis.

Eva Koff “Õhuskõndija”

Unustasin raamatut lugedes korduvalt selle pealkirja, vahepeal mõtlesin: “Mis see nüüd oli? Unesnõiduja? Ei!” Hiljem kuulasin aga autoriga tehtud intervjuud, kus ta rääkis muu hulgas, et pealkiri tuli alles kõige lõpus, laual oli 40-50 varianti. Tema enda jaoks sai see nüüd õige. Kui mõelda, milline võiks olla alternatiiv, siis… mulle ei tule pähe küll midagi paremat, “Õhuskõndija” on tegelikult sobiv – viitab ühest küljest justkui unistustele ja fantaasiale, aga samas nagu tasakaaluharjutusele elu ja surma piiril, kus üks vale samm võib viia langemiseni, mis lõpeb põrmustumisega.

Lugu algab naturalistliku kirjeldusega vasika tapmisest, mille tunnistajaks osutub 15-aastane Magda (Magdalena), kelle isa selle veretöö korda saadab. On aasta 1895. Magda nutab. Autor rääkis juba viidatud intervjuus, et mäletab oma lapsepõlvest tunnet, mis tal oli maal vanaema juures laudas vasikat nähes.

“Õhuskõndija” on inspireeritud osaliselt autori vanavanaema õe Emilie Karoline Helene Laursoni eluloost – märgata võib päris mitmeid paralleele, kuid tegemist ei ole siiski selle võimalikult faktitäpse edastusega, vaid see romaan on ikkagi lihtsalt tõsielust inspireeritud ilukirjandus; autori enese sõnul tal ajaloolase pretensiooni ei ole – kirjandus on ikkagi illusiooni loomine.

Näiteks: Emilie (Magda) abiellus mehega, kellel oli juba varasemast abielust tütar Agathe (raamatus teine peategelane nimega Nora), kelle ema oli surnud varsti pärast sünnitust, ning sai temaga kaks poega. Mees osutus vekslivõltsijaks, kes jättis lapseootel naise maha ja põgenes võlausaldajate eest väidetavalt Ameerikasse, tõenäoliselt siiski Venemaale (raamatus kogub Magda neli aastat raha, et minna teda otsima Pariisi). Tütart kasvatasid mehe vanemad. Emilie olevat ähvardanud oma mehe võimudele üles anda (täiendus: lugesin seda Genist, seda versiooni on rääkinud mehe esimese abikaasa ehk Agathe ema sugulased; Koffi sõnul on tema suguvõsaharus levinud lugu, et Emilie ootas meest elu aeg ja leinas teda siiralt, kui sai aastakümneid hiljem teada, et mees on surnud), kui temast midagi kuuleb (Magda ootab oma armastatust kannatlikult väikseimadki elumärki ja sõidab lõpuks Pariisi teda otsima).

Välja jõuab see lugu esimese ilmasõja eelõhtusse 1914. aastal, epiloogis tehakse kokkuvõte ka tähtsamate tegelaste elukäigust järgnenud aastatel. Tegevus leiab aset enamasti Tartus ja Pariisis – trööstitu tegelikkuse, unistuste ja fantaasia kohtumispunktis. Stiilinäide (lk 141):

“Tol esimesel korral istus Nora kaua lindude all. Lindudel ei paistnud ka kuhugi ruttu olevat. Kudistasid vaikselt ta süles, õlgadel, kaenlaalustes, sasisid ta juukseid. Tuli pliidi all oli ammugi ära põlenud, köök oli pime. Noral oli raske hingata, aga kiires rütmis, pinnapealselt sai seda siiski teha. Ta vaatas pimedusse. Kuna ta mitte midagi ei näinud, ei teadnud ta, mida ta vaatab. Aga kui keegi oleks sel hetkel tema silmi näinud, oleks sealt paistnud kurbus, ja leppimine. Niisugused olid maa ja ilm, sinna ei saanud midagi parata. Jumal oli need loonud just sellisteks, nagu ta heaks arvas. Seda, mida käega katsuda ja silmaga vaadata saab, ei olnud võimalik teiseks teha, inimesel ei olnud selleks jaksu. Ainus, mida inimene teha sai, oli taanduda, omaenese südamesse pageda. Mõelda seal välja sootuks teistsuguseid inimesi ja paiku ja juhtumisi kui need, millest võis osa saada pärismaailmas, elada neis. Välja mõelda, seda inimene võis.”

Lugesin just ühest blogist, et kuskil raamatuklubis jõuti välja tõlgenduseni, mille kohaselt on Nora nägemused lindude all olekust “tegelikult tema viis dissotsieeruda vägistavast abikaasast.” Mulle endale lugedes sellist mõtet pähe ei tulnud. Veidi utreeritult võib küll öelda, et mehi on kujutatud selles raamatus joodikutena, kes mõtlevad pidevalt seksist (sobiks selles mõttes uurimismaterjaliks selle kohta, kuidas tänapäeva Eesti naiskirjanikud kujutavad mehi), aga ma ei ole kindel, et need episoodid olid kirjutatud päris sellist tähendust silmas pidades. Võib-olla eksin.

Igaks juhuks hoiatan, et selles romaanis tegutsevatel lastel esineb fataalse lõpuga raskeid haigusi. Neile, kes üritavad sellistest asjadest lugemist vältida, seega ei soovita. Arvestada tuleb ka sellega, et autorile endale meeldivad sellised teosed, kus õhku jääb mingi saladus, mitte need, kus kõik on tehtud puust ja punaseks. Üldiselt aga minu meelest üsna omanäoline ja huvitav raamat. Vaba assotsiatsioon (esimesena pähe tulev): Aleksandr Grin “Sädelev maailm. Lainetel tõttaja”.

Andrés Reséndez “Vaikse ookeani vallutamine”

Suured maadeavastused on huvitav, aga Eestis laiemalt ilmselt mitte väga tuntud teema. Näiteks kirjastuse Avita 7. klassi ajalooõpikust, mis peaks andma selles osas esmased baasteadmised, võib lugeda Vaikse ookeani vallutamise kohta vaid järgmist: “Läänepoolse meretee otsingud Kagu-Aasia vürtsisaarteni (Indoneesiasse ja Filipiinideni) jõudmiseks aga jätkusid. Fernão de Magalhãesi (loe: magaljaeš) ekspeditsioon lahkus 1519. aastal Hispaaniast viie laevaga ja purjetas ümber Ameerika lõunatipu. Sellest esimesena ümber maailma seilanud ekspeditsioonist jõudis 1522. aastal tagasi ainult üks laev. Ka Magalhães ise oli vahepeal hukkunud. Järjekorras teise ümbermaailma purjetamise korraldas aastatel 1577–1580 inglise mereröövel Francis Drake (loe: dreik), kelle viiest laevast jõudis tagasi samuti ainult üks. Ent Drake’i koju toodud laadungi (vürtsid, kuld ja hõbe) väärtus oli nii suur, et Inglise kuningannale läinud osa oli suurem kui riigi selle aasta muud tulud kokku.”

1494. aasta Tordesillase lepingut, millega Hispaania ja Portugal maailma ära jagasid, mainitakse küll samas järgmises peatükis, mis on pühendatud koloniaalajastu algusele, kuid Magalhãesi ekspeditsiooni ei ole sellega ära seotud. Ometigi on seos täiesti otsene. Nimelt väitis Magalhães, et vürtsisaared jäävad Hispaania poolele. Tema sihiks oli purjetada sinna ja tagasi. Ettevõtmine lõppes ümber maakera sõitmisega üksnes selle tõttu, et tagasi üle Vaikse ookeani ei õnnestunud enam purjetada. Järgnenud kümnenditel saatis Hispaania teele terve hulga ebaõnnestunud ekspeditsioone, et rajada meretee üle Vaikse ookeani, kuid parimal juhul jõudsid neis ellujäänud Hispaaniasse tagasi portugallaste kätte langenuna. Kuna tagasi üle Vaikse ookeani ei õnnestunud purjetada, tegid mehed maakerale ringi peale, aga läbisid viimase otsa teest vangidena, olles kaotanud kõik oma algsed laevad. Ja nii juhtus korduvalt.

Lõpuks, täpsemalt 21. novembril 1564, saadeti neljast laevast koosnev ekspeditsioon teele mitte Hispaaniast, vaid ühest Ameerika läänerannikule rajatud sadamast. Üsna pea kadus kõige väiksem laev San Lucas, mis oli saadetud kõige ette, tormisel merel teistel silmist. 9. augustil 1565 jõudis see räsituna tagasi Navidadi sadamasse, ellujäänud mehi võeti vastu kangelastena ja nad valmistusid juba minema Hispaaniasse, et kohtuda kuningaga. Pidu sai siiski varsti läbi. Paar kuud hiljem jõudis tagasi ekspeditsiooni lipulaev San Pedro. Ekspeditsiooni juht Miguel de Legazpi, kes oli siis ise jäänud Filipiinidele, kahtlustas, et San Lucas oli sihilikult teistest eraldunud. Mehhiko Audiencia ehk Hispaania kõrgeim kohus sellel maal lubas küll kapten Alonso de Arellanol minna Hispaaniasse, aga San Lucase tüürimees Lope Martín sai korralduse sõita tagasi Filipiinidele.

Martínile anti suurem summa raha, et ta ostaks sinna varustuse viimiseks laeva ja palkaks meeskonna. Ta hakkaski selleks justkui ettevalmistusi tegema, aga tegelikult ilmselt ei kavatsenud uuesti üle Vaikse ookeani sõita, vaid hakkas hoopis sõpradega pidutsema ja laristas raha maha. Mees võeti kuningakoja raha omastamise eest muidugi vahi alla, kuid vabastati siis tingimusel, et nõustub olema juhtiv tüürimees Filipiinidele saadetaval laeval. Laevaga läks aga teele kiri Legazpile, milles Audiencia teatas, et Martín tuleks kohe üles puua, kui ta sihtpunkti jõuab. Kirja sisu loomulikult lekitati, laeval puhkes mäss ning pärast suuremaid sekeldusi jäeti Martín lõpuks koos oma parimate sõprade ja abilistega ühele atollile Marshalli saarestikus. Tema edasise saatuse kohta täpsed andmed puuduvad. Võimalik, et nad jäid ellu.

“Vaikse ookeani vallutamine” kannab alapealkirja “Tundmatu meresõitja ja suurte avastuste ajajärgu viimane suur avastusretk” ja kujutab endast sisuliselt üsna õnnestunud katset rehabiliteerida varasemas ajalookirjutuses reeturliku kõrvaltegelasena kõrvale heidetud Martíni mainet, anda talle väljateenitud koht ajaloos. Raamatu autor Andrés Reséndez on pärit Mehhiko pealinnast Méxicost, aga kaitses doktorikraadi Chicago Ülikoolis, on õpetanud Yale-is ja Helsingi Ülikoolis, töötab professorina California Ülikoolis, Davises. Ta ise armastab rõhutada, et on tegutsenud varasemalt ka konsultandina ajalooaineliste Mehhiko seebikate valmistamise juures. Siinkohal tuleb mainida, et see lugu, mille leiab antud raamatust, ei jää tema esituses oma dramaatilisuse poolest alla sellistele teleseriaalidele. See ei ole küll mingi suurte emotsioonidega vürtsitatud pisaratekiskuja, aga dramaatilisi pöördeid on selles küllaga. Jutustatud väga meisterlikult.

Reséndez tegeleb ka ise purjetamisega ning on seletanud hästi lahti Vaikse ookeani nii ühtepidi kui ka teistpidi ületamise tehnilise keerukuse. Lope Martín, kelle oskusi ta selles osas ilmselgelt imetleb, oli enne tema raamatut ajaloost praktiliselt kustutatud. Reséndez on märkinud, et isegi tema olemasolust teadsid üksnes Vaikse ookeani varase ajaloo spetsialistid. Üldkäsitlustes, nagu näiteks Michael Northi “Sadama ja silmapiiri vahel”, omistatakse Filipiinidelt üle Vaikse ookeani tagasi Ameerikasse viiva meretee avastamise au Andrés de Urdanetale, kelle juhtimisel San Pedro sinna tagasi seilas (laeva kapteniks oli siis ametlikult nimetatud Legazpi 18-aastane pojapoeg Felipe de Salcedo, kuid temagi on jäänud ajalookirjutuses Urdaneta varju).

Martín oli sündinud Portugalis ning põlvnes osaliselt Aafrikast toodud orjadest. Urdaneta oli pärit ühiskonnas kõrget staatust omanud aadliperekonnast, kuulus augustiinlaste ordusse, sai rääkida oma lugu otse kuningale endale ja pani selle ka kirja. Tema kirjeldatud mereteed kasutasid Hispaania laevad üle kahesaja aasta. On üsna selge, miks Hispaania ajalookirjutuses hakati eelistama just teda, mitte Portugalist pärit tumedanahalist Martíni, keda kujutati mässajana ja kelle Audiencia oli lõpuks sisuliselt surma mõistnud. Aga see oli ikkagi just Martín, kelle tüürimisel San Lucas esimesena üle Vaikse ookeani tagasi Ameerikasse jõudis. Vähemalt on nüüd tema kohta olemas korralik artikkel ingliskeelses Wikipedias (põhineb suuresti Reséndezi raamatul).

PS. Marek Strandberg ja Tiit Pruuli rääkisid sellest teosest Kuku Raadio saates “Nädala raamat”. Lugemissoovituse on andnud selle kohta ka Karl Martin Sinijärv.