Saksamaa roll Euroopas suureneb, aga seda ei maksa karta

On hea, et 1. juulist võtab Euroopa Liidu eesistumise üle just Saksamaa, mida võib tänapäeval julgelt nimetada seda riikide ühendust kandvaks jõuks. Berliini ees seisvad väljakutsed on aga väga suured ja keerulised ning neile vastamine saab olema raske.

Saksamaa on omanud Euroopa ajaloos keskset rolli juba pikalt. Isegi külma sõja ajal, kui see maa oli rebitud mitmeks tükiks ja lõhestatud raudse eesriidega, keerles ju geopoliitiline suur mäng paljuski ümber tema. Saksamaa taasühinemine viis aga samalaadse protsessini Euroopas laiemalt – Ida ja Lääs, sõbralikult näe, teineteisele siis ulatasid käe. See kõik juhtus ajaloolises perspektiivis suhteliselt hiljuti, kuigi üksikisiku vaatepunktist võib möödunud aeg näida pikk. Sügisel täitub alles 30 aastat sellest, kui teise maailmasõja võitjariigid allkirjastasid lõpuks lepingu, millega Saksamaale anti tagasi täielik suveräänsus.

Nüüd oleme jõudmas olukorda, kus Saksamaa saab Euroopa Liidu eesistujariigiks ajal, mil sealt on pärit ka Euroopa Komisjoni president. Esmapilgul võib ehk tunduda, et sakslaste domineerimine on muutumas Euroopas lausa totaalseks. Kahjuks või õnneks see nii siiski ei ole.

Sisepoliitiline olukord on jätkuvalt keeruline

Kõigepealt tuleb arvestada seda, et sisepoliitiline olukord on Saksamaal jätkuvalt komplitseeritud. Koroonakriisi ajal kasvas küll järsult toetus kristlikele demokraatidele, kes kannavad praegu suurimat vastutust riigi juhtimise eest, kuid ei ole veel selge, kes neid ennast varsti juhtima hakkab. Küsitlused näitavad, et kristlikke demokraate toetaks täna ligi 40% valijatest. Võrdluseks, et 2017. aastal said nad Saksamaa Liidupäeva valimisel 33% häältest ja veebruaris oleks neid toetanud vaid veidi enam kui veerand valijatest. Tõus on seega olnud tõesti muljetavaldav. See näitab, et sakslased kiidavad üldiselt heaks selle, kuidas nende riiki on koroonakriisi ajal juhitud. Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit liigub samal ajal aga jälle uue juhi valimise poole. Paradoksaalsel kombel on seegi tulnud kasuks erakonna reitingule.

Mäletatavasti hakkas Angela Merkel juba mõne aja eest valmistama ette enda lahkumist poliitikalavalt. 2018. aastal otsustas ta jääda oma praeguse ametiaja lõpuni liidukantsleriks, aga kristlike demokraatide juhiks enam ei kandideerinud. 2018. aasta detsembris valiti selleks Merkeli soosik Annegret Kramp-Karrenbauer, kellest oli saanud alles samal aastal erakonna peasekretär. Esialgu paistis, et ta sobib sellele kohale hästi. Küsitlused näitasid, et temast sai kiiresti üks Saksamaa populaarsemaid poliitikuid. Järgnes paraku rida ebaõnnestunud väljaütlemisi, mis tema populaarsust järjest kahandasid. Kui kristlikud demokraadid said 2019. aasta sügisel järjest lüüa kolmel liidumaal toimunud valimistel, mida seostati vähemalt osaliselt Kramp-Karrenbaueri kasvava ebapopulaarsusega, oli selge, et erakonna juhiks ta enam kauaks ei jää – 2021. aasta üldvalimistele minnakse kellegi teise juhtimisel. Tänavu veebruaris teataski ta, et astub ametist tagasi. Aprillis pidi toimuma kristlike demokraatide kongress, kus valitakse erakonnale uus juht, kuid koroonakriisi tõttu lükati see edasi detsembrisse. Oma kandidatuuri on kuulutanud välja mitmed tuntud tegelased, kes esindavad üpriski erinevaid suundi (seda ka välispoliitilise orientatsiooni osas). Kindlat favoriiti nende hulgast seni esile kerkinud ei ole. Pole selge, millise suuna kristlikud demokraadid lõpuks valivad.

Selge on aga see, et eelseisval poolaastal keskenduvad nad suuresti omavahelisele võimuvõitlusele, kusjuures nende võitlus erakonna tuleviku ehk selle edasise poliitilise kursi pärast võib mõjutada tuntavalt ka Euroopa tasandil toimuvat. Saksamaa põhiseaduskohus juba langetas otsuse, millega seadis kahtluse alla Saksamaa keskpanga jätkuva osalemise euroala stabiliseerimiseks mõeldud varaostuprogrammis. On ülimalt ebatõenäoline, et sellised teemad kristlike demokraatide sisevalimistel ei tõstatu.

Euroopa Liidu eesistumisega seoses hakkab mängima nüüd aga silmapaistvamat rolli ilmselt välisminister Heiko Maas (fotol), kes kuulub hoopis Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei ridadesse. 2021. aasta parlamendivalimistel on sotsid ja kristlikud demokraadid taas konkurendid – seegi loob ju ühe sisepoliitilise pingevälja, mis võib mõjutada Saksa poliitikute tegevust ka Euroopa tasandil. Küsimus taandub kokkuvõttes võistlemisele selles, kes suudab esineda suurema eurooplasena, aga seista samal ajal kõige tugevamalt Saksamaa huvide eest.

Ees seisab palju raskeid läbirääkimisi

Välisminister Maas on märkinud, et Saksamaa eesistumisaja fookuses saab paratamatult olema tegelemine koroonakriisi ja selle majanduslike tagajärgedega. Tema sõnul vajab just eriti selline ekspordile suunatud riik nagu Saksamaa tervet Euroopat ja toimivat maailmamajandust. “Seetõttu on see mitte üksnes märk euroopalikust solidaarsusest, vaid ka puhas majanduslik mõtlemine, kui Euroopa Liit tuleb välja oma ajaloo suurima abipaketiga”, kirjutas ta ajalehes Welt am Sonntag.

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen käis lõpuks välja plaani jagada liikmesriikidele järgmise seitsme aasta jooksul keskusest kokku 750 miljardit eurot lisaraha, millest 500 miljardit oleks toetused, mida tagastama ei pea, ning 250 miljardit laenud, soodsatel tingimustel. Rahastada tahetakse seda abipaketti ühiselt võetava laenuga, mis tuleb maksta tagasi 30 aasta jooksul, alustades tagasimakseid 2028. aastal. See tähendab, et esialgu olukord küll leeveneks, kuid hiljem peaks Euroopa Liit kärpima kulutusi, suurendama riikide osamakseid ja/või hankima uusi omavahendeid (üleliiduliste maksude abil), et võetud laen tagasi maksta.

Mitmete riikide juhtivad poliitikud väljendasid selle plaani suhtes kohe skeptilisust. Soome rahandusminister, Keskerakonna esinaine Katri Kulmuni ei uskunud rahvusringhäälingule YLE antud intervjuus, et pakutud mudel läbi võiks minna. Soome peab oluliseks, et liikmesriikide abistamine toimuks rohkem laenude, mitte tagastamatu abi vormis, sest viimane tuleb ju maksta lõpuks kinni kõigil liikmesriikidel ühiselt. Kulmuni muretses, et raha jagamine tagastamatu abina võib õõnestada Euroopa Liidus veelgi liikmesriikide vastutust omaenda majanduspoliitika eest. “Meie jaoks on keskse tähtsusega reeglid ja see, et neist peetaks kinni,” rõhutas ta. Järgmisel nädalal astus Kulmuni küll rahandusministri kohalt tagasi, kuid seda mitte seoses Euroopa Komisjoni plaanidega. Mõtet jagada 2/3 rahast tagastamatu abina kritiseeris ka Rootsi peaminister Stefan Löfven, sealsete sotsiaaldemokraatide juht, kelle sõnul on abipakett, mis aitab riikidel taas jalgele tõusta, küll iseenesest vajalik, kuid raha tuleks jagada laenudena, sest sellisel juhul kasutatakse seda efektiivsemalt. Löfven märkis, et plaani teostumine esialgu pakutud kujul võib viia järsu kasvuni Rootsi osamaksetes Euroopa Liidu eelarvesse.

Euroopa Komisjoni plaan vastas suuresti ettepanekutele, mida esitlesid juba varem avalikult Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron. See võeti rõõmuhõisetega vastu kõrini võlgades Lõuna-Euroopa ja vaestes Ida-Euroopa riikides, aga pani inimesi tõsiselt muretsema nendes keskmisest paremal järjel olevates maades, kus on üritatud ajada vastutustundlikku eelarvepoliitikat. Euroopa Parlamendis tervitasid seda eelkõige euroföderalistid (rohelised ja liberaalid rõhutasid siiski, et toetuste saamisel peaks olema tingimuseks austus demokraatia ja õigusriigi põhimõtete vastu), kritiseerisid eurorealistid ja -skeptikud.

Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni nimel sõnavõtuga esinenud Johan Van Overtveldt (Belgia, Uus-Flaami Allianss) rõhutas, et liikmesriikidele antavad laenud ja toetused peavad olema seotud selgete tingimustega ning väga oluline on ka see, et nende rahastamismeetmete tõttu ei kannataks lõpuks inimesed, kes on oma tööga teenitud raha säästnud. Tema sõnul tuleks olla teadlik, et piirid on ka sellel, kui ulatuslikult saab toetuda olukorra päästmiseks Euroopa Keskpanga rahatrükile. Hollandi eurosaadik Derk Jan Eppink (Demokraatia Foorum) leidis samas, et Euroopa Komisjon üritab sooritada poliitilist riigipööret, millega loodaks pöördumatult ülekandeliit, kus üks osa Euroopast tahab elada teise osa rahakotil. Ta märkis, et see plaan võidakse veel liikmesriikide poolt vetostada ja läheb tegelikult vastuollu ka Euroopa Liidu aluslepingutega. “Me viime selle debati inimesteni – nende inimesteni, kes peavad maksma, ja me pöördume Saksa professorite poole, et nad läheksid riigi põhiseaduskohtusse,” lubas Eppink.

Juba reedel, 19. juunil toimub Euroopa Ülemkogu kohtumine, kus liikmesriikide valitsusjuhid neid teemasid arutama hakkavad. Usun, et Saksamaa üritab leida lõpuks siiski kompromissi, mis rahuldaks ka teisi riike, kus valitseb protestantlik eetika ja kapitalismi vaim (kui kasutada Max Weberi kuulsaid sõnu). Üheks algava eesistumisaja prioriteediks on aga kuulutatud läbirääkimiste taaskäivitamine Ameerika Ühendriikidega vabakaubanduslepingu sõlmimiseks. Ühtlasi tahab Maas tegutseda vahendajana, et maandada USA ja Hiina vahel kasvanud pingeid. Veel käesoleval aastal tuleks lõplikult vormistada ka Suurbritannia ja Euroopa Liidu edasised suhted. Kõik need on väga olulised, aga ka äärmiselt keerulised ülesanded.

Artikkel ilmus 17. juunil 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Jaga seda lugu ka teistega!