Üks suht tugev debüütromaan

Katrin-Johanson

Olgu kohe öeldud, et sain raamatu arvustamiseks kirjastuselt Varrak, aga esitlusel ei käinud ja ise autorit ei tunne ning saan seega lähtuda ikkagi puhtalt tekstist ja olla nö. erapooletu hindaja.

Või siis ka mitte, sest kui teose sündmustik leiab suuresti aset ajaloo selles osas, mille kohta on kujunenud omal varem kuuldu ja loetu põhjal välja juba küllaltki laiaulatuslik ettekujutus, siis on raske alustada lugemist päris puhtalt lehelt. Paratamatult hakkavad mängima taustaks kõik need eelteadmised ja -hoiakud, mida ei oleks näiteks mõne Botswana ajaloos hargneva loo puhul – tean vaid seda, et nende lipul on samad värvid, mis meil, muud ei midagi.

Ma ei kujuta hästi ette, millise mulje võib “Läbikäidavad toad” jätta neile, kelle side Eestiga on sama olematu nagu minul Botswanaga, sest see on läbini eesti romaan. Kogu setting, vihjed, naljad, isegi sõnavara (avastasin endagi jaoks ühe uue sõna, pranglimine, millega ei olnud varem kokku puutunud).

Lühidalt süžeest: noor ajakirjanik külastab vaheldumisi kahte vanainimest, kes jutustavad talle lugusid elust enesest, viies lugeja sõjaeelse, -aegse ja -järgse maailma atmosfääri, siiretega tänapäeva. Kohati nagu Silver Anniko “Rusikad” naistekana või naiste versioonis, sest naistekaks on seda raske liigitada.

Üldiselt hästi kirjutatud, osavalt komponeeritud, kuigi esineb ka nõrgemaid kohti, näiteks: “Ado oli seisnud vastamisi karuga. Toona päästis teda vaid see, et tal jätkus närvi surnut teeselda. Loom oli teda küll puurisu alla laagerdama mattes tuuseldanud ning rebinud liha ta reielt, ent ta oli ellu jäänud.” (lk. 169)

Selline kild oleks ehk omal kohal mõnes lihtsamas lasteraamatus või noortejutus, aga kindlasti mitte täiskasvanutele mõeldud teoses, mis pretendeerib sellele, et olla realistlik (kui keegi peab seda usutavaks, siis võib minna loomaaias karupuuri ning ise testida, kui kaua tal õnnestub usutavalt surnut teeselda, kui karu teda tuuseldab ja reielt liha rebib – kui selle juures tõesti surnuna paistate, siis oletegi ilmselt juba surnud, sest elus inimestel hakkavad sellises olukorras tööle automaatsed refleksid).

Samuti ei saa jätta ma rõhutamata seda, et eituse kaudu antud vihje rahvusvahelisele vabamüürlaste solidaarsusele (“Arvaku ta pealegi, et ma, puruloll, usun seda jampsi rahvusvahelisest vabamüürlaste solidaarsusest, mis ta päästis…” lk. 99), mis justkui aitas nõukogude hakklihamasinas ellu jääda, on tõepoolest ebausutav.

Täiesti selgelt oli vabamüürlik 1917. aasta veebruarirevolutsioon, mis oli kantud vabamüürlikest ideedest ja juhitud vabamüürlaste poolt, näiteks Venemaa Radikaaldemokraatliku Partei juhtivad tegelased olid kõik vabamüürlased (klassikaline radikalism ongi tegelikult algusest peale vabamüürluse väljendus poliitikas, suunatud selle ideestiku rakendamisele riigiehituses), aga bolševikud keelasid vabamüürluse Venemaal hiljem uuesti ära.

Mõningate nende juhtide varasem kuulumine vabamüürlaste hulka ei tähenda kaugeltki veel seda, et bolševikud vabamüürlastega solidaarsust oleksid tundnud. Selles mõttes oli see eitus seal lauses täiesti asjakohane – ei olnud ju tõesti põhjust uskuda, et vabamüürlaseks olemine Venemaal siis kedagi päästnud oleks, küll aga langesid paljud selle tõttu repressioonide alla.

Nii pikk selgitus sai toodud siin sel teemal seetõttu, et vabamüürlus on Eestis vandenõuteoreetikute poolt räigelt demoniseeritud ja ülemütologiseeritud. Raamatus on see tegelikult vaid väike kõrvaldetail, mida mainitakse paaril korral. Ja selliste pisiasjade üle võiks jaurata muidugi lõputult, aga need ei muuda positiivset üldpilti ega ütle midagi olulist teose sisu kohta (siin toodud näited sai valitud teadlikult sellised, mis ei ole romaanile tervikuna eriti iseloomulikud), milleni jõudmiseks tasuks seda loomulikult igaühel endal ise lugeda.

Varraku peatoimetaja Krista Kaer kuulutas nüüd kohe, et see ei jää kindlasti autori ainukeseks romaaniks, ja Sakala kultuuritoimetaja Tiina Sarv kirjutas lehes, et see on loodetavasti alles tema esimene samm kirjanikuteel. Nähtavasti tuginesid nad oma siseinfole, mis lubab oletada, et autoril ongi juba käsil või kavas veel midagi.

Võib-olla tõesti on Eesti kirjandusmaastikule sisenemas uus Aimée Beekman… Mina loeksin ilmselt ka tema järgmist teost, kuigi selliste suht tugevate ja isiklike (Johanson on töötanud ise ajakirjanikuna ja sai raamatu kirjutamiseks tõuke oma lapsepõlves kuuldud lugudest) debüütide puhul valitseb loomulikult alati oht, et järgmine raamat tuleb lahjem või kannatab ülepingutamise all. Elame-näeme.

PS. Mulle võivad saata raamatuid ka teised kirjastused, samuti võib pakkuda pääsmeid igasugustele üritustele jne., et neist siin kirjutaksin (I’m so cheap!), aga kirjutan siis muidugi seda, mis mulle parajasti pähe tuleb (võin teha need ka täiesti maatasa või ajada mingit täielikku iba). Ja kui saan midagi sedasi niisama, siis märgin selle postituses alati ära, et asi oleks lugejate suhtes aus, ning kaldun olema just kriitilisem kui tavaliselt – nii et lihtsalt reklaamikanalina see hästi ei toimiks, aga kui tahetaksegi saada veidi otsekohesemat tagasisidet, siis võin seda anda.

Hooajatervitused

kaart

Ma ei saada üldiselt jõulukaarte, isegi mitte internetis, aga vaatasin nüüd, et hea kontrasti praeguse sooja, kahvatu talvega moodustab fragment ühest mu vanast, lõpetamata maalist, millel puudub nimi. Rohkem lund ning jõulupuna palgeisse, mis siin muud ikka soovida!

PS. Päris huvitavaid e-kaarte igapäevaseks kasutamiseks leiab MoMA kollektsioonist, aga ka Guggenheimi omast.

Choco Philly Joe’s

Philly Joe’s esines eile Choco, käisin kuulamas.

Nädal tagasi ei teadnud ma sellest koosseisust ega ka kohast veel midagi. Leidsin need vaid tänu sellele, et üks inimene, keda ma Facebookis jälgin, märkis ennast üritusest osavõtjaks. Nii et pange seal ikka kõik kirja, kus te käite, siis võivad ka teised sedasi enda jaoks midagi uut avastada.

Huvi äratas see ürituse lehel viidatud video. Mulle meeldib see laul ja nende seade sellest. Mitte päris nii palju nagu üks teine versioon, aga siiski piisavalt, et selle pärast Tallinna sõitsin (tegelikult oli seal ka veidi muud tegemist, aga see ei olnud määrav).

Philly Joe’s, tuleb välja, avati juba eelmise aasta kevadel. Asub otse Vabaduse väljaku juures, aga nurgatagune koht, kuhu suured sildid ei juhata. Kui ei teaks kuhu minna, siis naljalt sinna ei satuks. Hinnaklass: suur apelsinimahl maksis kaks eurot.

Asutus määratleb ennast džässiklubina, aga vahele lastakse ka muud huvitavat. Kõige meeldivam, et inimesed kogunevadki sinna selleks, et kuulata muusikat – mitte ei ole mõni söömakoht, kus keegi lihtsalt nurgas mängib. Tallinlastel on vedanud.

Choco nägi ilmavalgust alles sel aastal ning esitab klassikavõtmes pop- ja rockhitte. Minu kõrvadele kõlasid need kohati palju meelepärasemalt kui originaalid ning nende seadete põhjal otsustades tasuks neil proovida luua ka midagi päris algupärast. Potentsiaali selleks on küll. Eile toimus neil selle kavaga esimene ametlikum kontsert, muidu on aga esinetud juba päris hoogsalt.

Lugesin seal vahepeal ajaviiteks Kafka kirju. Kafka kirjutas 1904. aasta jaanuaris Oskar Pollakile: “Ma usun, et tuleb ainult niisuguseid raamatuid lugeda, mis sind pistavad ja torgivad. Kui raamat, mida me loeme, ei ärata meid nagu rusikahoop lagipähe, milleks me seda raamatut siis loeme? Et ta meid õnnelikuks teeks, nagu Sa kirjutad? Jumal küll, õnnelikud oleksime ka siis, kui meil raamatuid polekski, ja selliseid raamatuid, mis meid õnnelikuks teevad, võiksime hädapärast ise kirjutada. Aga me vajame raamatuid, mis mõjuksid meile nagu õnnetus, mis meile väga haiget teeb, nagu mõne inimese surm, keda me armastasime rohkem kui ennast, nagu aetaks meid laantesse, kõigist inimestest kaugele, nagu enesetapp, raamat peab olema kirves meis jäätanud mere jaoks.”

Kui rakendada seda Kafka kriteeriumit muusika puhul, siis Choco sellele muidugi ei vasta. Nemad on mitte nagu terav kirves, vaid pehme ja soe tulekuma, millega saab aga jää vastu ilmselt isegi paremini – see lihtsalt sulab. Ilus, harmooniline, kaunis jne. kõik sellised sõnad.

* * *

Nädalavahetusel kiidetud Rakitin pani nüüd kohe spontaanselt kokku veel ühe albumi, millel kõlavad ainult tema hääl, kidra ja sünt. Laulud kõik küll uued ei ole, aga need minimaalsed versioonid on värsked. Ja mulle väga meeldivad. Hea töö!

Kunst läbi valu

“Kaie Kõrb. Unistuste nimel”, kirja pannud Anneli Ammas. Tekstist umbes 2/3 on Kaie Kõrbi jutt, ülejäänu teiste meenutused ja mõned niisama vahetekstid. Palju fotosid (enam kui kolmandiku raamatu mahust moodustavad pildid). Juttu on küll ka eraelust, perekonnast ja lapsepõlvest, aga peamiselt siiski sellest, mis seostub kuidagi balleti ja teatrieluga. Lisaks loetelu rollidest, aunimetustest ja preemiatest.

“Nagu baleriinide puhul sageli, tundub kõrvaltvaatjaile, et kaunites kostüümides ja prožektorite valgel lendleb tantsija elu kergelt kui pilvedes. Lähivaates aga on baleriini elu täis meeletut igapäevast pingutust ja sageli ka valu,” kirjutab koostaja raamatu eessõnas.

Minul kõrvaltvaatajana lugema hakates mingeid illusioone ei olnud, sest kuulsin juba üsna varases nooruses ühe endise balletikooli õpilase käest, et ta jättis asjaga tegelemise katki, sest tahtis vabaneda söömishäiretest ja saada terveid varbaid. Seda, et need probleemid on baleriinide puhul pigem reegel kui erand, kinnitas ka nüüd loetud raamat.

Näiteks mälestused kooliajast…

“Õhtuti käis treener tubadest läbi, et meil poleks kuhugi toiduaineid peidetud – nõukogude ajal oli see asi väga karm ja isegi väikseid tüdrukuid kaaluti pidevalt. /—/ Mõtlesime välja kavalaid nippe, kuidas ja kuhu endale midagi kõrvale panna, et õhtul näkitsemist oleks. Triikisime salaja akna peal saiaviile – et need hästi õhukesed oleksid – ja peitsime madratsi alla. Kapid vaadati õhtul üle, aga madratsi alt ei osatud otsida.”

“Peaaegu kogu aeg olime näljased – see toit, mida meile sööklas anti, mulle sageli ei maitsenud. Loomaliha, mida ma ei suutnud suhugi panna, poetasin taskusse kilekotikesse. “Kas sõid ära?” kuulen veel praegugi koka küsimust ning näen end innukalt noogutamas ja punastamas, endal loomalihasoust taskus auramas. Virnade kaupa vedasime sööklast välja hoopis leiba. “Kas sul veel leiba on?” kõlas tavaline omavaheline küsimus.”

Või veidi hilisemast…

“Baleriin peab tõesti peenike olema – nii ilu pärast kui ka selleks, et partner tõsta jõuaks. Samas teadmine, et pead kogu aeg vaatama, mida sööd, et liigseid kilosid ei tekiks, tekitab hirmsa isu kõige keelatu järele. Kõige raskem oli esimesel aastal: tahtsin meeletult süüa. /—/ Vahel ei suutnud vastu panna ja lausa õgisin end täis, pärast jälle paar päeva ei söönud üldse, vaid nälgisin. Seda rohkem tahtsin pärast süüa!”

“Küpsetasime keset ööd saia ja sõime seda kahe suupoolega – ma võisin ka üksi pätsi nahka pista – ning siis jõime lahtistit peale. Või jõime kolm liitrit mahla ja siis võtsime vee väljaajajat – baleriin peab ka veega mõõdukas olema. Täiesti arutu käitumine, mis õnneks pikalt ei kestnud ja tervist nahka ei keeranud. Lõpuks jäid ühel korral reisile minnes tabletid koju ja nii sain sundvõõrutusega sellest jamast lahti.”

Samas mainitakse, et üks sõbranna jõudis välja anoreksiani ja sai lõpuks koguni invaliidsusgrupi peale.

Varvastest…

Eelmine abikaasa: “Kui Kaie etenduse õhtul koju tuli, olid ta varbad nagu lihatombud – lausa verised. Tegin jalgadele massaaži, kui need krampi kiskusid ning ta valust nuttis.”

Endine priimabaleriin, Kaie Kõrbi õpetaja Tiiu Randviir: “Baleriinil tuleb õppingute algusest peale õppida valu kannatama: iga päev võib midagi valutada. Veelgi enam – see päev on imelik, kui kuskilt ei valuta. /—/ Kas või esimestel kordadel, kui balletiõpilane varvaskingades tantsima hakkab – kui jalgu eelnevalt ei plaasterdata, on pärast varvaste vahel rakud ja verised villid. Siin ei aita päriselt isegi ettevaatus – baleriini varbad on alati kistastesse varvaskingadesse kängitsetud ja tantsida tuleb läbi valu. Loomulikult jalad harjuvad, aga päriselt vaevustest ei pääse – mu enda baleriini jaoks suurevõitu keskmised varbad on endiselt justkui kokkusurutud tänu aastatepikkusele varvaskinga kängitsusele.”

Üks sõbranna: “Tantsijatel on pidevad vaevused umbsete ja kitsaste varvaskingade pärast. Kaie-sugusel baleriinil, kes teeb tõesti päevad läbi tööd, olid varvaste vahel kogu aeg rakud. Nüüd on tantsijail küll natuke lihtsam, sest kinga sisse on välja mõeldud igasugu silikoonpadjad, mis varba asendit korgi peal pehmendavad, kuid ikkagi peavad nad varbaid plaasterdama. Isegi kannad on baleriinidel aeg-ajalt kaktki.”

Need teemad moodustavad loomulikult vaid väikese osa kogu loost, aga toodud näited kinnitasid neid eelarvamusi, mille tõttu on ballett kutsunud minus ikka esile vastuolulisi tundeid: ühest küljest ilus vaadata, aga teisest küljest… kas see on seda kõike väärt? Näiteks meeste kastreerimisest ooperilauljateks on ju üldiselt loobutud.

Kummalisel kombel viskas mulle nüüd just seda raamatut lugedes samas kõrval arvutiekraanil ette ühe meeldiva laulu, mille video siia postitusse hästi sobib.

Tõesti ilus vaadata, aga… ma ei tea, see asjaga kaasnev pidev enesepiinamine mõjub kuidagi väga häirivalt.

Soodushinnaga ostes maksis raamat ainult 1.50, aga praegu on kümme korda kallim.

Aasta albumisoovitus

Ma ei hakka koostama mingit lõppeva aasta parimate albumite nimekirja (olen kuulanud neid tervikuna ehk otsast lõpuni läbi nii vähe, et kui kõik kirja panna, siis ongi TOP25 valmis), aga toon välja ühe, mis võib olla jäänud paljudel kahe silma vahele, kuid väärib minu arvates siiski tähelepanu.

PlastikaPlastika “Лети, лепесток” on veebist nii vabalt kuulatav kui ka allalaaditav.

Asetaksin nad isegi ühte ritta päris klassikutega, kuigi nendega võrreldavat tuntust ei ole nad saavutanud: kõigepealt oli Kino, seejärel Nautilus Pompilius, siis tuli Zemfira, nüüd on Plastika – kõik oma ajastu lühikroonikud ja selle vaimsuse väljendajad, elu heliriba loojad.

Kuna nende laulude puhul ei ole võimalik ülehinnata sõnade tähtsust, siis tuleb kuulamisel muidugi kasuks mõningane vene keele oskus, aga tegelikult soovitaks neid ka neile, kes seda üldse ei mõista. Ja oleks huvitav kuulda, kui keegi viitsib tagasisidet anda, kuidas need siis mõjuvad, millise mulje jätavad.

Ühtlasi soovitan nüüd ka Plastika eestvedaja Aleksei Rakitini teise projekti Banev eelmise aasta detsembris ilmunud albumit “Янтарь” ja juba 2012. aastal ilmunud esikalbumit “На Краю”, eriti seda – oleks kindlasti kuulunud minu 2012. aasta esikolmikusse.

Loore Martma Fellinis

Kohvikus Fellin esines eile Loore Martma.

Kava koosnes umbes tosinkonnast aastate jooksul kogunenud laulust, mis olid kohati küllaltki eriilmelised, igal oma lugu, mille autor neile kohe ka juurde jutustas. Kui sageli piirdutakse seda tehes vaid paari lausega, siis tema sai hakkama palju pikemalt, muutumata seejuures igavaks või tüütuks.

Samuti tutvustas ta lähemalt oma pille (kitarr, viiul, ukulele) ning rääkis sellest, mis andis talle tõuke tulla asjaga välja just sel aastal ja hakata tegema helifailideni viivaid postkaarte, mida sai ka samast hankida, näiteks selleks, et neid kellelegi saata.

Publikut oli vähevõitu, aga sellel on loogiline seletus: samal ajal laulsid Pauluse kirikus kultuuriakadeemia tudengid, Jaani kirikus toimus muusikakooli jõulukontsert, huvikoolis teraapiline kontsert-seanss gongi- ja kristallihelidega, Ugalas etendus ja Kondase Keskuses Katrin Johansoni raamatuesitlus, väike salongiõhtu, kust ei puudunud samuti muusika.

Viljandi on ikkagi nii väike linn, kus nii palju üheaegselt toimuvaid kultuuriüritusi ei saa jätta avaldamata mõju neist igaühe külastajate arvule, kuigi publikule on lai valik muidugi hea ja meelepärane.

Lisaks vähene eelinfo (näiteks mina juhtusin alles teisipäeval Fellinis täiesti juhuslikult kuulma, et tulemas ka selline üritus), mis nähtavasti ei jõudnudki üldse paljude potentsiaalsete huvilisteni.

Tema järgmised kontserdid on 21. detsembril Raplas ja 22. detsembril Keilas, jooksev info Facebookis.

Ühest küljest kahju, et sellest kenast ja südamlikust kavast said osa nii vähesed inimesed, aga teisest küljest sobiski see kindlasti paremini vaiksemasse keskkonda. Vahepeal oli tegelikult isegi liiga palju söögiriistade kolksumist ja muud müra. Tõelise elamuse võib saada ilmselt kusagil hiirvaikses saalis, kus ei ole häirivaid kõrvalhelisid, näiteks 22. detsembril Keila Muusikakoolis.

Oma iganädalasest muusikakokkuvõttest tõin siin nüüd välja, nagu reedeti tavaks, ühe laulu, milleks on sel korral Pixxi “Deplore”, sest see on mind juba esmaspäevast saadik lihtsalt kummitanud.

Kuulata soovitan loomulikult ka kõiki teisi 🙂