Laupäeval alanud Tantsunädal kestab Viljandis veel vaid viis päeva, pakkudes ainulaadset kava, millest osa on küll juba kahjuks seljataga. Selle omamoodi soojenduseks olid Kultuuridessandi läbimängud, millest ma eriti osa ei saanud, sest olin siis Tallinnas.
Tallinlastel, aga ka tartlastel ja narvakatel avaneb seega võimalus saada mõningatest Tantsunädala kavas olevatest lavastustest osa isegi Viljandisse sõitmata, kuigi seda alles tuleval kuul – selleks, et see meelest ära ei läheks, soovitan dessandi kava juba täna järjehoidjasse panna.
Läbimängude ajal sai vaadatud ainult Helle Mari Toomeli “La muerte mi miel/Surm mu mesi”, kus ta ka ise tantsijana laval oli (lisaks temale veel Karl Kask ja Tanel Ting). Minu lühike kokkuvõte: tükk algas aeglaselt, keris ennast järjest üles ning saavutas siis kulminatsiooni: võrgutamine ja armumäng kasvasid üle vägistamiseks, mille tulemusel olid lõpuks kõik õnnetud.
2. mail võib seda näha Narvas, 4. mail Tallinnas ja 7. mail Tartus. Kõigis neis kohtades toimub hiljem temaatiline vestlusring. Minu arvates võiksid saata sinna oma esindajad või vaatlejad nii Feministeerium kui ka Uued Uudised – tänapäeva tants käib ikka ühiskondlikult olulistel, teravatel teemadel, mis peaksid pakkuma ju huvi paljudele.
Dessandi kavas on ka Jelena Meltsi diplomilavastus “SUHE”, mida mina käisin kultuuriakadeemias vaatamas eile. Selle ülesehitus oli mõneti sarnane (algus lüüriline, vahepeal läks agressiivseks, lõpus mindi lahku), kuid kolmiku asemel oli laval monogaamne paar, mille osapooli kehastasid Eveli Maksim ja Stella Kruusamägi. Ühte hästi lühikest katkendit sellest võib näha allpool.
3. mail saab kogu lavastust tervikuna näha Narvas, 5. mail Tallinnas ja 6. mail Tartus. Ka sellele järgneb kõikjal vestlusring. Seda tasuks minna vaatama näiteks SA PTK ehk Objektiivi ning Eesti LGBT Ühingu esindajatel.
Laupäeval käisin vaatamas eurütmiakontserti “Bachist Pärdini”, mida pidanuks nägema haridusminister Jürgen Ligi, sest selle paaritunnise kava täitsid Viljandi, Tartu ja Aruküla waldorfkoolide lapsed, kelle jaoks eurütmia on osa õppekavast. Mulle väga meeldis (muide, kehastati mitte üksnes muusikat, vaid ka luuletusi, näiteks Jaan Kaplinski “Valgus ei saagi vanaks…”), aga mina olen juba niigi waldorfpedagoogika fänn.
Veel enne seda oli Tantsunädala kavas Brite Vilgo fotonäitust tutvustanud perfonks. Näitus on Viljandi Linnaraamatukogu trepihallis üleval laupäeva pärastlõunani ja nagu selle lingi tagant lugeda saab on ta avatud ideedele ja ettepanekutele, kuhu see võiks edasi rännata. Nii et minge vaadake ning kui on pakkuda välja mõni koht, siis andke talle sellest teada.
Jõudsin laupäeval ka Põhja- ja Baltimaade pärimusmuusika kõrgkoolide võrgustiku Nordtrad aastakohtumise lõpukontserdile, mis ei olnud küll osa Tantsunädala kavast, kuid muutus kohati samuti päris tantsuliseks. Tuleval reedel saab kuulata Pärimusmuusika Aidas koolinoorte suurt üleriigilist võistumängimist. Peaks ka sealt läbi astuma.
Tantsunädalale sõidab sisse Jazzkaareke
Kui keegi veel ei tea, siis alanud on Jazzkaar, mis aitab sisustada Viljandis sel nädalal neli õhtut.
Kohvikus Fellin esinevad teisipäeval Maria Laura Baccarini & Régis Huby, kelle tõttu mul jääb ilmselt nägemata üks tantsulavastus – ja järgmisele jõudmiseks tuleb nähtavasti minna linnas jalgsi liikumiselt üle jalgrattaga sõitmisele.
Kolmapäeval toimub aidas Erki Pärnoja plaadiesitluskontsert. Selle nahka läheb samuti vähemalt üks, aga tõenäoliselt isegi kaks tantsulavastust.
Neljapäeval on seal kavas Steinar Raknes, keda peaks minema ikkagi samuti kuulama, sest ma ju alles avastasin enda jaoks kontrabassimuusika ja kui nüüd selline mees siia esinema tuleb, siis oleks patt see võimalus mööda lasta. Sealt peaks jõudma kuidagi (enne lõppu?) Romaani muusikaviktoriinile, kust tuleks pärast (enne lõppu?) edasi tormata, et vähemalt üks selle õhtu kolmest tantsulavastusest nähtud saaks.
Reedel paistab tulevat rahulikum õhtu vähemalt selles mõttes, et ei ole vaja olla mitmes kohas korraga. Ja laupäevaks on hetkel kavas ainult Kadri Voorandi kvartett. Tantsunädal saab selleks ajaks läbi.
Veel mõned väga olulised teadaanded
Ma arvan, et ei hakka siia tantsulavastuste kohta nädala sees rohkem postitusi tegema, vaid avaldan laupäeval lihtsalt ühe kokkuvõtte, kus kõigist veidi juttu tuleb, aga mitte pikalt. Kui keegi tahab enamat, siis tuleb minna neid ise vaatama. Eriti võiksite minna vaatama neid, kuhu mina ei jõua. Ja siis neist blogida. Hästi pikalt.
Eile sai käidud veel Viljandi Teatrihoovis filmiõhtul “Tants Ekraanil: ootamatused”, kus olid kavas Philippe Genty, Peeping Tom, Blanca Li ning Zimmermann & de Perrot – nende nägemine oleks kulunud eriti ära tudengitele, keda paraku publiku hulgas ei olnud. Nüüd tuleb neil leppida YouTube-ist leitavate lühikeste klippidega, mis ei anna edasi kaugeltki kõike. Samuti puuduvad seal Igor Uibo kommentaarid.
Kuna suurem osa selle ajaveebi lugejatest tuleb endiselt Tallinnast, nagu statistika jätkuvalt näitab, siis eraldi soovitus (lisaks Jazzkaarele, loomulikult, mille programmi leiab selle lingi tagant) on minna täna õhtul Kristjan Üksküla plaadiesitluskontserdile. Plaadist endast sai siin juba kirjutatud. Kuna ma ei saa päris kogu aeg Tallinna vahet sõeluda, siis ise täna kontserdile ei jõua, aga usun, et sinna tasub kindlasti minna.
