Timothy Snyder on USA ajaloolane, keda Eesti peaminister Kaja Kallas oma kõnedes ja intervjuudes tsiteerida armastab. Nad on osalenud sageli koos samadel konverentsidel ja välisajakirjanduse teatel loeb ajaloohuviline Kallas teda lausa oma sõbraks.
Seoses sõjaga Ukrainas viitas Kallas juba paari aasta eest ühes intervjuus selles (nüüd ka eesti keeles ilmunud) raamatus esitatud teesile, mille kohaselt lähtub Putin arusaamast, et kui Venemaa ei saa muutuda Lääneks, siis tuleb Lääs muuta selliseks nagu Venemaa. Kas see on ka tegelikult Putinit liikuma panev idee, selle üle võib vaielda. Küll aga võtab see hästi kokku Snyderi ettekujutuse Putini lähenemisest. Ja Kallas paistab seda jagavat.
Kõnealune teos ilmus ingliskeelsena juba 2018. aastal ehk enne 2022. aasta 24. veebruaril alanud Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse, kuid keerleb suuresti Ukrainaga seonduva ümber. Snyderi eesmärk oli ilmselt näidata, et fašistid on võimul mitte Ukrainas, nagu väitis Venemaa, vaid hoopis Venemaal, ning Venemaa väited separatismist Ida-Ukrainas ei kannata kriitikat, tegelikult toimus seal Venemaa sõjaline sekkumine, Venemaa toetab aktiivselt Euroopa paremäärmuslasi ja just tänu Venemaa toetusele sai USA presidendiks Donald Trump, keda ta nimetab otsesõnu “Venemaa kandidaadiks”.
Kuigi ta annab hea ülevaate kõigist Trumpi sidemetest Venemaaga (selles mõttes tasuks seda raamatut lugeda ka sellistel Trumpi fännidel nagu Jaak Madison ja Henn Põlluaas), kujutab tema 2016. aasta valimisvõidu omistamine venelaste toetusele minu meelest siiski lihtsalt katset leida süüdlast väljastpoolt, et vabastada vastutusest ameeriklasi ennast. Snyder küll möönab, et USA poliitiline süsteem omab teatud puudusi ja ajakirjanduse mandumine emotsioone kütvaks klikimeediaks ei ole olukorrale kasuks tulnud, kuid ka antud teoses võib tegelikult näha vaid ühte selle raske sotsiaalse haiguse sümptomit.
Raamat kui intellektuaalne rünnak Trumpi vastu
Nimelt asetus see 2018. aastal ilmudes ühte ritta terve rea teiste sarnaste ajalugu ja tänapäeva lõimivate pikemate poliitiliste traktaatidega (eesti keeles on ilmunud veel näiteks Madeleine Albrighti “Fašism. Hoiatus”), millega USA ühiskondlikus arvamuses kujundati ettekujutust riigis pead tõstvast hirmuäratavast fašismist, mille kehastuseks on president Trump, keda juhivad venelased. Asja eesmärk: kindlustada inimesi välisvaenlase poolt õhutatava autoritarismiga hirmutades see, et järgmised valimised võidaks demokraatide kandidaat. See strateegia töötas edukalt: 2020. aastal valiti USA presidendiks Joe Biden.
Toona kuulutas liberaalne meedia kahtlemise Bideni vaimses tervises lihtsalt osaks vabariiklaste vastukampaaniast ning seda liini järgiti kuni hiljutise ajani, kuid nüüd on Bideni seniilsus muutunud juba nii ilmseks, et seda ei saa enam varjata. Kes on süüdi selles, kui tänavu võidab presidendivalimised Trump? Kas jälle venelased? Mina nõustun pigem nendega, kelle hinnangul kaevasid selle augu endale ikkagi demokraadid ise. Snyder seevastu säutsus nüüd: “toimetajad kardavad Trumpi ja – selle asemel, et uurida enda kohatut hirmu – panevad tundma ennast vaprana rünnates Bideni.”
Kas see praegu USA liberaalses meedias toimuv hoiakute muutumine ei või olla tingitud hoopis sellest, et suuremale osale ameeriklastest tundub Trump võrreldes Bideniga nüüd presidendiks sobivam, mõistuspärasem kandidaat? Paljude seni Bideni toetanud ajakirjanike suhtumine tema kandidatuuri on minu meelest muutunud küll mitte soovist tunda ennast vaprana, vaid hoopis äratundmisest, et tal ei ole enam võidu võimalust. Snyderi loogika kohaselt lööb ajakirjandus aga praegu Bidenile nuga selga.
Mina sellega ei nõustu. 2016. aastal, nagu ma siis kirjutasin, oli Trumpi valimine USA presidendiks tingitud Hillary Clintoni ebapopulaarsusest, mitte tema enda populaarsusest. Täpselt sama stsenaarium ähvardab korduda nüüd vastasseisus Bideniga. On täiesti loomulik, et paljud inimesed, kes ei taha näha Trumpi naasmist Valgesse Majja, soovivad seda vältida. Kahjuks ei paista selleks praegu enam ühtegi head teed, kuid üleskutsed koonduda Bideni taha olukorda ei päästa.
Fašistid siin, fašistid seal, fašistid iga nurga peal
Snyder peatub real vene filosoofidel, ajaloolastel ja ideoloogidel, kes on avaldanud tema hinnangul suurt mõju Vladimir Putini mõtlemisele: Ivan Iljin (1883–1954), Lev Gumiljov (1912–1992), Aleksandr Prohhanov (sünd. 1938), Aleksander Dugin (sünd. 1962) jne. Tema sõnul olid/on nad antisemiidid, fašistid.
Iljini sildistamist “fašistlikuks filosoofiks” on teiste ajaloolaste poolt juba palju kritiseeritud. Ta oli küll fašismist huvitatud ning leidis mõningates oma töödes, et see oli vältimatu reaktsioon bolševismile, hinnates sellest lähtudes kõrgelt Mussolini ja Hitleri võimuletulekut, kuid pidas hiljem selle suurimaks veaks just tsesarismi, mida vastandas monarhismile, ja avaldas pärast teist maailmasõda isegi lootust, et vene patrioodid uurivad põhjalikult fašismi ja natsionaalsotsialismi vigu ega hakka neid kordama. Iljin pooldas tugevat riiki ja rahvuslikku ühtsust, kuid mõistis korduvalt hukka totalitaarse riigi, mida ta nimetas jumalatuks, rõhutas vajadust kujundada rahva õigusteadvust ning leidis, et riigivõim peab tundma oma piire.
Paul Robinson, kes on kirjutanud huvitava raamatu vene konservatiivse mõtte ajaloost 19. sajandi algusest kuni tänapäevani, märkis paari aasta eest, et Iljini sildistamine “fašistiks” on karikatuurne – vastuolus suure osaga tema filosoofiast. Iljin oli osalt isegi liberaalsete vaadetega kristlik konservatiiv, kelle mõju Putini ja laiemalt Venemaa võimuladviku mõtlemisele on olnud Robinsoni hinnangul tuntav, kuid Dugini mõju on tema sõnul tugevalt ülehinnatud.
Vene ajaloolase ja režiimivastase vasakpoolse aktivisti Ilja Budraitskise sõnul Snyder aga hoopis ülehindab Iljini raamatute mõju Putini mõtlemisele. Budraitskis leidis ka, et paarikümne aastaga on Venemaal arenenud depolitiseeritud neoliberaalsest autoritarismist jõhker diktatuur, mille nimetamine “fašistlikuks” on õigustatud, sest see vastab sisuliselt selle mõiste definitsioonile ja aitab mõista paremini, kui suurt globaalset ohtu tänane Venemaa endast kujutab.
Aleksandr Prohhanov, kes süüdistab igal võimalusel fašismis Ukraina ja Lääne poliitikuid, on Snyderi sõnul hoopis ise fašist. Ta on võtnud selliste venelaste kirjeldamiseks kasutusele termini “skisofašist”, mis peaks tähistama fašistlike vaadetega inimest, kes süüdistab teisi fašismis. Ma ise nimetasin Prohhanovit kunagi pronkssõduri kriisi ajal neostalinistiks ning see määratlus tundub mulle jätkuvalt täpsem. Kui pidevalt sedasi F-sõnaga vehkida, siis saab sellest ju lihtsalt tühi tähistaja, nagu sellega juhtus juba nõukogude ajal kommunistide kõnepruugis. Selles mõttes on Snyderi sõnakasutus neile väga sarnane.
Snyderi mõju Kaja Kallasele ei maksa ülehinnata
Brüsseloogid on lugenud nüüd kokku, et just Snyder ongi viimaste aastate jooksul Kaja Kallase poolt avalikes sõnavõttudes kõige sagedamini viidatud mõtleja. Selle põhjal on järeldatud, et Snyder on mõjutanud väga tugevalt Kallase mõtlemist. Ühes vastavas ingliskeelses arutelulistis soovitati hiljuti neil, kes tahavad teada, kuidas võimalik tulevane Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja mõtleb Venemaast, lugeda just seda kõnealust Snyderi raamatut.
Mina muidugi ei tea, mis mõtted Kaja Kallase peas liiguvad (ma ei oma tema ajuga mingit ühendust), aga seda raamatut lugedes tekkis tunne, et väga tugevat mõju ei ole see tema mõtlemisele siiski avaldanud. Näiteks võib sellest leida muu hulgas järgmise koha.
Valimistulemuste moonutamisel e-häälte abil peatub Snyder korduvalt. Loogiliselt võttes peaks sellest järelduma, et e-valimised ei ole midagi väga progressiivset, vaid annavad hoopis autoritaarsetele režiimidele tehniliselt mugava võimaluse enda võimu kindlustamiseks. Kas Kallas on võtnud pärast selle raamatu lugemist omaks sarnase suhtumise e-valimistesse, mis iseloomustab EKRE-t? Minu teada mitte. Selle asemel surus tema juhitud valitsus Eestis läbi ju ka m-hääletamise kasutuselevõtu. Ennustan, et Eesti eeskuju järgib selles osas peagi ka Venemaa.
Nii et ei maksa kujutada nüüd ette, et Snyderi mõtted on Kallase poliitilise tegevuse aluseks – või Iljini teosed Putini otsuste määrajaks. Mõnikord viitavad poliitikud oma kõnedes ja intervjuudes sellistele ajaloolastele ja filosoofidele lihtsalt selleks, et nad on auditooriumile piisavalt tuntud ja neid tsiteerides saab rõhutada mõnda enda samalaadset mõtet, lisada sel moel kaalu mõnele oma seisukohale. Usun, et nii Kallase kui ka Putini puhul on see olnud just nii.
PS. Snyder kirjutab selles raamatus, et Vene-Ukraina sõjast on kaotanud peaaegu kõik: Venemaa, Ukraina, Euroopa Liit, USA. Ainus võitja on tema sõnul olnud Hiina. Võib küll nõustuda, et suures plaanis on see nii, aga samas tuleks minu arvates täpsustada, et sõjalis-tööstuslik ja valitsev ajakirjanduslik-poliitiline kompleks on lõiganud selle sõja pealt kõvasti profiiti nendeski piirkondades, millele selle mõju on olnud tervikuna negatiivne. Lääne ja Venemaa sõjalis-tööstuslikud ja ajakirjanduslik-poliitilised kompleksid on sügavamalt võttes nn. objektiivsed liitlased, keda seob ühine huvi näha vastasseisu jätkumist – sellest vaatepunktist on Kallas nüüd Putini jaoks minu arvates küll täiesti sobiv kandidaat Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikohale.