Tantsunädal / Jazzkaareke

Laupäeval alanud Tantsunädal kestab Viljandis veel vaid viis päeva, pakkudes ainulaadset kava, millest osa on küll juba kahjuks seljataga. Selle omamoodi soojenduseks olid Kultuuridessandi läbimängud, millest ma eriti osa ei saanud, sest olin siis Tallinnas.

Tallinlastel, aga ka tartlastel ja narvakatel avaneb seega võimalus saada mõningatest Tantsunädala kavas olevatest lavastustest osa isegi Viljandisse sõitmata, kuigi seda alles tuleval kuul – selleks, et see meelest ära ei läheks, soovitan dessandi kava juba täna järjehoidjasse panna.

Läbimängude ajal sai vaadatud ainult Helle Mari Toomeli “La muerte mi miel/Surm mu mesi”, kus ta ka ise tantsijana laval oli (lisaks temale veel Karl Kask ja Tanel Ting). Minu lühike kokkuvõte: tükk algas aeglaselt, keris ennast järjest üles ning saavutas siis kulminatsiooni: võrgutamine ja armumäng kasvasid üle vägistamiseks, mille tulemusel olid lõpuks kõik õnnetud.

2. mail võib seda näha Narvas, 4. mail Tallinnas ja 7. mail Tartus. Kõigis neis kohtades toimub hiljem temaatiline vestlusring. Minu arvates võiksid saata sinna oma esindajad või vaatlejad nii Feministeerium kui ka Uued Uudised – tänapäeva tants käib ikka ühiskondlikult olulistel, teravatel teemadel, mis peaksid pakkuma ju huvi paljudele.

Dessandi kavas on ka Jelena Meltsi diplomilavastus “SUHE”, mida mina käisin kultuuriakadeemias vaatamas eile. Selle ülesehitus oli mõneti sarnane (algus lüüriline, vahepeal läks agressiivseks, lõpus mindi lahku), kuid kolmiku asemel oli laval monogaamne paar, mille osapooli kehastasid Eveli Maksim ja Stella Kruusamägi. Ühte hästi lühikest katkendit sellest võib näha allpool.

“SUHE” (katkend), lavastaja @jelena.melts #tantsunädal #kultuuridessant

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

3. mail saab kogu lavastust tervikuna näha Narvas, 5. mail Tallinnas ja 6. mail Tartus. Ka sellele järgneb kõikjal vestlusring. Seda tasuks minna vaatama näiteks SA PTK ehk Objektiivi ning Eesti LGBT Ühingu esindajatel.

Laupäeval käisin vaatamas eurütmiakontserti “Bachist Pärdini”, mida pidanuks nägema haridusminister Jürgen Ligi, sest selle paaritunnise kava täitsid Viljandi, Tartu ja Aruküla waldorfkoolide lapsed, kelle jaoks eurütmia on osa õppekavast. Mulle väga meeldis (muide, kehastati mitte üksnes muusikat, vaid ka luuletusi, näiteks Jaan Kaplinski “Valgus ei saagi vanaks…”), aga mina olen juba niigi waldorfpedagoogika fänn.

Veel enne seda oli Tantsunädala kavas Brite Vilgo fotonäitust tutvustanud perfonks. Näitus on Viljandi Linnaraamatukogu trepihallis üleval laupäeva pärastlõunani ja nagu selle lingi tagant lugeda saab on ta avatud ideedele ja ettepanekutele, kuhu see võiks edasi rännata. Nii et minge vaadake ning kui on pakkuda välja mõni koht, siis andke talle sellest teada.

Jõudsin laupäeval ka Põhja- ja Baltimaade pärimusmuusika kõrgkoolide võrgustiku Nordtrad aastakohtumise lõpukontserdile, mis ei olnud küll osa Tantsunädala kavast, kuid muutus kohati samuti päris tantsuliseks. Tuleval reedel saab kuulata Pärimusmuusika Aidas koolinoorte suurt üleriigilist võistumängimist. Peaks ka sealt läbi astuma.

Tantsunädalale sõidab sisse Jazzkaareke

Kui keegi veel ei tea, siis alanud on Jazzkaar, mis aitab sisustada Viljandis sel nädalal neli õhtut.

Kohvikus Fellin esinevad teisipäeval Maria Laura Baccarini & Régis Huby, kelle tõttu mul jääb ilmselt nägemata üks tantsulavastus – ja järgmisele jõudmiseks tuleb nähtavasti minna linnas jalgsi liikumiselt üle jalgrattaga sõitmisele.

Kolmapäeval toimub aidas Erki Pärnoja plaadiesitluskontsert. Selle nahka läheb samuti vähemalt üks, aga tõenäoliselt isegi kaks tantsulavastust.

Neljapäeval on seal kavas Steinar Raknes, keda peaks minema ikkagi samuti kuulama, sest ma ju alles avastasin enda jaoks kontrabassimuusika ja kui nüüd selline mees siia esinema tuleb, siis oleks patt see võimalus mööda lasta. Sealt peaks jõudma kuidagi (enne lõppu?) Romaani muusikaviktoriinile, kust tuleks pärast (enne lõppu?) edasi tormata, et vähemalt üks selle õhtu kolmest tantsulavastusest nähtud saaks.

Reedel paistab tulevat rahulikum õhtu vähemalt selles mõttes, et ei ole vaja olla mitmes kohas korraga. Ja laupäevaks on hetkel kavas ainult Kadri Voorandi kvartett. Tantsunädal saab selleks ajaks läbi.

Veel mõned väga olulised teadaanded

Ma arvan, et ei hakka siia tantsulavastuste kohta nädala sees rohkem postitusi tegema, vaid avaldan laupäeval lihtsalt ühe kokkuvõtte, kus kõigist veidi juttu tuleb, aga mitte pikalt. Kui keegi tahab enamat, siis tuleb minna neid ise vaatama. Eriti võiksite minna vaatama neid, kuhu mina ei jõua. Ja siis neist blogida. Hästi pikalt.

Eile sai käidud veel Viljandi Teatrihoovis filmiõhtul “Tants Ekraanil: ootamatused”, kus olid kavas Philippe Genty, Peeping Tom, Blanca Li ning Zimmermann & de Perrot – nende nägemine oleks kulunud eriti ära tudengitele, keda paraku publiku hulgas ei olnud. Nüüd tuleb neil leppida YouTube-ist leitavate lühikeste klippidega, mis ei anna edasi kaugeltki kõike. Samuti puuduvad seal Igor Uibo kommentaarid.

Kuna suurem osa selle ajaveebi lugejatest tuleb endiselt Tallinnast, nagu statistika jätkuvalt näitab, siis eraldi soovitus (lisaks Jazzkaarele, loomulikult, mille programmi leiab selle lingi tagant) on minna täna õhtul Kristjan Üksküla plaadiesitluskontserdile. Plaadist endast sai siin juba kirjutatud. Kuna ma ei saa päris kogu aeg Tallinna vahet sõeluda, siis ise täna kontserdile ei jõua, aga usun, et sinna tasub kindlasti minna.

Trump, mitte Donald

Trump "One"Trump Conception
“One” (Trumbi Muusika)

Minu arvutis näitab VLC media player selle albumi kaanefotona millegi pärast Donald Trumpi pilti, aga nimetatud tegelane sellega tõenäoliselt siiski kuidagi seotud ei ole.

Kuna teda aga juba mainitud sai, siis olgu viidatud, et USA vabariiklaste presidendikandidaadiks pürgival Trumpil on muusikutega oma erisuhe, mis sarnaneb ühepoolsele armastusele ning on tõstatanud huvitavaid küsimusi autoriõiguste teemal.

Antud juhul on asja taga Janno Trump, mitte Donald. Lähemalt saab tema tausta ja tegemiste kohta lugeda selle lingi tagant.

Tallinnas ja Tartus toimunud plaadiesitluskontsertidele ma nüüd ei jõudnud, aga kuulsin neid esinemas jaanuaris Viljandis.

Ma ei mäleta, kas siis kanti ette kõik plaadil leiduvad palad (kaheksa lugu, kestus kokku 53:22), aga üldiselt tulid need teemad mulle ette juba päris tuttavad – kui neid oleks lastud siin vahepeal Romaanis muusikaviktoriinil, siis oleksin ilmselt tundnud ära esitaja; kõigi lugude nimed kohe meelde ei jäänud, aga mõned siiski.

Võib seega öelda, et Trump Conceptionil on täiesti olemas oma nägu, nad on äratuntavad. Ja see on tegelikult väga oluline.

Hea tutvustuse sellele plaadile on juba kirjutanud Hedvig Hanson, kelle blogist leiab muudki huvitavat, näiteks pikema arvustuse selle Tanel Rubeni & Victoria uue, lühikese kauamängiva kohta, millest siin vaid kergelt üle lendasin (tasub kindlasti lugeda, mida arvab nendest uutest plaatidest selline tegelik asjatundja, kellega võrreldes mina olen ikkagi lihtsalt niisama kiibitseja).

Kui eile esimest korda Trump Conceptioni plaati kuulasin, siis just mõtlesin (olemata lugenud enne Hansoni arvustust Tanel Rubeni & Victoria plaadi kohta) alguses kohe esimese loo ajal, mis kannab nime “Lugu nr. 5”, et sellist muusikat oleks hea kuulata autoga sõites: ühest küljest on see nii vaheldusrikas, et ei lase kuidagi rooli taha magama jääda, aga teisest küljest puuduvad sõnad, mis tähendab, et mõte ei saa liiga kaugele uitama minna ja tähelepanu teelt hajuda. Aga lugu ei olnud jõudnud veel poole pealegi, kui see tundus selleks juba liiga intensiivne, liiga kaasahaarav ja endasse tõmbav.

Nii või teisiti oli see mõte vaid teoreetiline konstruktsioon, sest mul ei ole autot ega lube, aga see oli esimene asi, mis mulle siis pähe tuli.

Järgmiseks meenus tuntud lõhnaõli Chanel No. 5. Lugesin nüüd ametlikust tutvustusest, et selle uusversioon N°5 Eau Première reinterpreteerib varasemat uue, nüüdisaegse tunnetusega, laenates oma ajatu vaimu tolle abstraktsest kompositsioonist, on see kaasaegne, sensuaalne ja peen. Õhuline ja särav, see kerge bukett pehmete ja peenetundeliselt pulbristatud nootidega paljastab unikaalse, uskumatult naiseliku raja.

Kas see kirjeldus sobiks ka Trump Conceptioni plaadi “One” kohta? Ei, mitte päris – naiselik see küll ei ole, pehmeks ma selle noote samuti ei nimetaks, aga ülejäänud märksõnad on päris tabavad. Lisaks veel, et voolujooneline, dünaamiline ja pidurid puuduvad.

Tuleb välja, et see muusika sobib hästi ka niisama mõtisklemiseks – mõjub inspireerivalt.

Kellega neid võrrelda, see sõltub muidugi sellest, keda olla ise varem rohkem kuulanud. Mulle meenus seda albumit kuulates Jimi Tenori “Intervision”, mis on üldse üks mu absoluutsetest lemmikalbumitest. Trump Conceptioni “One” ei ole küll päris sama teema, aga selles on sarnast hoogu, julgust, mängurõõmu ning rõõmu mängust nootidega. Mulle meeldib.

“Karikate rüütel”

Vaatasin lõpuks ära Terrence Malicki “Karikate rüütli” (“Knight of Cups”), mis on jaganud kriitikud kahte lehte. Mulle tundus alguses nii ja naa, aga mida edasi, seda rohkem see film meeldima hakkas. Kuni kätte jõudis lõpp, mis näis olevat tingitud lihtsalt vajadusest film lõpetada.

“Terrence Malick on leiutamas uut laadi kino, mille kirjeldamiseks on vaja uut keelt,” arvas Mick LaSalle (San Francisco Chronicle). “Enamik inimesi ei saa sellest aru, ja hea põhjusega: see ei paku ühtegi neist tavalisist asjust, mida inimesed filmidest otsivad. Unustage süžee, unustage tegelaskujud, unustage põnevad hetked.”

Ma täiesti nõustun, et seda filmi on raske kirjeldada – lugesin pärast vaatamist läbi 6-7 arvustust ega leidnud ühtegi, mis seda minu meelest piisavalt hästi teeks, kuigi kõik olid iseenesest päris head tekstid. Samuti vastab ilmselt tõele, et enamik inimesi ei saa sellest aru.

Aga ma ei jaga üldse arvamust, et sellel filmil puudub süžee, puuduvad tegelaskujud ja põnevad hetked. Mina nägin neid kõiki. Lihtsalt kogu filmikeel oleks justkui suunatud mingi kehavälise kogemuse tekitamisele, et luua totaalse võõrandumise tunne, umbes nagu vaataks inimese hing lae alt kuidas opereeritakse tema keha – see ei ole tegelikult väga tabav võrdlus, võib mõjuda eksitavalt, aga ma ei leidnud praegu paremat.

Vaadates peategelast, keda kehastab Christian Bale, tekib lihtsalt pidevalt selline tunne nagu oleks üheaegselt tema sees ja vaataks teda kõrvalt – mingi selline kehaväline olek. Ja samal ajal ka selline tunne, millest luuletas Lermontov: ja hinges alati on külmus kummaline, ka siis, kui veri tules keeb. Nagu oleks see elu, mis jookseb enne surma läbi mitte silme eest, vaid kõrvaltvaates, aga nii, et näeb inimeste sisse.

"Karikate rüütel"

Näiteks see stseen, kust pärineb ülaltoodud stoppkaader.

Peategelane Rick ja tema eksabikaasa Nancy (Cate Blanchett) uitavad rannas. Mehe sisehääl ütleb: “Sa andsid mulle rahu. Sa andsid mulle selle, mida maailm ei saa anda. Halastuse. Armastuse. Rõõmu. Kõik muu on pilv. Udu. Ole minuga. Alati.” Viimase sõna ajal sõidavad nad juba lennuvälja poole. Ja kui nad seal ringi uitavad, siis ütleb naise sisehääl: “Sa oled endiselt mu elu armastus. Kas peaksin seda sulle ütlema?”

Filmi heliriba (originaalmuusika kirjutanud Hanan Townshend, aga selle stseeni taustaks kõlas minu meelest hoopis Griegi “Solveigi laul”) ja pildikeel (operaator Emmanuel Lubezki), mis mõjub üheaegselt nii dokilikult kui ka äärmiselt esteetiliselt, võimendavad veelgi seda ebamaise realismi (kehavälise kogemuse) tunnet, mis jätab ühest küljest mulje hõljumisest, aga on teisest küljest rusuvalt raske.

Popmuusikast sobiks võrdluseks näiteks Röyksoppi “What Else Is There?”, kuigi… “Karikate rüütel” on küll täis sümbolismi (juba filmi nimi on võetud Taro kaardilt, mille tähenduseks “Meeldiv meeleolu, rahumeelsus, hea tuju, pingelõdvendus. Süvaarmumine, armastus ja rahu.” – see tähistab üheaegselt nii peategelast kui ka tema sihti), aga mitte ebausutavat jalad-maast-lahti maagiat.

Ma saan aru, kust tuleb suur osa seda filmi tabanud kriitikast, aga nõustun ikkagi suuresti LaSalle järeldustega. “Igaüks, kes ütleb teile, et see film on kõigest kogum kauneid pilte, ei saanud aru, mida ta vaatas,” märkis LaSalle. “Kui sel aastal on mõni parem film, siis valmistuge väga heaks aastaks.”

Veel mõned arvustused: Bilge Ebiri (Village Voice), A. O. Scott (NY Times), Richard Brody (New Yorker).

PS. Ma kirjutasin vahepeal Eesti Muusika Päevade raames toimunud kontsertide kohta kultuur.info blogisse paar külalispostitust, “Esimest korda elus Estonia kontserdisaalis” ja “Ühe festivali lõpp, teise algus”, mida loomulikult samuti lugeda soovitan.

Neidudekoor Leelo 20

Neidudekoor Leelo 20. Kontsert läbi, viimane pilt. #leelo20

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Üle-eestiline neidudekoor Leelo tähistas eile Tallinna Lauluväljaku klaassaalis oma 20. sünnipäeva.

Käisin neid korra kuulamas siis, kui see koor alles tegevust alustas, aga ei olnud nüüd vahepeal nende käekäiku ja tegemisi jälginud. Avastasin nad enda jaoks uuesti tänu Hooandjale, mille kaudu koguti toetust koori juubeliplaadi väljaandmiseks.

Nostalgilistel põhjustel (tundsin kunagi päris hästi ühte inimest, kes siis selles kooris laulis) saigi sellele projektile isegi veidi hoogu antud ning tänu sellele sain nii plaadi (13 laulu, kestus kokku 36:09) kui ka kutse eile toimunud kontserdile.

Pidulik kontsert kestis umbes poolteist tundi, järgnes arvukalt õnnitlusi (sealhulgas “Õnne soovime sul”, mida publik püsti seistes kaasa laulis). Pärast seda jäid asjaosalised ise sinna veel juubelit tähistama ja torti sööma.

Kontserdil kõlanud kahekümne ühe laulu hulgas oli seejuures vaid kolm sellist, mis leiduvad ka plaadil. Siin ülal kõlab neist üks: “Ära tuul tubaje tule” – Eesti rahvaviis, seadnud Pärt Uusberg; dirigent Külli Kiivet, kes oli ise laulja Leelo esimeses koosseisus ja ongi nüüd selle koori dirigent.

Video lõpus võib näha, et Uusberg jäi esitusega täitsa rahule, aga plaadil on helikvaliteet muidugi tunduvalt parem kui minu telefoniga tehtud amatöörsalvestuses. Loomulikult puuduvad seal ka igasugused häirivad kõrvalhelid, naginad ja köhatused.

Samas on plaadil ühe loo lõpetuseks välk ja pauk, mida kontserdil ei kuulnud.

Esines põhiliselt Leelo praegune koosseis, aga ka vilistlastest loodud noorte naiste koor Leelo vol 2 ning lisaks veel eraldi vilistlasi, näiteks Kaisa Neitsov ja Laura Junson, ning lõpetuseks Leelo ja Leelo vol 2 üheskoos, kusjuures…

…Valter Ojakääru “Olematu laul”, dirigent Toomas Voll (neidudekoori dirigent aastatel 1996-2006, praegu tegutseb tema käe all vol 2), mis oli kavas viimane, kanti ette mitu korda, sest esimese korra ajal läks klaver korraks metsa, mistõttu tekkis natukene piinlik koht ning alustati otsast peale.

Ja pärast õnnitluste kuulamist võeti sama laul uuesti üles (ülal ongi toodud see teine ettekanne).

See apsakas ei olnud ilmselt sihilik, plaanitud, aga see oli kummalisel kombel sobilik: ühest küljest näitas, et miski ei ole päris täiuslik, kõik võivad eksida, aga samas muutuski kontsert nii veelgi täiuslikumaks.

“Olematu laul” on minu meelest üks Ojakääru parimatest paladest (teised kaks on “Oma laulu ei leia ma üles” ja “Üks väike laul”), Leelode plaadil seda ei leidu ja oli päris meeldiv, et seda eile nende esituses korduvalt kuuldud sai – jäi paremini meelde.

Leelode praeguse koosseisu keskmine vanus pidi olema 19.5 eluaastat ning mõnel neiul on seal juba ka väikesed tütrekesed. Eile avaldati lootust, et koor kestab veel vähemalt viis inimpõlve – kui nii kaua elaks, siis tahaks seda isegi näha.

Aareleiu “Linnade põletamine”

Kai AareleidAlustada tuleks algusest. Aga kus on algus? Algusi on palju. – Kai Aareleid “Linnade põletamine”

Ma armastan seda raamatut. Jah, just nii see ongi, sest “Linnade põletamine” on tõeline maiuspala nendele, kes armastavad kirjandust kui kunstivormi. Selle ülesehitus on lausa geniaalne, sarnanedeski esikaanel kujutatud kaardimajale, kaardimängule või mingile keerulisemat sorti muusikateosele (mitte poplaulule).

Mis ei tähenda, et seda oleks raske lugeda. Hoopis vastupidi. Romaan (mis on nii vahetu, realistlik ja usutav, et seda võiks pidada läbini autobiograafiliseks, kui autor ei oleks sündinud kümme aastat pärast põhilise tegevustiku lõppu) moodustub kaheksakümne viiest pildikesest. Selle võib suvalise koha pealt lahti lüüa, lugeda läbi mõned leheküljed ja jälle kinni panna. Nii lugejasõbralikku suurteost ei ole ma ammu näinud.

Tegevuspaik: Eesti, põhiliselt Tartu, aga läbi käib ka näiteks Viljandi, kusjuures siin on see raamat kuuldavasti ka trükitud; kõvakaanelises köites, kuid sellises, mille nurgad pidevalt kotis kaasas kandmisel hargnema kipuvad, mistõttu sai neile kleeplint ümber tõmmatud – ma isegi ei mäleta, millal eelmine kord mõnda raamatut sedasi parandasin ehk nii kõrgelt hindasin, et seda vajalikuks pidasin, kindlasti mitte käesoleval sajandil.

Ajajärk: 1940-ndatest 1960-ndate alguseni, siiretega varasemasse ja hilisemasse. Läbiv tegevusliin on täiesti olemas, aga pildikeste kaudu edastatav sündmustik nii laiahaardeline, et seda võib vabalt nimetada ajasturomaaniks, mille puhul kandvast loost ehk isegi olulisemaks muutub kogu see laiem miljöö, atmosfäär, mis lugejate silme ette manatakse.

Tekstinäide: Mis inimesest jääb? Mahajääjale on ta lõpuks hulk mälestusi. Aga mõnikord on vaja midagi käegakatsutavamat. Midagi, mida saaks päriselt puudutada, millest saaks kinni hoida.

Väiksena tegin peas järelduse, et kui mul üldse on mingit lootust isa kohta midagi teada saada, talle lähemale jõuda, teda puudutada nii, nagu ta end päriselt ealeski puudutada ei lase, siis ainult läbi tema asjade. Ja ma tegin temast nimekirja.

Nimekirja inimese elu esemetest on lõpuks üsna lihtne koostada. Tähendustega on keerulisem.

Raamatu sain kirjatuselt Varrak arvustamiseks tasuta, aga olen sellest nii suures vaimustuses, et oleksin valmis selle isegi tagantjärele täishinnaga välja ostma. (Samas eelistan seda võimaluse korral muidugi mitte teha.) Ma ei ole siin varem raamatutele punkte jaganud, aga see saaks kohe pikemalt kaalumata kaksteist kümnest, topeltmaksimumi või midagi muud sellist.

Peab vist lugema nüüd läbi ka 2011. aastal ilmunud Aareleiu esikromaani “Vene veri”, mis tundub arvustuste põhjal otsustades sarnase kompositsiooniga ning on nähtavasti tõesti autobiograafiliste sugemetega. Pealegi eriti aktuaalne meie praeguses sisepoliitilises kontekstis.

“Linnade põletamise” esitlus toimub 12. mail kell 17 Tallinnas, Viru Keskuse Rahva Raamatus, aga poodides on see juba müügil. Tasub jälgida ka kirjaniku lehekülge Facebookis.

Üksküla “Uinunu laul”

Uinunu laul“Vladimir: Kas mina magasin sel ajal, kui teised kannatasid? Või magan ma praegu? Ja mis ütlen ma homme ärgates tänase päeva kohta?” – nende sõnadega algab Kristjan Üksküla albumi “Uinunu laul” plaadiümbrisel toodud katkend Samuel Becketti näidendist “Godot’d oodates”.

Albumi nimilugu, mida võib kuulda selle lingi taga, ei ole minu arvates kõige tugevam sellel leiduv pala, aga see annab hästi edasi üldise meeleolu: selline vaikne, kergelt melanhoolne, aga samas mitte sünkjas, vaid valguskiirtest tekkinud miraaž või neis peegelduv varikujund see just ongi. Kõrvupaitavad meloodiad, mõtlikud sõnad.

[Praegu kirjutades meenus üks tuntud laul filmist “Ergav kõrbepäike”, aga Üksküla ajab siiski veidi teist rida, kuigi mingis mõttes sarnast.]

15 laulu, kestus kokku 55:40

Kolmandik lauludest on kirjutatud Juhan Viidingu sõnadele, ligi pooled autori enda omadele. Kolmandik lauludest on sellised, kus astub üles ainult Üksküla ise, saates ennast kitarril või klaveril. Paaris laulus võib kuulda saatevokaale ja üks on duett Sandra Uusbergiga. Kaasa teeb veel rida noori näitlejaid-muusikuid, näiteks Kaspar Velberg, Mari Jürjens jne.

Laulusõnu kaasas ei ole, aga esimene sellel plaadil kõlav Üksküla enda kirjutatud tekst (kirjutasin üles kuulmise järgi) algab nii…

üks foto sõbra albumis,
kus tüdruk vaatab itta
ja mitte päris itta
– selle pildi omasse
ta vidukile aetud silmad
näevad välja ikka
ja vaatavad, kuid mida
– see ei jõua kohale

Ja viimane sedasi…

nagu kiir, mille algus on kuu,
olen liiv, olen kõrb, oled tuul
minu taim, minu vars, minu juur
helde vaim, sinu valgus on suur
nagu auras ja ootas mu suu
nagu lind oma laulu ja puud
nagu viimsele viipele muu
ei saa järgneda juu

valva mu teed läbi aegade prao
üle peeglite veel, mu päevade ao,
sinu kiituse laul minu huulilt ei kao
minu huulilt ei kao…

Kaunis, kas pole?! Kui olla lõpuni aus, siis tuleb tunnistada, et Viidingu tasemeni Üksküla tekstid veel päris jõudnud ei ole (kelle omad oleks?), aga ka neis leidub huvitavaid, tabavaid kujundeid, nagu need stiilinäited loodetavasti välja tõid.

Üks näide veel (kusjuures see koht tema sõnadest meeldis mulle vist isegi kõige rohkem, ilmselt isiklikel põhjustel)…

ütle miks on nii
et see õnn mida näen
pole jääv – pole siin
ütle kuhu teel on see ilm
ja mu eksinud hing

Kui eelmised paar nädalat mängis mul taustaks põhiliselt Eeva Talsi ja Juhan Aru “Vähemalt täna”, siis sel nädalal vahetas selle välja Üksküla “Uinunu laul” – olen kuulanud seda albumit oma kümmekond korda. See on nii hea.

Plaadi esitluskontsert toimub 25. aprillil, aga juba praegu on see müügil näiteks Rahva Raamatus. Paari laulu saab kuulata autori helipilvest. Tehke seda!

Kiri EKRE poliitikutele

Käisin eile kuulamas EKRE kõnekoosolekut “Kahekõne rahvaga”, kus Martin Helme ja Jaak Madison kandsid ette oma tavapärast repertuaari. Tahtsin esitada neile tegelikult mõned küsimused, aga kuna otsa tuli TÜVKA omakultuuriakadeemia raames toimunud Martin Pärna loeng “Hingega disainist”, mida samuti kuulda tahtsin, siis pidin lahkuma enne kui järg jõudis küsimustele vastamiseni, mistõttu saatsin need neile hiljem postkasti.

Lugupeetud poliitikud,

käisin 12. aprillil Viljandis kuulamas teie kõnekoosolekut “Kahekõne rahvaga”, kuid lahkusin enne kui järg jõudis küsimustele vastamiseni, mistõttu edastan teile oma küsimused kirjalikult.

Te räägite vajadusest taastada Euroopat tabanud rändekriisi tõttu passikontroll Eesti ja Soome ning Eesti ja Läti vahel. Kas ei oleks mõistlikum, kui tõesti piiride sulgemiseks läheb, toetada lihtsalt passikontrolli taastamist Leedu-Poola ja Taani-Saksa piiridel? Miks te tahate raisata vahendeid selle peale, et muuta raskemaks eestlaste käimist Soomes ja Lätis ning soomlaste ja lätlaste käimist Eestis?

Martin Helme: “Ei ole mõistlikum. Taani-Saksa piir muide on praegu juba valve all, aga see ei aita meid. Meie probleem on selles, et me ei kontrolli Rootsist ja Soomest saabuvaid inimesi ja neis riikides on väga palju elementi, keda me ei tohiks üle piiri lubada. Lisaks ei valva me ju tegelikult jätkuvalt oma idapiiri. Territooriumi kontroll on suveräänse riigi vältimatu osa ja seda teistele riikidele ei saa jätta. Piiri valvamine ei ole vahendite raiskamine, vaid turvalisuse tagamise üks osa.”

Kas vastab tõele, et EKRE kavatseb tulla järgmisel aastal kohalikel valimistel Viljandis välja oma parteinimekirjaga, mille esinumbriks pannakse Jaak Madison (nagu 2013. aastal toodi siia Keskerakonna esinumbriks Priit Toobal)? Kui see on nii, siis millised on tema senised sidemed ja kokkupuude meie linnaga? Ja milline on teie seisukoht plaanide osas, mis puudutavad Viljandi linna ja valla ühinemist?

Martin Helme: “Seda, et paneme seal välja oma nimekirja võin kinnitada. Kes on nimekirjas ja kes seda veab pole praegu paika pandud, kuid seda ei otsusta mina või erakonna juhatus, vaid ikka kohalik osakond. Jaak Madison on Järva-Viljandi ringkonna esimees ja kandideeris riigikogu valimistel selles ringkonnas. Kindlasti on selles nimekirjas kohalikke inimesi. Madisoni kandideerimine on hetkel küll puhas spekulatsioon. Viljandi linna ja valla ühinemise osas peaks küsima rahvahääletustega arvamust kohalikelt elanikelt.”

Te räägite, et Marina Kaljurand ei tohiks saada Eesti presidendiks, sest ta on venelane. Ise soovite näha sellena enda juhti Mart Helmet, kes on korduvalt avalikult hoobelnud, et ka tema on osaliselt vene päritolu. Miks te olete nii kahepalgelised ja teete Eesti Vabariigi kodanikel vahet rahvuse järgi? Ennast konservatiivideks nimetavad poliitikud peaksid ju teadma, et see riik loodi teistel alustel.

Martin Helme: “Mardi ema vanavanaema isa oli tõesti venelane. Kas see on võrreldav Kaljurannaga, kelle ema on venelane ja isa Läti venelane. Vist on midagi muud? Me oleme rahvuslased, me arvame tõepoolest, et rahvusel on tähtis roll inimese identiteedis.”

Loodetavasti leiate aega nendele küsimustele vastamiseks!

Andres Laiapea,
üks rahva hulgast

Rahustuseks olgu öeldud, et homsest läheb siin edasi tavapärasel kultuurilainel. Kui nimetatud poliitikutelt peaks saabuma vastus, siis panen selle muutmata kujul täienduseks käesolevasse postitusse. Neid küsimusi võivad neile aga loomulikult esitada ka kõik teised, näiteks need tüübid, kes nimetavad ennast ajakirjanikeks. Rahval oleks võib-olla huvitav teada, mida nende peale vastatakse.

Täiendus: Martin Helme vastused sai lisatud küsimuste vahele, ta vastas ka Jaak Madisoni eest.