Pasternak “Doktor Živago”

Käis tuisku, tuisku üle maa,
käis kõikjal kõle.
Jäänd küünal laual põlema,
vaid küünal põleb.

See lugu jõudis minuni kõigepealt hoopis filmina, kui ma veel telekat vaatasin. 1990-ndate teisel poolel olid minu lemmikkanalid TCM ja VIVA Zwei – ühest vaatasin vanu filme ja teisest kuulasin uut muusikat. David Leani “Doktor Živago” (1965) oli siis üks neist filmidest, mida mitu korda vaadatud sai. See oli lihtsalt nii hea.

Ma ei ütle, et raamat on parem kui film, sest selline võrdlus oleks kohatu. Film põhineb raamatul. See küll ei järgi seda päris üks-ühele, aga ilma selleta seda ju ei oleks. Halbade raamatute põhjal häid filme tavaliselt ei tehta.

Heade raamatute põhjal tehtud häid filme tasub aga vaadata isegi siis, kui raamat on loetud. Ja selliseid raamatuid tasub lugeda isegi siis, kui need filmid on nähtud. Arvan, et antud juhul ei tule kellelgi pettuda –  ükskõik kumba pidi sellele loole läheneda.

Pasternaki romaani puhul ei saa üle ega ümber selle enda loost. Käsikiri valmis juba pärast Stalini surma, kuid Venemaal raamatu avaldamine siiski läbi ei läinud. 1957. aastal ilmus “Doktor Živago” Itaalias (itaalia keeles), kusjuures sealne kommunistlik partei viskas raamatu kirjastanud Giangiacomo Feltrinelli selle peale oma ridadest välja.

Läänes sai Pasternaki romaanile kohe osaks suur menu ja 1958. aastal pälvis selle autor Nobeli kirjanduspreemia, aga kodumaal pidi ta taluma samal ajal KGB survet ja avalikku mõnitamist, kuigi raamatut seal trükki ei lastud. Nobeli preemiast oli ta sunnitud loobuma ja Venemaal ilmus “Doktor Živago” alles 1988. aastal. Pasternak suri 1960. aastal.

Pasternaki matusele kogunes tuhandeid inimesi, kuid üldine suhtumine temasse püsis kodumaal veel kaua vaenulik. William Taubman märgib Mihhail Gorbatšovi eluloos, et kui Gorbatšov sai 1990. aastal Nobeli rahupreemia, siis valdasid teda segased tunded – ühest küljest oli ta siis muidugi meelitatud, aga “paljude venelaste meelest, kes pidasid Nobeli preemia andmist Boriss Pasternakile ja Aleksandr Solženitsõnile nõukogudevastaseks provokatsiooniks, oli see hoopis midagi muud.”

Oleks päris huvitav teada, kuidas jagunevad jõujooned suhtumises Pasternakki tänapäeva Venemaal.

Kui see taust kõrvale jätta ja vaadata kõnealust romaani lihtsalt tekstina iseendas, siis meenuvad aga kohe siiski Nobeli komitee sõnad, millega põhjendati preemia määramist Pasternakile: “tema olulise saavutuse eest nii kaasaegse lüürilise poeesia kui ka suure vene eepilise traditsiooni vallas” – väga täpne sõnastus, mis sobib suurepäraselt ka “Doktor Živago” kokkuvõtteks ja kirjelduseks.

Raamatu sisu ma siin pikemalt ümber jutustama ei hakka. Lühidalt öeldes on tegemist 20. sajandi esimesel poolel Venemaal toimunud suurte ühiskondlike murrangute taustal kulgeva traagilise armastuslooga või siis hoopis jutustusega sellest ajajärgust läbi inimeste isiklike elusaatuste, aga ühtlasi ka omamoodi filosoofilise arutluse, üheaegselt äärmiselt poeetilise ja väga realistlikuga.

Tugeva jälje on sellele romaanile vajutanud Pasternaki enda elukäik, eriti armulugu Olga Ivinskajaga, kelle mälestused on ilmunud ka eesti keeles, kuid läbi müüdud (võib-olla kuluks ära kordustrükk?).

Ann Pasternak Slater märkis kunagi “Doktor Živago” ingliskeelset tõlget kommenteerides, et tema onu tööd “on kurikuulsalt raske tõlkida.” Ka eestikeelses väljaandes võib kohata kohmakalt kõlavaid lauseid, milles tajuda võib vene keeles esinenud elegantsi. Ilmselt ongi see vältimatu, et tõlkes läheb alati midagi kaduma. Kuna ma ei ole seda romaani vene keeles lugenud, siis see aga väga häirivalt ei mõjunud. (Kuid soovitan siiski vaadata ka filmi.)

Jaga seda lugu ka teistega!