Peter Englund “Poltaava”

Rootsi ajaloolane Peter Englund (sünd. 1957) jõudis kolmekümne aasta eest Euroopa ajaloohuviliste teadvusse just selle teosega. “Poltaava. Ühe armee häving” (1988, e.k 2006) oli tema debüütraamat, millest sai kohe rahvusvaheline bestseller. See räägib, nagu juba pealkirjast nähtub, Rootsi ajaloo suurimast sõjalisest katastroofist.

Võib liialdamata öelda, et 1709. aastal tänapäeva Ukraina aladel toimunud Poltaava lahing muutis ajaloo kulgu. Selle tulemusel lakkas Rootsi olemast Euroopa suurvõim, Venemaa aga kindlustas ennast just sellena.

“Jumala abiga on Peterburi lõplik nurgakivi nüüd paika pandud,” kirjutas Vene tsaar Peeter I pärast lahingut krahv Apraksinile, kellest sai hiljem Eestimaa kindralkuberner. Põhjasõda kestis küll veel kaua, kuid see oli päev, nagu on märkinud ka näiteks Mart Laar, mil muutus Eesti saatus – see oli sõja pöördepunkt. Englund maalib sellest oma raamatus ilustamata pildi.

Päikesest köetud lahinguplatsi täitsid paljad, sandistatud, moonutatud, söestunud inimkehad läbisegi veriste riideräbalate ja hobusekorjustega. Väga soe suveilm tuletas end kiiresti meelde ning laibad hakkasid mädanema. Piirkonna kohale lasus kohe eksimatult äratuntav jälk hais. Aegade jooksul on palju kirjeldatud veidrat metamorfoosi, mille matmata laibad lahinguväljal läbi teevad. Kehad muudavad värvi ning vilunud silm teeb korjuse värvuse järgi reeglina kindlaks, kui kaua nad surnud on olnud – värv muutub valgest kollaseks, siis kollakasroheliseks või halliks ning lõpuks mustaks, liha hakkab sarnanema tõrvale. Laibad paisuvad, punduvad ja tõmbavad univormi pingule. Sama mehhanism toimis Poltaava läppunud lahinguväljal. Kuumus aitas langenute kiirele moondumisele kiiresti kaasa. Paljad vigastatud kehad hakkasid käärima, paisusid groteskselt ning varsti polnud surnute näojooni enam võimalik ära tunda. Surnud sõduritest sai üksainus anonüümne mustakstõmbuvate, kunagi nime kandnud pampude mass. (lk. 238-239)

Huvitaval kombel võis rootslaste lüüasaamine olla osaliselt tingitud sellest, et nad olid endiselt Narva lahingus saavutatud suure võidu mõju all, alahindasid vastast ja tegid sellest tulenevalt laastavate tagajärgedega vigu. Vähemalt on see üks võimalus, millele Englund korduvalt viitab.

Puhttaktikaliselt oldi üheksa aastat varem Narva all peaaegu samas olukorras. Siis oli arvuliselt tugevalt allajääv Rootsi vägi läinud rünnakule hästikindlustunud Vene armee vastu ning andnud sellele tohutu hoobi. Venelased said korduvalt peapesu ka pärast seda (loomulikult juhtudel, kui nad üldse soovisid avatud väljal vastupanu osutada). Seepärast ei hinnanud rootslaste juhtkond Vene armee lahinguväärtust eriti üle. Arvatavasti mõeldi, et see, mis kord Narva all toimis, võiks toimida taas. Vene armee tase oli pärast 1700. aastat siiski märgatavalt tõusnud. Oli risk, et rootslased alahindasid oma vaenlast. Plaanist õhkus, enam kui lubatud, venelaste algatusvõime madalat hindamist. See eeldas, et eksisteerib passiivne vastane, kes vaikselt vahib, kuidas rootslane elegantsete manöövrite saatel silmust ümber tema kaela mässib. (lk. 69-70)

Pikk pataljonide rida lookles pimeduses. Marsi ajal meenutasid ohvitserid sõduritele üheksa aasta tagust Narva lahingut, kus löödi arvuliselt suuremat ja hästikindlustatud Vene väge. (lk. 86)

Lisaks oli nende kuue pataljoni komandöri Roosi käitumine peaaegu kriminaalselt passiivne. Küsimusi esitamata või suuniseid andmata lasi ta rünnakutel jätkuda. Tundub, nagu oleks sündmused tast üle käinud kui ootamatu loodusnähtus, mis järgib oma kummalisi seadusi ning mida oli võimatu valitseda. Roos oli vilunud, kuid üsna ideevaene sõjaväelane, võimalik, et ta oli Narva lahingu kogemuste mõju all. Seal juhtis ta Närske-Värmlandi rügementi ja hõivas bastionikaupa suure osa venelaste kindlustustest. Pärast lahingu lõppu, uhkustas ta hiljem, oli pool tema rügemendist surnud või haavatud. Ise sai ta kätte haavata, kahurikuul viis ära ta kübara ning riided olid täis venelaste kuuliauke. Vahest lootis ta seda vägitegu korrata? (lk. 124)

Rootsi ajaloo üks suurimaid sõjalisi võite sai seega justkui aluseks rängimale kaotusele, mis neid on tabanud. Venelased olid enda lüüasaamisest Narva lahingus õppinud, aga rootslased üritasid lihtsalt korrata seda, mis neile varem edu tõi, ega suutnud enam olukorra muutudes adekvaatselt reageerida.

Englund on kirjutanud oma raamatu muidugi rootslaste vaatepunktist, näitab ja analüüsib nende sõjakäiku, aga heidab seda tehes kohati valgust ka venelaste sõjalisele mõtlemisele. Näiteks tuleb sealt hästi välja strateegilise sügavuse ajalooline tähtsus, mis seletab muu hulgas Kremli otsust blokeerida sõjaliste sekkumiste abil Gruusia ja Ukraina liikumine NATO poole. Seda silmas pidades tuleb märkida, et enamlaste otsus viia Venemaa pealinn Peterburist tagasi Moskvasse oli tõenäoliselt suurim teene, mille nad kunagi eestlastele tegid, sest selleta ei oleks ilmselt sõlmitud ka Tartu rahulepingut, vaid nad jätkanuks kohe katseid Eesti alad taas enda alla saada. Ka hiljem toimunud venestamine ja vastuseis Eesti iseseisvuse taastamisele olnuks kindlasti resoluutsemad, kui Venemaa pealinn asunuks Peterburis, mitte Moskvas. Peterburi rajamine viis Eesti alade langemiseni Vene võimu alla ja Venemaa pealinna viimine sealt tagasi Moskvasse vähendas siin survet, jättis ruumi meie iseseisvumiseks.

Viljandi tulevik

Viljandi linn ja vald viisid hiljuti läbi oma uute arengukavade avalikud väljapanekud. Mul ei ole õrna aimugi, kui palju huvilisi vastavad arutelud kokku tõid. Tõenäoliselt vähe. Kuid avaldatud eelnõud väärivad lugemist. Kasvõi selleks, et saada väike ülevaade reaalsest olukorrast.

Mõlemas omavalitsuses on suurimaks probleemiks, millest tulenevad paljud teised, jätkuv elanikkonna kahanemine. Viljandi vallas vähenes elanike arv aastatel 2014-2017 tempoga 1,3% aastas. Kolmandiku ulatuses oli see põhjustatud loomulikust iibest, kahe kolmandiku ulatuses rändeiibest. Kusjuures viimane mõjutab ka loomulikku iivet: lahkuvad noored sünnituseas naised.

Linnas ei ole olukord selles osas palju parem. Naiste vanusstruktuur on sünnitamisealisuse seisukohalt ebasoodsam kui Eestis keskmiselt ja rahvaarv väheneb rände tõttu rohkem kui loomuliku iibe tõttu. Viljandi on väljarändelinn, kust minnakse rohkem kui siia tullakse.

“Seetõttu on ka kõige olulisem rahvastiku arvu stabiliseerimiseks suurendada sisserännet ja vähendada väljarännet,” märgitakse linna uue arengukava eelnõus. “Elukohavahetuse peamiseks ajendiks on kindlasti töö, sest inimene liigub töö juurde, mitte vastupidi. Seetõttu tuleb aktiivselt tegeleda ettevõtluseks soodsate tingimuste loomisega.”

“Teiseks oluliseks väljarände põhjuseks on turvatunne, inimestele tuleb tagada töö kõrval muud eluks vajalikud tingimused, võimetele vastav haridus, arstiabi, kogukonna toetus erinevate probleemide lahendamisel,” lisatakse samas.

Viljandi linna tulevikuvisiooniga seoses märgitakse eelnõus, et kõige olulisem on teha otsuseid elanike huvisid arvestades, et linna arenedes peatuks elanikkonna vähenemine linnas ja kogu piirkonnas ning piirkonna rahvaarv hakkaks selle asemel kasvama. Valla uues arengukavas on seatud samuti üheks eesmärgiks see, et peatuks elanike arvu langus.

“Viljandi valla elanike arvu vähenemise peamine põhjus on atraktiivsete töökohtade vähesus vallas ja valla lähipiirkonnas, eelkõige Viljandi linnas,” kirjutatakse ka seal. “Konkurentsivõime tõstmine läbi väärtuslike töökohtade loomise on arengu peamine tee.”

Usun, et selle hinnanguga nõustub enamik Viljandi linna ja valla elanikest.

Samal ajal on aga ettevõtetel siin kohati raskusi sobiva tööjõu leidmisega. Eks see olegi üks põhjus, miks keskmine palk jääb Viljandimaal alla vaid Harju- ja Tartumaale. Kui töötajaid on raske leida, tuleb kõrgemat palka maksta. Nii et pole halba ilma heata (oleneb muidugi, kelle poolt vaadata).

Katsed lahendada demograafilist kriisi võõramaalaste sissetoomise abil ei vii nähtavasti kuhugi. Kvoodipagulased lasevad Viljandist jalga, sest neil ei ole siin ees oma kogukonda, kellele nad toetuda saaksid. Kuni Euroopa Liidus juhindutakse inimeste vaba liikumise põhimõttest, seni Eestis uuesti sunnismaisust kehtestada ei saa.

Harri Juhani Aaltoneni (Isamaa) plaan, millele avaldas eelmisel aastal linnapeakandidaatide debatil entusiastlikult toetust ka EKRE esinumber Jaak Madison, kutsuda Viljandisse elama 500 soome pensionäri, ei olnud ilmselt enamat kui üks kõlav valimisloosung. Ja ehk ongi hea, et see jäi vaid valimiseelseks jutuks.

Maalehes mõne aja eest avaldatud statistika kohaselt on nn. ülalpeetavate määr (pensioni- ja alaealiste suhe tööealisse elanikkonda) Viljandis juba praegu suurem kui üheski teises Eesti omavalitsuses. See ei ole tingimata halb, sest näitab ju ka järelkasvu olemasolu, kuid selle peale veel mujalt suure hulga vanurite lisandumine tähendaks ühtlasi tuntavat koormuse kasvu kohalikule tervishoiu- ja hoolekandesüsteemile.

Mina küll ei ole kindel, et Viljandi seda taluda suudaks, ükskõik kui palju raha need soome pensionärid ka endaga ei tooks.

Pealegi võib kohalike vanurite elu üldiselt maksejõulisemate eakaaslaste nii massilise sisserände korral siin muulgi moel keerulisemaks muutuda. Paljud hinnad paneb ikkagi paika turg. Kui kohalikud pensionärid peavad hakkama konkureerima näiteks üürikorterite ja hooldekodude kohtade pärast Soome pensione saavate soomlastega, on see nende suhtes ebaõiglane – välispensionäride massilist sisserännet pooldavad poliitikud võiksid mõelda ka selliste asjade peale, mitte ainult oma valijaskonna kasvatamisele.

Üksikuid välismaalasi siia muidugi tuleb, ja see on üldiselt tore ning ühiskonda rikastav, kuid minu meelest on ilmselge, et Viljandi ei saa jääda lootma nende massilise sisserände peale. Suurt pilti siia elama asuvad välismaalased oluliselt ei mõjuta. Neid lihtsalt ei tule nii palju.

Mida siis teha? Kui mul oleks mõni konkreetne ettepanek, oleksin juba andnud sellest õigel ajal teada Viljandi linna uue arengukava koostajatele. Tänaseks on selle avalik väljapanek lõppenud. Kogu see pikk jutt sai kirjutatud ainult selleks, et oma vastavatest mõtetest annaksid teada need, kellel jäi märkamata uudis selle toimumise kohta.

Usun, et konstruktiivseid ettepanekuid võib saata nii avaldamiseks Sakala arvamustoimetajale kui ka otse Viljandi linna- ja vallavalitsusele. Lõpuks on Viljandi tulevik ju kõigi siinsete elanike ühine mure ja küllap võetakse häid mõtteid arvesse ka siis, kui parjasti mõnda arengukava ei koostata.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Rodenbach “Surnud Brugge”

Oh seda Brugge lakkamatut kellahelinat! Õhus ümisevat katkematut surnumissat! Kui vastumeelne tundus selle mõjul elu, kui selge oli arusaam, et kõik on tühine, ja hoiatus, et surm on teel…

Georges Rodenbach (1855-1898) oli Belgia kirjanik, kelle tuntuim teos “Surnud Brugge” (1892) ilmus nüüd lõpuks ka eesti keeles (prantsuse keelest tõlkinud Malle Talvet). See räägib 40-aastasest mehest, kes asub pärast naise ootamatut surma elama Brugge linna, mille tänavate hall kurvameelsus vastab tema enda meeleolule.

Hugues, nii on mehe nimi, leinab oma kadunud kaasat. Ühel päeval silmab ta tänaval juhuslikult tolle täpset koopiat. Hugues hakkab naist jälitama. Lõpuks jõuab ta tema kannul teatrisse. Naine ilmub välja laval. Selgub, et ta on näitleja. Tema nimi on Jane. Ta kehastab ühte hauast tõusvat naist, kes ärkab surnust, ning Hugues tunneb, et “see oli tema surnud naine, kes seal naeratas, lähenes ja käsi sirutas.”

Kuidas lugu lõpeb, seda ei ole raske arvata, kuid see arvamus võib olla ekslik. Pinevust jätkub kuni lõpuni.

Rodenbachi romaan oli väidetavalt esimene ilukirjanduslik teos, mida illustreeriti fotodega. Need pildid (vanad Brugge vaated) on avaldatud ka eestikeelses väljaandes. Raamatu järgi on tehtud mitu filmi. Neist esimene Jevgeni Baueri (1865-1915) “Грёзы” (1915), kus tegevus on viidud üle Moskvasse ja tegelaste nimed muudetud.

Lisaks on see mõjutanud mitmeid hilisemaid kirjanikke. Rodenbachi romaanist said ilmselt inspiratsiooni ka Boileau ja Narcejac, kelle krimiromaani “D’entre les morts” (1954) põhjal valmis Alfred Hitchcocki (1899-1980) film “Vertigo” (1958). Seega kultuurilooliselt üsna tähelepanuväärne teos, mille mõjutused ulatuvad palju kaugemale selle oma ajast.

“Surnud Brugge” tegevus leiab aset keskkonnas, kus valitseb katoliiklik usk ja kultuuritaust. Selles mõttes sobib eestikeelse tõlke ilmumine hästi kokku peagi toimuva paavsti visiidiga. Stiililiselt määratluselt realistlik sümbolism. Soovitan lugeda sügisel, kui taevas on hall, vihmase ilmaga.

…sadas sügiselõpu sagedast uduvihma, sellist tihkuvat, peenikest ja püstist, mis heegeldab vett ja traageldab õhku, torkab nõelu siledasse kanalivette, püüab inimhinge vangi nagu linnu ja lohistab seda vettunud, lõputult venivas võrgus!