Elvise tagasitulek & HH

Hämmastav uudis: sel nädalal tõusis Briti albumimüügitabelis esimeseks Elvis Presley, kes suri juba enam kui 38 aastat tagasi.

Minu valik 1969. aasta Briti singlitabelitest sisaldab koguni kahte tema esitatud laulu, nende hulgas “Suspicious Minds”, mis on minu arvates üldse üks parimaid tema repertuaari kuulunud palu.

Ülal esineb sellest aastast aga hoopis tänapäevani tuuritav Herman’s Hermits looga “My Sentimental Friend”, mis oli nende jaoks viimane tõeliselt suur hitt.

Päris mitmed vanad melomaanid, nagu näiteks Vello Salumets oma raamatus “Rockrapsoodia”, on olnud HH suhtes üsnagi kriitilised ja seda kindlasti paljuski õigustatult, aga mulle mõned nende laulud siiski meeldivad, sealhulgas see.

Upa-upa ubinakõnõ nähtud

Upa-upa ubinakõnõ esitles täna Viljandi rahvale oma uut plaati võrukeelsete lastelauludega, mida sobib täiesti vabalt kuulata ka täiskasvanutel.

Publik oli suht tagasihoidlik, kuid lapsed lõid siiski tantsu lahti ja plaksutati kõvasti.

Võrukeelsed laulusõnad peaks olema enam-vähem arusaadavad ka puht eestikeelsetele inimestele. Või vähemalt neile, kes on puutunud kokku mulgi murdega, sest paljud sõnad näivad olevat sarnased. Kui esimese kuulamisega kõigest ehk kohe aru ei saagi, siis teisega jõuab tähendus juba paremini kohale.

Ma ei tea, kui palju võrukeelseid kauamängivaid on seni üldse kokku ilmunud, aga see oli nüüd esimene, mis sai endale hangitud (kunagi ammu-ammu ostetud Ummamuudu kassett “Kõne Võrust” ei lähe arvesse, sest selle peal on enamik laule eestikeelsed).

Praegu siin kirjutades just kuulangi seda ja täitsa tore on, kuulan ka edaspidi, kusjuures laule on selle plaadi peal küllaltki erinevaid. Kui keegi tahab neid nüüd nö. elusast peast kuulama minna, siis seda on võimalik teha veel homme Pärnus.

Üks soovitus PÖFFi kavast

PÖFFi alguseni on jäänud vaid loetud päevad. Mina ei hakka selle pärast Tallinna või Tartu sõitma ja olen näinud seni ära ainult 5-6 selle raames vaatajate ette jõudvat filmi, aga küsisin ühelt asjaga seotud tuttavalt, kes neid rohkem vaadanud, mida ta PÖFFi tänavusest kavast kindlasti tõmmata soovitab.

Vastuseks sain: London Road.

Vaatasin selle nüüd ära. Ja tõesti, tõsine teema, kuid lahendatud päris tavapäratult. Väga huvitavalt tehtud film, mis miksib ülimalt osavalt dokfilmide ja muusikalide keelt, mõjudes kohati nagu Jacques Demy “Les Parapluies de Cherbourg” (1964). (Praegu guugeldasin, et leida nende vahel võimalikke mõjutusi/linke ning leidsin ühe asjaliku arvustuse, kus seda on samuti mainitud.) Tegemist ei ole samas muidugi mingi koopia, vaid täiesti originaalse teosega.

Lühidalt: jagan siin edasi seda saadud soovitust, aga ka tema eelmisi sel aastal mulle antud soovitusi, milleks olid “The Falling” ja “1915” – mõlemad samuti väga tõsistel teemadel, väga tundlikult ning väga huvitavalt tehtud filmid.

On ikka hea küll, kui on mõni selline tuttav, kes vaatab massiliselt väärtfilme ja tunneb ka minu enda maitset piisavalt hästi, et nende hulgast vahest midagi sedasi soovitada. Ise otsiks neid ju nagu nõelu heinakuhjast.

“Moest väljas” nähtud

Kinokolmapäev Sakala Keskuses näitas ära.

Filmi nimi kõlab küll hästi, aga võib tekitada vaatajates selle asja suhtes, mida peategelane ajab, lõpuks väikese lootusetuse tunde, et ongi nagu moest väljas või nii. Sisuliselt sobinuks selle filmi nimeks ka “Ökoloogilistel põhjustel”, mis kõlanuks ühtlasi nagu vihje Marko Raadi dokile “Esteetilistel põhjustel” (1999) – ja neil kahel filmil ongi huvitavaid ühisjooni.

Raadi filmi peategelane oli kunstiteadlane Andres Kurg, kellele meeldis Taani arhitektuur, eriti 1950-60-ndate modernism, lausa sel määral, et ta tahtis sinna elama asuda. Filmis jälgitigi tema katseid nö. esteetilistel põhjustel Taani elamisluba saada. (Noorematele teadmiseks, et Eesti ei olnud siis Euroopa Liidu liige ja inimesed ei saanud siit vabalt selle liikmesriikidesse kolida – seda võib vaadata ka kui hoiatusfilmi tulevikust, kus EKRE on saavutanud oma nõudmiste täitumise, piiride taastamise Euroopa Liidu sees.)

Jaak Kilmi ja Lennart Laberenzi dokfilmi peategelane on moedisainer Reet Aus, kes üritab saavutada ökoloogilistel põhjustel muudatusi rõivatööstuses. Tema käigud suurte moefirmade kontoritesse meenutavad vägagi seda kuidas Kurg kohtus Taani bürokraatidega, kes ei osanud tema jutu peale samuti midagi mõistlikku kosta.

Need paralleelid sisendavad lootust, sest täna võib ju Eestist vabalt Taani ümber asuda. Võib-olla on siis ka see asi, mida Aus ajab, mitte lootusetult moest väljas või väljaspool moemaailma peavoolu, vaid hoopis üha enam up & coming. Tore oleks, kuigi ma ise ei jälgi muidugi üldse moodi. (Kunagi vahest kuulasin Fashion TV pealt taustaks muusikat, aga vaadata küll ei viitsinud.)

Kuna selle postitusega sai avatud siin aga ka moerubriik, siis pean oma suhtumist nüüd nähtavasti muutma. Päris huvitav, millest ma siia järgmise moepostituse kirjutan? Mul endal ei ole sellest praegu vähimatki ettekujutust.

Jotuni mõtteteradest

Kui eelmine postitus tuli siin veidi liiga kriitiline, siis seda kindlasti ka seetõttu, et “Armastus” valmistas mulle pettumuse, sest ootasin pärast eelmisel aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud aforismikogu “Kõik õige on vastupidav” midagi enamat.

Tegelikult on muidugi loogiline, et need nooruses kirjutatud novellid on nõrgemad kui Maria Jotuni hilisemad mõtteterad. Sirvisin nüüd uuesti seda läinud aastal imunud raamatukest ja toon sealt välja väikese, üsna juhusliku valiku.

* Kõige valusam õpetus on see, millest keegi ei hooli.

* Inimest, keda kiidetakse, sageli ei tunta. Inimest, keda laidetakse, tuntakse sageli veel vähem.

* Meile meeldib öelda teiste kohta keerutamata tõtt, aga me ei taha kuulda seda teiste suust, kui see käib meie endi kohta.

* Mõni inimene solvab teist südamepõhjani puht lihtsameelsusest. Miks ei võiks täiskasvanu lastele nende rumalust andeks anda?

* Keskpärastest räägitakse halvustavalt. Kuid nende najal ju kogu maailm püsibki.

* Tahtes näida teistsugusena, kui me oleme, muudame maailma ebameeldivaks külastuskohaks, mitte koduks.

* Mis tahes saatust võib kanda kaunilt.

* Kui ei ole usku paremasse maailma, ega siis paremat maailma ei sünnigi.

* Nii hirmutav kui elu paistabki, kõige paremini saab sellega hakkama ikka ühe päeva kaupa raskusi võites.

* Noorena vajad kiitust, keskealisena vajad kriitikat. Vanas eas on töö sulle suur halastus. Sea end teispoole kriitikat ja kiitust.

* Võtta vastu aus kaotus ja kanda seda vaikides – see on teinekord suurim võit.

* Ei vaenlase hoop ega aus võitlus tekita kannatusi. Valu ja häbi tekitab omade torge selga.

Tõsi küll, kohati on ka tema mõtteterad minu maitse jaoks siiski liiga kategoorilised, sünged ja pessimistlikud. Näiteks: mida hakata peale tõdemusega, et “tõeliselt ustav pole meile keegi muu kui surm”? No mis siis saab nüüd?

Soovitan lugeda tema eesti keeles ilmunud asjust seda aforismikogu või siis lugeda kõigepealt läbi “Armastus” ja seejärel aforismid, sest muidu võite saada samasuguse pettumuse osaliseks.

Maria Jotuni “Armastus”

Loomingu Raamatukogu värske number. Rahva Raamat kindlustas lugemisvara ja samas kõrval asuv Ko-Ko Kohvik jäätisekokteili ja koogiga (kõik kokku läks maksma umbes 6.50). Kiiresti neelatav ja päris hästi kirjutatud, aga…

“Soome klassiku Maria Jotuni 1907. aastal ilmunud novellikogu, millele toonased kriitikud panid pahaks tekstide siivutust, eriti kuna kirjutaja oli naine. Seevastu lugejate hulgas saatis raamatut ootamatu edu. Jotuni novellide läbimõeldud napp vorm on andnud vaieldamatu panuse soome tänapäevase lühiproosa arengusse.” – ütleb kiri selle raamatu tagakaanel.

Tänapäeval mõjuvad need tekstid pigem arhailiselt kui šokeerivalt (kohati on raske uskuda, et inimesed tegelikult üldse kunagi sedasi rääkinud oleksid). Need ei ole ei vanamoeliselt romantilised ega ka uuenduslikult mässumeelsed.

Läbivateks teemadeks on armastus kui iha ja kalkulatsioon, eelkõige majanduslik, kuid autori vaatepunkt on selle suhtes mitte kuidagi moraliseerivalt hukkamõistev, vaid lihtsalt nukralt sedastav või leppiv selle kui paratamatusega. Hästi võtavad selle kokku ühe tema tegelase lõpusõnad: “Vaata, kas sul pole kahju neist inimestest? Kas sa ei mõtle, et igaühel neist on oma väikesed mured – et elu ei ole kaugeltki niisugune, nagu ta paistab?”

Minu vanavanaema ei oleks ilmselt selle raamatu tegelaseks sobinud. Tema oli pärit Võrtsjärve äärest, suurest ja vaesest kaluriperest, ilus tütarlaps. Vanemad tahtsid panna ta paari ühe rikka vanamehega (teha nö. hea partii), aga tema põgenes 16-aastaselt oma vanemate õdede juurde Peterburi, mis oli toona suurima eestlaste arvuga linn maailmas, ning hakkas seal kübarategijaks (sel ajal olid moes suured, sulgedega kübarad).

See juhtus just neil aastatel, kui see novellikogu Soomes ilmus, aga Jotuni tegelaste hulgas ühtegi sellist tüüpi ei leidu – küll aga kõlab kohati läbi mingi unistus allumisest mehele.

Kui minu vanavanaema oleks olnud üks tema tegelastest, siis oleks ta abiellunud nähtavasti ikkagi selle rikka vanamehega ja öelnud lõpuks midagi sellist: “Nojah, vaatame, võib-olla saame õnnelikuks, vähemalt pole rahaga muret.”

Käisin teatrikino proovikal

Üks asi, mille pärast tasub liikuda ringi jala ja kõrvad lahti hoida, on see, et nii kuuleb igasugust uut slängi, millega muidu võib-olla kokku ei puutuks. Näiteks sain eile nii teada, et Ugala black box ehk UBB on noorte kõnepruugis Ugala uus kuut ehk lühendatult ilmselt UUK.

Õudse marurahvuslasena, nagu teatavasti olen (ha-haa!), kasutangi nüüd ka ise selle kohta maakeelset väljendit. Teisi sõnu: kui ütlen UUK, siis mõtlen UBB.

Minu juurest jalutades on UUK umbes 20-25 minutit ehk mitte palju kaugemal kui Ugala remondiootel peahoone, aga üldiselt asub see ikkagi täiesti linnaservas, kõrvalises kohas, kuhu väga paljudel viljandlastel tavaliselt ilmselt eriti asja ei ole.

Täna käisin seal Ugala alustava teatrikino testpublikuks. Kuna minu ajus toimus mingi freudistlik lühiühendus, siis kõmpisin sinna kohale tegelikult juba eile. Ja see on väga hea, sest nägin ära kui tihe liiklus valitseb argipäeviti õhtuste tipptundide ajal Pärnu maanteel.

Nüüd tagasi tulles tõmbas Pärnu maantee ja Planeedi tänava ristil mulle kõrvale politseiauto ning sain kahtlemata täiesti õigustatult pahandada selle pärast, et liikusin ringi ilma helkurita, olles ise tumedates riietes. Trahvi ei saanud, sain helkuri ja edaspidi vaatan muidugi palju hoolikamalt, et see mul riietel kusagil ikka küljes oleks.

Politseinik mainis mind manitsedes aga ka seda, et seal ongi varem toimunud liiklusõnnetusi jalakäijate ja autode vahel. Mulle endalegi meenus selle kohta midagi ähmaselt. Kui nad juba ära olid sõitnud, siis tuli aga mõte, et sinna oleks vaja paigaldada ülekäigurada, et Männimäe poolt tulijad jala ohutult teatrisse pääseksid.

Kuna õhtused tipptunnid langevad argipäeviti enam-vähem teatrisse mineku ajale, siis võib seal tee ületamisel tekkida äärmiselt ohtlikke olukordi isegi helkurit kandes. Kuna Ugala remont kestab jätkuvate kohtuvaidluste tõttu  kavandatust oluliselt kauem, siis jääb UUK ju pikemaks ajaks teatri põhilavaks – see tähendab, et jalakäijate liikumine selles ohtlikus punktis on vähemalt mõnda aega oluliselt tihedam varasemast.

Vaatamas käisin aga salvestust Urmas Lennuki näidendist “Rongid siin enam ei…” (ETV 2005), millest ei hakka praegu midagi pikemalt kirjutama. See on esimene osa triloogiast, mille viimane seeria “Ema oli õunapuu” esietendub Vallo Kirsi poolt lavastatuna Ugalas kahe nädala pärast.